EKRE presidendikandidaadi Henn Põlluaasa programmiline kõne
neljapäev, juuli 08, 202101. juulil 2021, Tallinn, Meriton hotell
Austatud hr. president Rüütel, head sõbrad, kallid kaasmaalased!
Seisan teie ees, et jagada mõtteid, mis on toonud mind presidendiks
kandideerima. Mõni neist on teile tuttav, kuid ükski ei tohiks olla üllatav.
Kui põhilised mõtted ja aated aastate jooksul korduvad, on lootust, et ehk need
polegi lihtsalt mõtted, vaid koguni põhimõtted.
Oleme jõudnud ühiskonnaga punkti, kus igaühel tuleb oma peaga mõelda
rohkem kui kunagi varem. Infot on järjest keerulisem eristada mürast, tõde
valest, prohvetit valeprohvetist. Mõtlemine - iseseisev, ratsionaalne,
vajadusel kriitiline, on ainus viis selles kõiges orienteeruda.
Põhimõtted moodustavad inimese isikliku kultuuri vundamendi –
väärtussüsteemi ja moraali. Vahel tundub, et ka sellest on meie moodsal,
pidevas meelelahutuse näljas ajastul puudu.
Eesti riigi, keele, rahvuse ja kultuuri
kestma jäämine
Vanad
ladinlased ütlesid, et ajad muutuvad ja meie ühes nendega. Samas on olemas teatud raamistik,
kandepind, mis kestab oluliselt kauem, kui kõik muutused kokku. Meie jaoks on
selleks vaieldamatult rahvusriik, mille me lõime 1918. aastal ja taastasime
1991. Need kaks sündmust on meie rahva ajaloo suurimad saavutused, millest me
ei loobu enam iialgi.
Põhiseaduses
sätestatud rahvusriikluse ja eesti keele, -kultuuri ja -rahvuse säilimist läbi
aegade peavad Eesti Vabariigi põhieesmärgiks pea kõik kodanikud. Küsimusele „Kas nõustute väitega, et rahvusriigid
nagu Eesti on oma aja ära elanud ja minevikku kuuluv nähtus, mis tuleks
lammutada?“ vastas 2016. aastal eitavalt koguni 91 protsenti.
Põhiseaduslike institutsioonide sammud peavad lähtuma
just ja ainult sellest imperatiivist, mis tähendab suuremat panustamist
kõikidesse meie omariiklust toetavatesse valdkondadesse. Senisest suuremat
tähelepanu tuleb pöörata meie rahvuskultuuri ja eesti keele kaitsmisele. Need
on meie riikluse püsimise alussambad.
Rahvuslike huvide
määratlemine tähendab vastuse andmist küsimusele, millised on tingimused, et
tagada eesti rahva identiteet, hüvang, areng, demokraatia, vabadus ja turvalisus,
ning põhiseaduse preambulis esitatud põhimõtete ja eesmärkide tagamine.
Nii sise- kui välispoliitikas
tähendab see mitte ainult teiste riikide ja organisatsioonidega ühishuvide
leidmist, vaid väärtuspõhiselt seatud sihte ning ressursside rakendamist, et luua tingimused ja
ka rahvusvahelised suhted, mis vastaksid kõige paremini meie eesmärgile.
Üldsõnaline deklareerimine,
et Eesti kaitsmine on antud “kindlatesse kätesse”, ei aita. Me peame järelandmatult seisma ise enda eest. Peame
olema sitked kui kadakas ja tugevad kui tamm.
Kui jääme enda põhimõtetele, väärtustele ja aadetele truuks, siis jääme kestma ja saame hakkama. See on peamine majakas, mille suunas peame orienteeruma. Ka president. Eriti president!
Eelöeldust
lähtuvalt olen välja toonud mõned märksõnad. Loomulikult on olulisi teemasid
palju rohkem, kuid kõikide valdkondade käsitlemine ühes kõnes ei ole võimalik. Loodetavasti tekib
edaspidi võimalus pidada ka laiemaid dispuute. Seetõttu kutsungi siinkohal
teisi Eesti erakondi käima välja ka oma presidendi kandidaate.
Neid ei ole vaja varjata ega häbeneda.
Koroonast
Suvi on täies
hoos ja lisaks Eestile hakkab maailm tasapisi ka meie jaoks avanema. Me kõik
rõõmustame, et koroonanäitajad on alla tulnud. Ma tänan südamest kõiki
eesliinil vapralt ja väsimatult rabanud inimesi. Ilma teie panuseta ei oleks
see võimalik.
Kuid
Eesti on viie Euroopa Liidu riigi seas, mis ei saa sügiseks kätte
üleeuroopalist hõlmatuse eesmärki - vaktsineerida 70 protsenti täiskasvanud
elanikkonnast. Vähe sellest, kontrolli alla ei ole võetud piiri Venemaaga, kust
meile uus, veelgi nakkavam deltatüvi sisse valgub. Kiirtestimist ei ole tänaseni
ühelgi piiril kohustuslikuks tehtud.
Kas
ootame käed rüpes, veelgi fataalsemat ja ühiskonda lukku panevat kolmandat
lainet, et olla taas Euroopa hullemate näitajatega esireas? Ma ei taha
kellelegi näpuga näidata, kuid tühjade lubaduste ja vabanduste aeg on otsas.
Kaalul on rohkem kui meie majandus, töökohad ja heaolu, kaalul on meie inimeste
elud.
Digivaldkonnast
ja küberohtudest
Tänapäeva maailma on raske ette kujutada ilma
interneti ja IT-oskusteta. Me oleme end selles valdkonnas parimateks pidanud,
aga tegelikkuses on Eesti täiskasvanute digisoskused Euroopa Liidu keskmiste
seas. 2019. aastal puudusid digioskused kolmandikul Eesti täiskasvanutest. Võrdluseks,
Madalmaades ja Soomes on digioskusteta täiskasvanuid 15%. Esiteks tähendab see
seda, et madalama digioskuste tasemega täiskasvanutel on sagedamini
probleeme töö leidmisega ning tööle asudes teenivad nad
vähem kui kõrgema digioskuste tasemega inimesed.
Teiseks takistab see ettevõtete tehnoloogilist arengut, digitaliseerimist ja seeläbi
ka elatustaseme tõusu. Meil tuleb rohkem õppida.
Olime digiriigi loomise ja tiigrihüppega
eeskujuks tervele maailmale. Täna oleme paljuski juba teistest maha jäämas. Et
olemasolevaid süsteeme uuendada ja edasi arendada, tuleb neisse täiendavalt
panustada ca 300 miljonit eurot.
See puudutab otseselt ka küberohtudega
toimetuleku küsimust, mille tähtsus kasvab jätkuvalt. Elutähtsate valdkondade,
näiteks, energeetika, veevarustuse, panganduse, meditsiinisektori jne. vastu
suunatud rünnakud, mida me oleme üle elanud, võivad kujutada katastroofilist
mõju riigi toimimisele ja inimeste eludele.
Positiivseks näiteks NATO küberturbe keskus
Eestis ja üha süvenev koostöö meie liitlastega. Selle olulisus ajas aina kasvab
ning see valdkond vajab senisest rohkem valitsuse tähelepanu. Samuti Riias
asuvasse strateegilise kommunikatsiooni keskusesse meie uue esindaja saatmist.
Eesti eemaletõmbumine sealt kokkuhoiu ettekäändel on sama arusaamatu kui
kaitseatašee tagasikutsumise kavatsus Poolast.
Korruptsioonist
Viimaste
aastate läbivaks teemaks on kujunenud korruptsioon. See on vaieldamatult miski,
milles me kõik oleme ühel meelel - see ei ole aktsepteeritav. Vaatamata
Tallinna Sadama, Porto Franco ja muudele juhtumitele võiks öelda, et ega Eestis
ju midagi hullu ei ole, oleme heal keskmisel Euroopa tasemel. Samal korruptsioonitasemel
nagu Prantsusmaa. Oleks justkui põhjust uhkusest rind kummi ajada.
Aga
samas on meie põhjanaaber, Soome, korruptsiooni vähesuses Euroopa statistika
üks juhtriik. Ja selle kõrval on meie positsioon väga vilets ja piinlik. Eriti
kui korruptsioon ulatub Riigikogu erakondadesse ja nende ladvikusse ning
rahapesu vari hõljub kõige kohal. Siin saame kõik oma kompromissitu käitumise
ja eeskujuga nii mõndagi ära teha. Rääkimata seadusandlikust ja -järelvalvetegevusest
ning valimistel oma hääle andmisest korruptsioonist rikkumata isikutele ja
erakondadele. Korruptsioonile ei tohi võimalust anda. Valigem rohkem ausust!
Euroopa Liit ja väärtused
Oleme Euroopa Liidu liikmed juba aastaid. Liikmelisus on Eestile positiivne
olnud. Liidu põhimõtted tagada oma inimeste, kaupade ja teenuste vaba liikumine
on ainuõige. Me oleme sellega ära harjunud ja teisiti ei kujutaks ettegi.
Paraku oleme tunnistajaks, kuidas üha enam surutakse liikmesriikidele
peale, abstraktseid, defineerimata ühisväärtusi, koondatakse võimu ja
otsustusõigust Brüsselisse ning üsna varjamatult räägitakse Euroföderatsiooni
loomise vajalikkusest. Riigikogu tööst on juba arvestatav osa Euroopa Liidu
määruste ja direktiivide kummitemplina ülevõtmine.
Kui tahame olla õigusriik ja järgida oma põhiseadust, siis nõuab minu hinnangul uute
kohustuste võtmine ja otsustuspädevuste täiendav loovutamine Brüsselile
referendumi korraldamist. Tõdes ju Riigikohus juba seoses ESM-iga, et Euroopa
Liiduga liitumisel saadud pädevuste ja otsustusõiguse loovutamise mandaat sai
ammendatud ning edasine Euroföderatsiooni suunas liikumine nõuab rahvalt uut
mandaati. Küsitlused näitavad, et inimesed toetavad Euroopa Liitu suveräänsete
riikide liiduna ja Eesti liikmelisust selles, kuid mitte Euroföderatsiooni.
Koos teiste liikmesriikidega tuleb alustada ausat diskussiooni Euroopa
Liidu tuleviku üle ning anda rahvale võimalus oma seisukoha väljaütlemiseks.
Kui Euroopa Komisjon sillutab kriisi varjus teed Euroföderatsioonile, kus juba võetakse
ühiseid võlakohustusi ja kehtestatakse liikmesriikidele makse, siis on see juba
täiesti teistsugune Euroopa Liit kui see, millega me liitusime. See on oluline moment, millel
me peame silma peal hoidma.
Avatud
uste poliitika on toonud Euroopasse kümneid miljoneid inimesi teistsugusest
kultuuriruumist, kelle arvates pole euroopalikul kultuuril ega väärtustel
eluõigust ega kohta. Ammugi nn. liberaalsetel väärtustel. Euroopa tänavatel plahvatavad
pommid, põlevad autod ja vihisevad noad ning seetõttu on automaatidega sõdurid tänavapildis
muutunud juba omamoodi normaalsuseks.
Sääraste
tendentside jätkudes ei ole Euroopa enam see Euroopa, mida me tundsime. Ei ole
juba täna. Tegemist on millegagi, mis tekitab juurtetust, identiteedikriisi ja
ebakindlust. Ja muidugi anarhiat, terrorit ja vägivalda. Kas sellise olukorra
loojad küsivad endalt, mis saab edasi? Mis saab meie lastest ja lastelastest?
Ilmselt
on paljudel lihtsam muganduda ja vaikida, kui riskida avatuse ja sallivuse
kuulutajatel enda parketikõlbmatuks kuulutamisega. Kuid see,
kui inimesed ei julge enam avalikult oma väärtusi kaitsta ega arvamust välja
öelda, ei ole sallivus, ammugi demokraatia.
Olgem julgemad oma seisukohtade avaldamisega. Meil
kõigil on selleks õigus. Minu arvates ka kohustus, sest
väärtusi ei saa ühiskonnale kehtestada mitte üksikud vähemused, see on diktatuur,
vaid tegelikud väärtused kujunevad välja ühiskonnas eneses, selle enamuse soovil
ja heakskiidul.
Julgeolek ja kaitse-eelarve
kärpimine.
Eesti
ei ole isoleeritud saar. Maailmas toimuv, eriti julgeolekuolukorra halvenemine,
kus Vene Föderatsioon on hüljanud rahvusvahelised konventsioonid ja tugineb
välispoliitikas diplomaatia asemel agressioonidele, puudutab tahes tahtmata ka
meid. Gruusia, Ukraina, Krimm, Süüria, Valgevene, Skripal, Navalnõi, lend nr.
17, teiste riikide, sh Eesti õhuruumi järjepidev rikkumine ja paljud muud
intsidendid kõnelevad selget keelt.
Kuigi,
jumal tänatud, oleme NATO liige, ei tähenda see, et Kremlil ei võiks tekkida
kiusatus katsetada Balti ruumis NATO ühtsust ja reageeringuid, kui meie suurima
liitlase USA pilgud on pööratud mujale. Näiteks Vaikse ookeani regiooni Hiinale
või Lähis-Itta.
Seda
olulisem on, et Euroopa Liit ei läheks kaasa Saksamaa ja Prantsusmaa era- ja
ärihuvidest kantud initsiatiiviga pigistada taas silmad kinni ja alustada
Venemaaga dialoogi. Justkui midagi ei oleks juhtunud, justkui sanktsioone
poleks enam vaja ja justkui Putiniga kohtumine ja talle järelandmiste tegemine
ei kasvatakski Kremli arrogantsust ja isu. Dialoogi saab alustada alles siis
kui Venemaa on omaltpoolt näidanud head tahet ja täidab kõiki rahvusvahelisi
norme ja lubadusi. Seni pole Venemaa veel kordagi näidanud, et ta sooviks leida
sõpru või luua kellegagi häid suhteid.
Oleme
seda arvestades enda kaitsevõimet kasvatanud ja selle nullist üles ehitanud.
Vaatamata kõigele, on kaitse-eelarve osas valitsenud teatud konsensus. Kuni
tänase, planeeritud eelarve kärpimiseni.
Kaitsevõime,
eriti kaitse-eelarve kasvu kärpimine ei ole küsimus, millega võib tegeleda
ainult valitsus. Ja kindlasti ei tohi seda teha exeli tabeli alusel.
Kaitse-eelarvet tuleb planeerida lähtudes reaalsetest julgeolekuohtudest.
See
on laiem kui vaid julgeoleku küsimus. See on kogu riigi, rahva ja iseseisvuse
püsimise küsimus, millele peab tähelepanu pöörama märksa laiemalt ja millesse
peavad sekkuma kaitsevaldkonna eksperdid, reservohvitserid ja kindlasti
president.
Praegune
diskussioon selle üle, kuidas kaitse-eelarve kärpimine kahjustab meie
julgeolekut ja kaitsevõimet ning millised on meie reaalsed väljakutsed ja vajadused,
on jäänud liialt piiratuks. Reaalsele olukorrale ja riskidele viitajad on
jäänud pigem hüüdjaks hääleks kõrbes.
Otsusel
kärpida planeeritud kaitse-eelarvest nelja aasta jooksul ligi sada miljonit
eurot
puudub sisuline põhjendus, aga ka rahaline vajadus. Seda eriti olukorras, kus julgeolekusituatsioon nii mujal kui meie
regioonis on üha pingelisem ning NATO-Venemaa jõudude tasakaal Balti ruumis puudub.
Olukorras, kus juba varem planeeritud eelarvestki ei piisa, et kõiki olulisi
võimelünki likvideerida! Olukorras, kus meie kaitse-eelarve on üks NATO
väiksemaid ja oleme tagapool isegi Lätist ja Leedust! Olukorras, kus meie
liitlasedki rõhutavad, et peame puuduvate
kaitsevõimekuste loomiseks ja esmase kaitsevõime tagamiseks panustama rohkem! Ilmselt ei ole kellelegi saladuses kus
riigis kärbete üle rõõmust käsi kokku hõõrutakse.
Me ei tohi olla
oma liitlaste jaoks probleem, me peame olema osa lahendusest. Parafraseerides Hegelit – vaid need,
kes peavad vabadust kallimaks kui raha, jäävad iseseisvaks.
President on põhiseaduse järgi riigikaitse kõrgeim juht. Tema kohustus
on reageerida kõikidele Eesti julgeolekut ja riigikaitsevõimekust ohustavatele teguritele.
Samuti kaitsta väljakujunenud sümboleid ja traditsioone, mis moodustavad kandva
osa kaitsejõudude ja kaitsetahte vaimsest selgroost ning mille hulka kuuluvad
nii Kaitsejõudude orkester kui kaplanaat. Kaitseliitlase ja reservohvitserina ei
pigista ma oma silmi kinni ei siin ega mujal toimuva suhtes. Meie kaitsevõimega,
riikliku julgeoleku ja iseseisvusega ei mängita.
Demokraatiast
Eesti on demokraatlik
riik. Me oleme selle tee valinud. Tagasipöördumatult. Mis puutub tulevikku,
siis tunnen siiski muret. Nii mitmedki hiljuti Riigikogu menetletud- seaduseelnõud
murendavad kõrs-kõrre haaval meie isikupuutumatust, sõna- ja mõttevabadust ning
demokraatiat laiemalt.
Ma räägin NETSist,
meediateenuste seadusest, hädaolukorra seadusest, superandmebaasi ABIS-e loomisest, kus igas ühes on isikuõiguste ja
demokraatia seisukohast äärmiselt kaheldavaid detaile. Lisaks ka kavandatavast
vihakõne seadusest, mida Euroopa Komisjon nõuab. Ma räägin ka aprillikuisest
põhjendamatust ja ebaproportsionaalsest jõudemonstratsioonist rahumeelsete, valitsuse
poliitika ja politseiriigi loomise
vastu, protestijate suhtes.
Kõik need asjad koos loovad tumeda ja ähvardava fooni, nagu taevavõlvil
rippuv tormipilv. Näib, justkui püütaks liikuda vabaduse ja vastutuse ühiskonnast keeldude ja
käskude ühiskonda, kus dikteeritakse kes, kus ja mida teha ja mõelda tohib või
peab.
Midagi sellist ei ole me taasiseseisvumisest saati näinud. Quo
vadis, Eesti!? Kas sellest unistasid Vabadussõja kaevikutest koolipoisid ja
teised vabatahtlikud, kellest paljud andsid iseseisvuse ja vabaduse eest ka oma
elu?
Ma ei usu, et meie rahvas
sooviks, et Eesti muutuks orwellilikuks jälgimisühiskonnaks, kus inimesi
võidakse represseerida pelgalt tema seisukohtade ja maailmavaate tõttu. Mulle
jääb arusaamatuks, miks ajakirjandus selliste tendentside üle häirekella ei
löö. Ka neid võidakse suukorvistama ja tsenseerima hakata.
Me oleme korra seda
düstoopiat juba näinud ja ma ei nõustu mitte mingi hinna eest sinna naasma,
ehitatagu seda ükskõik kui kaunite loosungite ja lubadustega. Kodanikuvabadused
on ja peavad jääma meie ühiskonna lahutamatuks osaks. President peab alati
seisma demokraatia ja rahva, mitte mõne erakonna või ideoloogia eest.
Presidendi
otsevalimised ja rahvaalgatusõigus
Me teame
kõik, et demokraatiast paremat võimuvormi praktikas ei eksisteeri. Eestis on
parlamentaarne demokraatia. Kuid rahval peab olulistes riigielu küsimustes
olema laiem otsustusõigus. Kord nelja aasta tagant valimiskasti juurde
tulemisest on vähe ja ka referendumeid on peale taasiseseisvumist toimunud vaid
üks. Leian, et rahvale tuleb tagasi anda õigus algatada siduvaid referendumeid
nii riigi kui omavalitsuste tasandil.
Siit jõuame ka presidendivalimiste
juurde. Praegune kord ei ole hea. Ilmekalt näitasid selle puudujääke eelmised
valimised, mil presidendiks sai kõrvalt toodud isik, keda keegi ei tundnud ega osanud
oodatagi.
President valitakse rahva
poolt enam kui pooltes Euroopa Liidu riikides ning ka meie naabrite juures
Soomes ja Leedus. Puuduvad argumendid, miks see ei võiks samamoodi olla Eestis.
Erinevalt oponentide hirmutamistest, ei ole teistes riikides presidendi
otsevalimise sisseviimisega kaasnenud mingisuguseid negatiivseid tagajärgi.
Soomes mindi otsevalimistele üle 1991. aastal.
Küsitluste järgi soovib
umbes 70% kodanikest presidenti valida. Umbes sama suur oli see protsent tänase
Põhiseaduse koostamise ajal. 2013. aastal, Rahvakogus oli see koos
rahvaalgatuse sisseviimisega üks kõige suuremat toetust leidnud ettepanek. Presidendi
otsevalimisi toetas ka president Arnold Rüütel. Lennart Meri tegi oma
presidendiperioodi lõppedes Riigikogule ettepaneku muuta põhiseadust ja teha
president rahva poolt valitavaks.
Kui mind valitakse,
kavatsen antud eelnõu esitada oma esimese ettepanekuna.
Piirileping
Tänavu tähistasime 101 aasta möödumist Tartu
rahulepingu sõlmimisest Eesti ja Venemaa vahel. Tartu rahuleping, mis on
raiutud meie põhiseadusesse, kehtib rahvusvahelise õiguse järgi ka täna. Samuti
kehtib sellega kindlaks määratud riigipiir, hoolimata sellest, et Venemaa
okupeerib endiselt Petserimaad ja Narva-taguseid alasid. Puudub igasugune
vajadus, ammugi kohustus seadustada kuritegelik okupatsioon ning sõlmida uus,
loovutuslik piirileping.
Ainuke
erinevus meie alade ja Krimmi okupeerimisel on ajaline vahe. Kas me
ütleme Ukrainale ka, et mis te jonnite, andke Krimm Venemaale ära ja kõik muu
takkapihta, mida nad nõuavad?
Uus
piirileping tühistab Tartu Rahulepingu ja muudab selle vaid ajalooliseks
ürikuks, nagu Kreml seda väidab ja soovib. See tähendaks aga Eesti õigusliku
järjepidevuse printsiibist loobumist, millel oleks meie oma- ja
rahvusriiklusele äärmiselt tõsised tagajärjed.
USA
välisminister Baker kinnitas 1991. aastal Moskvas, et USA tunnustab Eestit ja
Venemaad vaid 1939. aasta piirides. Ka kõik ülejäänud riigid on tunnustanud
meid nendessamades piirides. De facto on ajutine kontrolljoon seal, kuhu
Venemaa selle tugevama õigusel pani, de jure jäägu riigipiir sinna, kus see
rahvusvahelise õiguse järgi paikneb. Okupatsioon
legaliseerida ja Eesti alad rahu ajal tasuta ära anda on mõeldamatu. Argadel ja
allaheitlikel ei ole tulevikku.
Taasiseseisvumist
ootasime 50 aastat ja saime vabaks. Võime oodata veel 50 või 100 aastat või
enamgi. Õiglus hetkel veel ei valitse, aga õigus on meie poolel.
Demograafiline situatsioon
Üks suurimaid
väljakutseid on meie demograafiline situatsioon. Meie rahva sündimus on alla
taastetaseme olnud juba aastaid. Sündimuse tõstmiseks vajalike meetmete välja
töötamisel tuleb arvestada rahvastikuteadlaste soovitustega. Seni ei ole seda
piisavalt ega süsteemselt tehtud.
Rahvastiku vähenemist ei
saa ega tohi asendada immigratsiooniga. See toob kaasa hoopis uued ja väga
tõsised probleemid. Me peame tegema ka kõik, et meie oma võõrsile lahkunud, enam
kui saja kahekümnel tuhandel inimesel, oleks põhjus ja võimalus koju tagasi
tulla.
Küsitluste järgi
sooviksid meie pered rohkem lapsi kui neid täna sünnib ja meie naised on valmis
sünnitama rohkem. Seega ei ole vaja muuta inimeste mentaliteeti. Kitsaskoht
asub mujal.
Uuringute järgi on kõige
suuremaks probleemiks turvatunde puudumine. Just see pärsib pereplaneerimist ja
laste sündimist. Turvatunde puudumine homse ees, mure toimetuleku pärast, kas
suudetakse endale ja lastele luua väärikas elu; millised on tugisüsteemid, kas
elu on võimalik kõikjal Eestis, kuidas on lood lasteaia, kooli, vajalike
teenustega jne. See on väga lai lahendamist vajav teemadering.
Kuna täna on
kahetsusväärsel kombel kaotatud nii rahvastikuministri koht valitsuses kui
rahvastiku probleemkomisjon Riigikogus, siis tuleks presidendil selles
küsimuses võtta eestvedav roll. Tuleb leida seni puuduv erakondadeülene
poliitiline tahe ja konsensus ning vajalikud sammud kiiremas korras ära teha.
Immigratsioon ja võõrtööjõud
2018. aastal vahendas Die Welt uuringut, mis viidi läbi
10 Sahara-taguses Aafrika riigis, kust on pärit enamik Euroopasse saabunuid
Aafrika migrante. 75% Ghanas küsitletutest, Nigeerias 74, pooled vastanutest
Keenias, Tansaanias, Senegalis ja Lõuna-Aafrikas soovivad oma kodumaalt lahkuda
ja emigreeruda Euroopasse.
Täna elab Aafrikas enam kui miljard inimest, aastaks
2050 elab seal enam kui 2 miljardit inimest, kellest pooled tahavad tulla
Euroopasse. Kujutage ette - Euroopa 500 miljoni vastu miljard ainuüksi
Aafrikast pärit inimest. Lisaks mujalt tulijad. Aga olgu see pilt vaid taustaillustratsiooniks.
Kui me vaatame kümne aasta tagust aega, siis tuli
Eestisse vaevalt paar tuhat inimest aastas. Viimastel aastatel on see olnud
17 000, 18 000 ja eelmisel aastal, hoolimata koroonapiirangutest üle 16 000
ja nende hulgas lühiajalisi töötajaid ei ole. Väljarännanuid oli üle kaheteist
tuhande.
Iseseisvuse taastamisel kehtestati sisserände
piirarvuks 0,1% alalise elanikkonna arvust aastas. Ainuüksi eelmisel aastal
rändas sisse aga koguni 12 korda rohkem inimesi. Põhjuseks on
immigratsioonikvoodile tehtud 18 erandit, mille tõttu kaitsemehhanism enam ei
tööta.
Tänavu on sisserändajajaid jälle oluliselt rohkem, kui
on tagasipöörduvate meie endi inimeste arv ning Eestist lahkujate hulk on
kasvutendentsis. See tähendab, et põlisrahva ja eesti keele osakaal Eestis
väheneb kiiresti. PPA andmetel võib tänavu elamisloa taotlejate arv tõusta üle
kolmekümne tuhande.
Seisuga 1. mai on meil ligi 15 000 lühiajalist võõrtöölist,
aga samal ajal on meil töötukassa andmetel 54 000 töötut ja 5800 vaba töökohta.
Ei ole õige, nagu valitseks meil tööjõupuudus just lihttöö aladel, sest üle
poole tööotsijatest on madala- või keskmisepalgalised. Nende võimalused tööd leida
halvenevad, lisaks paneb odav võõrtööjõud meid madalate palkade lõksu, mille
tagajärjel suureneb omakorda taas meie inimeste väljaränne.
Aeglustub ka ettevõtete digitaliseerimine,
robotiseerimine ja automatiseerimine, sest võõrtööjõu palkamine on odavam.
Sellega jääme tehnoloogia arengus, mis vähendaks lähima 25 aasta jooksul
töökäte vajadust ca poole võrra, muust maailmast lootusetult maha. Lootus viie või
isegi kahekümne rikkama riigi sekka jõuda jääbki vaid unistuseks.
Kuid ka siin on väljapääs. Tuleb sulgeda tööle pandud immigratsioonipumbad,
tagada, et siia saavad vaid kõrgelt spetsialiseeritud ja tõesti vajalik välistööjõud,
toetada eesti majanduse ja ettevõtete ümberkorraldamist ja tehnoloogilist
arengut, meie oma inimeste tööhõivet, kutse- ja ümberõpet jne. See ei ole
lihtne ega odav, kuid kas oma- ja rahvusriiklus peab või saabki odav olla?
Eestikeelne kool ja
integratsioon
Eesti haridussüsteem on vaatamata õpetajate väikestele
palkadele üks maailma paremaid. Seda näitavad meie laste Pisa testide
tulemused. Kunagi, külastades Prantsusmaal mitut kooli ja lasteaeda, kus
valdavalt õppisid sisserändetaustaga lapsed, küsisin, mis keeles õppetöö
toimub. Mulle vaadati üllatunult otsa ja vastati, et prantsuse keeles,
loomulikult.
Kuigi Eesti on kolmekümne aastaga kulutanud
integratsioonile sadu miljoneid, ei ole see tänaseni edu toonud. Eesti keele
üldine oskus kasvab sedavõrd aeglaselt, et vähegi rahuldava tulemuseni jõudmine
võtaks enam kui sada aastat. Üha hoogustuv sisseränne, eeskätt slaavi riikidest,
lükkab seda veelgi edasi.
Eestikeelsele õppele üleminekuks on endiselt puudu ligi
kaks tuhat eesti keelt valdavat õpetajat, vajalikud õpikud ja ka metoodika.
Täna räägitakse haridusministeeriumis juba pigem ühtsest eesti koolist, ehk postsovjetlikest
segakoolidest, mis tähendab sootuks muud kui seda, mida me soovime ja mis peaks
eesmärgiks olema. Erinevate keelte, oskuste ja tasemega laste ühte panemine
mõjub pärssivalt kõikide laste arengule ja annab integratsioonile vastupidise
suuna. Selle, mille me raputasime endalt 30 aastat tagasi.
Hariduses ning keele- ja kodakondsusseaduses
järelandmiste tegemise asemel tuleb eesti keele õppele ja kasutamisele
igapäevaelu sfääris oluliselt suuremat rõhku panna. Kui vaja, siis kasutades ka nn positiivset survestamist.
Loodushoid ja majandus
Eesti loodus, metsad, põllud, jõed, järved ja maavarad on meie ühine
rikkus. Kõike seda tuleb kaitsta ja hoida järeltulevatele põlvedele, aga ka
kasutada, väärindada ja harida meie ühiseks hüvanguks. Seda tuleb
teha targalt, tasakaalukalt ja loodussäästlikult, samas minemata üheski suunas
äärmusesse.
Me ei saa uute, täna veel
ulmeliste või hiigel-kallite tehnoloogiate unistuses sulgeda olemasolevaid
tehaseid, kaevandusi ja elektrijaamu ning tekitada sellega sotsiaalset ja
majanduslikku katastroofi kümnetele tuhandetele inimestele, kelle rahulolematust
võib meie idanaaber kurjalt ära kasutada. Tark ei torma, vana kaevu ei aeta
täis enne kui uus valmis on, teadsid juba meie esivanemad.
Me peame looma võimalusi,
mis tõstaks meie rahva ja riigi jõukust läbi eduka ja konkurentsivõimelise
majandamise ning jätaks samas meile liigirikka ja kauni looduse. Me peame seisma selle eest, et
igal pool Eestis oleks hea elada. Peame seisma rahvusliku majanduse, innovatsiooni, kohaliku
ettevõtluse ja heade töökohtade eest. Kindlasti tuleb mõelda kohalike
omavalitsuste rahastamismudelite parandamisele ja regionaalsete maksuerisuste
sisseviimisele, et tootmine, töökohad ja inimesed ei koliks vaid suurtesse
keskustesse.
Lõpetuseks,
milline peab olema Eesti president
Nagu näete, seisame me väga
eripalgeliste ja suurte väljakutsete ees, millele peame reageerima. Nii riigi
kui rahvana. Loomulikult ei ole presidendil mandaati ega võimalust kõikide eelpooltoodud
küsimuste lahendamisse ja otsustamisse otseselt sekkuda.
Põhiseaduses
on presidendi ülesanded ja kohustused täpselt paika pandud. Erinevalt presidentaalsetest
riikidest, on meie presidendi võim pisuke. Tema kasuteguri defineerib suuresti
see, kuidas ta suudab, oskab ja tahab kuulata, võtta üles olulisi teemasid,
osaleda erinevates ühiskondlikes protsessides ja diskussioonides, märgata
vajadusi ja puudusi, kaasata inimesi ja pakkuda positiivseid lahendusi.
Üks ajaleht küsis minult
hiljaaegu - millist presidenti Eesti vajab? Vastasin neile: Eesti vajab
presidenti, kelle südames on Eesti riik, rahvas ja meie sini-must-valge lipp. See
on kõige tähtsam. Ilma selleta kaob nii Eesti riik kui rahvas ning kogu meie
eelkäijate, meie ja järeltulevate põlvede lootused, pingutused, ohvrid ja töö
variseb põrmuks.
Eesti vajab presidenti, kelle
nägu on pööratud rahva poole. Sellist, kes ei lõhestaks, vaid püüaks ühiskonnas
pingeid vähendada, katsuks ühe laua taha tuua kokku kõik eri arvamused,
enamused ja vähemused, eksperdid ja lihtinimesed, kultuuriinimesed ja
asjaarmastajad, loomakasvatajad ja loomakaitsjad, metsatöötlejad ja
loodusekaitsjad, eestlased ja venelased. Püüaks leida meis kõigis edasiviivat
ja ühendavat alget selleks, et me saaksime ilma teravate vastandumisteta
rahulikult, aga kindlalt koos edasi minna.
Lõpetan
oma kõne Anton-Hansen Tammsaare sõnadega, mis kõlavad täpselt sama
aktuaalsetena, kui toona: „Sellepärast, kui tahame end tõelikult aidata, peame
kasvatama sisemist veendumust, et ainuke meie õige pääsetee on truuduses oma
maa, oma rahva, oma keele, oma kultuuri, oma omapära vastu. Kui meil see
tõetundmine puudub, siis ei või meid keegi aidata, sest me oleme nagu hunnik
liivateri, mida tuulepuhang lennutab, või nagu suits, mis hajub ilmaruumis.“
Mina ei ole ei suits, mis
hajub ega tuules lendlev liivatera. Mina olen ja jään Eestile truuks igavesti.
0 kommentaari