Kui rindel vaikisid relvad
pühapäev, märts 08, 2020
Henn
Põlluaas, Riigikogu esimees
Kõne
3. jaanuaril 2020, Nõmme Rahu kirikus
Lugupeetud
siinviibijad, austatud ekstsellentsid! Hea eesti rahvas!
Oleme kogunenud siia
Nõmme Rahu kirikusse, et tähistada Vabadussõja vaherahu ja Vabadussõjas
võidelnute mälestuspäeva.
Täna, täpselt sada aastat
tagasi, vaikisid relvad ja hakkas kehtima vaherahu Eesti Vabariigi ja bolševistliku
Venemaa vahel. Leping ise kirjutati alla 31. detsembril.
10. jaanuaril võisid
osapooled 48-tunnise etteteatamisega jätkata sõjategevust. Kuid nii ei läinud.
Vaherahu pikenes kuu aega hiljem Tartu Rahulepinguks, mis omakorda lõpetas kogu
sõjategevuse.
Lahinguväljade lõputu mürin
peatus ja ühtäkki muutus kõik nii vaikseks. Kuid selles vaikuses oli suur jõud
… Jõud, mis viis meid omariikluse stabiliseerumiseni.
Palju kordi olid
Vabadussõjas osalejad mõelnud sellele õnnistatud päevale. Palju kordi oli
igatsetud helget tulevikku, otsides lahinguväljal sellele päästetähte. Ka
meile, nagu vaenlastelelgi, oli vaherahu hädasti vaja.
Head
kuulajad!
Vabadussõda ja selle
lõppemine on unikaalne, sest väike Eesti võitis Venemaad. Sellega ei ole
ajaloos saanud hakkama mitte ükski suurriik. Meie vägede tegevus oli eriti
tähelepanuväärne seetõttu, et meil tuli kogu sõja kestel võidelda suures ülekaalus
oleva vastasega.
Eesti Vabariik astus
sõjatandril üles esimest ja viimast korda oma rahvuslipu all. Kakskümmend
aastat hiljem meid okupeeriti ja annekteeriti meile Vabadussõjas alla jäänud
vaenlase poolt. Kuid me oleme neist kogemustest õppinud ning 1939 - 40. aasta
vaikiv alistumine ei kordu iialgi.
Vaherahu oli hingetõmbe
aeg, mis saabus raskelt. Enne selle sõlmimist püüdis vaenlane oma kõigi
jõududega meid murda. See ei õnnestunud. Me kindlustasime raskete ohvrite
hinnaga endale suveräänsuse ja rahu.
Äsja loodud Eesti
Vabariik kaotas sõjategevuses üle 6000 mehe, naise ja noore inimese, neist ligi
4000 lahingutandril. Ligi 14 000 jäid ilma oma tervisest. Kaks Vabadussõja aastat
olid valusad, kuid meie riik jäi püsima.
Head
sõbrad!
Sajand hiljem, aastal
2020, oleme me taas silmitsi rahvusvahelist õigust ja kokkuleppeid eirava ning
Gruusiat ja Ukrainat rünnanud agressiivse Venemaaga. Meie piiri ääres toimuvad
regulaarsed sõjalised õppused, Eesti õhuruumi ohustavad vene sõjalennukid,
Kreml eitab Tartu Rahulepingu kehtivust. Idanaaber on asunud ümber kirjutama
ajalugu, esitab Venemaad kui rahu-toojat ja eitab fakti, et just Nõukogude Liit
oli see, kes okupeeris ja annekteeris viiekümneks aastaks suure osa Euroopast,
sealhulgas kolm Balti riiki. Kuid me oleme taas vabad!
Sada aastat tagasi
võitlesid koos meiega Briti laevastik ning Soome, aga ka Rootsi ja Taani
vabatahtlikud. Eesti tõestas, et heade liitlaste ja sõprade abiga suudab isegi väikeriik
võita ülekaalukat agressorit. Tänases ohtlikus rahvusvahelises olukorras on
Eesti Vabariigi kaitsel jällegi paljude riikide ja rahvaste esindajad. Me oleme
neile tänulikud! Lisaks meie endi iseseisvale kaitsevõimele on NATO meie
suurimaks julgeoleku- ja rahugarandiks.
Hea
eesti rahvas!
Täna langetame pea
hukkunute mälestuseks. Ühtlasi täname Vanadussõjas osalenuid ja langenuid meie
omariikluse eest.
Just julgust, vaprust ja kustumatut iseseisvuspüüet nägime me Vabadussõja
tandritel. Kõike seda vajame me ka nüüd, kui relvade vaikimisest meie rinnetel on
möödunud sada aastat.
Me lubame olla neile
meestele ja naistele väärilised ja kaitsta oma riiki ja rahvast. Vajadusel ka relv
käes, nagu tegid meie vabadusvõitlejad teises maailmasõjas ja metsavennad veel
pikki aastaid peale seda.
Me peame olema tugevad ja
hoidma kokku. Üksmeelel ning koos oma sõprade ja liitlastega, tagame me oma
riigile ja rahvale stabiilsuse ja püsiva rahu.
Elagu
Eesti!
Su
üle Jumal valvaku!
0 kommentaari