KÕNE Tartu rahulepingu 100. aastapäeval. Tartu, 2. veebruar 2020
pühapäev, märts 08, 2020Kõne Vanemuise tänava, Tartu Rahulepingu sõlmimise maja ees
Henn Põlluaas,
Riigikogu esimees
Täna möödub 100
aastat Tartu rahulepingu sõlmimisest. Sellega pandi punkt Vabadussõjale,
millega eesti rahvas näitas vankumatut tahet kaitsta oma vabadust. Meie relvade
edu oli seda tähelepanuväärsem, et teistel rinnetel oli Punavägi võidukas. Venemaa
oli sunnitud alustama meiega rahuläbirääkimisi.
Et Eesti riigimeestel
sirget selga jätkus, näitab see, kuidas toimiti. Eesti, kes samuti rahu soovis,
ootas neli päeva ja alles siis vastas, et kuue päeva pärast võiks ju kohtuda.
Asutav Kogu kinnitas,
et rahu on võimalik vaid siis, kui selle juures rahva au ja riigi väärikus
alandatud ei saa: „Rahu peab kindlustama Eesti rahva julgeoleku ja riikliku
iseseisvuse ning vastama meie rahva nõuetele, kannatustele ja toodud
ohvritele".
Läbirääkimised
algasid 1919. aasta septembris, katkesid ja jätkusid detsembris. Vene pool
kasutas kõrki tooni, tahtes Eestit panna paluja rolli. Jätkuva sõjategevuse
taustal kujunesid läbirääkimised raskeks.
Ants Piip meenutas: „Eriline
atakk Eesti vägede kallale oli 14. detsembril, kus venelased kokaiiniga
uimastades soldateid Dubrovka all kogu päev üksteise järele lahingusse saatsid.
3 päeva kestsid ägedad pealetungimised, kusjuures meie oma tulega kõik rünnakud
tagasi lõime ja terved surnute virnad meie traataedade ette tekkisid."
Kõik pealetungid
löödi vaenlasele suuri kaotusi tekitades tagasi. 30. detsembril need raugesid. Punaarmee
rügementidest oli järel vaid riismed, mistõttu ei olnud neil võimalik
pealetungi jätkata ega isegi valveteenistust pidada.
Läbirääkimised algasid
uuesti ja varsti kuuluti välja vaherahu. Eesti jõudis Jaan Poska juhtimisel
enda huvidele vastava tulemuseni ning 2. veebruaril allkirjastati Tartu
rahuleping. Venemaa tunnustas igaveseks ajaks Eesti iseseisvust ja puutumatust,
määrati ära piir Eesti ja Venemaa vahel ning Venemaa kohustus maksma Eestile
sõjakontributsiooni.
Rahutingimused olid
Eestile soodsamad kui meie naaberriikidele. Varsti tunnustasid Eesti omariiklust
ka teised riigid.
Venemaa väide, et
Tartu rahuleping on vaid ajalooline dokument, ei pea paika. Nii 1932. aasta Eesti ja Nõukogude Liidu vaheline mittekallaletungi
leping kui 1939. aasta baaside leping viitavad otseselt Tartu
rahulepingule. Mingit kehtivusaega ega sellest taganemist rahuleppes
sätestatud ei ole.
12.
jaanuaril 1991 sõlmitud Vene NFSV ja Eesti riikidevaheliste suhete lepingus
tunnustati kõiki Eesti riigi järjepidevust kinnitavaid juriidilisi fakte, mis
tähendab, et ka Tartu rahulepingut.
24. augustil tunnustas president Jeltsin Eesti
Vabariiki “ühenduses” ülemnõukogu 20. augusti otsusega Eesti riiklikust
iseseisvusest, milles kinnitati, et Eesti Vabariigi järjepidevus ei ole katkenud.
Nõukogude Liit
tunnustas Eesti iseseisvust 6. septembril, märkides, et võtab arvesse
ajaloolist ja poliitilist olukorda enne Eesti ühinemist NSV Liiduga.
Järelikult tunnistasid
Tartu rahulepingu kehtivust ja meie riiklikku järjepidevust nii bolševistlik
Venemaa, Vene NFSV, kui ka Nõukogude Liit. Kuna Venemaa kuulutas end Nõukogude
Liidu õigusjärglaseks, siis rahvusvaheline õigus ütleb, et Tartu rahu on kehtiv
ka nüüd, 21. sajandil.
Eesti taasiseseisvus
1991. aastal. Kõik riigid taastunnustasid Eestit kõigis tema tunnustes, kaasa
arvatud Tartu rahu piir. Venemaa on rahvusvahelist õigust rikkudes
annekteerinud Narva jõe taguse ja Petserimaa ning keeldub tunnustamast Tartu
rahu kehtivust. Loomulikult on see nende huvides.
Ma ei saa aga kuidagi
leppida teatud ringkondade sooviga anda vabatahtlikult ja tasuta ära meile
kuuluvad alad koos rikkalike maavaradega.
Eesti ei vaja uut,
Tartu rahulepingut tühistavat piirilepingut! See ei ole meie huvides! Me peame
käituma sama sirgelt, nagu tegid seda Asutav Kogu ja meie rahuläbirääkijad sada
aastat tagasi. Me ootasime taasiseseisvumist pool sajandit, võime oodata
veelgi.
Tartu rahuleping
on järjepidevuse sümbol, mis seob meie mineviku tulevikuga. Müts
maha kõigi ees, kes võitlesid vapralt meie vabaduse eest nii Vabadussõja
rinnetel kui läbirääkimiste laua taga.
Võtkem neist eeskuju,
sest ka täna peavad meil oleme needsamad aated ja veendumus. Kõik mis me teeme,
peab olema tehtud isamaa hüvanguks.
Elagu Eesti!
0 kommentaari