Mikser püüdis väliskomisjoni petta ja rändepakti varjata
pühapäev, november 18, 2018
Viimase nädala jooksul on
väga suurt tähelepanu saanud ÜRO rändepakt, mis on kavas kiita heaks Marocos,
Marrakeschis 10-12. detsembril. Sotsist välisminister Mikseri sõnul ei olevat
leppes midagi hullu, pealegi olevat Riigikogu väliskomisjon seda 2018. aasta
13. märtsis toimunud istungil arutanud ja heaks kiitnud.
See ei vasta tõele. Leppest
oli küll möödaminnes juttu, kuid see polnud esitatud isegi mitte eraldi
päevakorrapunktina. Tegelikult üritas Mikser Väliskomisjoni alatul kombel ära
petta ja oli selle küsimuse peitnud samal kuul toimunud Euroopa Liidu
välisnõukogu istungi teemapunktide vahele, kuhu see mitte ühegi loogika järgi
ei kuulu, ja libises sellest üle kui mitteolulisest, kuid igas mõttes positiivsest
asjast. Mingit arutelu ega seisukohtade heakskiitmist ei toimunud, sest lepet
ennast polnud toona veel olemaski. Minister esitas lihtsalt põgusa ülevaate
hetkeseisust, rõhutades, et leppe valmides polevat see Eestile siduv. Info
võeti lihtsalt teadmiseks.
Oskan ministri
pretsedenditut käitumist ja küsimuse sellisel moel Väliskomisjoni ette toomist seletada
vaid üheselt - tema eesmärgiks oli kogu protsessi varjatud läbiviimine ja hilisema
vahele jäämise korral endale alibi saamine. Nüüd saigi ta ju öelda, et viis
leppe Riigikogusse, kuigi see ei nõuagi Riigikogu heakskiitu. Loomulikult ei
osanud keegi sellele siis suuremat tähelepanu osutada, sest ÜRO-s pidid
läbirääkimiste voorud alles algama. Mingist heakskiitmisest ei olnud juttugi.
Läbirääkimistest ega seal kokku lepitust Väliskomisjoni aga ei teavitatud,
ammugi avalikkust. Kuigi tagantjärgi on selgunud, et tegemist on äärmiselt olulise,
Eesti välis-, sise-, kui ka suveräänsust puudutava ja riivava küsimusega, jäeti
Riigikogu edasisest protsessist täielikult kõrvale. Välisministeerium tegutses
omapäi, ilma Riigikogu volitusteta ja haudvaikuses.
Õnneks suutsime teema
siiski päevavalgele tuua. Nii mina kui teised EKRE saadikud pärisid selle kohta korduvalt aru. Mikser oli sunnitud tunnistama, et: „erakond,
kelle positsioonid on kõige diametraalsemalt minule vastanduvad, ehk EKRE, on
seda küsimust riigikogu infotundides tõstatanud mitu korda ja küsinud selle
kohta nii minult kui ka peaministrilt. See näitab, et seda protsessi pole
sugugi toimetatud avalikkuse eest varjatult.“ Ma parandaks teda – tal lihtsalt ei
õnnestunud seda protsessi avalikkuse eest varjatult toimetada. Lõpuks haarasid
sellest kinni ka teised erakonnad ja meedia.
Leppe tekst esitati
ingliskeelsena väliskomisjonile alles nüüd, 12. novembril, kui rändepakti teema
oli avalikuks ja aktuaalseks muutunud ning me nõudsime välisministrit komisjoni
ette aru andma. Minu küsimuse peale, miks tekst ei ole eesti keeles kättesaadav
ja miks seda ei ole avalikustatud, vastas Mikser: „Ma kardan, et lepingu teksti
eesti keelde tõlkimine võib selles elektrilises õhustikus tekitada pingeid“.
Ehk siis teisisõnu, välisminister kardab avalikkust ja on seisukohal, et
rahvast tulebki hoida pimeduses. Tõenäoliselt ei tõlgitud lepingu teksti eesti
keelde seetõttu, et kellelgi ei tekiks tõsist huvi sellega tutvuda. Kes ikka
hakkab ÜRO kodulehelt mingit ingliskeelset juriidilist lepet otsima. Loodeti
ilmselt, et selle sisu ei leviks enne, kui leppele oleks Marocos Eesti
heakskiit antud. Siis oleks juba hilja olnud vastuväiteid esitada.
ÜRO rändelepe, mida
salamisi ja pettuse teel üritati Eestile kaela määrida, on tõeline viitsütikuga
pomm, mille juured ulatuvad mitme aasta taha ja sellegi tagant paistavad
loomulikult välja sotside kõrvad. Aga ka Reformierakonna omad. Nimelt võeti
2016. aastal New Yorgis toimunud pagulas- ja rändekonverentsil vastu New Yorgi
deklaratsioon. Toona esindasid Eestit ja kiitsid selle heaks president Toomas Hendrik
Ilves ja välisminister Jürgen Ligi, kes nüüd teeb kahepalgeliselt näo, justkui
tema ei puutuks asjassegi. Ka siis ei toimunud Riigikogu kaasamist ega mingit
avalikku arutelu. Deklaratsiooniga võtsid riigid endale kohustuse alustada
läbirääkimisi, mis viivad 2018. aastal rahvusvahelise konverentsi ja
ülemaailmse raamkokkuleppeni rände osas. Antud näpunäiteid järgides ongi
kõnealune ÜRO rändepakt koostatud.
Tegemist on uue ja salakavala
immigratsioonipumbaga, mis deklareerib, et ränne olevat heaolu, innovatsiooni
ja säästva arengu allikas. Rändepakt paneb ühte patta nii legaalsed kui
illegaalsed migrandid, kellele tuleb soov mõnda riiki rännata. Kui Inimõiguste
Deklaratsioon räägib inimesest, siis nüüd pannakse keskpunkti migrant.
Sisuliselt kuulutatakse immigratsioon inimõiguseks. Vastuvõtjal riigil tuleb
võtta migrante vastu piiramatul arvul, anda neile kõik õigused, eluaseme,
hariduse, arstiabi, nende omakeelset õiguslikku abi, sotsiaaltoetusi, siin
sündinud lastele kohe ja teistele lihtsustatud korras kodakondsus, töökohad
jne. Kallale minnakse ka sõnavabadusele - vihakõne keelustamise loosungi
all tuleb muuta karistatavaks immigratsiooni või immigrantide kritiseerimine ja
valitsused peavad asuma ajakirjandust suunama migrante heas valguses näitama.
Koolides peab kehtestama õppeprogrammid, mis aitavad immigratsiooni
populariseerida. Jne. Lisaks tuleb aidata majanduslikult migrantide
lähteriike.
Leppes öeldakse küll, et
riigid võivad omada iseseisvat immigratsioonipoliitikat, kuid lause lõppeb
sõnadega - vastavalt rahvusvahelistele normidele. Ja just neid norme selle
leppega luuaksegi. Tegelikult käib jutt kümnetest ja sadadest miljonitest
inimestest, kes pannakse liikuma, kui selgub, millised külluslikud privileegid
neile ja rängad kohustused sihtriikidele pannakse. Sisuliselt on see üleskutse enneolematuks
rahvaste rändeks, millesarnast ei ole ajaloos nähtud. Rändesuundasid ja ka
tagajärgi me aga teame.
Mikseri väide, et ÜRO
rändepakt ei ole meile siduv, ei vasta tõele. Jah, juriidiliselt ehk mitte,
kuid seda enam poliitiliselt ja moraalselt. Leppe kahekümne kolmes punktis
öeldakse selgelt, et alla kirjutanud riigid võtavad endale nimetatud eesmärgid
ja kohustused. Nende täitmise kontrollimiseks ja riikide survestamiseks luuakse
ka spetsiaalne järelvalvemehhanism. Pealegi, kui Eesti kiidaks rändepakti
Marocos kõige kõrgeimal võimalikult tasandil, ehk presidendi poolt heaks,
kuidas oleks veel võimalik väita, et see meile kohustuslik ega siduv pole.
Isegi Mikser oli sunnitud
lõpuks ajakirjanduses tunnistama, et „kui avaldame toetust dokumendile ja
eesmärkidele, siis kahtlemata nii meie ise kui ka teised eeldavad, et lähtume
nendest põhimõtetest“. Väliskomisjoni ees märkis ta teisipäeval, et „Päriselt
ei ole võimalik deklareerida, et sellest ei saa rahvusvahelise õiguse osa“. Tõepoolest,
oleme varasemast ÜRO praktikast korduvalt näinud, kuidas mittesiduvad normid on
ajapikku siduvateks ja vastuvaidlematuteks muutunud, nagu näiteks ÜRO inimõiguste deklaratsioon. Ka
justiitsminister leiab, et lepe võib muutuda rahvusvahelise tavaõiguse osaks ja
seega meile siduvaks.
Hoolimata suurest
vastuseisust ei ole sotsid oma meelt muutnud. Neljapäeval toimub valitsuse
istung, kuhu Mikser läheb sooviga leppele heakskiit saada. Terve hulk riike on
keeldunud juba leppega ühinemast – USA, Austraalia, Poola, Tšehhi, Ungari,
Austria, Bulgaaria jne, kes on deklareerinud, et see rikub nende suveräänsust
ja kujutab endast otsest ohtu riiklikule julgeolekule. Nimekiri pikeneb üha. Eesti ei tohi mitte
mingil juhul seda hukatuslikku lepet heaks kiita, seda enam, et see on
vastuolus ka meie põhiseadusega.
Mis aga Mikseriga teha? Arvan,
et ta on ületanud viimase piiri ja ta peab tagasi astuma. Selliseid Eestile
hävingut külvavaid, vassivaid ja valetavaid ministreid ei tohi Eestil olla!
Avaldatud Uutes Uudistes 14.11.2018. Delfi/Päevaleht keeldus avaldamast.
1 kommentaari
EKRE-l puudub oma meediakanal...moodustagem rohkem blogisid ja on vaja infoportaali kuhu koguda rahvuslikud j6ud...
VastaKustuta