Tänavu möödub 71 aastat
ajast, kui üle Eesti käis erakordselt julm ja verine terrorilaine, mida viisid
ellu kaks päeva peale sõja algust (24.06.1941) NKVD juhi Lavrenti Beria käsul
asutatud kommunistlikud hävituspataljonid.
03.07.1941 pidas Stalin
raadiokõne, milles püstitas põletatud maa loosungi ning ütles: „Me peame
organiseerima halastamatu võitluse kõigi tagala desorganiseerijate,
desertööride, paanikatekitajate, kuulduste levitajate vastu ja hävitama
salakuulajaid, diversante…“. Hävituspataljonidele ja NKVD-le anti voli
mahalaskmisteks ilma uurimise ja kohtupidamiseta. Stalin kutsus tsiviilelanikke
üles hävitama vara, lõhkuma sidevahendeid, ründama saksa väeosi, jne. Lendlehti, kus kutsuti üles totaalsele
hävitamisorgiale, loobiti üle Eesti laiali kolm miljonit.
Okupeeritud Eestis pandi hävituspataljonide
juhiks ekstra kapteniks ülendatud vene juut Mihhail Pasternak. Siin
asutati 13 hävituspataljoni u. 6000 mehega. Suurema osa nende koosseisust
moodustasid punaarmeelased. Lisaks vanglatest värvatud kriminaalkurjategijad,
miilitsad, komsomolid ja kohalikud kommunistid. Ebaproportsionaalselt kõrge oli
juutide osakaal nii juhtide kui võitlejate seas. Eliitpataljon, „1. Tallinna
hävituspataljon“ koosnes 100 % kommunistidest, teistes oli neid vähem.
Kui Vene okupatsiooniga algas Eestis arreteerimine,
küüditamine, vägivald ja majanduslik riisumine, siis sõja puhkemine Saksamaaga
vallandas totaalse terrorilaine koos massimõrvade ja hävitustööga. Eestis viisid Stalini põletatud maa taktikat ellu ka Lätist sakslaste eest taganevad hävituspataljonid.
Põletati hooneid, rööviti karja, vilja, hävitati ja
viidi Venemaale välja terveid tööstusettevõtteid. Tühjendati kauplusi, ladusid,
muuseume jne. Ära viidi kõik, mida suudeti – kirjaklambrist veduriteni,
kunstiteostest laevadeni. Mida ära ei jõutud viia, see purustati. Kõige
rängemini laastati Põhja-Eestit, kust bolševikud viimasena taandusid. Eriti
põletati ja hävitati hooneid, talusid ja meiereisid, mille omanikke arvati
ühenduses olevat metsavendadega, kuid neid tehti maatasa ka lihtsalt
hävitamiskirest. Üle Eesti hävitati 13 054 hoonet ja tuhandeid
ettevõtteid.
Presidendilossist viidi minema kõik väärtuslik, k.a.
Eesti presidendi rubiinidega kaunistatud kullast ametiraha, mis on tänaseni,
vaatamata Eesti nõudmistele, tagastamata. Aastal 1999 näidati ametiraha Kremlis
kultuuriminister Signe Kivile. Sellelt oli välja kangutatud ja kadunud kolm
suurt rubiini. Tagasi venelased seda ei anna - selleks puuduvat juriidiline
protseduur (sic!). Samamoodi keeldutakse tagastamast Tartu Ülikooli
hindamatut keskaegsete raamatute kogu, Vana-Egiptuse kollektsiooni ja
kunstikogu.
Hävituspataljonide poolt süüdatud lautades ja
tallides hukkus hulgaliselt kariloomi ja hobuseid. Suur hulk sai hukka teel
Tallinna, kuhu neid aeti äraviimiseks N. Liitu. Et laevadel ei jätkunud ruumi,
jäid suured lehmakarjad linnalähedastesse punaarmee peatuskohtadesse, kus
punaarmeelased neid veristasid, tarvitades söögiks ära vaid parimad osad.
Ülejäänul lasti roiskneda. Kariloomad ja hobused, keda ei saadud ära viia,
lasti maha või valati petrooleumiga üle ja süüdati elusalt põlema. Koduloomade
üldarv Eestis vähenes võrreldes 1939. aastaga peaaegu poole võrra.
Punane terror ei heitnud armu isegi väikelastele.
Tuli pandi otsa Kaagvere ja Vaivara lastekodudele, lapsed küüditati Venemaale.
Suur osa neist jäi kadunuks. Eesti metsad olid täis terrori eest põgenenud
tsiviilisikuid. Anti välja dekreet, kus öeldi, et kõik, kes ei pöördu tagasi
metsadest, loetakse banditismile kaasaaitajateks ja nad võetakse vastutusele
sõjaaegsete seaduste kohaselt, ühes kogu vara konfiskeerimisega. Ehk teisiti
öeldes, lisaks metsavendadele kuulutati ka tsiviilpõgenikud lindpriideks ja määrati
kohapeal mahalaskmisele.
Kuu-pooleteise jooksul
mõrvati ja jäi kadunuks ligi 3000 inimest (mehi, naisi ja lapsi). Ei olnud haruldane,
et oma lõbuks tapeti isegi põllul töötavaid inimesi. 08.07.1941 mõrvati Tartu
vanglas kuklalaskudega 192 süütut inimest, surnukehad visati kaevu. Sama toimus
Tallinnas, Viljandis, Kuressaares, Pirita-Kosel, Lihulas ja mujal. 1943-ndaks
aastaks oli leitud üle 1850 mõrvatud inimese jäänuse, kellest enamikku oli ebainimlikult
piinatud – elavalt keedetud, konte murtud, okastraati mässitud, pähe naelu taotud;
keel, nina, sõrmed, naistel rinnad ja meestel suguelundid ära lõigatud jne.
Pole ime, et vastupanu oli tugev ja metsavennad
püüdsid kommunistlikke horde takistada. Saksa vägede saabumiseks oli Lõuna
Eesti juba vabastatud. Piisava relvastuse olemasolul oleks suudetud
demoraliseerunud venelased oma jõududegagi ehk välja lüüa, kuid sakslased
keeldusid (vastupidiselt soomlastele, kes vähemalt Erna salka varustasid)
eestlasi sõjavarustusega abistamast. Sügiseks oli ka Põhja-Eesti venelastest puhastatud.
Arusaamatu on eesti juutide suhteliselt suur osa
punases terroris, milles nad ju ka ise kannatasid. Mingit diskrimineerimist või
tagakiusamist Eestis ei olnud, neisse suhtuti hästi, nagu igasse teise
riigikodanikku. Ülemaailmne juudikongress isegi tänas Eestit, tehes vastava
kande Juutide Kuldsesse raamatusse. Ometi osaleti aktiivselt vene tankide toel
punase riigipöörde korraldamises ja hävituspataljonide tegevuses. Juudikogukonna juht Elhonen Saks on selgitanud seda,
öeldes, et võitlus 1941. aastal sakslaste vastu oli neile elu ja surma küsimus.
Selles ei kahtle keegi, kuid miks aidati hävitada Eesti riiki ja osaleti muudes
kuritegudes?
Kiire taganemine takistas täitmast Stalini põletatud
maa käsku täielikult. Ent tuhanded ahervaremed ja hauad on tunnistajateks
sellest verisest peatükist, mida kirjutasid punased hävituspataljonid. Venemaa
ei ole püüdnudki vabandada või oma kuritegusid hüvitada ning väidab tänaseni,
et tegemist oli igati normaalse ja õigustatud tegevusega.
Kui puudub kahetsus,
ei saa olla ka andestamist.
Avaldatud Delfis 24.06.2012
- pühapäev, juuni 24, 2012
- 4 Comments
