Välispoliitika peab lähtuma Eesti huvidest
kolmapäev, veebruar 25, 2015
Henn Põlluaas
EKRE Harju- ja Raplamaa esinumber
Kandidaat nr 172
Saue linnapea 2012 aastast. Kõrgharidusega. Abielus ja kahe
lapse isa. Töötanud õpetaja, ettevõtja, firmajuhi, toimetaja ja publitsistina. Saue
linnavolikogu liige 2005 aastast. Kirjutanud kaks raamatut, ühe Lennart Meri
poliitilisest tegevusest ja teise Eesti-Vene piirilepingu sõlmise telgitagustest
ning hulga artikleid, mida on avaldatud nii Eestis kui välismaal. Kaitseliidu
liige.
Kuidas sa hindad Eesti välispoliitika hetkeseisu?
Välispoliitika ülesanne on riigi julgeoleku
kindlustamine ning Eesti huvide kaitsmine maailmas. Kindlasti tuleb hoida ja tugevdada häid suhteid kõikide meie sõprade ja
liitlastega nii Euroopa Liidus, NATOs kui mujal ning seista vastu katsetele
kahjustada ja nõrgendada meie omariiklust ja rahvuslikke huve.
Kahjuks tuleb nentida, et Eesti välispoliitika on olnud peale
Euroopa Liidu ja NATO-ga liitumist olnud arg ja visioonitu. Või nagu
ajaloodoktor Jaak Valge nentis: küüniline, pugev ja allaheitlik. Soov sõlmida piirilepingut on selle parimaks
tõestuseks. Ukraina ja Gruusia territoriaalse terviklikkuse kaitseks on Eesti
korduvalt sõna võtnud, kuid meie enda rahvuslike huvidena presenteeritakse kahepalgeliselt
hoopis okupatsiooni ja anneksiooni seadustamist Eestile kahjulikku ja
mittevajalikku uue piirilepingu sõlmimise läbi. EKRE ei nõustu sellega.
Kuid see ei ole
kogu aeg nii olnud?
Kui
pärast taasiseseisvumist seisis Eesti selgelt väärtuspõhise poliitika ja
rahvuslike huvide eest ja Venemaa oli rahvusvahelisel areenil Eesti suhtes
kaitseseisukorras, siis nüüd ei ürita Eesti end Kremli propagandarünnakute eest
isegi kaitsta. President Ilvese sõnul polevat seda vajagi. Eesti on taandunud
õiguslikelt positsioonidelt, millel püsides saavutati kunagised võidud.
Erinevalt Lätist ja Leedust ei nõuta isegi okupatsioonikahjude heastamist. Ilves
on öelnud, et demokraatia ja inimõiguste rikkumistele Venemaal ei tuleks
tähelepanu pöörata – aktsepteerime
Venemaad sellisena, nagu ta on. Ma ei ole sellega nõus. Just selline käitumine
viiski Gruusia ja Ukraina sõjani.
Milline peaks suveräänse
riigi, nagu Eesti, välispoliitika olema?
Iga
riigi välispoliitika aluseks on rahvuslikud huvid ja väärtused, mille põhjal
pannakse paika eesmärgid, ehitatakse üles välispoliitika taktika ja strateegia. Rahvuslike huvide ja väärtuste defineerimist
pole Eesti võimulolijad aga oluliseks pidanud. Määravaks on saanud sobitumine
teiste, eeskätt suurriikide, EL ja rahvusvaheliste organisatsioonide huvidega. Teisisõnu,
iseseisva välispoliitika elluviimise asemel on
Eesti võtnud kaasajooksiku rolli.
Mis sellest siis
halba on?
See
on viinud Eesti huvid teisejärgulisteks – kardetakse eristuda
multikultuuristuvast ja traditsioonilisi väärtusi kaotavast Euroopast, mille
eestvedajad on võtnud suuna Euroföderatsiooni loomisele. Eesti huvide kaitsmist,
ka EL-s, hakati käsitlema vastandumisena ning algne rahvusriiklusele ja väärtustele
suunatud poliitika asendus teiste soovituste kriitikavaba omaksvõtuga. Isegi
kui sellega minnakse vastuollu Eesti põhiseadusega (näiteks EL seaduste
ülemuslikuks kuulutamine Põhiseaduse ees, liitumine ESM-ga kooseluseaduse
vastuvõtmine jne).
Sa
rääkisid välispoliitika eesmärkidest ja visioonist. Milline see peaks sinu
arvates olema?
Vastus on lihtne. Meie omariikluse eesmärgid ja narratiiv on
kirjas põhiseaduse preambulas – Eesti riik on loodud selleks, et tagada eesti
keele, kultuuri ja rahvuse säilimine ja areng. Kogu riigiaparaat ja ka
välispoliitika peab olema rakendatud selle eesmärgi tagamisele. Eesti Konservatiivne
Rahvaerakond lähtub oma tegevuses just nimelt sellest.
Avaldatud ajalehes "Konservatiivide Vaba Sõna" veebruar 2015
0 kommentaari