Priius läigib meie ees…
teisipäev, veebruar 24, 2015
Kõne Eesti Vabariigi aastapäeval 2015
Henn Põlluaas
Saue linnapea
Lugupeetud sauelased, sõbrad
ja külalised!
Tervitan teid enda ja Saue Linnavalitsuse nimel ning soovin õnne Eesti Vabariigi üheksakümne seitsmenda aastapäeva puhul!
Tervitan teid enda ja Saue Linnavalitsuse nimel ning soovin õnne Eesti Vabariigi üheksakümne seitsmenda aastapäeva puhul!
Me teame kõik
Carl Robert Jakobsoni ja tema 19. sajandi teisel poolel ilmunud kolme
isamaalist kõnet. Palju vähem tuntakse aga Jakobsoni mõttekaaslast Andres
Tiidot, kes kirjutas teadaolevalt esimese isamaalise luuletuse „Eesti
sõjalaul“, kus räägiti iseseisvast Eesti riigist:
Nüüd orjaunest
ärkame
ja ühes sõtta
tõttame,
sest priius
läigib meie ees
ja Eesti
Vabariigi peal.
Ometi läks veel ligi pool sajandit, enne
kui unistus eestlaste oma riigist täitus. Tänavu möödub 97 aastat Eesti
Vabariigi väljakuulutamisest ja 95 aastat Tartu Rahulepingu sõlmimisest Eesti
ja Venemaa vahel. Rahuleping pani punkti ränkraskele Vabadussõjale, millega
eesti rahvas näitas vankumatut tahet kaitsta oma vabadust ja riiklikku
iseolemist, mis sai välja kuulutatud 24.
veebruaril 1918. aastal.
Vabadussõjas
sai Eesti hakkama millegi uskumatuga, sellega, millega ei ole ajaloos saanud
hakkama ükski suurriik maailmas ega Euroopas, ei Napoleon ega Hitler - meil
õnnestus võita sõda meist kümneid kordi suurema Venemaaga ja me saime vabaks. See
on asi, mida me ei tohi unustada ja mille tähtsust ei ole võimalik üle hinnata.
Meie võitsime! Andres Tiido sõjalaul oli teoks saanud.
Eesti
oli esimene, kes sõlmis 1920. aastal rahu Venemaaga. Venemaa kinnitas Tartu
rahulepinguga Eesti õigust iseseisvusele ja puutumatusele igaveseks ajaks. Venelased
pidasid oma sõna vaid 20 aastat, nii pikk on siis nende igavik. Seejärel Eesti
okupeeriti vägivalla ähvardusel ja annekteeriti. Järgnesid massirepressioonid ja genotsiid.
Kui
kommunistlik koloss varises, taastati Eesti riik õigusjärgsuse põhimõttel
endistes, Tartu Rahulepinguga määratud piirides. See kirjutati ka meie
Põhiseadusesse. Paraku on veel tänagi 5,2% Eesti territooriumist Venemaa poolt okupeeritud.
Nagu Krimmi okupeerimist, nii ei tohi ka sellega leppida ega rahvusvahelise
õiguse rikkumist uue piirilepingu sõlmimisega heaks kiita.
Täna,
Gruusia ja eriti Ukraina sõja taustal, on selge, et Venemaa on jäänud samasuguseks
kurjuseriigiks kui ta oli nõukogude režiimi ajal. Juba Peeter I aegadest on Venemaa
eesmärgiks olnud maailmahegemoonia, mida Lenin ja Stalin kutsusid
maailmarevolutsiooniks, Putin aga vene rahva pühaks missiooniks. Venemaale ei
ole nende meelest mitte ainult kõik lubatud, vaid tal olevat ka alati õigus.
Täna kasutab ta enda „õigust“ valetada ja petta, rikkuda kõiki rahvusvahelisi
konventsioone ja lepinguid ning tungida kallale suveräänsetele riikidele, isegi
oma hõimurahvastele, ja anastada nende territooriume.
Eesti
on läänemaailma viimane vahipost ida väravatel. Oleme kogenud läbi aegade lugematuid
Venemaa agressioone ja rünnakuid. Meie kohustus on teha kõik, et Eesti vallutamine
enam iial ei õnnestuks ja et meie iseseisvus ei satuks kunagi enam kahtluse
alla. Selleks tuleb tõsiselt panustada meie kaitsejõudude arengusse. Me ei ole
enam üksi, oleme NATO liikmed, kuid NATO aitab vaid neid, kes seisavad iseenda
eest.
Mõeldes
tänases geopoliitilises olukorras aktuaalsete riigikaitseküsimuste peale, tasub
meenutada ajakirjas „Sõdur“ eelmise vabariigi ajal kirjutatut, mis sobib
suurepäraselt ka tänasesse päeva. Tsiteerin:
„Rahvas annab sõjaväele mitte ainult mehed, varustuse
ja relvastuse. Rahvas annab sõjaväele ka oma hinge, oma elumõtte ja aated. Puuduvad
aga rahval elutahe, aated ja sihid, puuduvad need ka kaitseväel. Siis puudub
meestel ka eesmärk, mille eest võidelda.“
„Julgeim ja elavaimgi rahvas võidakse muuta araks ja
ükskõikseks massiks, kui ta immutatakse läbi ekslike hoiakute ja arusaamadega.
Kui juhtidel puudub arusaam tegelikest rahvuslikest eesmärkidest. Omamata
rahvustunnet ja edasikestmistungi, ei jää ükski rahvas kestma.“
„Väikeriik, kes tahab eksiteerida, peab näitama üles tahet elamiseks, tundma sisemist väärikust ja rahvuslikku uhkust. Meil on, mille üle uhked olla.“
„Kui noortesse suudetakse kasvatada armastust oma kodumaa vastu, siis on
see põhjaks, millel kasvab tahtejõud ja kohusetunne. Kaitsejõudude tugevus on
võrdeline rahva tugevusega.“
„Väikeriik, kes tahab eksiteerida, peab näitama üles tahet elamiseks, tundma sisemist väärikust ja rahvuslikku uhkust. Meil on, mille üle uhked olla.“
Neile sõnadele pole midagi lisada. Aeg on tõestanud
nende õigsust. Tuleb vaid küsida, kas ja kui kindlalt me oleme valmis seisma
oma rahvuse ja rahvusriikluse jätkuvuse eest tänases maailmas?
Meie iseseisvusmanifest algas sõnadega: „Eesti
rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest
põlve on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja
võõraste rahvaste vägivallavalitsusest kord tuleb Eestis aeg, mil kõik pirrud
kahel otsal lausa löövad lõkendama ja et kord jõuab Kalev koju oma lastel õnne
tooma.“
Nüüd on see aeg käes ja õnne võti on meie endi
kätes. Meist ja meie valikutest sõltub, kuivõrd suudame hoida neid pirde
lõkendamas. Tänane Eesti on kestnud juba kauem kui esimene vabariik ja varsti
saame tähistada oma riigi sajandat aastapäeva. Me oleme
kiiresti edasi liikunud ja tänast Eestit pole nõukogudeaegsega võimalik
võrrelda. Eesti on kindlasti ilusam ja rikkam kui kunagi varem. Kuid see on
toimunud hinnaga, mis ohustab meie edasikestmist nii riigi kui rahvana. Ma
räägin maapiirkondade tühjenemisest, väljarändest, vähenenud sündivusest ning majanduse
ja demokraatia kriisist. Käimasolevatel
riigikogu valimistel on meil võimalus otsustada, kas laseme valitseval stagnatsioonil lämmatada leegi või süütame
üheskoos uued pirrud.
Tartu
rahuleping allkirjastati südaööl 02. veebruaril 1920 peale pikki ja raskeid
läbirääkimisi, mida vene pool püüdis survestada jätkuvate pealetungidega kõigil
rinnetel. Esimeseks põhiküsimuseks, milles kokkuleppele jõuti, oli Eesti
riikliku iseseisvuse tunnustamine, mis oli Eesti poole nõue, et üldse
rahulepingust rääkima hakata. Eestlased jäid vankumatuks ja omale kindlaks nii
läbirääkimislaua taga kui lahingutes. Eesti delegatsiooni juht, Jaan Poska
ütles peale lepingu allkirjastamist: "Tänane päev on Eestile kõige tähtsam
tema ajaloos 700 aasta kestel - esimest korda määrab Eesti ise oma saatuse.”
Mina usun Eesti rahvasse, mina usun meie jätkuvasse
tahtesse määrata ise enda saatust. Et saaksime teha oma riigist parema ja
jõukama kui see on täna. Et meil oleks, mida oma lastele jätta. On aeg panna pirrud
lõkendama!
„Sest priius
läigib meie ees
ja Eesti Vabariigi
peal.“
Soovin teile head Eesti
Vabariigi aastapäeva! Elagu Eesti!
Avaldatakse ajalehes Saue Sõna 27.02.2014
2 kommentaari
Jätkugu, Henn, sul seda tuld ja jõudu uuteks tegudeks. Selliseid mehi ei ole meil palju, hoidkem teda!
VastaKustutaAitäh, Ülle!
VastaKustuta