Kes on siis Pearu ja kes Andres ja kumb on neist tegelikult hea ja kumb halb? Andres ajas mitu naist ja last hauda

neljapäev, veebruar 27, 2020


INTERVJUU | Henn Põlluaas: kes on siis Pearu ja kes Andres ja kumb on neist tegelikult hea ja kumb halb? Andres ajas mitu naist ja last hauda
Kersti Kaljulaid käitus risti vastupidiselt sellele, kuidas ta presidendina peaks käituma, pahandab EKRElane Henn Põlluaas. Kas ta sooviks hoopis ise presidendiametit pidada?
MIHKEL TAMM
tegevtoimetaja ja uudistetoimetuse juhataja

Presidendi ja riigikogu esimehe kõned rääkisid justkui samast asjast – vajadusest ühtse eesti järele, üksteise hoidmisest – samas mulle tundub, et teie ja president Kaljulaidi kõnede lähtekoht on kahest erinevast maailmast. On see õige?
No mulle tundub küll. Ma püüdsin oma kõnes keskenduda Eesti riigile, meie aastapäevale, selle olulisusele ja meie rahva igipõlisele püüdlusele olla iseseisev riik ja ise otsustada. Kutsusin üles kõiki üheskoos toimima selle nimel, absoluutselt sekkumata igasugusesse päevapoliitikasse või kedagi ründamata. Minu arust sellised asjad ei sobi selliste ürituste juurde. Aga presidendi kõne oli ju täiesti selgelt päevapoliitikasse sekkuv ja täiesti selgelt võttis ta selles kõnes endale opositsiooniliidri rolli ja terve läbi kõne nahutas koalitsiooni, mis on ääretult kohatu sellisel puhul. Ja eriti kahepalgeline on see siis, kui ta räägib selles samas kõnes sallivusest ja teiste mitte solvamisest, aga iga tema teema sisaldas koalitsiooni, valitsuse ja riigikogu liikmete solvamisi. Küll kutsus ta neid Pearudeks ja rohutirtsudeks, valitsus olevat ummikusse jooksnud jne. Kaljulaid käitus risti vastupidiselt sellele, kuidas ta presidendina peaks käituma, sest põhiseadus sätestab tema rolli, mis peaks olema tasakaalustaja ja erapooletu. Aga seda me selles kõnes ei näinud.
Mulle tundus, et ta võttis päevapoliitikale vastanduva positsiooni ja läbi selle tsementeeris kahte erinevat maailma, mille ühe esindaja olete teie ja teise poole esindaja tema ise. Kas meil on nüüd põlistunud kaks Eestit?
Jah, mulle tundub küll. Muidugi need protsessid on saanud alguse juba varem erinevatest poliitilistest seisukohtadest, aga need tsementeerusid esmalt pärast valimisi, kui moodustati uus koalitsioon ja opositsioon kuulutas läbi Kaja Kallase suu välja vastasseisu, mida näeme siiamaani kõiksugu küsimustes.
Ja presidendi poolt selge poole valimine toimus valitsuse ametisse kinnitamise ametlikul tseremoonial, kui ta alguses solvas riigikogu kui institutsiooni ja kõiki parlamendiliikmeid, tulles pidulikule istungile spordidressi ja tossudega. Ja teine hetk oli see, kui valitsuse liikmed olid vande andnud ja valitsus oli ametisse kinnitatud ning ma andsin talle võimaluse uut valitsust õnnitleda, aga tema tõusis demonstratiivselt püsti ja kõndis saalist välja. See oli üks moment, millele meedia pole tähelepanu pööranud, aga president keeldus uut valitsust seeläbi tunnustamast. Lisaks tema edasised sõnavõtud, kuidas valitsus on oht meie põhiseaduslikkusele. See vastasseis ongi just kaks Eestit selle läbi tsementeerinud. Ja nüüd ei paistnud ka kõnest vähematki püüdu leida lepitust või paremat arusaama. Üks huvitav lause oli, kui ta mainis, kuidas riigikogu saalis riigikogu liikmed solvavad teineteist ja siis lähevad kohvikusse ja joovad kohvi. Kas parlamendisaadikud peaksid siis pärast istungit kaklema hakkama või?
Kahest maailmast rääkides. Kuivõrd te vaatate kriitiliselt sellele poolele, mida te ise esindate? Kas selle kahe maailma tekkimisel, süvenemisel ja tsementeerimisel on ka teil mingi osa ja kes selle lõhe eest vastutab?
Mina ei ole temaga isiklikku vastasseisu sattunud otseselt, ma ei oska öelda, kes vastutab. Minu poolest mõlemad pooled, nii riigikogu esimees kui president peavad eeskätt lähtuma Eesti rahvuslikest huvidest ja meil on siin täiesti erinevad arusaamad. Oma kõnes tõi ta ka esile piirilepingu teema, milles on meil täiesti erinevad arusaamad, aga minu arust on täiesti kahetsusväärne see, et kuigi tema enda sõnade kohaselt on sõna vaba, siis tuleks ju ka mõista seda, et kõik ei ole sinu poliitikaga nõus ja neid, kes nõus ei ole, neid ei saa tembeldada mingisugusteks Kremli ööbikuteks. Samal ajal kui ta ise võttis selles küsimuses täiesti Kremli positsiooni.
Kuidas nii?
Tema materdas oma kõnes neid, kes seisavad Eesti territoriaalse terviklikkuse eest, Tartu rahu kestmise eest, aga mitte näiteks hiljutisi korduvaid Kremlist tulnud väljaütlemisi, mille järgi öeldakse, et Tartu rahu on ainult ajalooline dokument ja see ei kehti enam, keeldutakse tunnustamast Eesti järjepidevust, mis seab kogu meie õigusliku aluse kahtluse alla. Ja see on tema meelest täiesti okei, ta ei ütle poolt sõnagi, aga ründab neid, kes on seisukohal, et neid maid ei peaks ära andma.
Teie enda kõne ütles, et me vajame üksmeelset ja tugevat Eestit, kus väärtustatakse igat meie inimest. Ning veel, et „ühendagem oma südamed, mõtted ja teod, et minna üheskoos edasi.” Kas nendel kahel maailmal on olemas ka seda ühist osa, mis viiks selle teie poolt kirjeldatud ideaalini?
Ma väga loodan! Me oleme ju üks väiksemaid rahvad maailmas, kellel on oma riik, kellel on emakeelne kooliharidus jne. See peaks olema selline ühendav moment, seda enam, et oleme tillukene rahvas. Kui oleme lõhestunud, siis on väga raske näha sellist õitsvat ilusat Eestimaad, mida oma unistustes näeme. Ma olen ka pidevalt varem kutsunud üles kõiki pooli rahunemisele ja teineteisega arvestamisele. See on oluline, et me jääksime kestma.
Kaljulaid ütles, et oli haiget tegemise aasta. See on selge vihje poliitilise võimu muutusele ja sealtläbi ka elluviidava poliitilise kultuuri muutusele. Kas te olete ka ise riigikogu esimehe positsioonilt näinud seda, et oli haiget tegemise aasta? Et tehakse rohkem sõnadega haiget, lüüakse rohkem haavu ja neid haavu lüüakse sügavamale?
Jah, mõnes mõttes küll, aga kahjuks me oleme ka märganud seda, et selles haiget tegemises ja haavade löömises süüdistatakse selgelt ainult ühte poolt. Kui võtame järjest tänase opositsiooni sõnavõtud, siis sealt me leiame kordades räigemaid väljaütlemisi ja kõikvõimalikku demagoogiat ja süüdistamist.
Oskate mõned näited ka tuua?
Jah, loomulikult. Alustame kas või presidendist, kui peale seda, kui ta oli valitud, siis ei läinud kaua mööda, kui ta kutsus üles inimesi mitte valima EKRE esindajaid KOV valimistel, kuigi oli ta 2016. käinud meil fraktsioonis ja rääkinud, kuidas tema kavatseb olla erapooletu ja tema poliitilist jõudu tõrjuda või toetada ei kavatase. Eelmine aasta teatas ta, kuidas ta vihkab EKRE-t. Siis rääkis, et valitsus on ohuks põhiseaduslikult korrale.
Aga opositsiooni poolt on neid järjest. Kui võtta infotundide salvestused, siis vaadake, mida opositsiooni saadikud teevad. Seal on harva konstruktiivseid ja asjalikke küsimusi. Põhiküsimused on demagoogilised, süüdistavad, ründavad. Üritatakse ministrit närvi ajada, et too plahvataks ja ütleks midagi välja. Iga inimese kannatusel on piir ja siis nendest väljaütlemistest tõstetakse skandaal taevani. Aga mida külvad, seda ka lõikad. Ma olen ka saalis korduvalt opositsiooni saadikuid kui ka ministreid kutsunud korrale ja viisakalt käituma, et mitte anda põhjust selliste väljaütlemiste jaoks. Ma olen alati rõhutanud, et need asjad on alati kahepoolsed.
Ega tegelikult teie erakond pole ka nendes olukordades suu peale kukkunud, on jämedaid ütlemisi, on hulk sõnavõtte, mis on põhjustanud rahvusvahelise mõõtmega skandaale. Kust siis peaks tulema see ühisosa ja ideaali leidmine, et oleks üksmeelne ja tugev Eesti, kui te pole ise ka teinud just ülemäära suurt pingutust, et seda üksmeelset Eestit ehitada?
No ilmselt ikka olen ka, sest ma pole ise kunagi selliseid teravusi...
Ma mõtlesin teie erakonda.
Mina isiklikult olen alati oma keelekasutust kontrollinud, aga eks loomulikult peab see püüe tulema mõlemalt poolt. Teisiti polegi see võimalik.
Kes teeb esimese sammu? Kas te olete valmis tegema esimese sammu?
Kas või see sama minu kõne, kus ma kutsun üles ühiselt edasi minema ja südamed ühendama ja mõtted ja teod... Minu arust on see täiesti konkreetne ettepanek ja konkreetne samm. Mul ei tule meelde, et ma oleks opositsiooni poolt kuulnud sellist asja või presidendi kõneski.
Kas te olete valmis oma erakonnaga või isiklikult tegema esimest sammu ja otsima lepitust presidendiga ning opositsiooni liidritega? Näitama eeskuju, et parem poliitiline kultuur on võimalik?
No see sama minu kõne siin, mida te välja tõite, see on ju konkreetne samm, kui ma terve Eesti rahva ees ütlen seda.
Ma kardan, et sellest ei piisa.
Sellest ei piisa. Aga mis see peaks siis olema, mis piisab?
Näiteks järjepidev poliitilise kultuuri ja omavahelise suhtluse edendamine teistsugustel alustel.
Jah, sellega ma olen täiesti nõus. Aga see peab olema kahepoolne. Ei aita ühe poole heast tahtest. Need igasugused väljaütlemised, millele te viitasite, ega need on ka sellised olnud, et üsnagi suurel määral on need ju mitte millestki üles kistud ja üles puhutud. Kui me räägime nende laia maailma jõudmisest, siis paljud asjad ongi jõudnud opositsiooni tegevuse tõttu ning ka meedia tegevuse tõttu, kes mõnuga selliseid asju võimendab ja kes on ka selgelt poole valinud: tänane koalitsioon on paha ja opositsioon on hea. Aga ajakirjandus peaks säilitama teatud erapooletuse, eriti ERR, kes on selleks seadusega kohustatud, aga erapooletust ei näe mitte mingil juhul. Ja kes on siis Pearu ja kes Andres ja kumb neist tegelikult hea ja halb on? Andres ajas mitu naist ja last hauda, kas siis tema on kõige parem? Kui me ajame siin ka Eesti rahvast hauda, olles kõik õilsad Andresed, siis ma ei usu, et see tulemus oleks see, mida me ootame.
President tegi kõva kriitikat riigikogu pihta. Ta ütles, et riigikogu ei tee oma tööd, seadusloome masinavärk on kinni jooksnud, parlamendis räägitakse ebaviisakaid rumalusi, riigikogu kaitsku oma väärikust, parlamendi saadikud solvavad teised inimesed lukku ja nii ei leia toetust ka head ideed. Kas võtate seda ka isiklikult?
Noh, eks ta loomulikult ju puudutab. Olen riigikogu esimees ja kui riigikogu kritiseeritakse, siis see loomulikult puudutab, aga samas selline opositsiooniliidri rolli valimine, kes pole ise päevagi riigikogus töötanud, kes tegelikult seda spetsiifikat ei tunne, kes ei tea ka, kuidas valitsuses asjad käivad ja väita, et kõik on ummikusse jooksnud, et eelmised valitsused on kõike hästi teinud ja nüüd oleme katastroofi kätte jõudnud, siis ma ei saa seda heaks kiita, eriti sellises pidukõnes.
Minu meelest see ei ole presidendi poolt kohane. Kui rääkida veel muudest väljaütlemistest, siis väga tore, et ta keskkonna üle muretseb, aga üks lause, et Eesti on energiakaablitega ühendatud naabermaadega ja võiksime seetõttu minna üle passiivsele kliimaneutraalsusele – sisuliselt tähendab see, et paneme oma elektrijaamad, keemiatööstuse, kaevandused kinni. See on kümnete tuhandete inimeste töötuks jäämine. Seletage nende peredele, et homsest enam tööd pole, elate sotsiaalrahadest. Ja teiseks veel energiajulgeoleku probleem. Me teame, mida Vene allveelaevad ja nende luurajad Iirimaal teevad: uurivad sealseid sidekaableid. Siin on neil ammu teada, kus meie energiakaablid asuvad. Seega me teeme end täiesti haavatavaks, korraldame siin mingi sotsiaalse katastroofi. Kuidas saab üldse sellise ideega välja tulla?
Samas ta visandas lihtsalt tuleviku nägemuse, sest need kliimaneutraaluse sammud tuleb niikuinii teha, aga tark on teistest riikidest ees olla, sest tema väitel võidavad need, kes on ees ja need, kes lähevad sellega hiljem kaasa, maksavad selle kinni. See pole ju vale?
Loomulikult peame selles suunas minema, aga seda ei saa teha selliste kardinaalsete sammudega. Paraku esimesed ongi need, kes maksavad. Tore ju oleks võtta kasutusele uued tehnoloogiad, aga neid tehnoloogiaid pole ju veel olemaski.
Te ütlesite, et meil on vaja leida ühtsust. Kui te vaatate riigikogu spiikri toolist sinna saali ja näete erinevaid parteisid ja poliitikuid, siis kas te näete seal üldse seda ühisosa, mille peale üles ehitada oma ideaali? Või näete kampa ajusurnuid?
Eelmises riigikogu koosseisus sellist olukorda polnud. Opositsioon saab toimida kahte moodi. Olla kas konstruktiivne, kes mõtleb kaasa ja pakub omalt poolt parimaid lahendusi, on tõsiseltvõetav ja keda seepärast võetakse ka arvesse. Või olla täiesti ebakonstruktiivne, töötada vastu, kes on a priori kõigele ja kõiges vastu, kes sisulist tööd ei vaevugi tegema. Näiteks pensionireformi eelnõu muudatuste ettepanekud, kuhu tehti 1000 kosmeetilist parandust.
Tänane opositsioon on valinud lammutava, lõhkuva tee, neid üldse ei huvitagi see, et meie seadusandlus tuleks toimiv ja hea. Ja kui vaatame seda tegevust riigikogus minu spiikri toolist lähtuvalt, siis nagu ma kuulsin, koostab opositsioon minu pattude registrit. Meil on töö- ja kodukorra seaduses kirja pandud täpselt, kuidas võib käituda, kui pikk võib olla küsimuste esitamine, mis vormis peab küsimusi esitama. Nendest reeglitest üldse ei hoolita, aegadest lastakse üle, küsimusteni ei jõutagi ja kui aeg on läbi ja teen märkuse, siis öeldakse, et olen kallutatud ja erapoolik. Nende endi poolt rikutakse meie endi poolt heaks kiidetud reegleid.
Kriitika selle kohta, et te olete oma koduerakonna suhtes mitmetes küsimustes leebem, on täiesti põhjendamatu?
Jah. See on üks opositsiooni taktikalistest sammudest, mille käigus nad ise ründavad parlamentarismi ja rikuvad meie endi tööreegleid.
Võib-olla te olete asjatult liiga detailselt reglementi ja eeskirju järgiv. Võiks ehk vabam olla?
Ei saa olla, sest siis hakatakse süüdistama, et ma ei järgi neid eeskirju. Eiki Nestor saatis arupärimisi suhteliselt lõdva käega tagasi ja siis venis arupärimiste edasi saatmine, nüüd süüdistakase mind samas asjas. Ja need küsimuseks antud kaks minutit raisatakse ära demagoogitsemiseks ja ründamiseks, mitte küsimuseks. Varem on riigikogus, ka Nestori ajal, lihtsalt mikrofon välja lülitatud. Mina ei ole seda teinud, aga kui see praktika jätkub, siis ma ei tea, kas tuleb selle juurde tagasi minna? Ma ei taha sellega kriitikat summutada, aga ma tahan, et sätestatud reeglitest kinni peetaks.
Selle teie kirjelduse järgi tundub, et riigikogu liikmed on üsna distsiplineerimatu seltskond?
Nii ja naa. Kui me nüüd võrdleme Eestit mõnede lõunapoolsemate riikide parlamentidega, siis meil on kõik ikka väga korras. Meil pole karjumist, röökimist ja kätega kallale minemist. Me oleme ikka väga distsiplineeritud. Aga selle raames on meil olnud ikkagi väga taunitavaid asju. Kui me tõime Valgesse saali Eesti lipud, siis opositsioon kolistas sahtlitega ja tegi lärmi. Alles see oli, kui Indrek Saar tõmbas seal ühe pauguti lahti ja riigikogu saal oli mingeid kuldseid ebemeid täis.
Indrek Saare asi polnud ju nii karm asi ka. Vahelduseks ka natuke värvikat elu ka riigikogu saali.
Ei, sellist asja riigikogu saali ei tooda. See on iga saadiku viisakuse ja eneseväärikuse ning selle institutsiooni austamise küsimus. Riigikogu pole tsirkuse tegemise koht, riigikogu on töö tegemise koht.
President tegi oma kõnes suhteliselt otsese torke teie pihta, kui rääkis piirist ja ütles, et Eestil ei ole territoriaalseid pretensioone oma naabrite suhtes. See erineb teie seisukohast.
Mina ei ole kunagi seda öelnud, et Eestil oleks Venemaa suhtes territoriaalseid pretensioone. Vastupidi, ma olen öelnud, et Eesti ei ole Venemaa suhtes territoriaalseid pretensioone, aga me tahame ainult oma maid tagasi saada. Seni, kuni meil pole uut piirilepingut Venemaaga, seni kehtib eelmine leping, mis on Tartu rahuleping. Sellest peame kinni hoidma ja täiesti vaieldamatult on Petserimaa ja Narva-tagune ala Venemaa poolt okupeeritud ja annekteeritud.
Ma ei näe ühtegi põhjust, miks peaksime neist tasuta ja vabatahtlikult loobuma.
Me näeme täna ka seda, et ilma piirilepinguta saime ka EL-i ja NATO liikmeks, piirilepingu puudumist ei pandud meile mingisuguseks tingimuseks. Meiega koos sai liikmeks Küpros, kes on aastakümneid Türgiga oma piiri pärast madistanud. Et see oleks olnud ainuke võimalus nendesse organisatsioonidesse saada, ei vasta lihtsalt tõele.
Mida te selle piirkonnaga teeksite? See ju üsna vaene piirkond, seos Eestiga tänaseks juba nõrk, juba toona oli seal väga palju venekeelset elanikkonda. Kas nende maade nimel tasub poliitilist stabiilsust kõigutada?
See ei kõiguta seda mitte üks raas. Ei olnud Norral pikalt Venemaaga piirilepingut, pole täna ka Jaapanil. Me oleme tänaseks olnud 30 aastat olukorras, kus meie alad on olnud okupeeritud. Meil on paigas ajutine kontrolljoon, mis toimib. Meil pole piirilepingut, aga kas saab väita, et see on kuidagi midagi halvasti mõjutanud? Läti sõlmis loovutusliku piirileppe Venemaaga, kas nende suhe Venemaaga on siis kuidagi parem? Mitte mingisugust vahet ei ole.
Narva jõe taga on põlevkivi, Petseri juures on põllud, maad, järved, veed, klaasiliiva, keraamikasavi, asbesti. Need rikkused on kolossaalsed. Aga mis puudutab inimesi, siis oponendid hirmutavad, et siia tuleks 100 000 venelast. See ei vasta üldse tõele. Tegelikult elab Petserimaal u 20 000 inimest, Jaanilinna ümbruses u 10 000. See on sama suur arv, kui meil tuli eelmisel aastal Eestisse võõrtöölisi. See ei ole üleüldse mingi hirmutav arv ja oleks ühekordne. Kõik ei tuleks ka Eestisse.
Ja mis puutub Petserimaad, siis jah, eestlased on suuremalt osalt tulnud Eestisse ära, aga neid siiski on seal ja seal on tegelikult ka Eesti kodakondsust omavaid inimesi u 10 000. Seega me tegelikult hülgame enda kodanikud. Kui on Eesti kodakondsus, siis kas te võite öelda Eesti kodanikele, et mis me nendega peale hakkame? Minu arust selline mõte on juba hullumeelne.
President tegi oma kõnes riigikogule märkuse: „Millega Sa tegeled, armas Riigikogu? Palun, tee oma tööd! Kaitse iseenda väärikust, mõista Eesti võimalusi, toetu senisele heale ja ole tulevikuks valmis!” Mida teie isiklikult kavatsete riigikogu esimehena teha teistmoodi, et järgmisel aastal ei oleks presidendil enam põhjust kritiseerida ei teid ega riigikogu?
Eks ma teen oma tööd kõige parema äratundmise ja oskuse järgi. Üleskutsena on see, mis ta ütles, ju kena, aga samas eks kui ta lööb sellise templi riigikogule otsa ette ja ka koalitsioonile, siis see on üsna ülekohtune ja ma arvan, et president ei peaks selliste avaldustega välja tulema. Pigem võib seda kõnet võtta kui presidendi valimiskampaania alguse kõnet, mitte vabariigi aastapäeva kõnet. Selle lubamatu poliitilise seisukohavõtuga ta positsiooneeris ennast opositsiooni presidendikandidaadina. Paistab, et ta ei üritagi leida koalitsioonipoliitikute poolt vähimatki toetust endale. Väga kohatu presidendi poolt. Aga ise eks ma püüan edasi talitada sama tasakaalukalt nagu ma enda arvates tegutsen. Ma loodan, et opositsioonil saab ka villand sellisest jandist, et ka nemad leiavad, et mõttekas oleks asuda tööle ja kaasa mõtelda.
Kas te järgmisel aastal presidendiks kandideerite?
Ma pole selle peale mõelnud ausalt öeldes.
Aga te tahaksite olla president? Pidada ise 24. veebruaril
kõnet?
Kindlasti mulle meeldiks kõnet pidada ja kindlasti, kui ma seda kõnet peaks, siis see oleks kardinaalselt teistsugune, kui tänase presidendi kõne. Sealt puuduks täielikult selline vastandumine ja viha õhutamine ilusate loosungite varjus. Aga kas ma presidendiks tahaks? Ma tõesti ei oska selle peale midagi öelda. See on sedavõrd väärikas roll, mida peab oskama väärikalt välja kanda. Kahjuks meie tänane president pole selleks võimeline, aga kuidas ma ise seda välja kannaks, seda ma ei oska täna veel öelda. Aga seda võin öelda, et minu naine ütles, et tema ei oleks sellega nõus.


Avaldatud lühendatult Eesti Päevalehes 26.02.20
Pikem versioon: https://epl.delfi.ee/uudised/intervjuu-henn-polluaas-kes-on-siis-pearu-ja-kes-andres-ja-kumb-on-neist-tegelikult-hea-ja-kumb-halb-andres-ajas-mitu-naist-ja-last-hauda?id=89047143&fbclid=IwAR2suRni71yqqMlIes_O_ku3jyAx0_jXfo4muIigU8Nt3PDdcYvXVKGYpnc

Share This Story

Tags:
Henn Põlluaas

Riigikogu esimees, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees. Õppisin Nõmme Gümnaasiumis ja lõpetasin Tallinna Ülikooli (TPedI) magistrina. Olen õnnelikus abielus ja kahe toreda lapse isa. Alates 2005. aastast Saue linnavolikogu liige, olnud ka volikogu fraktsiooni esimees. Aastatel 2012-2015 olin Saue linnapea, kuni mind valiti Riigikogusse.2015-2019 olin Riigikogu EKRE fraktsiooni aseesimees ja väliskomisjoni liige. Olen mitmete ühiskondlike organisatsioonide liige, Soomepoiste Pärimusühingu juhatuses. Olen olnud ka EKRE volikogu ja Harju-Raplamaa ringkonna esimees. Kaitseliitlane, reservohvitser, Keila malevkonna pealiku abi. Publitsist ja analüütik. Olen kirjutanud suure hulga artikleid sise-, välispoliitika- ja teistelgi teemadel, mida on avaldatud nii Eestis kui välismaal. Avaldanud kolm monograafiat: üks Eesti-Vene piirilepingu teemal, teine: Lennart Meri-st ja kolmas SDE tegevusest. 2018. aastal kandis Vene Föderatsioon mind ilma vähimagi põhjenduseta musta, nn russofoobide nimekirja, kellel ei ole lubatud riiki siseneda. Eestist lülitati sellesse nimekirja kokku 20 ühiskonnategelast, neist kolm olid Riigikogu liikmed.

You Might Also Like

1 kommentaari

  1. Unknown15. märts 2020, kell 15:48

    Tere,

    Kas vajate oma rahulolu jaoks mugavat laenu? Pakume kohalikele ja rahvusvahelistele laenuvõtjatele taskukohast 3% intressiga laenu. Oleme sertifitseeritud, usaldusväärne, usaldusväärne, tõhus, kiire ja dünaamiline ning teeme koostööd. anname pikaajalist laenu maksimaalselt 2 kuni 50 aastat.

    Kas vajate võlgade tasumiseks, ettevõtte alustamiseks või mõnel muul põhjusel otsest, lihtsat ja taskukohast laenu? Kui jah, võtke meiega ühendust oma laenutaotlusega.

    See pakkumine on mõeldud tõsistele inimestele.

    Huvi korral võtke meiega ühendust e-posti aadressil: email: easyloanfirm2020@gmail.com
     
    Oleme sertifitseeritud,
    usaldusväärne, usaldusväärne, tõhus, kiire ja dünaamiline.

    Parimate soovidega,
    Derek Douglas
    easyloanfirm2020@gmail.com



    3% Lihtne ja taskukohane laenupakkumine

    VastaKustuta

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Laadib...

Uued uudised

Laadib...