Euroarmee versus NATO – vesi Kremli veskile
neljapäev, september 15, 2016
Euroopa
Liidus on hakatud taas aktiivselt rääkima Euroopa Liidu armee loomisest. Üks,
kes on end avalikult selle vankri ette rakendanud on Euroopa Komisjoni esimees
Jean-Claude Juncker, kes tahab lähiajal asja viia Euroopa Parlamenti.
Plaan ei ole tegelikult uus, Juncker on rääkinud
sellest juba ammu, kuid paljud asjatundjad ei ole selle realiseerumist
reaalseks pidanud. Nüüd, mil idee suurim vastustaja, Suur-Britannia, on Euroopa
Liidust lahkumas, on teema taas laual. Junckeri väitel pakuks Euroopa armee
vastukaalu Venemaa agressiivsele käitumisele.
Lisaks olemasolevatele
NATO standarditele tahetakse luua mingid Brüsseli standardid, ühine
armeejuhatus, peastaap, ühine taristu jne. Kõik see tähendab senisele sõjalise
koostööle täiesti erineva sisu ja vormi andmist. Asja ümber käib teatud
hämamine ja keerutamine, sest paljud EL liikmesriigid ideed ei toeta.
Komisjonis kardetakse, et kavas nähakse järjekordset sammu Euroopa Liidu
föderaliseerumise poole, millega siin kahtlemata on ka tegemist - ühisarmee
loomine nõuab täiendavat otsustusõiguste ja suveräänsuse loovutamist Euroopa
Liidule.
Seni on olnud Eesti igati
põhjendatult nende riikide seas, kes EL armee loomist ei toeta. Kuigi ka meil
on neid, kes selle toetuseks on sõna võtnud (Tarand, Bahhovski jne), on
kaitseanalüütikud, professionaalsed kaitseväelased ja enamus poliitikutest
Junckeri kava vastu. See on selgelt meie rahvuslikke huve riivav. Kui seni on
kaitseteemaliste otsuste tegemine rahvusparlamentide käes, siis ühisarmeele
annab käsu lahingusse minna või mitte minna Brüssel. See tähendaks meie
sõdurite elude ohtu panemist poliitikate nimel, mida me ei pruugi toetada ning
halvimal juhul ka võimalikku mitte vastu hakkamist meie suunal algatatud agressioonile.
Ei pruugi olla kindel, et kõik euroliidu riigid nõustuksid Venemaa vastu
sõdima. Täna ei ole kasutatud ka juba olemasolevaid Euroopa lahingugruppe. NATO
kollektiivkaitse aga toimib, kuigi meie õnneks pole seda veel vaja olnud
sõjaliselt praktikas järgi proovida.
Võitlusvõimet ei tõsta
NATO riikide kaitse- ja
võitlusvõimet juba olemasolevate vahendite ümberjagamine kahe struktuuri vahel
ei tõsta, see tähendab olemasoleva panuse efektiivsuse langust või hoopis
kasvavaid rahalisi kulutusi. Kuigi NATO-väliste riikide, nagu näiteks Soomele,
ootused on kõrged, ei paku see neile NATO liikmelisusega kaasnevaid ja
sarnaseid julgeolekugarantiisid. EL armee loomine muudab kogu tänase Euroopa
kaitse üldpildi, vastutuse, juhtimis ja otsustusprotsessi ning lahustab, jagab
ja kulutab ressurssi ehk teisisõnu vähendab NATO võimekust ja kaalu Euroopa
julgeolekusüsteemis. NATO operatiivsus ja toimimine kahjustuvad, kuna senised
ühe organisatsiooni liikmed peavad kõiki protsesse hakkama dubleerima ning
kooskõlastama kahe struktuuri vahel. See muudab mõlemad aeglaseks ja kohmakaks.
Ning viimasena, kuid
sugugi mitte väheolulisena on see, et EL armee vähendab kindlasti USA, Kanada,
aga ka Suur-Britannia pühendumist Euroopa kaitsmisele. Transatlantilisel liidul
on oma unikaalne väärtus ning see pole lihtsalt tähtis, vaid selle tähtsus on
hoopiski tõusnud. Süsteemi lõhkumine, mis on hoidnud ja kaitsnud Euroopat
viimase 70 aasta jooksul, või isegi rõhuasetuse kõrvalekandumine, on kõike muud
kui mõistlik. Meil on vaja suuremat efektiivsust, suuremat sõjalist
suutlikkust, suuremat pühendumust, ehk paremat kaitset ja julgeolekugarantiid.
Palju lihtsam ja operatiivsem on tegutseda ennast juba igati õigustanud ja
toimiva NATO raamistikus.
Euroopa
julgeolekustruktuuri alus ja garant on NATO ning kõigi selle liikmesriikide
koostöö. Kaitsevõime ja suveräänsuse seisukohast, eriti tänase geopoliitilises
olukorras (massiimmigrtsioon, islamiterrorism, Venemaa arrogantsus ja
agressiivsus jne), kus Euroopas on nii sise- kui välisjulgeoleku riskid
dramaatiliselt kasvanud, on NATO kõrvale paralleelstruktuuri loomine väga halb
kava, millega ei saa mingil juhul nõustuda ega kaasa minna.
Koostöö peab siiski süvenema
Hoopis teine teema on
Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikide, mis suuremas osas omavahel kattuvad,
koostöö ja sõjaliste võimete arendamine. See on vältimatu, nagu ka vajadus
kõikide riikide kaitsekulutuste tõstmine kahele protsendile. Koostöö tähendab
ühisõppuste ja hangete korraldamist, omavahelist koordineerimist ja ühilduvust,
ühtseid standardeid, arusaamu, koostööd kaitsetööstuses, teadus- ja
arendustegevuses jne. Seda ei asenda miski ja selleks ei ole vaja Euroopa
armeed. See viib vaid tähelepanu kõrvale.
Kohati tundub, et
tegemist on mingi sotsiaaldemokraatliku kavaga, sest Junckerile lisaks on
Euroopa armee ideed toetanud näiteks ka Prantsuse ja Saksamaa sotsidest
välisministrid. Nüüd aga peamine ja kõige olulisem küsimus - kellele kõik see
kasulik on? Kes võidab sellest, kui NATO roll väheneb? Kes saab oma
geopoliitilisi fantaasiaid veelgi julgemalt ja arrogantsemalt ellu viia, kui
vastasjõud on nõrgestatud? Ma arvan, et sellele küsimusele ei ole keeruline
vastata. Vastust teavad kõik - Euroopa julgeolekuarhitektuuri muutmine on
üksnes Venemaa huvides.
Avaldatud: 14.09.2016
EPL/Delfi
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/euroarmee-versus-nato-vesi-kremli-veskile?id=75616281
1 kommentaari
Juhul kui Trump presidendiks saab ja NATOle selja pöörab on vaja kiiresti plaani B, Euroarmee ongi see plaan B?
VastaKustuta