Henn Põlluaas: 2013

Minu ettekanne "Poliitiline korruptsioon Eesti omavalitsustes"

reede, november 22, 2013
0 Comments

Valitsus ignoreerib omavalitsusi

2014. aasta riigieelarve projekti kohaselt kasvab riigieelarve tulude maht järgmisel aastal 4,3%. Tulude poolelt on riik ületanud kriisieelse taseme. Valitsuse väitel ei olevat ka omavalitsused kunagi nii hästi elanud kui nüüd.

Regionaalminister Siim Kiisleri sõnul on omavalitsuste tulud tõusnud kasvavate palkade arvelt, mistõttu tulumaksu laekub rohkem kui varem. Samas unustab ta mainida, et aastaid on inflatsioon olnud märksa suurem, kui praegune palgatõus ning valitsus on omavalitsustele (märkusega, et see ei too kaasa rahakulu) rohkesti ressurssenõudvaid kohustusi lisanud, andmata uute ülesannete jaoks sentigi.

2009. aastal majanduslanguse ajal kärbiti omavalitsustele laekuva tulumaksu osa 11,93%-lt 11,4%-le. Näiteks Skandinaavias ja Taanis läheb omavalitsustele 50-60% eraldistest, Eestis võiks see olla 20-30%.

Eesti Linnade Liit ja Eesti Maaomavalitsuste Liit on taotlenud juba viis aastat tulubaasi taastamist majanduskriisi-eelsele ehk 2008. aasta tasemele, kuid asjatult. Ka hiljuti lõppenud valitsuse ja omavalitsusliitude läbirääkimistel ei jõutud valitsuse vastuseisu tõttu kokkuleppele. Rahaliselt tähendab see kohalikele omavalitsustele järgmisel aastal tulumaksu laekumises 35 miljoni euro suurust kaotust.

Sama tendents on ka kohalike teede ja linnatänavate hoolduse vahenditega. 2008. aasta 40 miljoni euro asemel eraldati aastatel 2009-2011 vaid veerand ehk 10-12 miljonit aastas. Eelmisel aastal eraldati 29 miljonit, kuid järgmiseks aastaks vähendati seda miljoni võrra. Investeerimisvajadused on aga oluliselt suuremad. Pea pooled Eesti teed ja tänavad on omavalitsuste hallata, kuid riik eraldab selleks neile vaid 10% teederemondiks sisse seatud kütuse aktsiisimaksust.

Mis võimalused on omavalitsustel enda maksutulu tõsta? Kohalike maksude seaduse kohaselt saab kohalik omavalitsus kehtestada järgmisi makse: reklaamimaks, teede ja tänavate sulgemise maks, mootorsõidukimaks, loomapidamismaks, lõbustusmaks ja parkimistasu. Kõik.

Nagu arvata võib, on nende maksude osakaal omavalitsuste tulubaasis üsnagi olematu ja ei kata elementaarsemaidki vajadusi. Võimalik on tõsta ka maamaksu määra, kuid enamikes omavalitsustes on see juba maksimumi lähedal ja elamualuse maa maksuvabastus kooris suure osa omavalitsuste maamaksu tulust. Ettevõtluselt laekuvatest maksudest ei suunata, vastupidiselt üheksakümnendate alguse praktikale, omavalitsustele mitte sentigi. Tagajärjeks on omavalitsuste huvi puudumine ettevõtluse arendamise suhtes ja ettevõtluse sisuline puudumine paljudes väikestes valdades.

Seega sõltuvad omavalitsuste tulud otsustest, mis riigi tasandil vastu võetakse. Väga suur sõltuvus valitsuse vastuvõetud seadustega määratud ja valitsuse poolt jagatavatest vahenditest pärsib omavalitsuste funktsioonide täitmist. See raskendab ka pikaajaliste arenguplaanide koostamist ja elluviimist. Omavalitsusi on võimalik tugevdada omavalitsuste tulubaasi ja otsustusõiguse suurendamise läbi. Eestis on aga valitsus läinud vastupidist teed. Iseseisvusaja algusaastatega võrreldes on asi muutunud kardinaalselt.

Kui valitsus omavalitsuste vajadustega ei arvesta, jäävad need virelema ja ei suuda pakkuda vajalikus mahus vajalikke teenuseid. Teed lagunevad, pakutavad sotsiaaltoetused vähenevad, lasteaiakohti ei suudeta luua, koole suletakse, kaovad töökohad ja lõpuks ka inimesed.

Kuid valitsus probleemi ei näe. 2011. aasta detsembris ütles peaminister Ansip riigikogu liikmete arupärimistele vastates, et Eesti ei tohiks seada oma eesmärgiks pakkuda kõigis kohalikes omavalitsustes sama laia spektriga ja sama sügavusega teenuseid kõigile kodanikele, sest siis muutuks omavalitsused külanõukogudeks ja keskvõimu ülesannete täitjateks.

Vastavalt Euroopa kohaliku omavalitsuse hartale ja kohaliku omavalitsuse korralduse seadusele on omavalitsus kohalike võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduse alusel ja kohalike elanike huvides juhtida nende vastutusalasse kuuluvaid ühiskonnaelu valdkondi. Harta ütleb, et riigi kohustusi peavad täitma eelistatavalt kodanikele kõige lähemal seisvad võimuorganid, ehk siis omavalitsused. Raske öelda, mida mõtles Ansipi viitega külanõukogudele ja keskvõimu ülesannete täitmisele, kuid valitsus käitub, justkui omavalitsused ei olekski osa riigist.

Kui omavalitsuste tulubaas eluga sammu ei pea, ei suuda omavalitsused nende vastutusalasse kuuluvaid valdkondi korraldada. Sisuliselt on tegemist omavalitsuste ja suure osa Eesti maapiirkondade väljasuretamisega, millele valitsus riigi (politsei, tuletõrje, arstiabi jne) kokkutõmbamisega jõudsalt kaasa aitab. Kohalike elanike huve see kindlasti ei teeni. Samuti mitte Eesti riigi huve, mis peaks seisnema normaalse elu võimalikkuse säilitamises kõikides piirkondades.

Omavalitsuste tuluautonoomiaga seotud probleemide lahendamine on Eesti ühiskonna jätkusuutlikkuse küsimus. Mida rohkem otsustatakse ja tehakse omavalitsuste poolt esmatasandil, seda vähem probleeme tekib riigi tasandil. Järelikult peab omavalitsuste otsustusõigust ja tulubaasi tugevdama. Eestis kasutatav omavalitsuste finantseerimise süsteem on oma võimalused ammendanud. Viimane aeg on lõpetada valitsuse poolne omavalitsuste alarahastamine. Omavalitsustel peab kohustuste täitmise jaoks piisavalt vahendeid olema.

Asja ei paranda omavalitsuste arvu sundvähendamine, sest tulude suurenemist liitmine kaasa ei too ning omavalitsuste vahelised tuluerinevused jääksid endiselt väga suureks. Saksamaa kogemus näitab, et regionaalministri poolt imerohuna väljapakutud tõmbekeskuste idee ei tööta. Vaevalt Eestiski mujal läbikukkunud lahendus edukaks kujuneb. Eesti väiksuse juures tuleb riiki arendada kõikjal ja tervikuna.

Avaldatud Delfis 16.10.2013 pealkirja all "Riik ignoreerib omavalitsusi"

http://eestielu.delfi.ee/eesti/valimised/henn-polluaas-riik-ignoreerib-omavalitsusi.d?id=66918850

reede, oktoober 18, 2013
0 Comments

Minu esinemine ERR valimisstuudios.

neljapäev, oktoober 10, 2013
0 Comments

Kõne Teeneka ja Aasta Õpetaja nominentide õnnitlemisel 04.10.2013

Lugupeetud õpetajad!

Mul on väga hea meel tervitada teid õpetajate päeva puhul.

Õpetajate päev on tähtpäev, mis on ellu kutsutud õpetaja ameti väärtustamiseks. Eestis koolides tähistati õpetajate päeva juba 1960. aastatel, UNESCO kehtestas tähtpäeva ülemaailmsena 1994. aastal.

On selge, et õpetajad väärivad tunnustamist, sest mitte ükski hea kool ei saa olla hea ilma heade õpetajateta. See on kogu koolielu ja selle arengu eelduseks.

Terve eesti rahva ajalugu on lahutamatult seotud meie hariduse ajalooga. Alates Forseliuse seminari ja Tartu Ülikooli asutamisest. Ütlus, et õpetaja on maa sool, on äärmiselt tabav. Kooli ja õpetajate rolli selles, mida meie noored õpivad ja milliseid hoiakuid omavad, ei ole võimalik alahinnata. Seda enam, et oleme ju väikseim riik ja rahvas maailmas, kellel on omakeelne haridussüsteem. Seda tuleb hoida, arendada ja sellesse tuleb panustada.

Eelmisel aastal rääkisime siinsamas kooli laiendamise plaanidest. Tänaseks on suur osa plaanidest reaalselt ellu viidud. Esmaspäeva hommikul avame pidulikult fuajee pealisehituse klassid ja uue õpetajate toa. Kindlasti olete neid juba näinud.

Ma väga loodan, et te annate meile andeks tekkinud viivitused ja sellega seotud ebamugavused, mis mulle isiklikult on nii mõnegi halli juuksekarva toonud. Kuid lõpuks on ju kõige tähtsam ikkagi tulemus, mille läbi paranevad õpitingimused nii Saue koolil, Muusikakoolil kui ka Huvikeskusel.

Saue linn on igal aastal tänanud ja esile tõstnud neid, kes on oma suurpärase töö ja pühendumusega aasta jooksul ja ka pikemas perspektiivis silma paistnud. Täna autasustame meie Teeneka õpetaja ja Aasta õpetaja nominente. Ausalt öeldes oli väga raske neid välja valida. Kõiki pakutud olid head.

Loen ette mõned kandidaatide iseloomustamiseks toodud omadussõnad:

Soe, südamlik ja rõõmus,

ausameelne, õiglane ja julge,

sündinud õpetaja – tasakaalukas, väärikas ja empaatiline,

lugupeetud, suurepärane inimene ja kolleeg,

hooliv ja optimistlik,

särav päikesekiir ja pärl,

teeb suurepärast tööd.

Ma usun, et need, kes selliseid ilusaid sõnu oma kolleegide kohta kirjutasid, on ka ise neid väärt.

Ma tahan tänada nii tänaseid nominente, kui ka kõiki ülejäänud õpetajaid Saue gümnaasiumist, muusikakoolist, huvikeskusest ja lasteaiast, Te teete võrratut ja äärmiselt tänuväärset tööd!

Soovin teile jõudu, innustust ja pühendumust ka edaspidiseks!

neljapäev, oktoober 10, 2013
0 Comments

Kõne Saue Gümnaasiumis kooliaasta alguse aktusel 2013

Head lapsevanemad, õpilased ja õpetajad!

Väga tore on vaadata nii suurt hulka ilusaid noori inimesi ja õhevil lapsevanemaid. Tahes tahtmata tulevad meelde ajad, kui minu enda lapsed siinsamas saalis kooliteed alustasid.

Kooliaasta esimene päev on äärmiselt oluline ja meeldejääv päev, eriti esimesse klassi astujatele, kellel kõik on uus ja esmakordne. Täna saate te koolimütsid ja muutute koolilasteks. Te näete ja kuulete siin palju uut, saate palju uusi teadmisi ja uusi sõpru. Koolis on tore. Olge tublid ja õppige hästi, siis läheb teil kõik suurepäraselt.

Eriline on see päev ka oma viimast kooliaastat alustavatele abiturientidele, kellel on ees tähtsad valikud tuleviku osas. Ka teie olge tublid, sest eelolevast aastast sõltub teie elus väga palju.

Tänavune kooli algus on veidi teistsugune, kui tavaliselt. Aastatega on õpilaste arv kasvanud ja senine gümnaasiumihoone jäi kitsaks. See tingis vältimatu vajaduse teha teatud ümber- ja juurdeehitusi, mis lahendaks ära kerkinud ruumiprobleemid.

Paraku ei ole kõik veel valmis, kuid koolitöö algab sellele vaatamata tavapäraselt ja õigel ajal. Sellest, et osa juurdeehitusest valmib veidi hiljem on küll kahju, kuid mitte midagi hullu, ammugi katastroofilist pole. Elus ja ehitustel tuleb ikka probleeme ja ootamatusi ette. Mõni aeg on ehk veidi keerulisem, kuid nagu näete, olemasolev gümnaasium on korras ning ka väga palju uut on juba valmis. Õppetöö võib alata.

Renoveeritud on võimla ja ujula, ammu väikseks jäänud söökla on ehitatud poole suuremaks ja avaramaks, õpetajate nõupidamiste ruum ja Huvikeskuse uued ruumid on valmis. Fuajee pealeehitus kuue klassi ja uue õpetajate toaga valmib ehitaja hinnangul septembri lõpuks ning veidi hiljem ka kooli edelatiib, kuhu tuleb Muusikakool, kuus klassi gümnaasiumile ja suur kaldpõrandaga auditoorium. Kokku saab kool juurde ca 1500 ruutmeetrit. Tööd juurdeehitustel käivad, need on koolist eristatud ja ei sega õppetöö läbiviimist.

Läbi kooli ruumide õpilased ehitusalale ei pääse. Ehitust ümbritseb aed ja seal on 24 tundi ööpäevas mehitatud valve. Palun siiski ka kodudes lastele selgitada, et ehitustandrile minna ei tohi, kuigi seal võib tunduda huvitav ja põnev.

Saue kool areneb ja astub suure kvalitatiivse hüppe edasi ka kaasaegsete ja moodsate tehniliste võimaluste poolest – paranevad IT vahendid, lisanduvad puutetundlikud tahvlid, dataprojektorid, 3D printer. Võin kinnitada, et peale juurdeehituste valmimist saavad nii õpilased kui õpetajad märksa paremad õpitingimused, kui need on meie koolis olnud tänaseni. Selle üle on mul tõeliselt hea meel.

Öeldakse, et hea haridus on edukuse alus. Saue Gümnaasium on alati pakkunud head haridust. Enamik põhikooli lõpetajatest jätkab õpinguid meie gümnaasiumis. Riigieksamite tulemused on Sauel aastaid olnud kõrgemad riigi keskmistest. Ülikoolidesse edasiminejate protsent samuti. Saue Gümnaasiumi õpetajad on alati olnud südamega oma töö juures. Lugupeetud lapsevanemad, teie lapsed on heades kätes.

Traditsioon, et kooliaasta alguses toovad abituriendid esimese klassi õpilased aktusele on ilus. Samamoodi oli see siis, kui mina kooli läksin. Ma ei mäleta kõnesid, kuid mäletan, kui uhke olin ja kui õnnelikud ja uhked olid mu ema ja isa. Ma olen kindel, et samamoodi tunnete täna ka teie. Kooliaasta algus on alati millegi uue ja ilusa algus.

Head värsked koolijutsid, abituriendid, lapsevanemad ja õpetajad – ma soovin teile sära silmadesse, palju õnne tänase päeva puhul ja toredat algavat kooliaastat!

kolmapäev, september 04, 2013
0 Comments

Minu kõne 2013. aasta Harju Maakaitsepäeva pidulikul pärgade panemise tseremoonial Eesti vabaduse eest langenute mälestuskivi juures Sauel

esmaspäev, juuni 24, 2013
0 Comments

Tartu Rahu piire ei muudaks ka referendum

Valitsuse poolt läbiviidav okupeeritud ja annekteeritud Petserimaa ja Narva jõe taguste alade loovutamine Venemaale on põhiseadusevastane ja Eesti huve kahjustav. Sellest on piisavalt räägitud. Meenutan vaid kolme peamist põhiseaduse sätet, mis uue piirilepingu sõlmimise võimatuks teevad, kuid neid on veelgi: §2 Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik; §122 Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja §123 Eesti ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus Eesti põhiseadusega. Põhiseaduse täitmine on kõikidele isikutele ja instantsidele kohustuslik, selle rikkumine on karistatav.

Võimulolijad ei ole esitanud ühtegi pädevat põhjust, miks rikutakse põhiseadust, miks uut piirilepingut vaja oleks või mis põhjusel on nad nii innukad kahjustama Eesti huve ja andma Venemaale tasuta ära Saaremaa suuruse maatüki, mille hind koos maavaradega on ligikaudu triljon eurot. Ei selgitata, miks peaksime loobuma sadadest kalarikastest ruutkilomeetritest Peipsi järvel, Narva veehoidlal ja ligi tuhandest ruutkilomeetrist Narva lahel. Eriti mõttetuks teeb loovutused asjaolu, et Vene riigiduuma väliskomisjoni esimehe Aleksei Puškovi sõnul piirilepingu sõlmimine suhteid kahe riigi vahel ei paranda.

Uut piirilepingut on võimalik sõlmida vaid ühel juhul – kui muudetakse eelpooltoodud põhiseaduse sätteid. Selleks on kolm võimalust: põhiseaduse muutmise seaduse vastuvõtmine rahvahääletusel, Riigikogu kahe järjestikuse koosseisu poolt või kiireloomulisena Riigikogus, mis kestaks ajaliselt enam kui poolt aastat.

PS §3 ütleb, et „Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel“. Antud lause on üks PS keskseid sätteid, mis sisaldus juba 1920. aasta põhiseaduses. „Põhiseaduse alusel“ tähendab seda, et kogu avaliku võimu tegevus peab olema PS-ga täielikus kooskõlas. Muuta põhiseadust sellega vastuolus oleva välislepingu sõlmiseks oleks vastuolus antud sättega, seda enam, et muutmise ainsaks põhjuseks oleks põhiseadusevastase tegevuse legaliseerimine.

Minu arvates saaks muudatuste tegemine toimuda ainult referendum teel, mille tulemusel rahvas kiidab heaks kõnealuste põhiseaduse sätete muutmise ja annab sellega valitsusele volituse loovutuslike läbirääkimiste pidamiseks ja stalinlike piiride seadustamiseks. Rahva tahet ei oleks võimalik vaidlustada. Praegu rikuvad võimulolijad aga põhiseadust, omamata legaalseid volitusi või rahvalt saadud mandaati.

Põhjus, miks kardetakse korraldada referendumit on lihtne. Rahvas ei ole nõus muutma põhiseadust ja Tartu rahu piire. Seda näitas hiljutine ETV Foorumi küsitlus, kus vastanutest ligi 90% oli vastu uue piirilepingu sõlmimisele.

Referendum ja arvamusküsitlus on aga kaks ise asja. Neil on suur ja olemuslik vahe. Referendum ehk rahvahääletus ei ole tavaline küsitlus, kus uuritakse lihtsalt mingi sihtgrupi arvamust. Referendum on üleüldine (üleriigiline) hääletus seadusandlikus või põhiseaduslikus küsimuses. Osalemine on vabatahtlik, kuid kõigile hääleõiguslikele kodanikele peab olema garanteeritud võimalus osaleda ja arvamust avaldada. Reeglite ja seaduste järgi korraldatud referendumi tulemus on vaieldamatu ja kuulub täitmisele.

Kuid referendumi läbiviimisele tekib ülesaamatu takistus. Eesti taasiseseisvus nn esimese vabariigi õigusjärglasena kõigis tema tunnustes, kaasa arvatud territoorium ja piirid. Eesti territoorium hõlmab ka Petserimaad ja Narva taguseid alasid ning referendum tuleb korraldada ka seal. Kõigile teisel pool nn. kontrolljoont Eesti territooriumil elavatele kodanikele tuleb tagada võimalus hääletada. Teist võimalust ei ole.

Kui kõikidele hääleõigusega kodanikele ei ole loodud võimalust referendumil osaleda ja osal riigi territooriumist ei viida seda isegi läbi, siis on referendum õigustühine ja tulemus kehtetu. Selge on, et Venemaa ei anna referendumi läbiviimiseks luba, nagu ei ole andnud seal elavatel eesti kodanikel korraldada küsitlust Eesti alla kuulumise kohta. Kui ka annaks, siis rahvusvahelise õiguse järgi ei oma okupeeritud territooriumitel läbiviidud referendumid ikkagi õiguslikku jõudu.

Seega ei ole võimalik viia referendumit läbi üldise ja õiguslikult pädevana ning kõigil hääleõiguslikel kodanikel pole võimalik oma hääleõigust teostada – eriti neil, keda küsimus otseselt puudutab. Nende arv ei ole sugugi väike. Venemaa andmetel elab ainuüksi Petserimaal kuni 15 000 eesti kodanikku. Nende ignoreerimine muudab referendumi õigustühiseks.

Võimalik, et lisaks rahva vastuseisule on ka see põhjuseks, miks võimulolijad on valinud põhiseaduse rikkumise tee, püüdes enneolematu küünilisusega väänata põhiseaduse mõtet ja musta valgeks rääkida. Näiteks väidetakse, justkui üheselt mõistetav säte “Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik” ei tähendakski seda. Sama absurdne on väide, et kui u. 400 km pikkusest idapiirist säilib Peipsi järvel vaid tühine jupike, vastab Eesti-Vene maismaapiir jätkuvalt Tartu rahulepingu ja põhiseadusega paika pandule.

Uue piirilepingu sõlmimine on põhiseaduse vastane ja kahjustab Eesti rahvuslikke huve. Seaduse järgi on territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud tegevus kvalifitseeritud riigireetmiseks. Kui leping peaks sõlmitama, siis on see õigustühine sõlmimise hetkest alates.

Referendumi tingimuste täitmise võimatus tõstatab aga üles intrigeeriva küsimuse – kas Eesti liikmelisus Euroopa Liidus on legitiimne? 2003. aastal korraldatud referendum viidi läbi ainult umbes 95-l protsendil Eesti Vabariigi pindalast. Narvataguse ja Petserimaa eesti kodanikud sellel rahvahääletusel osaleda ei saanud. Vähe sellest, Eesti võimud ei astunud ühtegi sammu neile osalemise võimaluse loomiseks ega pöördunud sellel eesmärgil Vene Föderatsiooni poole. Asjaolu, et kõigile hääleõigusega kodanikele ei antud võimalust hääletada on tugev argument selle poolt, et referendum on kehtetu, mistõttu ka selle alusel sõlmitud liitumisleping võib olla kehtetu.

Avaldatud Õhtulehes 17.06.2013

Kursiivis olev lause on ajaleheartiklist välja jäänud,

esmaspäev, juuni 17, 2013
0 Comments

Millal lukustab ukse viimane eestlane?

Kuigi riigijuhid kinnitavad sõnavõttudes, et Eesti on üliedukas ja kõigile eeskujuks, oleme väljarände poolest Euroopa esirinnas. EL arvestuses on meil Taani järel teine koht. Kuid kui taanlasi motiveerib selleks huvi näha uusi inimesi ja kohti, siis eestlasi ajendab tööpuudus ja väikesed palgad. Euroopa töövahendusvõrgustik EURES-e uuringust selgus, et välismaal töötamisest oli huvitatud 42 protsenti ehk pea pool Eesti elanikest. Kokkuvõttes tähendab see ligi 415 000 töövõimelist inimest. Noorte seas oli protsent oluliselt suurem.

Kuigi valitsus räägib vaid ca 30 000 lahkunust, töötab ainuüksi Soomes ca 60 000 eestlast, kellest üle veerandi ei kavatse naasta. Kui 2008. aastal maksti sotsiaalmaksu 658 000 töötaja eest, siis täna on neid ligi saja tuhande võrra vähem. Olukord on enam kui tõsine.

Presidenti teema ei näi aga huvitavat. Igatahes ei pühendanud ta sellele EV aastapäevakõnes sõnagi. Tema kõne kokkuvõte mahub lausesse: Eestis on hea elada, elu on kui metsmaasikas. Samavõrra vähe näib olukorrast hoolivat ka valitsus, kelle retoorika eduloost püsib muutumatuna ning kes järjekindlalt on aidanud otseste ja kaudsete maksude tõstmisega kaasa väljarände süvenemisele. Hoogu anti lisaks kohustuse võtmisega panustada läbi ESM-i meist rikkamate riikide heaolusse ning elektrituru „avamise“ ja järjekordsete ülekandetasude tõstmisega.

Tõsi, Eesti pole enam kaugeltki see, mis kakskümmend aastat tagasi. Oleme tublisti arenenud ja meil on edukaid ettevõtteid, kuid küsimust tuleb vaadelda laiemas perspektiivis. Kui lahkuvad inimesed, likvideerub riik. Kui lahkujad asenduvad immigrantidega, likvideerub Eesti riik, kultuur ja rahvus ikkagi. See on äärmiselt oluline teema, mida ei ole võimalik surnuks vaikida.

Kas see, et majandus on valdavalt väliskapitali käes, kes kasumi maksuvabalt välja viib, suurendab riigi jõukust? Kus on töökohad ja investeeringud, mida euro pidid looma? Kas see, et valitsussektori võlad on täna veel Euroopa väiksemate, kuid kodanike omad suurimate seas ja meist vaesemad on eurotsoonis vaid slovakid, lubab elu-olu maasikaks nimetada. Kas see on edulugu, et paljudes maapiirkondades on elu ja ka riigi kohalolek (politsei ja päästeamet, tervisehoiuteenused jne) hääbunud; 45 000 last nälgivad; palgad on eurotsooni väikseimad, hinnatõus aga suurim; sotsiaaltagatised ebapiisavad; sündivus negatiivne; tööpuudus ja väljaränne kasvavad taas?

Loetletud nähtusi võib nimetada riigi edukuse indikaatoriteks. Seda nii majanduslikus, sotsiaalses, demograafilises kui ka poliitilises mõttes. Kui toimuv ei ole rahvastikukriis ja katastroof, mis ohustab meie kestvust nii rahvuse kui riigina, siis kui suur peab olema rahvastikukadu kriisi tuvastamiseks ja tõhusate vastumeetmete rakendamiseks?

Eesti riigi eesmärk ja põhiülesanne on sätestatud Põhiseaduse preambulas. Selleks on eesti rahva kui natsiooni, keele, kultuuri ja suveräänsuse säilimine. Selle ülesande täitmise kohustus on Põhiseadusega seatud kõikidele avalikele institutsioonidele. Riigi edukust saab hinnata vaid aspektist, kuidas ja mil määral seda eesmärki teostatakse, kõik ülejäänu tuleb siduda sellega. Paraku ei näita indikaatorid eesmärgi täitmist – vastupidi, eesti rahva säilimine on juba samamoodi ohustatud, kui vene okupatsiooni ajal ja suveräänsus sulab kevadise lumena iga otsustusõiguse loovutamisega Brüsselile.

Kuid kas peab üldse midagi ette võtma, arvab riigi juhtkond. Las lähevad, igaühel on vabadus valida. Riigi taandumist suurest osast Eestist kirjeldatakse paratamatusena. Põhiseaduse sätted on justkui tühjad sõnad, mida põhiseaduskomisjoni esimehe Rait Maruste meelest tulekski alailma muuta. Ka erinevatele teabenõuetele antud vastustes pole president, riigikohus ega õiguskantsler suutnud tuvastada ilmselgeid põhiseaduslikkuse rikkumisi riigi põhiülesande, rahvuse ja suveräänsuse säilimise, täitmise üle.

Majandusest rääkides soovitatakse meil võrrelda Eestit postsovetlike riikidega. Paraku on vahe nendega viimastel aastatel oluliselt vähenenud. Isegi Läti on ilma eurota jõudnud juba EL majanduskasvu esirinda, kuigi läbielatud kriisi tõttu ei saa nende lähteandmeid üks-ühele Eestiga võrrelda. Tegelikult tuleks võrrelda olukorda sellega, kuhu jõudis kahekümne aastaga peale II Maailmasõda purukspommitatud ja paljaksrüüstatud Saksamaa. Ja kuhu on jõudnud sama ajaga Eesti. Vahe on mäekõrgune. Öeldakse, et Saksamaa sai Marshalli abi. Õige. Kuid ka Eesti on saanud Euroopa Liidult märkimisväärset toetust. Erinevus on selles, et kui Saksamaal suunati abi otseselt majanduse ülestöötamisse, siis meie abirahad on läinud EL poolt sätestatud tingimustel suuresti mujale – auru ja vilesse, püsikulusid tekitavasse ja tihtipeale mõttetusse „betooni“, kaheldava väärtusega pehmetesse programmidesse ja mujale. Mitte eeskätt Eesti majanduse ja konkurentsivõime tõstmisesse.

Väljarände ja tööpuuduse vastu ei aita aga miski muu kui reaalne majanduskasv. Senikaua kasutab Euroopa Eestit doonor-riigina odava ja kvalifitseeritud tööjõu saamiseks. Keskmise palga vahe näiteks Soomega on suurem kui kolm korda. Kuni see proportsioon püsib, ei peatu väljaränne.

Odava allhanke tegemise ja kasumi maksustamata väljavoolu tingimustes ei jõua me iialgi lääne elatustasemeni. Riiklike prioriteetide asetus ja mõtteviis vajab olulist paradigma muutust. Paljas kokkuhoid probleeme ei lahenda. Riigi poolt pakutavate teenuste ja kohustuste jätkuv koomaletõmbamine, maksutõusud jne. tähendavad tagasilööki majandusarengule. Olukorra lahendamiseks tuleb nõiaringist välja murda.

Kui tahame püsima jääda, tuleb esikohale seada rahvuslik majandus, seda toetav haridussüsteem, töökohtade loomine, sissetulekute tõstmine, demograafilist kriisi pärssiv ja rahvastiku taastootmist toetav sotsiaalsüsteem, ühesõnaga eesti rahva ja riigi huvid. Kui majandusarengu tagamiseks tuleb riigil laenu võtta, siis peab seda tegema. Targalt. Eesti inimestes tuleb kindlustada usk oma riigi majanduslikku ja sotsiaalsesse tulevikku. Peame seadusandluse ja rahad koondama valupunktidesse ning kujundama välja ja sisustama efektiivsed vahendid meie rahvuslike eesmärkide saavutamiseks. Probleemide ees ei saa silmi kinni pigistada.

Ilma muutusteta poliitilisel maastikul pole seda ilmselgelt võimalik läbi viia. Niikaua kui riigijuhtide prioriteedid on suunatud mujale ja põhieesmärgid ei näi kedagi huvitavat, ei ole muud oodata kui hetke, mil lukustab ukse viimane tööealine eestlane. Mis saab siis?

Avaldatud: Õhtuleht 2.04.2013

http://www.ohtuleht.ee/515617

teisipäev, aprill 02, 2013
0 Comments

Konservatiivne Rahvaerakond ei nõustu loovutusliku piirilepinguga Venemaaga

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna pöördumine presidendi, riigikogu, valitsuse, õiguskantsleri, riigikohtu ja kaitsepolitsei poole

13.03.2013

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on resoluutselt vastu uue Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni (edaspidi Eesti-Vene) piirilepingu sõlmimisele. Selleks puuduvad vajadus ning vähimadki poliitilised, majanduslikud, moraalsed või muud põhjendused.

Kuigi Eesti oli pea pool sajandit okupeeritud riigi staatuses, kestis tema õiguslik järjepidevus de jure edasi. Rahvusvahelise õiguse järgi on 1940. ja 1944. aastal toimunu kvalifitseeritud agressiooniks, sõjaliseks okupeerimiseks ning Eesti Vabariigi annekteerimiseks NSV Liidu poolt, mistõttu Eesti Vabariigi riikliku korra, sh tema piiride muutmine oli õigustühine ja kehtetu.

1994. aastal Vene Föderatsiooni poolt ühepoolselt ja rahvusvahelist õigust rikkudes riigipiirina demarkeeritud Eesti-Vene kontrolljoont, mis sündis Nõukogude okupatsiooni ajal piiri meelevaldse nihutamise tulemusena, ei saa vaadelda kui seaduslikku riigipiiri, mis tuleks fikseerida ja legaliseerida uue piirilepinguga. Ükski rahvusvaheline konventsioon ega põhiseaduse säte ei nõua ennistatud riigil võõrandada oma territooriumi okupeerija õigusjärglasele. Vene Föderatsiooni territoriaalsetel nõuetel, nagu ka Eesti-poolsel valmisolekul loobuda neist aladest, puuduvad legaalsed alused.

Uus, loovutuslik piirileping kahjustab Eesti riigi ja rahva huve ning on EV Põhiseadusega otseses vastuolus:

1. §122 lõige 1. ütleb: Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega.

Põhiseadus sätestab, et Eesti-Vene maismaapiir on määratud Tartu rahulepinguga, mille Artikkel III näitab täpselt ära tema kulgemise ja asukoha. Teised kehtivad, kuid PS-ga määramata piirid (maismaapiir Lätiga) on sõlmitud eraldi, teiste riikidevaheliste lepingutega.

Nii Tartu rahuleping (mis on kantud ÜRO kehtivate rahvusvaheliste lepingute registrisse nr. 11LTS29 all) kui ka teised rahvusvahelised piirilepingud kehtivad üheaegselt, kuid PS-ga eraldi määratud Tartu rahulepingujärgne piir on esmajärguline ja suveräänne. Ka Eesti riigipiiri seadus sätestab ainsa ja kehtiva Eesti-Vene legaalse piirina Tartu rahulepinguga määratud joone.

Tartu rahulepingu rõhutamist ja eraldi tehtavat viidet PS §122-s tuleb tõlgendada expressis verbis kui fikseeritud õiguslikku olukorda, mis võimaldab rahvusvaheliste lepingutega ja Riigikogu kahe kolmandikulise häälteenamusega muuta Eesti teisi, Põhiseaduses täpselt määratlemata piire, kuid mitte 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga määratud Eesti-Vene maismaapiiri.

Praegune Venemaa poolt ühepoolselt paika pandud demarkatsiooni- ehk kontrolljoon, mida soovitakse kehtestada riigipiirina, ei vasta Tartu rahulepinguga paika pandud piirile. Uus piirileping muudab täielikult Põhiseaduse ja Tartu rahulepinguga määratud Eesti-Vene riigipiiri asukohta. Tõik, et ligi neljasaja kilomeetrisest piirist jääks Peipsi järvel veidi üle kümne kilomeetri pikkune lõik muutmata, ei anna vähimatki alust väita, et uus piir oleks kooskõlas põhiseaduse ja Tartu rahulepingu järgse riigipiiriga, mis on olnud täies ulatuses kehtiv alates 02.02.1920. Seega on uus piirileping otseses vastuolus PS §122 lg 1-ga ja selle mõttega.

PS annab küll riigikogule võimaluse sõlmida piirilepinguid teiste naaberriikidega, kuid Eesti-Vene piirilepingu sõlmimine, mis muudab Tartu Rahulepinguga paika pandud piiri (sõltumata muutuse või allesjääva osa ulatusest), eeldab Põhiseaduse § 122 lg. 1 muutmist ja see on võimalik vaid rahvahääletuse teel.

2. §2 lõige 1 ütleb: Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik.

Antud säte ei võimalda kaksitimõistmist. Venemaa poolt annekteeritud Narva-taguste alade ja Petserimaa äraandmine ja nende alade lahutamine Eesti territooriumist rikub EV jagamatut terviklikkust ja on otseses vastuolus eelpooltoodud PS sättega.

Põhiosas pärineb nimetatud klausel eelmisest Põhiseadusest. Prof. Jüri Uluots kommenteeris 1937.a. põhiseaduse antud sätet: "Uus põhiseadus esimese koja eelnõu kujul väljendab §2, et Eesti riigi maa-ala on lahutamatu tervik. Seega seda ei saa eraldada ega üksikute osade kaupa ära anda muidu kui põhiseaduse muutmise korras. Igal isikul, igal võimukandjal, kes asub riigipiire muutma, peab olema teadmine, et muutmine, kui see peab toimuma, peab olema säärane, et see on tõesti kasulik, rahva arusaamisele vastav. Kui see seda ei ole, siis kõik vastavad ettepanekud on kergemeelselt tehtud, ja ei olda õigustatud neid ellu viima. Või jälle see ettepanek on säärane, et ta väljastpoolt peale surutakse ja vägivallaaktiks osutub. Aga ei või nõuda üheltki riigilt, et ta vägivalda peaks õiguseks. Ta võib ainult vägivalda kui fakti tunnistada, aga ei saa öelda, et see on õigus."^{^[1]} Uluotsa selgitus on täpselt sama ajakohane ja õige ka tänapäeval.

Uus Eesti-Vene piirileping on teravas vastuolus PS §2 lg 1-ga, sest vähendab Eesti territooriumi ja lõhub selle ühtsust. Sellist lepingut on võimalik sõlmida ainult muutes vastavat põhiseaduse sätet. Vastavalt põhiseadusele saab antud paragrahvi muuta vaid rahvahääletuse teel.

3. §5 ütleb: Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult.

Antud põhiseaduslik kohustus on suunatud eeskätt riigile ja täpsustab PS preambulas fikseeritud riigi ülesannet olla „Pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus“.

Okupatsioonile ja ebaseaduslikule Narva jõe taguste ja Petserimaa alade liitmisele Venemaa koosseisu 1944/45-ndal aastal ning sellest tingitud eraldatusele vaatamata, on rahvusvahelise õiguse järgi tegemist Eesti aladega, mille loodusvarad ja loodusressursid vesi, maa, mets, maavarad jne. kuuluvad Eesti Vabariigile ja selle kodanikele. Riigivõimu kohustus on seista oma rahvusliku rikkuse kaitsmise ja säilitamise eest.

Annekteeritud aladele jäävate sadade miljardite eurode väärtuses Eesti loodusvarade ja loodusressursside (maa, mets, maavarad, Narva jõe hüdroenergeetiline potentsiaal, kalavarud jne.) põhjendamatu tasuta loovutamine Venemaale on Eesti rahvusliku rikkuse ja omandi hävitamine, mida ei ole mitte mingil viisil võimalik nimetada nende säästlikuks kasutamiseks Eesti riigi hüvanguks. Ainuüksi annekteeritud aladele jäävast põlevkivist (hinnanguliselt 400 milj. tonni) toodetud diiselkütus kataks Eesti vajaduse tervelt kolmveerand sajaniks, tagades seeläbi Eesti energeetilise julgeoleku.

Kõige selle „vabatahtlik“ ja tasuta loovutamine Vene Föderatsioonile rikub otseselt antud PS sätet ja kahjustab sügavalt Eesti riigi ja rahva majanduslikke-, sotsiaalseid- ja energeetilise julgeoleku huve.

4. Põhiseaduse § 32 lõige 1 ütleb: Igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud ning lõige 2 ütleb: Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada.

Narva jõe taguse ja Petserimaa näol on tegemist ka kümnete tuhandete Eesti riigi kodanike eraomanduses oleva maa ja kinnisvaraga, mille omandiõigus on nii Eesti seaduste kui ka rahvusvahelise õiguse kohaselt, hoolimata aastakümneid kestnud okupatsioonist ja anneksioonist, säilinud samana või siirdunud seaduslikele pärijatele.

Eesti kodanike seadusliku omandiõiguse eest mitteseismine, selle võõra, okupeeriva riigi voli alla loovutamine ja selle läbi takistuste loomine ja põlistamine omandi valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele on ennekuulmatu ja pretsedenditu samm, mis rikub ka ÜRO 10.12.1948.a. ülemaailmse Inimõiguste deklaratsiooni ja Euroopa Inimõiguste konventsiooni 04.11.1950, millistega Eesti Vabariik on ühinenud.

Seega on uus Eesti-Vene piirileping otseses ja vaieldamatus vastuolus nii antud põhiseaduse sättega, kui ka üldtunnustatud inimõigustega.

5. Põhiseaduse preambula ütleb, et Eesti riik on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise õigusel ja peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.

Põhiseaduse preambula fikseerib põhilised püsiva ja normatiivse iseloomuga ülesanded, mida Eesti riik on kohustatud täitma. Need on eesti rahvuse säilimise põhiseaduslikud garantiid, mis peavad olema kehtivad kogu riigi territooriumil.

Vene Föderatsiooni poolt annekteeritud Eesti aladel on suletud kõik eestikeelsed lasteasutused ja koolid, riigi- ja asjaajamiskeelena on kasutusel ainult vene keel. Praeguse ajutise kontrollpiiri seadustamine riigipiirina ohustab laiali paisatud eesti hõimude ja nende kultuuri säilimist ning teeb selle võimatuks. Eesti rahva ajaloo ja kultuuriga lahutamatult seotud alade äraandmine, tuhandete annekteeritud alade Eesti kodanike jätmine saatuse hooleks ning etnilisele ja kultuurilisele hääbumisele määramine, mis põlistub uue piirilepingu sõlmimise tagajärjel, rikub otseselt PS preambula poolt seatud kohustust.

Riiklik enesemääramise õigus on rahvusvahelise õiguse põhimõte, mis lähtub rahvaste suveräänsusest ja võrdõiguslikkusest. Eesti rahval on enesemääramisõigus tervel enda riigi territooriumil. Taasiseseisvudes tunnustati Eesti Vabariiki rahvusvaheliselt kõigis tema tunnustes, sh Tartu rahulepinguga määratud piirides. Eesti rahva enesemääramise õigus on kustumatu.

Uue Eesti-Vene piirilepingu sõlmimine rikub Eesti rahva riikliku enesemääramise õigust ja eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise tagamise võimalikkust läbi aegade. See ja riigivõimude loobumine oma PS preambulaga pandud ülesannete ja kohustuste täitmisest on otseselt põhiseadusevastane.

6. Põhiseaduse §123 lg. 1 ütleb, et Eesti ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus Eesti põhiseadusega.

Põhiseadus lubab sõlmida välislepinguid, mis on vastuolus madalamate õigusaktidega, kuid mitte välislepinguid, mis on vastuolus Eesti põhiseadusega. Siin ei ole ruumi ei kahetimõistmisele ega kaksipidi tõlgendamisele.

Eelpool on tõestatud, et uue Eesti-Vene riigipiiri leping on vastuolus põhiseaduse §122 lg 1, §2 lg 1, §5, § 32 lg 1, §3 ja PS preambulaga. Selle sõlmimine valitsuse, ratifitseerimine riigikogu ja kinnitamine presidendi poolt on otseses vastuolus põhiseadusega.

Seega välistab Eesti põhiseaduse antud säte kõnealuse uue Eesti-Vene piirilepingu sõlmimise.

7. Põhiseaduse §3 ütleb, et „Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel“.

Antud lause on üks PS keskseid sätteid, mis sisaldus juba 1920. aasta põhiseaduses. „Põhiseaduse alusel“ tähendab seda, et kogu avaliku võimu tegevus peab olema PS-ga täielikus kooskõlas. See säte kinnitab põhiseaduse prioriteedi, primaarsuse ja ülemuslikkuse põhimõtet, millest kõrvalekaldumine ei ole õigusriigis lubatud ega võimalik. Põhiseadus on kõrgeima jõuga akt, mida ei saa vaidlustada ükski võimukandja ega muuta või tühistada keegi muu, kui suveräänsuse kandja: rahvas. Seetõttu põhinebki riigi põhiseaduse ülimuslikkus riigi suveräänsusel.

Eugen Madisson ja Oskar Angelus kirjutasid 1928. aastal ilmunud PS kommentaaris, et antud sättega: „… taheti alla kriipsutada esiteks seda, et Eesti on õigusriik, kus riigivõimu teostatakse ainult seaduse alusel, ja teiseks seda, et võim, mis ei toetu põhiseadusele ja sellega kooskõlas antud seadustele, ei ole Eesti riigivõim, vaid usurpeeritud võim, millele pole tarvis alistuda.“[2]

§3 lg 1 põhimõtted seostuvad õigusriigiga, olles õigusriikliku riigistruktuuri põhiprintsiibid. Antud säte ei võimalda sõlmida uut Eesti-Vene piirilepingut, sest viimane ei ole põhiseadusega kooskõlas. Kui see siiski seadusevastaselt ja põhiseaduse muutmiseks referendumit korraldamata sõlmitakse, siis kohustab see kõiki institutsioone ja organeid, kelle funktsiooniks on seaduste rakendamine (seega nii täidesaatvad kui õigustmõistvad organeid) ja kodanikke jätta uus piirileping ja sellest tulenevad seadused (riigipiiriseadus jne) kohaldamata.

Riigikogu poolt ratifitseeritud põhiseadusega vastuolus oleva välislepingu ja seaduste kohaldamata jätmisel ei ole tegemist seaduslikkuse printsiibi eiramisega, vaid vastupidi _ põhiseadusliku korra kaitsmise ja põhiseaduse riive takistamisega, mis on iga kodaniku ja avaliku võimu otsene kohustus.

Kokkuvõtteks:

Eelpooltoodu tõestab, et uus Eesti-Vene piirileping on põhiseadusevastane ja põhiseadus ei luba ilma rahvahääletuseta Eesti territooriumi vähendada. Objektiivseid ja pädevaid põhjendusi lepingu sõlmimiseks, 5,2% Eesti riigi maa-ala, territoriaalvete ja õhuruumi lahutamiseks ning selle võõrriigile loovutamiseks ei ole.

Eesti Vabariigi Põhiseaduslik Assamblee koostas 1991. aastal oma tegevuse lõpus läkituse eesti rahvale, milles öeldi, et: „… põhiseaduse eelnõu tugineb varasematele Eesti Vabariigi põhiseadustele ning on nende loomulik järglane. Uus põhiseadus lähtub inimõiguste tunnustamise ja parlamentaarse demokraatia põhimõtetest ning rahva kestvuse elulistest huvidest“.[3] Põhiseaduse täitmine ei saa olla valikuline, see on kohustus, mis ei saa lähtuda põhiseaduse päevapoliitilisest või pahatahtlikust tõlgendamisest. Nagu öeldud, peab see lähtuma rahva kestvuse elulistest huvidest. Põhiseaduse seadusetähtede taga tuleb näha ja silmas pidada ka väärtusi ja preambulas sätestatud eesmärke.

Põhiseaduse kohaselt saab maismaapiiri Venemaa ja Eesti vahel (PS §122 lg 1) ja riigi territooriumi (PS §2 lg 1) muuta ainult rahvahääletuse teel, muutes põhiseadust. PS §1 lg 1 ütleb, et „Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima võimu kandja on rahvas“. Seega on põhiseaduse järgi igasuguse riigivõimu esmaseks õiguslikuks aluseks rahva tahe. Rahvahääletust põhiseaduse muutmiseks, Eesti riigi territooriumi vähendamiseks ning Eesti ja Venemaa vahelise riigipiiri paiknemise muutmiseks ei ole läbi viidud.

Uue piirilepingu sõlmimisega on lahutamatult seotud ka meie riikluse alustala, Tartu rahulepingu kehtivuse ja Eesti Vabariigi juriidilise järjepidevuse katkemine. Alistudes Venemaa survele niivõrd olulises rahva enesemääramisõigust ja riigi suveräänsust puudutavas küsimuses, tunnistab Eesti ennast ise ENSV järelmoodustiseks kõiges sellest tulenevas. Praegu kavandatava märkega piirilepingu tekstis, nagu reguleeriks antud leping vaid piiriküsimust, jäetakse Venemaale tegelikult vabad käed meie ajaloo ja õigusjärglusega ümber käimiseks, mis ongi ilmselt üks Venemaa kesksetest taotlustest.

Kõike eelpooltoodut arvesse võttes puuduvad valitsusel ja riigikogul volitused ning põhiseaduslik õigus loovutuslike läbirääkimiste pidamiseks, uue piirilepingu sõlmimiseks ja selle ratifitseerimiseks. Ka 2005. aastal allkirjastatud ja ratifitseeritud Eesti-Vene piirileping, millelt Vene Föderatsioon oma allkirja tagasi võttis, oli samadel põhjustel põhiseadusevastane ja õigustühine ning tuleks ka Eesti poolt denonsseerida.

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on seisukohal, et uue Eesti-Vene piirilepingu sõlmimist, territoriaalsete loovutuste tegemist, nõukogude okupatsiooni ja anneksiooni ning Vene Föderatsiooni poolt demarkeeritud ebaseadusliku kontrolljoone legaliseerimist tuleb käsitleda põhiseaduse, rahva huvide ja õigusriikluse printsiibi teadliku ja tahtliku rikkumisena. Isikud, kes sellise lepingu sõlmivad ja kinnitavad, tuleb võtta vastutusele vastavalt Eesti Vabariigi seadustele.

Kui selline põhiseadusevastane riigipiiri leping peaks siiski sõlmitama, siis tuleb seda käsitleda õigusjõudu mitteomavana, mittelegaalsena ja Eesti Vabariigile mittesiduvana allakirjutamise hetkest alates.

Põhiseaduslikkuse ja õigusriikluse tagamise ning riigi ja rahva huvide kaitsmise kohustus on seatud kõikidele pöördumise adressaatidele. Ootame kõigilt nendelt instantsidelt oma ülesannete ja kohustuste kindlat täitmist ja ka vastust, miks ei ole seda seoses kõnealuse küsimusega tehtud.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel

Henn Põlluaas

EKRE volikogu esimees

http://www.ekre.ee/konservatiivne-rahvaerakond-ei-noustu-loovutusliku-piirilepinguga-venemaaga/

[1] Jüri Uluots, Rahvuskogu esimese Koja põhiseaduse eelnõu üldaruanne, Seaduse sünd. Eesti õiguse lugu, Ilmamaa, Tartu 2004, lk 324-325

[2] E. Maddison, O. Angelus. Das Grundgesetz des Freistaats Estland. Berliin, 1928, §3

[3] ERA fond 2324, nimistu 1, säilik 12, lk. 421-431

Lisan siia väljavõtte õiguskantsleri vastusest 20.03.2013, 14-1/130376/1301338.

Olen seisukohal, et põhiseaduse §-ga 122 tunnistatakse Eesti praegust riigipiiri nii nagu ta on määratud Tartu rahulepinguga, aga samal ajal tunnistatakse ka võimalust sõlmida uusi piirilepinguid, mis võivad muuta Tartu rahulepinguga määratud riigipiiri. ... Oma kirjas viitate ka põhiseaduse §-le 2, mille järgi on Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum lahutamatu ja jagamatu tervik. Kui tõlgendada nimetatud sätet kui riigipiiri puutumatuse kaitseklauslit, siis oleks riigipiiri muutmine võimalik tõepoolest vaid läbi menetluse, mille põhiseadus näeb ette põhiseaduse § 2 muutmiseks (vastavalt põhiseaduse §-le 162 on see võimalik ainult rahvahääletusega). Olen siiski seisukohal, et riigipiiri mõiste ning riigi territoorium kui riigi olemuslik element ja riigivõimu teostamise eeldus ei ole kattuvad mõisted. Põhiseaduse § 2 rõhutab Eesti territoriaalset terviklikkust kui olulist riigi suveräänsuse tunnust. Riigi olemasolu ei sõltu tema territooriumi vähenemisest või suurenemisest; võimaliku riigipiiride muutmisega ei kao ei riiklik järjepidevus ega ka riigi identiteet. Samuti ei ole rahvusvahelises õiguses riigi piiride määraltematus või ebatäpne määratletus takistuseks riigi eksisteerimise tunnustamisele.

Teisi punkte õiguskantsler oma vastuses ei kommenteerinud. Kogu lugupidamise juures pean aga ütlema, et sellist juttu ei aja isegi juura esimeselt kursuselt väljavisatud tudeng. Muuseas, juristidel on selliste asjade kohta termin, mis on kohane ka õiguskantsleri vastuse puhul - tegemist on põhiseaduse pahatahtliku tõlgendamisega.

reede, märts 22, 2013
1 Comments

Pages

Paraadfoto

Minu ettekanne "Poliitiline korruptsioon Eesti omavalitsustes"

Eesti-Vene piirilepingust

Valitsus ignoreerib omavalitsusi

Minu esinemine ERR valimisstuudios.

Kõne Teeneka ja Aasta Õpetaja nominentide õnnitlemisel 04.10.2013

Kõne Saue Gümnaasiumis kooliaasta alguse aktusel 2013

Minu kõne 2013. aasta Harju Maakaitsepäeva pidulikul pärgade panemise tseremoonial Eesti vabaduse eest langenute mälestuskivi juures Sauel

Tartu Rahu piire ei muudaks ka referendum

Millal lukustab ukse viimane eestlane?

Konservatiivne Rahvaerakond ei nõustu loovutusliku piirilepinguga Venemaaga

Minust

Jälgi mind

Mina Facebookis

Mina Twitteris

Blogi arhiiv

Populaarseimad postitused

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Uued uudised