Nagu on selgunud, tuvastas Politsei ja piirivalveamet juba kevadel massiliselt elamislubade väärkasutusi ning teavitas sellest 26. mail ka siseministeeriumi, mil siseministriks oli elamislubadeskeemitajate Nikolai Stelmachi ja Indrek Raudse erakonnakaaslane Ken-Marti Vaher. Luubi alla võeti firmade juhtkondades töötamiseks taotletud elamisload, kuna just nende vastu oli huvi suurenenud plahvatuslikult. Siseministeeriumi analüüsist ilmnes, et nimetatud elamisloa liiki kasutati ära Eestis ja Schengeni alal viibimise õiguse saamiseks....
Euroopa Liitu tüüritakse süveneva eurokriisi varjus üha
kiirenevas tempos liitriigi poole, kuigi võimupoliitikud on aastaid
kinnitanud, et EL liitriigiks ei muutu. Poliitikud räägivad suurema
kontrolli vajadusest liikmesriikide üle ja Lissaboni leppe muutmise
kavatsustest justkui millestki kokkulepitust ja möödapääsmatust.
See, mille eest euroskeptikud hoiatasid ja mis võimulolijate poolt paranoiaks tembeldati, on tõeks saamas.
Samas
pole sellisteks liikmesriikide suveräänsust likvideerivateks sammudeks
mitte ühegi Euroopa riigi juhil oma rahva volitusi. Erandiks pole siin
ka Eesti valitsus ja võimuerakonnad, kellele rahva eiramist, valesid ja
lubaduste rikkumist on viimasel ajal isegi peavoolumeedia ette heitnud.
Kahjuks on etteheited kõlanud kurtidele kõrvadele. Valitsus pole
ühtegi sammu sisulise demokraatia ega usalduse taastamise poole teinud.
Demokraatlik Eesti kõlab ilusa, kuid kahjuks üsnagi sisutu fraasina.
Kaitskem demokraatiat tema enda eest?
Selles
mõttes ei tulnud üllatusena ka Ansipi valitsuse rahandusministri Ligi
avaldus, kes ELi fiskaaluniooni loomise plaane toetades kuulutas, et
tema suure demokraadina tahaks demokraatiat demokraatia enda eest
kaitsta, ja rõhutas, et demokraatia vajab kontrolli. Tegemist on üsnagi
kummastava avaldusega ühe suveräänse riigi rahandusministri suust, kes
peaks oma riigi rahanduse ja maksupoliitika sõltumatuse eest hea seisma,
mitte aga selle asemel tervitama kasvavat välist kontrolli ja üha
jõulisemat sekkumist liikmesriikide suveräänsusesse.
Ligi väitis
veel, et “võlakriis on demokraatlike protsesside tulemus”. Mina varem ei
teadnud, et laenu andmist või võtmist võiks demokraatlikuks protsessiks
või selle tulemuseks nimetada, kuid Ligi on ennegi huvitavaid
väljaütlemisi harrastanud. Neis sõnades paljastub aga avalduse sügavam
mõte – kuna demokraatia põhjustas kriisi, siis järelikult on demokraatia
paha. Seega on vaja midagi muud demokraatia asemele. Tarvis on
kontrolli!
Minu väide, et mitte demokraatia või demokraatlikud
protsessid pole süüdi sellistes kriisides, vaid see, et poliitikud ja
valitsused ei aja asju targalt, ausalt, läbipaistvalt ja
demokraatlikult, jääb vist hüüdja hääleks kõrbes. Toimub ju hoopis
vastupidine protsess demokraatiale – võimu tsentraliseerimine ja
usurpeerimine ladviku poolt. Nii Euroopa kui ka riikide tasandil.
Eesti
riigi väliskontrollile allutamisel on hulk seitsmepenikoormasamme juba
astutud ja Brüssel kontrollib niigi juba enamikku riigielu
valdkondadest. Pole ju kellelegi saladus, et näiteks meie
seadusandlusest pea 90% pärineb otse Brüsselist. Vaid mõnedes üksikutes
olulistes küsimustes (mida jääb üha vähemaks) on Toompeal ehk ELi
kohalikul omavalitsusel iseseisev otsustusõigus veel säilinud.
Loomulikult
peab Eesti oma rahanduse korras hoidma, nüüd aga hakkavad meie rahakoti
üle otsustama võõrad ja igatahes mitte Euroopa rahvaste vabatahtlikult
loodava konföderatsiooni ametnikud.
Võib ette kujutada kasvavat bürokraatidearmeed ja kümneid tuhandeid
kõrgepalgalisi ametnikke, keda Brüsselisse juurde värvatakse, et
euroriikide eelarveid ja rahandust kontrollida. Lisaks tuleb kohtadele
saata ka terve hulk emissare, kes valvavad valitsusi, et need oma rahva
demokraatlikele nõudmistele järele ei annaks. Eestis sellega muidugi
probleeme ei teki.
Samuti tuleb vastu võtta karmid sanktsioonid
ja karistused, mis rakenduvad kohe, kui kõrvalekaldeid avastatakse,
muidu süsteem ju ei toimi. Demokraatia vajab kontrolli, kontroll
omakorda karmi kätt. Kes kontrollib aga kontrollijate kontrollijaid?
Igatahes mitte meie.
Meie idanaabri juures on asi juba kenasti
lahendatud ja paika pandud. Võimuvertikaali pidi ja vastuvaidlematu
tõdemusega, et isegi riigiduuma pole koht diskussioonideks. Kehtestatud
korda nimetatakse "juhitud demokraatiaks".
Kummitemplina käituvas
Eesti riigikogus võib diskussioone küll pidada, kuid seegi pole ammu
enam koht, kus riigiasju sisuliselt arutataks või otsustataks. Samamoodi
vaid jututoa staatuses on Euroopa Parlament, kuhu meie saame esindajaid
valida. Otsused tehakse ja käsuliin algab kõrgemalt poolt.
Kas
tõesti ülistame jälle väliskontrolli ja käsumajandust, millest me
eelmises liidus vabaks tahtsime saada? Kas neist aspektidest vaadates on
suurt vahet Ansipi valitsuse poolt toetataval "kontrollitud
demokraatial", Putini "juhitud demokraatial" ja ajaloo prügikastist
piiluval "sotsialistlikul demokraatial"? Muidugi, NSV Liidul ja Euroopa
Liidul on suur ja olemuslik vahe, ent sarnane on see, et rahva, kui
kõrgeima võimu arvamust ei vaevuta ühtemoodi üleolevalt ja kõiketeadvalt
küsima. Ja seetõttu on meile liitu kuulumise tagajärg pikas
perspektiivis sarnane – nii riigi, rahvuse, keele kui ka kultuuri
hääbumine.
Kes hakkab otsustama?
Niisiis,
kes saab selleks messiaks, kes hakkab üle rahvaste peade otsuseid
tegema? Euroopa Nõukogu ja president, keda rahvad pole valinud? Või
hakkavad suurriigid, sakslased ja prantslased oma äranägemise ja huvide
põhjal määrama erineva kultuuri ja tasemega riikide eelarvetes
kajastatud vajaduste otstarbekust? Või antakse eestlastele võimalus
otsustada, mis näiteks itaallastele eluks vajalik on? Seda viimast
vaevalt juhtub.
Härrad valitsusest ja riigikogust, kuulutage parem ausalt, kohe ja
ametlikult Eesti suveräänsus kehtetuks, seda vähem on vaja ju
demokraatiast hämada! Vähemalt aususe aspektist on tervitatav, et
demokraatiast taganemine tipp-poliitikute huulil juba lauseks hakkab
vormuma. Teame vähemalt, mida oodata on. Kontrollitud demokraatias rahva
arvamust ju ei küsita. Isegi näiliselt mitte.
Avaldatud: Õhtuleht, 10. detsember 2011
http://www.ohtuleht.ee/455565