Kui Kallas ja Ansip „sotsialistlikku demokraatiat“ arendasid
neljapäev, märts 13, 2014
Ajal, mil Reformierakond püüab teoks teha nii peaministri-,
koalitsiooni- kui eurovolinikuvangerdusi on välja tulnud nii mõnigi piinlik
seik minevikust, millest asjaomased paraku midagi mäletada ei taha. Seoses
sellega heidan pilgu veidi kaugemale, aega, mil eesti rahval tärkas uuesti
kindel tahe taastada oma riiklik iseseisvus, kuid isegi Tartu Rahu tähistamine
oli keelatud ning provokatiivseks ja ekstremistlikuks väljaastumiseks
tituleeritud.
Kaheksakümnendate aastate lõppu, nn perestroikaperioodi,
hakkas iseloomustama uus poliitiline mitmekesisus, mis sundis inimesi pooli
valima – kas toetada juba vankuvat, kuid endiselt jõulist nõukogude
okupatsioonirežiimi või vastanduda sellele ja toetada Eesti iseseisvumist.
Tekkis hulk liikumisi ja organisatsioone, mis
olemuslikult esindasid täiesti erinevaid arusaamu ja vastandlikke eesmärke.
Näiteks kui Rahvarinne, mille liige oli ka Siim Kallas, tunnistas end oma
nimeski olevat loodud perestroika ja kommunistliku partei toetuseks (ametlik
nimi oli Rahvarinne Perestroika Toetuseks) ning nägi Eesti tulevikku sotsialistlikus
autonoomias koos kõigi siinsete asustuskolonistidega, siis rahvarinde kõrval esialgu
arvestatum jõud, Eesti Muinsuskaitse Selts, esindas kindlat veendumust, et vaid
Eesti riigi õigusjärgsetel kodanikel on õigus otsustada Eesti tuleviku üle ja
nimetas sisserännanuid otsekoheselt okupantideks. See oli paljudele, kes olid
ennast nõukogude korraga kohandanud, keeruline aeg.
Kõhklusi ja hirme oli paljudel, kellel rohkem, kellel
vähem, kuid avaliku elu tegelaste juures paistis see drastilisemalt silma. Ei
puudunud ka need, kes sõnades uue ajaga kaasa tulid, samas aga teise jalaga hoogsalt
pidurit vajutasid ja püüdsid nö kahel toolil korraga istuda.
Nii näiteks ilmus 19. veebruaril 1988 ajakirjanduses
mitmekümne eesti kultuuritegelase üleskutse Eestimaa elanikele, milles mõisteti
hukka rahvaalgatusena Tartu Rahu aastapäeva tähistamiseks korraldatud üritus
Tartus. Vastukaaluks korraldati samal ajal EKP käsul Tartu suuremates saalides
rahvale „teabepäevi“, kus räägiti Tartu rahu kehtetusest ja tähtsusetusest ning
hoiatati ajakirjanduses inimesi tähtpäeva avaliku tähistamise eest.
Sanktsioneeritud propagandaüritused ja hoiatused
inimesi aga ei huvitanud ning hoolimata tõigast, et sanktsioneerimata
miitingud olid kommunistliku võimu poolt keelustatud, kogunesid rahvamassid
võimutegelaste kiuste ikkagi Vanemuise tänavale. KGB filmis toimuvat hoolega.
Kõik sujus kenasti, kuni kilpide, kumminuiade ja koertega varustatud
miilitsaüksus ründas demonstrante, keda oli umbes tuhatkond. Meedias on
korduvalt vägivalla kasutamise käsuga seostatud toonast Tartu kommunistliku
partei funktsionääri, EKP Tartu rajoonikomitee
organiseerimisosakonna juhatajat, Andrus Ansipit. Ise on ta oma osalust
eitanud, väites, et viibis hoopis ämma juures.
Rahumeelne üritus peksti laiali. Rünnaku käigus
vigastati ja peeti kinni paljusid ning hiljem pidi nii mõnigi miitingul
osalenud üliõpilastest karistuseks ka ülikooliga hüvasti jätma.
Kõnealuses
avalikus kirjas kutsuti Eesti elanikkonda ja võimuorganeid säilitama „rahu ja
väärikust ja mitte arendama vastastikust provotseerivat tegevust, mis
põhimõtteliselt ohustab meie ühiseid eesmärke sotsialistlikul demokraatial,
rahvaste sõprusel ja inimväärikusel põhineva ühiskonna loomisel.“ Autorid
rõhutasid, et kunagist Eesti omariikluse väljakuulutamist võiks tähistada
ainult teaduslikel konverentsidel ja dispuutidel, kuid mitte mingil juhul
avalikel üritustel. Rahumeelne Tartu rahu aastapäeva tähistamise üritus
tituleeriti provokatiivseks ja ekstremistlikuks väljaastumiseks, võimude käsul
rahvast kumminuiade ja koertega rünnanud miilitsaüksuse jõhkrust nimetati aga vaid
ülepingutuseks: „2. veebruaril 1988 Tartu tänavatel toimunu näitas, et
ekstremistlikud väljaastumised ühelt poolt ning korrakaitseorganite
ülepingutatud tegutsemine teiselt poolt kutsuvad esile kokkupõrkeid, mida pole
meil kellelgi vaja ja millel pole midagi ühist meie riigis käimasoleva
demokratiseerimisega. Taolised meeleavaldused, sõltumata nende arvukusest ja
osavõtjate subjektiivsetest kavatsustest, ohustavad praegu meil käimasolevat
positiivset protsessi ja võivad ärgitada natsionalistlik-šovinistlikke ja
stalinistlikke ringkondi üleminekuks vastupealetungile kaotsiminevate
positsioonide tagasivõitmiseks.“
Seega ei
mõistetud hukka mitte vägivalda kasutavat okupatsioonirežiimi, vaid inimesed,
kes rahumeelselt Tartu rahu sõlmimist, mida on nimetatud meie riigi
sünnitunnistuseks, tähistada soovisid. Parem mitte mõeldagi vabale Eestile,
veel vähem midagi teha – see võib Kremlit ärritada, arendagem hoopis
sotsialistlikku demokraatiat, oli üleskutse sisu.
Tegemist oli
ärahirmutatud ja alalhoidliku katsega toetada perestroikat – paraku olid
Gorbatšov ja KGB käivitanud perestroika mitte demokraatliku ühiskonna, vaid täna
kuritegelikuks tunnistatud Kommunistliku partei ja režiimi toetuseks ning
reanimeerimiseks.
See ei olnud allakirjutanutele
muidugi saladuseks. Oli ju Edgar Savisaargi kinnitanud: „Tuleb silmas pidada,
et rahvarinne luuakse perestroika toetuseks. Kuna perestroika teele asus
esimesena partei, siis järelikult on rahvarinne loodud ka partei toetuseks.“ Muuseas,
juba õige varsti, paari aasta pärast, andis partei, perestroika ja
sotsialistliku demokraatia juhtfiguur Gorbatšov käsu Tbilisi, Riia ja Vilniuse
veretöödeks.
Üks neist, kes
Tartu Rahu tähistamist hukka mõistnud pöördumisele allkirja andis, oli Siim
Kallas. Ma ei tea, kas ta seda mäletab, kuid rahvas viis oma ammuse unistuse, Eesti
taasiseseisvumise, kõigest hoolimata täide.
2 kommentaari
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
VastaKustuta"...perestroika ja sotsialistliku demokraatia juhtfiguur Gorbatšov andis käsu Tbilisi, Riia ja Vilniuse veretöödeks."
VastaKustutategelikult on nimekiri selline: Tbilisi, Bakuu, Vilniuse ja Riia veretöödeks.
Bakuu oli eriti ohvriterohke, kokku üle 1000 kannatanu, neist ca 400 surnut ja teadmata kadunut.
Qara Yanvar, Must Jaanuar, 20.jaanuar.1990 Bakuu