Henn Põlluaas: abikaasasid ei tohiks vahetada nagu kevadist moodi
pühapäev, juuni 02, 2019
Eesti Päevaleht LP
04. Mai 2019
Vahur Koorits
Keerutamine, sõnavahu ja tegelikkuse
poliitkorrektsuse taha peitumine on rahva petmine, põhjendab EKRE esipoliitik
Henn Põlluaas oma erakonna karmivõitu sõnakasutust.
Mina ei leia, et tänapäeva maailmas
oleks kellelgi õigus öelda, et teie arusaamad on iganenud ja ulatuvad keskaega
ning pidage oma suu kinni meie moodsas uues maailmas, ütleb Henn Põlluaas.FOTO: TIIT BLAAT
Riigikogu esimees Henn Põlluaas (59) on hariduselt kunstnik, kes on
osalenud maalinäitustel, teinud filmi ja telesaateid. Vene sõjaväest
pääsemiseks pidi ta kasutama mitut vigurit, kuigi kolm vene ohvitseri talle
kõrvalehiilimise eest peksa andsid. Poliitikasse tõi ta pettumine Eesti riigis,
kui Eesti valitsus ei soovinud tunnistada, et Saksa vormis sõdinud mehed
võitlesid teises maailmasõjas Eesti vabaduse eest. Nüüd on ta riigi teine mees.
Mõned EKRE poliitikud on väga karmi ütlemisega. Teie seisukohad on
samasugused, aga te ütlete seda palju vaoshoitumalt. Miks nii?
Igal inimesel on oma käitumistavad, inimesed väljenduvad erinevalt. Ma ehk
olengi selline vaiksem ja tagasihoidlikum.
Kas EKRE-s on mingi kokkulepe, et kasutatakse sellist karmi kõnepruuki?
Mingit kokkulepet ei ole, aga see on meie valija ja terve Eesti ühiskonna
vastu aus, kui räägime asjadest nii, nagu need on. Räägime ausalt. See on hästi
oluline. Keerutamine, sõnavahu ja tegelikkuse poliitkorrektsuse taha peitumine
on tegelikult rahva petmine.
Mida toob kaasa see, et EKRE sai Eestis võimule?
See toob kaasa üsna suuri paradigmamuutusi. Viimased viis või koguni kümme
aastat on väga jõuliselt surutud ühiskonnale peale nn liberaalset demokraatiat,
mis olevat ainuõige ja ainuvõimalik. Paraku sisaldab see liberaalsus endas väga
palju asju, mis on ühele keskmisele eesti inimesele täiesti vastuvõetamatud –
eri seksuaalvähemuste tahte ja soovide pealesurumine tervele ühiskonnale,
moraalinormide muutmine, pereväärtustega mittearvestamine, massiimmigratsioon
jne. See on tekitanud olukorra, kus ühiskond on tõusnud tagajalgadele. EKRE
tänu sellele tekkiski, me pole mitte ühiskonna lõhestaja, vaid ühiskonna
lõhestamise tagajärg. Kui oleme valitsuses, siis räägitakse asjadest õige
nimega, ei keerutata võltsi poliitkorrektsuse sildi all ja tegutsetakse nende
teemadega, mis on Eesti riigile ja rahvale olulised – meie kestmine,
demograafilisest kriisist ülesaamine, majanduslik heaolu, meie inimeste koju
tagasitoomine jne.
Mitte ainult eesti, vaid terve Euroopa
kultuur põhineb kristlusel. Sellel põhineb kogu moraalisüsteem, mis on õige,
mis vale, ütleb Henn Põlluaas, kes on katoliiklane.FOTO: TIIT BLAAT
Millised on traditsioonilised eesti väärtused?
Need on need vanad head läbiproovitud väärtused ja tarkused, millel on meie
ühiskond põhinenud ja mis ühiskonda seovad: moraal, eetika, perekonnaväärtused,
järjepidevus, rahvusriiklus jne.
Kas kristlus on ka traditsioonilise eesti kultuuri osa?
Absoluutselt. Mitte ainult eesti, vaid terve Euroopa kultuur põhineb
kristlusel. Sellel põhineb kogu moraalisüsteem, mis on õige, mis vale. 50
aastat okupatsiooni lahutas meid vundamendist, millele tuginesime. Selle tõttu
on Eesti üks ateistlikumaid riike maailmas. Kui vaatame, kui menukad on
ulmeteemad, astroloogia, parapsühholoogia, ennustused, nõiad, siis on see selge
märk, et inimesed vajavad midagi. Vanasti oli see religioon, kirik, kust saadi
sisemist kindlust ja vaimset rahulolu, tänapäeval tunnevad inimesed, et midagi
on puudu.
Kas olete ise ka kristlane?
Olen.
Käite kirikus?
Kahjuks väga harva. Ma ei ole selles mõttes eeskujulik kristlane. Olen
katoliiklane, mu abikaasa on ristitud, oleme laulatatud, lapsed on
ristitud. Kahtlemata olen kristlane.
Kuidas katoliiklus teie elu mõjutab?
See annab inimesele teadmise, et sul ei ole ainult õigus nõuda ja teha, mis
pähe tuleb – nagu tänapäeva liberaalne demokraatia, mis on keskendunud
üksikisiku heaolule ja õigustele, mille ümber kogu maailm peab keerlema –, vaid
see meenutab, et õigustega kaasnevad kohustused. Sa ei saa mõelda ainult
endale, pead mõtlema laiemalt, milliseid tagajärgi võivad su teod kaasa tuua,
kuidas see mõjutab su peret, sugulasi, su rahvast ja riiki. See paneb inimesele
vabatahtlikud raamid, mis hoiavad teda õigel teel.
Katoliiklus taunib mitut asja, mis on Eestis üsna levinud, nagu lahutus või
abort. Kui palju peaksid sellised kristlikud dogmad seadusandlust mõjutama?
Loomulikult pole võimalik kristlikke dogmasid seadustesse üle tuua. Ilmalik
riik ja religioon on kaks ise asja. Põhialused, millele tugineda, tulenevad
loomulikult kristlusest. Kümme käsku ütlevad, et sa ei tohi tappa, varastada
jne. Sellele tugineb kogu meie seadusandlus. Sidusus on täiesti selge, aga jah,
paraku on meie ühiskond suuresti sekulaarne, kirikut võiks ühiskonnas hoopis
rohkem näha olla. Kui laulatasin, andsin vande, et igavesti, elu lõpuni, koos
oma naisega, heas ja halvas elame armastuses. Ja seda kavatsen järgida, oleme
suurepäraselt hakkama saanud. Ma ei näe vähimatki põhjust, miks peaks
abikaasasid vahetama nagu kevadist ja sügisest moodi. See annab inimesele ja
ühiskonnale stabiilsuse ja kindlustunde.
Abortide arvu vähendamiseks pakutakse kaht lahendust. Esimese kohaselt on
vaja paremat seksuaalkasvatust. Teise kohaselt, mida toetavad katoliiklased
nagu Varro Vooglaid, seksitakse vaid abielus ja laste saamiseks. Kumba toetate?
Siin põrkuvad tänapäeva maailma eri poolused. Mina ei leia, et tänapäeva
maailmas oleks kellelgi õigus öelda, et teie arusaamad on iganenud ja ulatuvad
keskaega ning pidage oma suu kinni meie moodsas uues maailmas. Neid väärtusi ja
arusaamu, mis on kestnud läbi aastasadade ja -tuhandete, ei tasu koos pesuveega
välja visata, vaid neid tasub hoida ja säilitada. Katoliku kirik keelab
abordid. Meie rahvaarvu ja negatiivset iivet arvestades oleks igati positiivne,
kui meil laste arv mürinal kasvaks, aga paraku see nii pole. Paraku pole me ka
koalitsioonileppes ega EKRE oma programmis niikaugele läinud, et oleksime
iialgi nõudnud abordi keelustamist, kuigi selle soovimises meid süüdistatakse.
Koalitsioonileppesse panime, et suurendame naiste nõustamist, et nad kaaluksid
abordi alternatiive.
Kui oleks ainult teie otsustada, siis kas abort oleks keelatud või mitte?
Meie programmis ei ole ju keelustamist sees. Me ei ole selline riik, kus
oleks võimalik tegutseda selliste keeldude ja käskude kaudu. Meie tegutseme
ikkagi demokraatia raames ega taha sugugi viia Eesti ühiskonda sinna, kuhu
soovivad meie poliitilised oponendid sotsid – tagasi totalitaarsesse
orwellilikku keeldude ja käskude ühiskonda.
Varro Vooglaid ja tema kaaslased SAPTK-s taunivad isegi rasestumisvastaseid
vahendeid. Kas Eesti ühiskonna peavooluga võrreldes on nad radikaalid?
Kui vaatame usklike inimeste osakaalu Eestis, siis on täiesti selge, et
suurem osa inimesi on ateistid. Seda väita ei saa, et Markus Järvi ja Varro
Vooglaid esindaksid selles küsimuses ühiskonna enamust. Aga kahtlemata on neil
oma seisukohad, mis tulenevad nende religioossetest tõekspidamistest, ja neid
tuleb täpselt samamoodi austada nagu iga teise inimese arusaamu.
Ajaloolased on leidnud, et vanal ajal ei oodanud eesti taluinimesed seksiga
abieluni, vaid hakkasid juba varem pihta. Kas võime öelda, et abielueelne seks
on vana eesti tava?
Kas te tahategi selle intervjuu seksiteemale üles ehitada? Siis ma küll
ausalt öeldes väga rääkida ei viitsiks. Maailmas ja Eestis on palju muid
olulisi teemasid, millest rääkida.
Eesti traditsioonilise ajalookirjelduse järgi toimus 13. sajandi alguses
muistne vabadusvõitlus. Kui olime selle kaotanud, toodi tule ja mõõgaga
Eestisse kristlus. Kas kristlus on eestlaste jaoks võõrkeha?
Jah, seda seisukohta on väga palju propageeritud. Tegelikult selleks ajaks,
kui kristlust tuldi tule ja mõõgaga tooma, oli juba suurem osa Eestist
vabatahtlikult ristiusustunud. Tule ja mõõgaga toimus pigem võimuvõitlus Eesti
jaotamiseks ja võimalikult heade võimupositsioonide saamiseks. See juhtus ju
peaaegu tuhat aastat tagasi, kristlusest sai Eesti, meie vaimukultuuri ja
traditsioonide loomulik osa. Me kasvasime sellesse sisse. Tänu kristlusele
Eesti arenes, loodi eesti kirjakeel, 1700. aasta paiku oli terve Eesti kaetud
kirikukoolide võrgustikuga, meie kirjaoskus oli umbes 90%, mis on maailma
mastaabis hämmastav. Kristlus on toonud meile väga palju head.
Teid valiti hiljuti riigikogu esimeheks. Kui suur on esimehe võim?
Riigikogu esimehe tegevus on töö- ja kodukorra seadusega paika pandud. Kui
olen saalis, tegutsen protokolli järgi, kõik on reglementeeritud. Kõike pole
seadusesse kirja pandud, palju tuleb improviseerida, ise otsustada, eriti
selles töös, mis on väljaspool riigikogu saali. Spiiker juhatab kogu riigikogu
tegevust, esindab riigikogu ja Eesti riiki. On palju kohtumisi teiste riikide
esindajatega, palju välissõite, siis on riigikogu juhatus, millel on iga nädal
kaks koosolekut, kus vaatame läbi eelnõud ja suuname need komisjonidesse,
määrame tähtajad, millal tuleb menetlusse võtta ja hääletamisele saata. Peale
selle igasuguste näituste, konverentside ja seminaride avamised, kõnede
pidamised, välissaatkondade vastuvõttudel käimised. Tegemist on hirmus palju.
1990-ndate alguses koristati igalt poolt
need Leninid, Pöögelmannid ja muud kujud ära, siis oleks pidanud ka Tõnismäe
pronkssõduri ära viima, meenutab Henn Põlluaas.FOTO: TIIT BLAAT
Kui riigikogu liige satub skandaali, küsib avalikkus: miks riigikogu
esimees midagi ei tee, sest esimees on ju saadiku ülemus?
Jah, olen formaalselt tema ülemus, aga tõeline ülemus on rahvas, kes on
selle saadiku valinud. Riigikogu esimees võib anda moraalseid hinnanguid, aga
karistada ei ole võimalik, sest saadik on puutumatu, rahvas on ta valinud ja
ükski seadus ei näe ette võimalust saadikut tagasi kutsuda. Ta on oma tegudes
täiesti sõltumatu.
Miks on riigikogu liikmetele vaja kuluhüvitisi?
Kuluhüvitised on saadikutele ette nähtud oma töö tegemiseks. Kuna
saadikutel ei ole assistenti, nagu teistes riikides, peab ta ise tegema
kulutusi, näiteks tellima kusagilt juriidilisi ekspertiise, tasuma oma
sidekulud, kontoritarbed, kohtumised, esinduskulud jne. Kui neid kasutatakse
sihipäraselt töö tegemiseks, siis nendega probleemi ei ole. Probleem tekib, kui
endale liisitakse autosid ja enda huvides kulutatakse hüvitis ära. Eelmises
koosseisus oli EKRE fraktsioon ainus, mis ei kasutanud kuluhüvitisi isiklike
autode liisimiseks.
Henn ja Janne Põlluaas mullu presidendi
vastuvõtulFOTO: RAIGO PAJULA
Kas ka selles riigikogu koosseisus jätkub sama põhimõte?
Jah, esimesel fraktsiooni koosolekul tutvustasime saadikutele meie tööd,
esimese asjana oli jutuks, et meie seda ei tee.
Riigikogu juhatusel on võimalik teha reegleid kuluhüvitisele. Auto
liisimisele pandi viimati Eiki Nestori ajal 450-eurone ülempiir. Kas midagi
sellist tuleb ka selles riigikogu koosseisus?
Me ei ole veel jõudnud kuluhüvitiste teemasid arutada. Ükskõik millise
muutuse tegemisega on suuri probleeme, sest erakondadel on erinevad arusaamad.
Meie esitasime eelmine kord eelnõu, et kuluhüvitist poole võrra vähendada, see
ei läinud läbi. On olnud erinevaid arutelusid, osa erakondi ei ole rahul
450-eurose piiranguga, osa nõuab, et seda peaks suurendama, meie arvame, et
kuluhüvitise eest ei peaks üldse olema võimalik autot liisida. Huvid on vastandlikud.
Ma ei oska öelda, millise tulemuseni jõuame. Üks variant on vähendada
kuluhüvitisi ja teha need osaks palgast, nagu ministritel on palgalisana
esinduskulud ja nad ei peagi sellest aru andma. Kuluhüvitised tekitavad
inimestes tõesti väga suurt pahameelt. Just need juhtumid, kus on esile toodud,
et seda ei ole kasutatud sihipäraselt. Vaatame, küllap see teema kerkib. Mina
olen seisukohal, et seda võiks vabalt vähendada.
Kas nii 450-eurost autoliisingu piiri kui ka kuluhüvitiste üldist suurust?
Nii seda kui ka kuluhüvitise üldsummat.
Aga teised erakonnad tahaksid olukorra jätta praeguseks?
Ma ei taha kõigi eest rääkida, aga jah, ilmselt enamik neist tahaks jätta,
kui vaatame eelmise koosseisu hääletamisi. See on üks selline teema, kus tuleb
saada konsensus kõikide fraktsioonide vahel, muidu ei ole võimalik ühtegi
muutust sisse viia. Üks on küll kindel – kuluhüvitise või selle sees auto
liisimise summa suurendamist mina läbi ei lase.
Ka siis, kui liisingu summa on 450 eurot kuus, siis nelja-aastase riigikogu
tööaja jooksul saab riigikogu liige endale täiesti korraliku auto lisaks
palgale?
Jah, see on tõsi, aga näiteks mu hea kolleeg fraktsioonist, Uno Kaskpeit,
elab Valgas. Ta ostis endale pärast 2015. aasta valimisi riigikogusse saades
Volkswagen Passati ning on selle aja jooksul tööle ja koju käimisega sõitnud
maha 150 000 kilomeetrit. Selle aja jooksul on ta oma auto praktiliselt „ära
sõitnud”. Selles mõttes on arusaadav, et riigikogu liikmel on kulutused. Kuidas
seda aga lahendada? Inimesed ütlevad, et me kõik käime oma autodega tööl ja
miks peaks riigikogu liige erinev olema. Tõepoolest, kui ma elan ja töötan
Tallinnas, ei ole sellest midagi, aga kui pead iga nädal sadu kilomeetreid
sõitma, et koju saada ja tööle tulla, on olukord natuke teistsugune.
Kas te kaitseliitlasena metsa õppusele ka veel satute?
Oo jah! Lähtuvalt oma positsioonist, kui 2013. aastal sain Saue linnapeaks,
ma enam lahingstruktuuridesse ei kuulu ja kutseid õppustele ei saa, kuna ma
„olen nomenklatuur”, keda peab kaitsma, aga sellest hoolimata olen aktiivne
kaitseliitlane. Olen Harju maleva Keila malevkonna pealiku abi. Kui on
võimalik, käin vabatahtlikuna õppustel. Olen käinud nii Hundil kui eelmisel
aastal ka kaitseliidu suurõppusel Siil. Kui vähegi võimalust, löön kaasa. Alati
võetakse rõõmuga vastu, mis sest, et kutset ei ole. Need on väga vahvad,
viimati olime Siili raames Ämari lennubaasi kaitsmas ja väga edukalt.
Millal jälle õppusele lähete?
Ei oskagi öelda. Suvi tuleb, Kevadtormile ei lähe. Vanus mängib ka kaasa,
igale poole ei tasugi end pakkuda, aga vaatame. Ka lühemaid, ühe-kahepäevaseid
asju – õppusi, harjutusi, laskepäevi ja võistlusi – on ju piisavalt. Kui mahti
on ja teema huvitav, lähen loomulikult.
2016. aastal kinkis riigikogulane Henn
Põlluaas kolmele Ghana lesele kitse.FOTO:
BIANCA MIKOVITŠ
Kas teid Vene ajal ajateenistusse võeti?
Taheti võtta, aga sealt ma võitlesin end välja. Nõukogude armees ma ei
käinud. Põhimõtteliselt!
Kuidas te ära saite?
See oli suur seiklus, mis kestis ligi pool aastat või rohkemgi. Lugu algas
varem. Ülikoolist visati mind koos hea sõbraga välja, sest levitasime
nõukogudevastast kirjandust. 40 kiri jne, mis tollal olid käsitsi trükitud
ja käsitsi levitatud. Põhjenduseks toodi õppevõlgnevused ja põhjuseta
puudumised, poliitilist paragrahvi meile õnneks otsaette ei löödud, mis
võimaldas hiljem ülikooli tagasi saada ja selle ära lõpetada. Pärast selgus
arhiividest, et meie peale oli kaebus. Läks mõni päev mööda, kuni tuli
sõjaväekutse. Pakkisin asjad ja lahkusin kodust. Oli 1983. aasta,
sügav stagnaaeg, Afganistanis käis sõda.
Kuna mu isa oli soomepoiss, võidelnud Eesti vabariigi eest, kogu mu
suguvõsa oli esimese vabariigi ajal tegus, osalenud vabadussõjas, siis minul
oli selge sott, et mina okupatsiooniarmeesse ei lähe. Ma varjasin end üle
Eesti igal pool sugulaste ja sõprade juures. Õieti väga ei varjanudki, elasin
nende juures, liikusin ringi. Mind oli üle Nõukogude Liidu kuulutatud
tagaotsitavaks, miilitsad käisid üle öö meil kodus, lõid jalahoobiga ukse lahti
ja: „Gde Henn?” Kodu otsiti läbi, ei leitud. Mina oleksin nii võinud pikalt
elada, vahepeal plaanisin isegi kummipaadiga Soome põgeneda, aga vanematele
hakkas see tervisele ja närvidele halvasti mõjuma. Siis vaatasin, et pean end
ikka üles andma. Läksin siis Uuele tänavale, kus oli sõjakomissariaat. Esimese
asjana vedasid kolm kõrget vene ohvitseri mu keldrisse ja andsid mulle päris
korralikult peksa. Siis öeldi, et korraldame miilitsaga ära, et vangi sa ei
lähe, aga see-eest lähed Afganistani. Siis marss arstlikku komisjoni. Seal oli
üks eesti arst, kes uuris, kas mul probleeme pole. Kas pea ei valuta, ega ma
öösel alla ei tee. Ütlesin, et selliseid probleeme ei ole, aga siis mõõdeti mu
vererõhku ja avastati, et see on väga kõrge. Mind saadeti Maardu haiglasse, kus
mulle toodi nädal aega iga päev peotäis tablette, mis tuli alla neelata, et
vererõhk alla saada. Need viskasin salaja minema, ühtegi tabletti ei võtnud.
Nad käisid öösiti kella viie-kuue ajal vererõhku mõõtmas. Kellel on vererõhk
kõrge, siis une pealt see nii pole, aga kuna nad ei mõõtnud seda voodi juures,
vaid protseduuride toas maja teises tiivas, siis sinna minnes suutsin endal
vererõhu üles ajada. Oskasin ja teadsin, kuidas see käib. Suur osa suguvõsast
on arstid, nad olid mind õpetanud, kuidas seda teha.
Esimese asjana vedasid
kolm kõrget vene ohvitseri mu keldrisse ja andsid mulle päris korralikult
peksa.
Ühel päeval kutsuti mind peaarsti juurde, tema kirjutas mulle tõendi. Seal
on erinevad diagnoosid, A I ja A II, B I ja B II. B I ei vabasta sõjaväest, aga
B II juba vabastab. See oli ainus kord elus, kui olen tegelenud pettuse ja
võltsimisega. Peaarst kirjutas tõendi valmis, pani ümbrikusse, tõmbas keelega
üle, liimis kinni ja andis minu kätte, et vii komissariaati. Ukse taga tõmbasin
selle ümbriku lahti, liim ei olnud veel kuivanud. Kodus tõmbasin sama värvi
pastakaga sinna teise kriipsu juurde. Diagnoosiks sai B II. Ma vabanesin
sõjaväest. Need ohvitserid sattusid ka seal olema, kui ma selle tõendi ära
viisin, nende näod olid väga pikad. See oli mul täiesti põhimõtteline otsus, et
mina mitte mingil juhul okupatsiooniarmee sõjaväkke ei lähe.
Mida te pärast Vene sõjaväest pääsemist edasi tegite?
Aasta või kahe pärast sain ülikooli tagasi, lõpetasin selle. Õppisin Pedagoogilises Instituudis, praeguses Tallinna ülikoolis kunstiõpetust. Seal
olid väga head õppejõud, Peeter Mudist ja Sigrid Uiga andsid maali, Peeter Ulas
graafikat jne. Pärast lõpetamist tegutsesin mitu aastat vabakutselise
kunstnikuna, maalisin, olin ka kunstnike liidu noortekoondise liige, osalesin
näitustel, tegin ka personaalnäitusi. Kujundasin firmagraafikat, logosid. Siis
sattusin filmimaailma, mind kutsuti Tallinnfilmi Olav Neulandi „Näkimadalate”
kunstnik-lavastajaks.
Lips sirgeks! Spiiker Henn Põlluaas
sätib end riigikogu istungit juhatama.FOTO:
TIIT BLAAT
Mida kunstnik-lavastaja teeb?
Kunstnik-lavastaja kujundab kogu ümbruse, kus tegevus toimub. Tegevus
toimus 18. sajandis, selle järgi tuli kõik interjöörid, mööbel ja muu viia
ajastuga vastavusse. Minu ülesanne oli otsida võttekohad, kus saaksime filmida.
Vergi külla Lahemaale ehitasime tolle aja talu, suurem osa filmi filmiti seal.
Kunstnik-lavastaja teeb joonised, mille järgi ehitatakse. Talle alluvad
rekvisiitorid, kes toovad kogu mööbli ja esemed. Ta teeb koostööd
kostüümikunstnikuga, loob kogu selle maailma, kus film toimub ning kuhu
režissöör ja operaatorid panevad näitlejad tegutsema. See on tõesti hästi
põnev. Pärast seda olin Eesti Televisioonis. Ühe kolleegiga Tallinnfilmist
läksime pakkuma oma ideed, et teeme aasta ringi saatesarja, kus Eesti
rahvakalendri tähtpäevade põhjal paneme kokku selle aastaaja kombed ja tööd.
Talvine metsa langetamine, vilja külvamine, rehepeks, leivategu, paadiehitus,
katusesindlite tegemine jne. Sellega oldi nõus ja sellest tuli 18-osaline sari.
Lavastasime vanad tööd, otsisime üle Eesti, kus on vanad tööriistad ja
inimesed, kes oskasid teha. Panime neile kostüümid selga ning taustal keegi
seletas kombeid ja töid.
Samasse aega sattus ka laulev revolutsioon. Mida te siis tegite?
Siis ma nagu kõik teised lehvitasin rõõmuga Eesti lippu ning käisin Balti
ketis ja öölaulupidudel ja telemaja kaitsmas. Poliitikasse tulek mind ei
huvitanud, seda soolikat tollal ei olnud. Eesti vabanemine oli ülim eufooria.
Siis oli tunne, et oleme vabad ja kõik on korras, läheme õiget teed ja
taastasime Eesti vabariigi, kõik toimub Eesti riigi ja rahva hüvanguks. Paraku
pahatihti nii ei läinud, riigivanker kippus kraavi minema.
Kas te pettusite selles, milliseks see riik kujunes?
Jah, kindlasti. Majanduslikult on arusaadav, et jäime 50 aastaga niivõrd
maha, et seda hüpet ei olnud võimalik üleöö teha. Aga tõepoolest, see mentaalne
pool – oleme rahvusriik, meie rahvas ja meie tulevik on kõige olulisem ning
meil on põhjust olla meie mineviku üle uhke ja ajada selg sirgu –, need asjad
kippusid vastupidiseks. Vahepeal ei tohtinud ju sellist väljendit nagu
„rahvuslus” või „rahva huvid” mainida.
Minu poliitikasse tuleku otseseks ajendiks oli see, mis toimus
pronksokupandi ümber – kui venemeelsed hakkasid seal iga aastaga üha suuremas
ulatuses korraldama oma tähtpäevade tähistamist, sinna toodi koolilapsi ning
Eesti riik vaatas seda käed rüpes ja karistati hoopis eesti rahvuslasi, kellele
püüti takistusi teha. Eesti lipuga sinna läinud Jüri Estam anti kohtu alla. See
oli täiesti absurdne.
Minu jaoks oli poliitikasse tulemise hetk, kui Lihulas avati ausammas eesti
meestele, kes võitlesid Eesti vabaduse eest ja bolševismi vastu. Kui toonane
valitsus Juhan Partsiga eesotsas andis käsu see maha võtta ja teatas, et see on
natsiausammas... Meie mehed võitlesid teises maailmasõjas ainult Eesti vabaduse
ja rahva eest. Kui oleks olnud võimalik teha seda Eesti mundris, oleksid nad
seda teinud, aga olude sunnil ei olnud see Eesti mundris võimalik ja nad pidid
selga panema Saksa mundri. Ja nüüd ütleb Eesti valitsus, et need mehed olid
natsid, me ei võlgnegi neile midagi, nad võitlesid hoopis Hitleri ja
Suur-Saksamaa eest. Minu meelest on see niivõrd alatu vale ja ülekohus nende
meeste vastu. Vaatasin, et kui Eesti riik on jõudnud sellesse punkti, kus
häbeneme oma isasid ja vanaisasid ma ei tea mille nimel, siis on asi väga vale.
Pronkssõdur viidi ära, mäss suruti maha. Kas siin olete Ansipi tööga rahul?
Jah, olen küll. Ma ei ole rahul sellega, et see pronkssõdur sinna üldse
jäeti. 1990-ndate alguses koristati igalt poolt need Leninid, Pöögelmannid ja
muud kujud ära, siis oleks pidanud ka Tõnismäe pronkssõduri ära viima.
„Spiiker juhatab kogu riigikogu
tegevust, esindab riigikogu ja Eesti riiki,” ütleb Henn Põlluaas. FOTO: TIIT BLAAT
Te tegutsete ka Tartu rahu põlistamise seltsis. Kas Eesti eesmärk peaks
olema taastada Tartu rahu järgsed piirid?
Loomulikult. Rahvusvahelise õiguse järgi kuuluvad need alad tänagi meile.
Tartu rahu on kantud ÜRO kehtivate rahvusvaheliste lepete registrisse, pole
vähimatki kahtlust, et täpselt nagu ka Krimm, on ka meile kuuluvad Petseri ja
Narva-tagused alad okupeeritud. Ainuke erinevus Krimmi okupeerimisega on
ajaline vahe, meil okupeeriti need märksa varem. Ma ei näe absoluutselt mitte
vähimatki põhjust, miks me peaksime need alad tasuta Venemaale ära kinkima.
Loomulikult jõuga me seda tagasi ei saa, aga miks me peaksime sellise kuriteo
legaliseerima, ütlema, et võta endale ja kõik on väga ilus. Kas me ütleme 10–20
aasta pärast Ukrainale ka, et mis te jonnite, andke venelastele kõik, mis nad
tahavad.
Nii nagu taasiseseisvumist
ootasime 50 aastat ja saime vabaks. Võime oodata veel 50 või 100 aastat või
ükskõik kui kaua, aga sellist kuritegu legaliseerida ja Eesti alasid tasuta ära
anda – see on lihtsalt orjalik ja argpükslik. Praegune ajutine kontrolljoon
töötab suurepäraselt.
0 kommentaari