Reformierakonnal puudub majandusest elementaarnegi arusaam
esmaspäev, veebruar 04, 2019
Reformierakond on aastaid presenteerinud ennast kui suurima
majanduskompetentsiga erakonda, kes seisab ettevõtluse arengu ja üldise jõukuse
tõusu eest. Eesti lubati viia lausa viie rikkama riigi hulka Euroopas. Visates
pilgu aga nende reaalsetele tegudele, siis avaneb meile hoopiski teistsugune ja
üsnagi õõvastav pilt. Toon mõned näited.
2008. aastal tabas Eestit ülemaailmne majanduskriis. Turud kukkusid,
ettevõtted pankrotistusid, töötus ja vaesus kasvas. Meie väiksusest ja odavale
allhankele suunatusest tingituna mõjus see meile rängemini kui enamikele
teistele riikidele. Reformierakond keeldus aga reaalsust tunnistamast ja nende
peaminister Ansip lausus oma unustamatud ja täielikku empaatiavõime puudumist
näitavad sõnad, et kui see on kriis, siis ainult sellises kriisis ma elada tahaksingi.
Ilmselt mõtles ta seda tõsiselt, sest
kriisiolukorras valis Eesti hoopiski teistsuguse tee, kui ülejäänud riigid.
Erinevalt teistest ei panustanud valitsus majanduse
stimuleerimisse, et peatada langust ja tagada tööhõivet vaid asus vastutustundetult
hoopis majandust jahutama. 2009. aastal, selle asemel, et kriisi leevendamiseks
kasutada just sel eesmärgil kogutud stabiilsusreservi, asuti kõige raskemal
ajal reservi suurendama ja riiklikke projekte külmutama. Nn krokodillide
komitee tõmbas kõikjalt kokku ja koondas inimesi, tehes seda aga vaid
mehhaaniliselt, mitte otstarbekusest ja vajadusest lähtuvalt. Omavalitsuste
tulubaasi vähendati ligi kolmandiku võrra, mis tingis ka nende arendustegevuse
soikumise. Tagajärjeks oli katastroofiline kümnete tuhandete inimeste töötuks
jäämine, üle-eestiline ettevõtete pankrotilaine ja tuhandete kodulaenuga
hangitud kodude äravõtmine hättasattunud peredelt. Ettevõtted ja inimesed jäeti
oma muredega üksi ja kui enam kui sada tuhat inimest ei oleks leidnud
väljapääsu välismaale tööle minekus, figureeriksime me tänagi riikide töötuse
edetabeli tipus.
Kõigele lisaks otsustas Ansipi juhitud Reformierakond
hakata läbi EFSM-i ja ESM-i toetama välismaiseid, lennukilt laenuraha külvanud,
eeskätt Prantsuse ja Saksa pankasid ja fonde ning seda raha laristanud meist
oluliselt rikkamat Kreekat. Lisaks ca kolme miljardi euro suurusele garantiile
andsime reaalselt välja ka ligi 300 miljonit eurot. Kõike seda tehti loomulikult
meie maksumaksjate rahaga ja meie endi inimeste heaolu arvelt.
Jürgen Ligi sõnul
pidi see olema Eestile kasulik investeering. Paraku pole me sellest sentigi
võitnud ja on selge, et välja antud rahast peame igaveseks suu puhtaks pühkima,
sest Kreeka „laene“ on miljardite kaupa maha kantud. Lisaks on Eesti maksumaksja
arvelt kinni maksnud ka enam kui paarkümmend miljonit Kreeka riigi võetud laenudelt makstavat intressi. Vastupidiselt Eestist juhindusid Läti ja Leedu
Euroopa Liidu alusdokumentides sätestatust, mille kohaselt: „Liikmesriik ei kanna vastutust ega võta enda
peale teiste liikmesriikide keskvalitsuste, regionaalsete, kohalike või muude
avaliku võimu organite, teiste avalik-õiguslike isikute või riigi osalusega
äriühingute kohustusi“. Mis peaks küll juhtuma, et Reformierakond seaks
lääne suurpankade ja meist rikkamate riikide heaolutaseme, kordades suuremate
pensionite, palkade ja sotsiaaltagatiste säilitamise asemel prioriteediks meie
enda rahva heaolu ja ettevõtluse arengu?
Jah, me tulime lõpuks kriisist välja, kuid seda mitte
tänu reformierakondliku valitsuse tegevusele, vaid nende kiuste. Kuid enam kui
sada tuhat inimest on aga endiselt võõrsil, sest ei leia siit elamisväärse
palgaga tööd, millega oleks võimalik enda peret elatada. Ja mis kõige hullem,
kriisist ei õpitud mitte midagi, piltlikult öeldes jäeti hea kriis
Reformierakonna juhitud valitsuse poolt ära kasutamata. Me oleme ka täna
samasugune odavat allhanget tegev ja toorainet (puit, teravili, piim jne)
eksportiv riik, selle asemel, et toota kümneid kordi tasuvamat lõpp-produkti.
Seitseteist aastat võimul olnud reformierakond ei vaevunud majanduse ümberstruktureerimisse
panustama, nagu ka praegune vasakvalitsus, ja kui homme puhkeks uus
majanduskriis, oleme me selleks täpselt samamoodi ette valmistumata kui toona.
Olles käivitanud massilise eestlaste väljarände, mille
peatamiseks ei ole midagi tehtud, võeti järgmisena ette võõrtööjõu sisserände
soodustamine, millest hakati rääkima juba 2003. aasta koalitsioonilepingus. Tänaseks
on tehtud immigratsioonikvoodile, mis on ca 1300 inimest aastas, tervelt
kaheksateist erandit ja sisuliselt pole sisserändel enam mingitki piiri. Ainuüksi
2018. aastal saabus Eestisse enam kui 20 000 võõrtöölist, lisaks sajad
kolmandast maailmast pärit õppeviisa ärakasutajad, kes kasutavad seda
sisserännuks, lisaks EL kodanikud, pagulased, illegaalid jne. 2015. aasta valimistel
oli üks Reformierakonna põhilubadusi Eesti rahvaarvu kasvatamine. See ongi
saavutatud ja sündimusstatistikat vaadates on rahvastiku kasv tingitud just
nimelt välismaalaste sisserände tõusu teel. Ühesõnaga, Reformierakond
käivitas koos teiste kartellierakondadega rahvastiku väljavahetamise protsessi,
millele püütakse ka täna hoogu juurde anda selle asemel, et soodustada töökäte
vajadust vähendava tehnoloogia arenguga kaasaskäimist, digitaliseerimist, robotiseerimist
ja automatiseerimist. See paneb meid igavesti odava allhanke, madalate palkade
ja jätkuva eestlaste väljarände lõksu ning paneb varsti eestlaste
peremehestaatuse omaenda kodumaal küsimärgi alla.
Kõige selle taustal terendab Kallase 10 miljoni dollari
lugu ja Reformierakonna võtmeisikutega seotud VEB Fondi 32 miljonit euro vargus,
millest joonistub väidetavalt välja Reformierakonna sünnilugu. Ka Tallinna
Sadama korruptsioonijuhtumi puhul viitas nii mõnigi Riigikogu uurimiskomisjoni,
mille liige ma olin, ees käinud isik musta raha liikumisele Toompea
võimuerakondade suunas. Kas see on ikka juhus, et Tallinna Sadama uurimine on
veninud ja kohtuprotsess lükati edasi just nüüd, enne valimisi?
Ei ole vist kedagi, kes poleks kuulnud Danske panga
kolossaalsest rahapesuskandaalist, mille käigus liikust pangast läbi ca
kakssada miljardit vene päritolu musta raha ilma, et Eesti vastavad ametkonnad
oleks vaatamata korduvalt saadud signaalidele reageerinud. Selle taustal on
märgiline, et nii mõnedki rahapesu puudutavad kuriteod muudeti 2014. aasta
juunis kummalisel kombel väärtegudeks, mis tähendab, et rahapesuga seotud
isikud võisid peale seda kergendatult hingata ja sisuliselt karistamatult
tegutseda. See ei ole kindlasti mitte juhus. Danske Panga rahapesu toimus
aastatel 2007 – 2015, mil Reformierakonna võim oli vankumatu. 2009 –
2014 täitis Rahandusministri ja Finantsinspektsiooni Nõukogu kohuseid Jürgen
Ligi, kes
kinnitab täna, et nemad olid hoopistükkis puu otsas kui pauk käis.
Reformierakond ei ole oma arrogantsuses
kunagi suvatsenud asjatundjaid kuulata, meenutage või ühe Eesti parima
majandusanalüütiku Ruta Arumäe juhtumit Rõivase valitsuse majandusnõunikuna kui
temalt ei küsitud terve selle aja jooksul mitte kordagi nõu. Reformierakond käivitas
enda asjatundmatute ja paikapidamatute prognooside alusel suuremahulise aktsiiside
tõstmise, mis on tänaseks kahjustanud Eesti riiki ja majandust sadade miljonite
eurode ulatuses ja mida tänane valitsus ignorantselt jätkab. Täna teeb Reformierakond
süütut nägu, justkui ei puutuks tõstmised üldse nendesse. Juba 2015. aastal
hoiatas EKRE aktsiiside tõstmisega seotud riskide ja sellest tingitud
drastiliste tagajärgede eest nii Eesti majandusele kui inimeste heaolule. Just
nii on läinudki – järgnes üleüldine hinnatõus, transpordiettevõtted asusid
tankima väljaspool Eestit, algas viinaralli Lätisse, Lõuna-Eesti maapoodide
sulgemine ning Soome turistide drastiline vähenemine. Aprilli lõpus 2015 kogunes rahvas EKRE kutsel Toompeale,
et protesteerida aktsiiside tõstmise vastu. Reformierakond eiras hoiatusi
ja tituleeris need järjekordselt populistlikuks rahva hirmutamiseks. Peaminister
Rõivas teatas aga, et “aktsiis küll tõuseb, kuid kütuse hind võib sellegi
poolest langeda.” Sellist rumalust ei pea ilmselt kommenteerimagi.
Reformierakonna võimu ajal kasvas Eestis üldine
ebavõrdsus, suhteline vaesus ja sotsiaalne tõrjutus. Lisaks maapiirkondade
tühjenemisele suurenes eriti maa- ja linnapiirkondades elavate inimeste
sissetulekute ebavõrdsus. Statistikaameti teatel elas 2015. aastal suhtelises
vaesuses 21,3% ja absoluutses vaesuses 3,9% Eesti elanikkonnast ehk iga viies
inimene. Tänu Reformierakonna hoolimatule majanduspoliitikale
oli elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekute erinevus pea kuue
kordne. Euroopa
Komisjoni Eesti kohta välja antud raportis olid ja on need näitajad ühed
Euroopa Liidu kõrgemad. Numbrid näitavad hästi,
milline on olnud Reformierakonna aetava „eduka ja stabiilse“ majanduspoliitika
tulemus. Selle peale
teatas aga Rõivas, et Eestis on kõik kõige paremas korras, riik on valmis ja ainus
mida me veel vajame on peenhäälestus. Lennart Meri sõnu laenates, „No tule
taevas appi!“.
Need on vaid
üksikud näited, kuid reformierakondlased, kelle võimul oleku ajal Eesti
majandus stagneerus, on aastaid käitunud nii, nagu vaid nemad teaksid, kuidas
riigis asjad käima peavad, ja teised keegi ei tea midagi. Samal ajal läksid nii
Läti kui Leedu meist mööda nii majanduskasvus kui investeeringute poolest. Ka
täna puudub nende välja käidud majandusprogrammis igasugune innovatiivsus ja
edasiviiv alge ning seda läbib punase joonena püüd lihtsalt taastada endine
olukord. Reformierakonnal puudub tegelikult
majandusest elementaarnegi arusaam ja kompetents ning nende valitsusse
pääsemine oleks veskikiviks Eesti ühiskonna ja riigi kaelas.
Avaldatud Päevalehes 4.02.2019http://epl.delfi.ee/news/arvamus/henn-polluaas-reformierakonnal-puudub-majandusest-elementaarnegi-arusaam?id=85223471
1 kommentaari
Eesti elukeskkonna maapiirkondadesse viimiseks s.o. Eesti elukeskkonna loodusesse viimiseks kus on tervislik elukeskkond tuleb fokusseerida tasuta transpordile ja tasuta elektrile,Maslowi pyramiidi loomisele jpms.
VastaKustuta