Koalitsioon pudeneb, kuid hoiab küünte ja hammastega võimust kinni

kolmapäev, oktoober 17, 2018


Tiina Kangro lahkumine Riigikogu Isamaa fraktsioonist muutis jõujooni Riigikogus. See tähendab, et koalitsioonil puudub riigikogus häälteenamus, mis oli juba enne sedagi ülinapp – vaid ühe hääleline. Kindlasti halvendab see koalitsiooni tervist, kuid tekitab lootust senise opositsiooni eirava ja ebademokraatliku teerullipoliitika vähenemise suhtes.
Tähelepanuväärne on Kangro poolt sotsiaalmeedias edastatud selgitus, mis langeb kokku sellega, mida on ka EKRE rõhutanud. Kangro kirjutas, et Isamaa keskseks rolliks on muutunud  Keskerakonna ja sotside maailmavaatelise poliitika elluviimine enda maailmavaate arvelt: „Võimu juures olemisest lähtuvad kompromissid on viinud selleni, et oma maailmavaadet, millesse kas või erakonna ladvik Riigikogus ühtselt usuks, saabki otsida vaid aastate tagustest dokumentidest. Viie vastutusrikka ministrikohaga ei ole selles koalitsioonis osalev konservatiivne partei suutnud anda piisavat tooni, et muuta või vähemalt tasakaalustada praeguse valitsuse vasakpopulistlikke, sekka omakasupüüdlikke suundumusi, mis väga paljudele Eesti inimestele meelehärmi valmistavad“.
Peaminister Ratas ja teised valitsuspartnerid on väitnud, et koalitsiooni tervis on hea vaatamata sellele, et SDE-st, Keskerakonnast ja Isamaast on lahkunud juba kuus inimest. See ei takistavat nende kavade elluviimist, kuna mitmed saadikud olla lubanud ka nö akna alt oma endisi erakondi teotada. Tegelikkus ei ole sugugi nii roosiline, sest erakondadest ja koalitsioonist ei lahkutud ju mitte selleks, et neid toetada. Lahkutud on nii maailmavaateliste erimeelsuste, erakondade antud lubaduste rikkumiste kui ka isiklike vastuolude ja tülide tõttu. Neist kaks on liitunud juba uue erakonnaga – Peeter Ernits Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga ja Marko Mihkelson Reformierakonnaga.
Opositsiooni ja ühiskonna seisukohalt on tegemist positiivse muutusega, sest lähiajal tuleb arutuse alla rida olulisi küsimusi. Näiteks riigieelarve, mis tuleb Riigikogu menetlusse järgmisel nädalal. Tegemist on selgelt vasakpoolsest ideoloogiast kantud nn Jõuluvanaeelarvega, mis jagab enne valimisi lahkelt raha küll asjalikele, kuid kahjuks suures osas ka täiesti läbimõtlematutele ja isegi mitteeksisteerivatele asjadele ning majanduse arengule hoo andmise asemel tõmbab hoopis käsipidurit. Kõikide nende lubaduste täitmine nõuab katet. Selleks kasutatakse häbenematult nii stabiliseerimisreservi, mis on mõeldud kriisiaegade üleelamiseks, kui ka otseselt seadust rikkudes haige- ja töötukassa rahasid, mis kahanevad kiiresti. Lisaks ähvardavad meid selle äraostmismaigulise lusikaga andmise ja kulbiga võtmise poliitika tõttu mitmed maksutõusud, samal ajal kui sadadel miljonitel eurodel lastakse endise hooga Lätti voolata, kuhu Reformierakond selle kunagi aktsiisitõusude algatamisega suunas. Vasakpoolne majandus- ja riigipoliitika kahjustab riigi majanduskeskkonada ja konkurentivõimet ning peaks panema inimesed kõva häälega küsima, kas nad soovivad jäädagi vaeseks, või tahame me elada jõukas, edukas ja areneva riigis.
Ma ei ole veendunud, et koalitsioonil õnnestub järgmise aasta eelarve sellisena läbi suruda. Ei ole ju isegi kindel see, kas koalitsioonierakondade distsipliin ja ühtsus hääletamisel püsib. See võimaldaks teha opositsioonil erinevaid muudatusettepanekuid ja täiendusi, mille suhtes on lootust, et need sisse lähevad. Kahjuks ei ole meie senise praktika jooksul arvestatud mitte ühegi opositsiooni ettepanekuga. Samas nõuab eelarve lihthäälteenamust ja kui koalitsiooni distsipliin püsib ning opositsioonist juhtub keegi puuduma, siis peab järgmisel aastal valitav uus valitsus hakkama tööle sellesama, äärmiselt halva, eelarvega. Muidugi on järgmisel koosseisul võimalik riigieelarve lisaeelarvega ka ümber teha.
Sisevastuolud koalitsioonierakondades, valitsusliikmete omavahelised hõõrumised, hääleenamuse kaotus Riigikogus, saabuvad valimised ning ka fakt, et opositsioonierakondade toetus rahva seas on suurem kui koalitsioonil, on tekitanud koalitsioonierakondades ja seeläbi Riigikogus üsna närvilise õhkkonna. Kahjuks ei ole see toonud kaasa suuremat arvestamist ei  opositsiooni ega kõikide neile hääled andnud valijatega, ja selge on see, et võimust püütakse küünte ja hammastega kinni hoida.
Endiselt viljeletakse teerullipoliitikat ja püütakse enda tahet kehtestada. Kohati jääb arusaamatuks, kelle tahe see on, sest tehakse asju, mida ei ole ükski võimuerakond lubanud ja ebatavaline ei ole ka lihtsalt teineteise või ministeeriumite ametnike peale näpuga näitamine. Näiteks kolmapäeval teise lugemise läbinud hasartmängumaksu nõukogu likvideerimine ja erinevate toetusrahade jagamise andmine ainuisikuliselt ministrite kätte, mis kahjustab selgelt õigusriikluse ja avatuse printsiipe. Kahtlused, et Jüri Ratas on peaminister sotside valitsuses, ei ole ilmselt alusetud. Liialtki paljudel asjadel on neomarksistliku vasakliberalismi maik man, millega ka Isamaa on kaasa lohisenud.
Kui valimised lähedal ei oleks, peaks mõtlema valitsusele umbusaldusavalduse esitamist, kuid sellel puudub hetkel sügavam mõte. Keegi ei taha õieti selles kaootilises olukorras vastutust üle võtta, sest suuri muutusi ei jõuaks enam niikuinii teha. Las võimulolijad vastutavad ise enda poolt kokku keeratu eest. Valimised on juba märtsis. Aga ära iial ütle iial.
Avaldatud Harju Elus 12.10.2018, UU 16.10.2018

You Might Also Like

1 kommentaari

  1. Kes on kaotanud usalduse seda enam ei usaldata. Reformierakonnale avaldati umbusaldust ja sestap nad pidid loobuma valitsuse toolil istumisest. Kas nad ostsid usalduse,et neid lehtedes reklaamitakse ? Reformierakond on kehtetu ja nad ei tohi osaleda valimistel.

    VastaKustuta

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Laadib...

Uued uudised

Laadib...