Eestlaste asendamine võõrtööjõuga on üks genotsiidi vorme

laupäev, august 18, 2018


Enam kui kaks aastakümmet on Eestis sihikindlalt suletud maakoole, lasteaedu, apteeke, haiglaid, postkontoreid, pankasid, kauplusi, bussi- ja rongiliine, politsei- ja päästeameti komandosid jne. Kõige selle tagajärjeks on olnud drastiline töökohtade vähenemine maal, maapiirkondade tühjenemine ja massiline väljaränne välismaale. Täna on Eestist tööpuuduse ja madalate palkade tõttu lahkunud enam kui sada tuhat inimest, 10 protsenti meie töövõimelisest elanikkonnast. Mitte ükski valitsus ei ole üritanudki kuidagimoodi neid protsesse peatada, ümber pöörata ega tagada elu võimalikkust kõikjal Eestis.
Mida ulatuslikum on  väljaränne, seda raskem on jõukamatele riikidele järele jõuda ja seda enam lahkutakse. IMFi hinnangul on see üks põhjustest, miks Ida-Euroopa tootlikkuse kasv on olnud prognoositust aeglasem. Lätis ja Leedus oleks ilma väljarändeta võinud aastatel 1995-2012 olla majanduskasv aastas ca 0,9% kõrgem ehk teisisõnu jäi kokkuvõttes 15,3% väiksemaks. Arvestades Eesti kiiremat arengut, võinuks majanduskasv siin veelgi suurem olla.
Meie inimeste tagasikutsumise, tagasituleku aitamise või toetamisega aga ei tegeleta. See pole kellegi asi. Oleme oma haritud ja töökate inimestega doonorriigiks jõukamatele Euroopa riikidele ja nende majanduskasvu loojateks. Valitsustel on puudunud igasugune regionaal- ja tagasirändepoliitika, kui mitte just eelpooltoodut teadlikuks regionaalpoliitikaks pidadagi. Põhjust selleks oleks küllaga.
Küll aga tegeletakse üliaktiivselt siit lahkunud eestlaste asendamisega võõrtööjõuga. Eriti viimase aasta jooksul on võimendunud propaganda võõrtööjõu vajalikkusest, sest Eestis on töökätest puudus, elanikkond vananeb ja sündimus on alla taastetaseme. Valitsuse poolt on üksteise järel riigikogusse saadetud seaduseelnõusid, millega avatakse üha uusi ja uusi uksi nii välistööjõule, kes tulevat siia meile pensionit teenima, kui immigratsioonile. Eriliselt paistavad võõrtööjõu soosimises SDE ja nende siseminister Anvelt ja ettevõtlusminister Palo. Kuid ega ka ülejäänud erakonnad,  REF, Kesk, IRL ja EVE neist ei erine.
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, kes näeb lahendusena hoopis muid asju, jääb Riigikogu arutlustel ja hääletustel kahjuks hüüdjaks hääleks kõrbes. Seda enam, et Siseministeerium teatas vastuseks ühele minu artiklile, et Eestis demograafilist kriisi polegi ning ajutine sisseränne ei mõjuta Eesti rahvastikku mingilgi kombel. Mis on siis tõde?
Aasta-aastalt on sisseränne kasvanud, saades eriti suure hoo sisse peale Ukrainaga viisavabaduse sõlmimist. 2016. aastal registreeriti Eestis 7276 uut välispäritolu isikut, kellest suurem osa saabus kolmandatest riikidest, eriti Venemaalt ja Ukrainast. 2017. aastal tuli juba ca 9000 välismaalast. Lõplikku arvu me tegelikult ei teagi, sest Eesti lõuna- ja merepiiril puudub kontroll ning statistika ei kajasta välismaalasi, kellel on kunagi varem olnud Eestis elukoht. Politsei hinnangul on Eestis ca 5000-10 000 illegaalset töötajat või enamgi ja nn. renditööjõu üle, kelle arv üha kasvab, puudub igasugune kontroll ja arvestus. 
ÜRO rahvastikuosakonna 2001. aasta analüüsi kohaselt peaks Euroopasse töötajate arvu samal tasemel hoidmiseks aastani 2050 sisse tooma vähemalt 161 miljonit immigranti ja Euroopa Komisjoni Pagulasfondi arvates mahub Eestisse lausa 7,6 miljonit pagulast. Eesti Inimarengu aruanne räägib küll väiksematest numbritest, kuid ka see on absurdne, arvestades, et eestlasi on vaid ca üheksasada tuhat. Selle prognoosi põhjal tuleks Eestis tööealiste arvu praegusel tasemel hoidmiseks 25 aasta jooksul vastu võtta umbes 170 000 sisserändajat, tulevikus aga hoopis rohkem. Juba tänaste sisserändetendentside jätkudes moodustavad uussisserändajad kümne-viieteist aastaga  Tartu suuruse linna jagu peamiselt vene keelt kõnelevaid inimesi. See on juba võrreldav okupatsiooniaegse sisserändega, mida viidi läbi samuti töökäte puuduse sildi all, kuid mille eesmärk oli eesti rahva venestamine ja likvideerimine, ehk genotsiid.

Sisserände kvoodile, mis on ca 1300 inimest aastas, on kehtestatud tervelt kaheksateist erandit, mis lubavad siia tuua piiramatult näiteks IT valdkonna töötajaid, hooajatöölisi (kelle siinviibimise aega pikendati aastani, justkui maasikaid korjataks ja heina tehtaks ka talvel), lapsehoidjaid-koduabilisi (kes millegipärast makse ei pea maksma), ettevõtte teistes riikides olevaid töötajaid, õppureid, kellele on loodud kõik võimalused alalise elamisloa saamiseks jne. Eestisse vastu võetavad pagulased ei kuulu üldse kvoodi alla, samuti nende hiljem järele saabuvad perekonnaliikmed, Euroopa Liidu liikmesriikide, USA ja Jaapani kodanikud, investorid jne. Siia elama ja tööle võib tulla ka turistiviisaga. Isegi kutseõppesse või hooajalisele tööle tuleval inimesel on võimalik kogu perekond Eestisse kaasa tuua ja ka nemad võivad tööle minna ning taotleda alalist elukohta jne.
Riigikogus on vastu võtmisel järjekordse erandi tegemine nn spetsialistidele. Eriti naeruväärseks teeb selle tõik, et eesti keele oskust nõutakse neilt alles siis, kui nad viie aasta pärast pikendavad oma elamisluba. Siis peavad nad oskama eesti keelt tasandil A2, mis tähendab oskust väljendada enda elementaarseid vajadusi. Ehk siis – fraasidest mul on kõht tühi, ma tahan pissile, piisab. Mis spetsialistid need sellised on? Sotsist majandusministri haldusalasse kuuluv EAS peab aga sedagi nõuet liialt karmiks (sic!). Meile räägitakse spetsialistidest, kuid näiteks 2015. aastal oli võõrtöötajatest vaid ca. kolmandik kõrgharidusega. Eestisse saabuvad inimesed, kes asuvad madala palga eest tööle põhiliselt ehitusse, töötlevasse tööstusesse ja teenindusse, vahetades välja meie endi madala palga tõttu välismaale lahkunud inimesed.
Seoses tehnoloogia arenguga ennustatakse, et 25 aasta jooksul väheneb töökäte vajadus ligi poole võrra. Välistööjõudu kasutamine takistab majandusel aga minna kaasa tehnoloogia arenguga. Miks peaks ettevõtjad panustama innovatsiooni, uue tehnoloogia ja masinapargi arendamisse või palkade tõstmisesse, kui odavat tööjõudu võib piiramatult sisse tuua.  Eesti keskmine töötasu jääb euroala keskmisest ligikaudu kaks korda alla, ning on väiksem ka reast Ida-Euroopa riikidest. Vähekvalifitseeritud odava tööjõu kasutamine Eestis pidurdab palgakasvu ja innovatsiooni majanduses. See paneb Eesti madala palga lõksu ja suurendab eestlaste väljarännet veelgi. See tähendab, et me jäämegi venestuvaks ja odavat allhanketööd tegevaks vähearenenud piirkonnaks.

Tegelikult Eestis tööjõupuudust ei ole. Vabu töökohti oli 2017. aastal ca 13 000. Töötuna on registreeritud ca 31 000 inimest. Täiesti kasutamata ressurss on töötud ja mitteõppivad noored, keda on täna ligi 30 000. Pensionäride, kellest 48 000 juba töötavad, tööhõivet on võimalik oluliselt tõsta. Suur hulk õpilasi ja üliõpilasi sooviks paindlikuma töö- ja maksupoliitika korral õppimise kõrvalt töötada. Eesti inimesi, kes on enamasti parimas tööeas ja võiksid Eestisse naasta on üle saja tuhande inimese.  Kokku annab see tööjõureserviks vähemalt 100-200 tuhat inimest. Seda on enam kui kümme korda rohkem, kui Eestis on täitmata töökohti ja lähemate aastate jooksul juurde tekiks, eriti, arvestades tootmise ja ettevõtluse tehnoloogilist arengut, mille käigus väheneb töökäte vajadus drastiliselt. Töökäte puudus on tingitud eeskätt ettevõtjate poolt pakutavas madalas ja väljarännet soodustavas palgas.

Rahvastikuteadlaste hinnangul puudub Eesti sündimuse tõstmisest nn rahvastiku taastootmise tasemele vaid veerandi kuni poole lapse sünnist perekonna kohta. Poliitilise tahte olemasolul on mõtestatud ja tõhusa perekonnapoliitikaga võimalik saada sündimus tõusuteele. Selleks tuleb tagada lastega peredele kindlustunne ja algatada pereväärtuste ja laste sündimise positiivse toetamise riiklik programm. Tõestavad ju nii 2011. aasta rahvaloenduse andmed kui sündimusuuringud, et traditsiooniline perekond on rahvastiku säilitamise ja kasvu suhtes võtmepositsioonil: abielus olevatel paaridel on rohkem lapsi, kui nn vabaabielus olevatel ja üksikemadel. Abielus paaridel on keskmiselt 1,9, vabaabielupaaridel 1,6 ja üksikemadel 1,4 alla 18-aastast last.

Meie eelis on hea haridus, peame viima pakutava hariduse, majanduse ja ühiskonna huvid vastavusse, Vajalik on bürokraatia vähendamine, töö tõhususe kasvatamine, tooraine müügilt ja odavalt allhanketöölt üleminek lõpptoodangu valmistamisele, juhtimise ja turundamise kvaliteedi tõstmine, innovaatilise, teadusele põhineva majanduse arendamine, tööde automatiseerimine, robotiseerimine, digitaliseerimine jne. Ja loomulikult sellega seotud tegevuste ja välisturgudele mineku toetamine nii know-how, vahendamise kui finantsvahenditega riigi poolt. Kuid kindlasti peab ettevõtlussektor kõigesse sellesse ka enda panuse andma, sest filosoofia, riik andku ja tehku, ei toimi.

Siseministeeriumi väide, et ajutine tööjõud ei mõjuta Eesti püsielanikkonda ei pea paika. Neil on kõigil õigus taotleda püsivat elamisluba. Ka sisserännanud vananevad ning varsti tuleb pensionit ja sotsiaaltoetusi saama hakkavate võõrtööliste asemele sisse tuua üha uusi inimesi. Jutt, et võõrtööjõud tuleb siia meie vananevale rahvastikule pensioni teenima ei vasta tõele. Nad tulevad endale palka ja pansionit teenima, kusjuures majanduslanguse korral tekkiv tööpuudus tabab esimesena just välispäritolu rahvastikku ja nad jäävad meie sotsiaalsüsteemi ülalpidamisele. Ärgem unustagem, et meil on niigi juba kolmandik elanikkonnast võõrpäritolu, kellest suur osa juba on pensionil.

Võõrtööjõu massilise sissevooluga kasvavad lõimumisprobleemid ja kuritegevus.  Juba täna on eesti keele kasutusala märgatavalt ahenenud ja me ei saa kõikjal enam riigikeeles asju aetud. 2011. aasta rahvaloenduse järgi oli eesti keele oskuse määr muukeelse elanikkonna hulgas vaid 44%. Pole teada mitte ühtegi teist riiki, kus riigikeele oskuse näitaja oleks nii madal kui Eestis. Lõimumisprobleemidele osutab ka asjaolu, et muulastest vangide osakaal Eesti kinnipidamisasutustes on 59%, ehk siis nende seas on karistust kandvaid kurjategijaid 1,9 korda rohkem kui eestlaste seas. Kahtlemata tõusevad ka julgeolekuriskid, sest 77% siinsetest mitte-eestlastest jälgivad vaid Venemaa propagandat edastavaid telekanaleid, vaid 2% ETV+ ja 4% eestikeelseid telekanaleid ning enamus neist toetavad Venemaa agressiooni Gruusia ja Ukraina vastu. Vene presidendi valimistel toetas 93% Eestis hääletanud Venemaa kodanikest Putinit. Need on kõnekad faktid.

Nende hoiatustega on välja tulnud ka rida majandusteadlasi ja demograafe, kuid see kõlab kurtidele kõrvadele. Ainsad, keda kuulatakse, on peamiselt väliskapitalile kuuluvate ettevõtete esindajad, kellel on sügavalt ükskõik, kes neil kassas või tööpingi taga on, peaasi, et kasum kasvaks.

Kokkuvõttes on selge, et kvoodisüsteemist ei tohi loobuda ja tehtud erandid tuleb üle vaadata. Probleemid lahendab sündimuse ja tagasirände soodustamine ning tehnoloogilisest arengust tingitud töökäte vajaduse vähenemine. Kui tahame jõuda järgi arenenud riikidele, tuleb harjuda mõttega, et meil ei olegi tulevikus niipalju töökäsi vaja kui täna. Lahenduse pakub ka eluea tõusust tingitud tööea pikenemine. Tööjõu kahanemine ei tähenda majanduse või heaolu kasvu vähenemist, küll tähendab see suurema rõhuasetuse panemist tootlikkusele ja tööjõu kvaliteedile.

Palo kureeritava "Work in Estonia" programmi eelarvesse on järgmiseks kolmeks aastaks eraldatud 10 miljonit eurot, mille eest värvatakse võõrtööjõudu, luuakse Eestit tutvustavaid materjale, parandatakse neile avalike teenuste kättesaadavust, aidatakse välisspetsialistide peredel sisse elada jne. Palo soovib, et riik hakkaks maksma iga võõrtöölise pealt ettevõtjatele toetust 2000 eurot. Ma küsin, miks on meie enda inimesed kui tööjõuressurss üle parda heidetud ning nendega aktiivse tegelemise, tagasirände soodustamise, inimeste koolitamise ja tööle aitamise asemel tuuakse sisse hoopis võõrtööjõudu? Kas me tõesti ei taha, et Eesti majandus ja elatustase areneks, ei taha säilitada oma rahvust ja kultuuri, ei soovi, et ka meie lapselapsed saaks eesti keelega hakkama ja et neil oleks kodumaal tasuvat tööd?

Vägisi meenub olukord Nõukogude okupatsiooniaja lõpus, kus Eestisse oli juba toodud pool miljonit umbkeelset migranti ja fosforiidikaevandamise sildi all taheti tuua lisaks üle saja tuhande võõrtöölise, mis oleks fataalselt muutnud Eesti rahvastiku koostist. Kui eestlased on muudetud vähemuseks omaenda kodumaal või kadunud sootuks, ei saa enam rääkida rahvusriiklusest ja ka Eesti riigi olemasolu ei oma enam mingit tähendust. Sotsidele ei oma see muidugi mingit tähendust juba täna, sest nende esimehe sõnul on rahvusriiklus ebainimlik ja ohtlik düstoopia, mis tuleb likvideerida. Kuid meie oleme risti vastupidisel seisukohal. Vaid rahvusriiklus tagab meie rahvuse säilimise ja tuleviku meie lastele.

ÜRO 1948. aastal vastu võetud "Genotsiidi vältimise ja karistamise konventsioon", millega Eesti on ühinenud sätestab, et genotsiid on ka „üksusele tahtlikult selliste elutingimuste pealesuru­mist, mis põhjustab üksuse täielikku või osalist hävimist“. Üksus on rahvus või rahvakild. 1998. aastal vastu võetud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma Statuut klassifitseerib rahva elukvaliteedi tahtliku halvendamise genotsiidiks. Elukvaliteedi alla ei kuulu mitte ainult aineliste vajaduste rahuldamine, vaid see on laiem mõiste, mis hõlmab väärtus- ja kultuurihinnanguid, sotsiaalseid, psühholoogilisi ja hariduslikke aspekte, turvalisustunnet, kindlust kestlikkuse suhtes jne. Eesti rahvas ja kultuur ei saa säilida, kui meil pole enam omaenda identiteedile tuginevat ja seda toetavat elukeskkonda ja -kvaliteeti.

Kuidas hinnata nendes dokumentides sätestatu taustal tegevust, mis vähendab järjekindlalt eestlaste enesemääramisõigust ja muudab meid vähemuseks omaenese kodumaal? Seda, mis toimub, viidi läbi ka vene okupatsiooni ajal, nüüd tehakse seda aga hiilivalt, ilusate loosungite all ja „meie endi“ kätega. Kuid asja sisu on sama – eesti rahva vastu on käimas jõhker ja kuritegelik genotsiid.

Avaldatud ajalehes Konservatiivide Vaba Sõna, juuni 2018

Share This Story

Tags:
Henn Põlluaas

Riigikogu esimees, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees. Õppisin Nõmme Gümnaasiumis ja lõpetasin Tallinna Ülikooli (TPedI) magistrina. Olen õnnelikus abielus ja kahe toreda lapse isa. Alates 2005. aastast Saue linnavolikogu liige, olnud ka volikogu fraktsiooni esimees. Aastatel 2012-2015 olin Saue linnapea, kuni mind valiti Riigikogusse.2015-2019 olin Riigikogu EKRE fraktsiooni aseesimees ja väliskomisjoni liige. Olen mitmete ühiskondlike organisatsioonide liige, Soomepoiste Pärimusühingu juhatuses. Olen olnud ka EKRE volikogu ja Harju-Raplamaa ringkonna esimees. Kaitseliitlane, reservohvitser, Keila malevkonna pealiku abi. Publitsist ja analüütik. Olen kirjutanud suure hulga artikleid sise-, välispoliitika- ja teistelgi teemadel, mida on avaldatud nii Eestis kui välismaal. Avaldanud kolm monograafiat: üks Eesti-Vene piirilepingu teemal, teine: Lennart Meri-st ja kolmas SDE tegevusest. 2018. aastal kandis Vene Föderatsioon mind ilma vähimagi põhjenduseta musta, nn russofoobide nimekirja, kellel ei ole lubatud riiki siseneda. Eestist lülitati sellesse nimekirja kokku 20 ühiskonnategelast, neist kolm olid Riigikogu liikmed.

You Might Also Like

3 kommentaari

  1. ylle18. august 2018, kell 12:11

    Kõik õige ja aus meie põlisahva huvides.

    VastaKustuta
  2. Unknown18. august 2018, kell 12:48

    Sotsid on ennast toitev vähkkasvaja ehk nad tahavad alati teiste kulul hästi elada - lisaks kui vaadata tausta siis ükski ennast inimeseks pidav nendega liituda ei tohiks ... Aga noh RAHA nagu ikka tapab kõik inimliku - kust tulevad siis noorsotskommud nagu antifa jne ...

    VastaKustuta
  3. Kalju Mätik20. august 2018, kell 21:55

    Meie valitseval ladvikul oleks juba aeg aru saada, et võõrtööjõu massiline sissetoomine probleemi ei lahenda. Kui keegi soovib tootmist arendada, siis ta võiks oma ettevõtte rajada sinna, kus see tööjõud on olemas, aga mitte hakata seda tööjõudu siia sisse vedama. Elanikkonna heaolu sõltub sisemise kogutoodangu suhtest rahvaarvu. Rahvaarvu (ajutine) vähenemine annab sama efekti, kui toodangu suurenemine. Meie väikese iibe peasüüdlasteks on reeturid, kes on eesti rahva tuleviku oma korteri eest maha müünud. Umbes sada tuhat inimest ei saanud korterit erastada, ja enamus neist olid eestlased. On riike, kus rahvaarv on väiksem kui Eestis, nagu Luksemburg ja Island, aga elatustase on kõrgem kui Eestis. Ilmselt on meil kõrgetes riigiametites liiga palju selliseid inimesi, kes ei seisa oma ülesannete kõrgusel.

    VastaKustuta

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Laadib...

Uued uudised

Laadib...