Henn Põlluaas

Ma tõesti ei tea, mis planeedil peaminister elab

2012-01-14T00:56:00.000-08:00

Taas rõõmustas peaminister Ansip meid heade uudistega - euro ei ole kriisis ja mitmed riigid, kes veel paar kuud tagasi olid sügavas kriisis, juba väljuvad sellest.Eesti liitumine eurotsooniga oli igati õige otsus, tänu sellele on Eestisse tulnud väga palju välisinvesteeringuid. Need on loonud siia uusi töökohti, mis on aidanud rahval toime tulla ja riigil kergemini majandusraskused ületada. Ansipile sekundeeris rahandusminister Ligi, kelle pärliks oli väide, et euro hindu ei tõsta. Neid kuulates võiks uskuda, et elu on kui maasikas.

Paraku pudeneb see illusioon kildudeks, kui teha lahti ükskõik milline Eesti või välismaine ajaleht või uudisteportaal. Neist kõigist hakkavad silma suured pealkirjad: Eksport kasvas peamiselt transiidi arvelt; vaesuses elavate inimeste arv Eestis kasvas; uus aasta tõi 1750 uut töötut; euro investeeringuid ei kasvatanud; Saksamaa eksport tegi kuue kuu suurima languse; 2011 oli euro jaoks dramaatiline; euro kurss on langustrendis; Euroopa liidrid hoiatavad raske aasta eest … Kas valitsuse liikmed lehti ei loe?

Alles see oli, kui Ansip kuulutas, et mingit kriisi ei ole ja kui ongi, siis sellises kriisis ta tahakski elada. Võib-olla tahabki, sest Toompeal kriisi ju ei ole. Kui alampalk tõusis vaid mõne euro võrra, siis riigikogulaste palk tõusis terve alampalga võrra. Kuigi õpetajate, päästeametnike ja 19 eurose lastetoetuse tõstmiseks raha ei jätku, lastakse väliskapitalil miljardeid eurosid maksustamata kasumit välja viia.

Mida edasi, seda enam hakkab tunduma, et peaminister ja tema kaaskond elab mingis fatamorgaanas, mõttemullis, mille nad ise enda jaoks välja mõtlevad, et tunda ja näidata end hästi ja edukatena. Ja ajapikku on nad isegi hakanud seda uskuma. Küsimus ei ole positiivses suhtumises. Pilt olukorrast, milles Ansip meid veenda püüab, on niivõrd erinev eksisteerivast, et juhul kui tegemist ei oleks reaalsusest irdumisega, tuleks teda süüdistada külmaverelises, nahaalses ja küünilises valetamises. Milline aga sellise poliitiku palk peaks olema, ei vaja pikemat arutamist.

Samastumine Ansipiga

Selle asemel sai aga Ansip (ja Reformierakond) valimistel suurepärase tulemuse ning nende reiting on jätkuvalt kõrge. Marju Lauristin leiab, et "Ilmselt härra Ansip pakub inimestele, kes teda valivad, samastumisvõimalust: nad tunnevad, et on kah sellised nagu Ansip. Või neile meeldib, et näiteks nende abikaasa – kui nad on naisterahvad – oleks selline inimene nagu härra Ansip," kes ütleb: "Mul on õigus! Ma teen kõik hästi! Jäta kõik minu hooleks! Ära mõtle, küll kõik saab korda, kui sa teed nii, nagu mina käsin!"

Kõige taga on inimeste loomulik kalduvus loota paremale tulevikule, oma ja enda lähedaste elujärje paranemisele ja muredest vabanemisele. Kellelegi ei meeldi halvad uudised selle kohta, et töötus, hinnad ja maksud kasvavad, et viiendik Eesti inimestest elab tõelises viletsuses alla vaesuspiiri, et kümned tuhanded lapsed saavad oma ainsa sooja söögi koolist, et varsti on kuuendik töövõimelisest elanikkonnast Eesti tolmu jalgadelt pühkinud ja majanduspagulusse siirdunud ja et asjad võivad veelgi hullemaks minna. Hädas haarab inimene kasvõi rohukõrrestki ja seda näilist pääsemist ju Ansip pakubki. Erinevalt tema oponentidest, kes alasti ja ebameeldivat tõde räägivad.

Mäletan hästi kriisides vaevlevat Nõukogude Liitu, kus elementaarsedki tarbe- ja toidukaubad olid defitsiitseks muutunud. Nende kättesaamine tähendas visa otsimist ja tundide kaupa kannatlikult järjekordades seismist, kuhu punaveteranid oma privileege kasutades häbitult vahele trügisid. Viinerid, sprotid ja suitsuvorst olid delikatessid, millega meelitati inimesi valimistele (jaoskondades olid avatud puhvetid, kust neid väikeses koguses osta sai).

Miks ma sellest räägin? Sellepärast, et tänane olukord on küll erinev, kuid üks tegur on sama. See on paljude inimeste sügav mure toimetuleku pärast, mis muudab nad äärmiselt vastuvõtlikeks võltslubadustele ja ootuste üleskütmisele. Kui tollal kuulutati Kommunistliku Partei juhtimisel välja päästja, milleks pidi saama üleliiduline toitlustusprogramm, mis pidi täitma kõik poeletid toidukaubaga ja kaotama defitsiidi, siis nii uskumatu kui see ka ei olnud – suur osa inimesi uskus neid lubadusi. Toitlustusprogramm pakkus neile lootust ja lohutust.

Messianistlikud sõnumid helgest tulevikust

Samasuguse lootuse ja lohutuse pakkumise turjal kappavad Toompea koridorides ja Brüsselis ringi ka meie praegused riigijuhid, kelle juhtimisel me tänasesse olukorda oleme jõudnud. Peaminister Ansip ja Reformierakond kuulutavad samasuguseid messianistlikke sõnumeid helgest ja heast tulevikust, lubavad viia Eesti viie rikkama riigi hulka ja keskmiseks palgaks 40 000 krooni. Ma ei tea, millisel planeedil Ansip elab, kuid neid populistlikke ja katteta lubadusi pole ta isegi mitte tagasi võtnud.

Vägisi Nõukogude Liitu võetud Eesti rahvas mõistis üsna pea, et võimude ülesköetud lubadused ja lootused elujärje paranemisest on järjekordne tühi jutt. Seda, mis järgnes, teame me kõik. Täna on rahvas aru saamas, et lisaks majandusele on ka meie suveräänsuse ja demokraatiaga midagi väga viltu ja võimulolijate räägitav ei pea sugugi paika. Mis järgneb, võib vaid oletada. Esialgu hääletatakse veel jalgadega. Kurb ainult, et president Ilves sellele takka kiidab, kuulutades, et igaühel on õigus minna. Kõigepealt peaks ikka igaühel olema tagatud õigus tulla toime omaenese kodumaal.

Juba ammu on selge, et rahva arvamus meie võimulolijaid ega Toompea erakondi ei huvita, küll aga selle mõjutamine ja suunamine soovitud kanalitesse. Teisisõnu manipuleerimine avaliku arvamusega. Sestap seadustati üksmeelselt maksumaksja rahaga töötavate parteiliste demokraatia edendamise sihtasutuste loomine, et ilmselt Ligi retsepti järgi hakata „demokraatiat demokraatia eest kaitsma“. Äkki rahvas muidu seda tänast stagneerunud ja korrumpeerunud varianti ning seniseid tipp-poliitikuid enam ei tahagi.

Kuid nagu looduses, järgneb ka majanduses ja poliitikaski igale langusele tõus. Talvele järgneb kevad ja varem või hiljem jõuab see ka Eestisse. Koos jääminekuga. Millal ja millisena see tuleb, selles peab rahvas ise aktiivselt kaasa rääkima. Õnneks on eestlastel üks tugev omadus, et kui asjad tõesti hulluks lähevad, siis võetakse end käsile.

Avaldatud Delfis 14.01,2011
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-ma-toesti-ei-tea-mis-planeedil-peaminister-elab.d?id=63773042

Korpusepoisid – ohvrid või okupandid?

2012-01-02T03:42:00.000-08:00

Vabadusvõitlejate riikliku tunnustamise diskussioon näitab, et seda teemat tuleb aeg-ajalt uuesti lahti seletada, sest pealekasvanud noortel puudub otsene side minevikuga ning Kremli propagandakahurid annavad lakkamatut turmtuld, püüdes moonutada ajalugu ja tegelikkust.

1940-1941 Eesti okupeerimisele järgnenud ebainimlik punane terror, veretööd ja küüditamine tekitasid kättemaksuhimu pea igas eestlases. Sellele vaatamata võitles Teises maailmasõjas suur hulk eestlasi ka Punaarmee ridades. Küsimus polnud selles, et ühiskond oleks olnud lõhestunud või ideoloogiatel oleks olnud sellist mõju. Saksa mundris võideldi lihtsalt ühise vaenlase vastu ja Eesti vabaduse nimel – teati hästi, mida nõukogude võim meile toob. Nõukogude poolel võideldi aga proosalisemal põhjusel. Nimelt jõudsid venelased korraldada enne Eestist väljalöömist üldmobilisatsiooni.

Sellele mitteallumine tähendas surmanuhtlust kutsealustele ja ränki repressioone nende lähedastele. Punaarmeesse võeti haarangutega mehi lausa tänavatelt. Vaid vähestel õnnestus end varjata. Muidugi oli ka vabatahtlikke, kuid neid oli vaid käputäis. Mitmele tuhandele mehele tõi pääsemise saksa lennuki rünnak, mis vigastas eestlasi Leningradi viivat laeva „Eestirand“. Laeva kapten juhtis selle Prangli saare rannamadalikule.

Punaarmee asemel ootasid eesti poisse aga hoopis koonduslaagrid. Ära viidud 33 000 mehest suri juba esimese talve jooksul nälga, külma, tapvasse töösse, haigustesse ja punatimuka kuulide läbi enam kui kolmandik, ehk umbes 13 000. Valdav enamik põgenemiskatsel kättesaadutest lasti maha. Kuid mitte alati. Huvitav on tuntud Eesti maadleja Euroopa meistri ja Berliini olümpiamängude võitja Kristjan Palusalu saatus, kes oli üks, kelle põgenemiskatse ebaõnnestus. Talle ja tema kaaslastele määratud surmanuhtlus tühistati ja nad saadeti karistuseks Karjala rindele. Esimesel võimalusel, ehk pool tundi hiljem, jooksis Palusalu üle.

"Kapitalistlik-natsionalistlik element"

Koonduslaagris ellu jäänud sundmobiliseeritutest, kommunistidest ja vanglatest vabastatud kriminaalsest elemendist moodustatud hävituspataljoni riismetest ning venelastest moodustati 1942. aastal Eesti Laskurkorpus, kuhu kuulus ligikaudu 23 000 meest. Korpuse koosseisu puhastati süstemaatiliselt eestimeelsest „kapitalistlik-natsionalistlikust elemendist“ ning kõik allutati intensiivsele kommunistlikule ajupesule. Meestel tuli näiteks kirjutada ja lugeda teineteisele ette, kuidas nad vihkavad kapitalistlikku Eestit ja kuidas nad selle hävitavad. Neid survestati astuma ka kommunistliku partei liikmeteks.

Peale rindele saatmist, langes ühe kuu jooksul Velikie Luki all umbkaudu 6500 eestlast. Tegemist oli tugeva sakslaste kindlustusega, mille ründamine eestlastele antud kergekäsirelvadega oli sõjaliselt mõttetu. Need, kes keeldusid edasi minemast või taganesid, lasti politrukkide poolt maha. Suur hulk eestlasi – kokku umbes 6000 meest jooksis ümberpiiratud sakslaste poole üle. Laskurkorpuse hõredaks jäänud rivi täiendati assimileerunud venemaaeestlastega, kellest osa ei rääkinud eesti keeltki ja venelastega. Kommunistlikku „valgustustööd“ tõhustati kuid rindele mitteusaldusväärseid eestlasi enam ei lastud.

Siiamaani olid punaarmees olevad eestlased kahtlemata ohvri rollis. Olukord hakkas muutuma, kui 1944 aastal viidi Laskurkorpus, esmalt suurtükiüksus, Narva rindele, kus nende vastas olid juba eesti sõdurid. Ka seal joosti omade poole üle, kuid märksa vähemal määral. Selle põhjuseks oli karm kontroll, venelaste suurenenud osakaal korpuses, mitu aastat kestnud ajupesu ning asjaolu, et sakslased olid sõda kaotamas.
Sõja lõpptulemusest olid teadlikud loomulikult ka saksa vormis võitlevad eestlased, kuid võideldi siiski, sest nende selja taga oli kodumaa ja jõudu andis lootus Vabadussõja ime kordumisest. Samal põhjusel tulid ka soomepoisid tagasi Eestisse, et võidelda oma kodumaa eest. Samal põhjusel olid üle jooksnud ka tuhanded Punaarmeesse sundmobiliseeritud. Kes jäid, valisid endale poole.

Tankiga üle tsiviilisikute

Kui septembris algas Saksa vägede väljaviimine Eestist, kohtusid mõlemal poolel võitlevad eestlased Avinurme all. Lahing lõppes Eesti eest võidelnute kaotusega. Määrav oli punase Laskurkorpuse ülekaal ja meie omadel rasketehnika ja suurtükimoona puudumine. Avinurme lahing oli saatuslik pöördepunkt, millest alates pole Laskurkorpuse mehed enam nõukogude võimu ohvrid, vaid riigireeturid, vallutajad ja mõrtsukad. Selle asemel, et pöörata relvad Eesti vallutajate vastu, mõrvasid nad külmavereliselt Avinurme kirikusse varjule toodud 20-30 raskelt haavatud eesti sõdurit. Lisaks sõitsid Laskurkorpuse tankid, mille külgedele oli kirjutatud „Nõukogude Eesti eest!“ Porkuni lähedal mitme kilomeetri ulatuses üle haavatute ja põgenevate tsiviilisikute voori, lömastades vankreid, hobuseid ja inimesi. Kolgal veeti haavatud teele ja sõideti nendest tankidega üle. Need teod on ebainimlikud ja andeksandmatud.

See, et tanke juhtisid enamasti venelased, ei ole pehmendav asjaolu. Nad olid üks ja sama üksus. Kuuliaugud, granaadikildude ja vere jäljed on kiriku põrandas tänagi näha. Ma ei ole kuulnud, et punaveteranid oleks selle üle kahetsust avaldanud. See-eest olen lugenud nende nõukogudeaegseid mälestusi, milles uhkustatakse, kuidas hävitati kirikusse peitunud natse ja vabastati Eesti fašismist.

Süü on muidugi individuaalne ja enamik Punaarmeesse sundvärvatutest ja vene poolel sõdinutest tahtsid vaid tagasi koju. Ometigi ei tulnud nad lihtsalt koju. Nad tõid endaga kaasa kommunistliku võimu, tiblamõrtsukad ja -vägistajad ning andsid oma sugulased, sõbrad ja terve eesti rahva okupantide meelevalda.

Just Eesti laskurkorpus oli see, kes vallutas Tallinna ja laskis Pika Hermanni tornis ribadeks sini-must-valge lipu ja asendas selle punalipuga. Teisest küljest oli selles aga isegi midagi head, sest see päästis pealinna suuremast röövimis-, tapmis- ja vägistamislainest, mida vene sõdurid harrastasid oma juhtide innustusel kõigis „vabastatud“ Euroopa riikides.

Laskurkorpuse veteranid on tänaseks unustatud. Avimurme-Porkuni-Kolga massimõrvu pole uuritud ega süüdlasi otsitud. Nõukogude võim veterane aga ei unustanud ja osutas neile suurt tänulikkust ja au. Punaveteranidele oli reserveeritud kõrged parteiametid, head töökohad, õppimisvõimalused ja loendamatud muud hüved ja privileegid, mis rahvale polnud lubatud, ammugi mitte Eesti vabaduse eest võidelnuile. Nende saatuseks olid küüditamised, vangilaagrid ja mahalaskmised.

Täna on eesti rahval võimalik austada oma tegelikke kangelasi. Eesti riigil on selles suunas vaid üks samm astuda. Riigikogu peab heaks kiitma eelnõu, millega riiklikult tunnustataks Eesti vabaduse eest võidelnuid – neid, kellel lahingutes oli selg Eesti poole.

Autor on Soome Sõjaveteranide Eesti Ühingu ja Soomepoiste Pärimusühingu juhatuse liige.

Avaldatud: Delfi 02.01.2011
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-korpusepoisid-ohvrid-voi-okupandid.d?id=63719220

Panen siia ka lingi Jaak Valge arvamuse juurde samal teemal: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/ajaloolane-vahegi-rahvuslikud-ja-mehised-mehed-oleksid-voidelnud-sovettide-vastu-koos-kellega-iganes.d?id=63712920

Head sõbrad, soovin Teile head uut aastat, suuri ja positiivseid muutusi, kordaminekuid ja õnne!

2011-12-23T03:25:00.000-08:00

Elamislubade skandaali tõttu peab tagasi astuma ka Ansip

2011-12-19T23:56:00.000-08:00

Nagu on selgunud, tuvastas Politsei japiirivalveamet juba kevadel massiliselt elamislubade väärkasutusi ning teavitassellest 26. mail ka siseministeeriumi, mil siseministriks oli elamislubadeskeemitajateNikolai Stelmachi ja Indrek Raudse erakonnakaaslane Ken-Marti Vaher.

Luubi alla võeti firmade juhtkondades töötamisekstaotletud elamisload, kuna just nende vastu oli huvi suurenenudplahvatuslikult. Siseministeeriumi analüüsist ilmnes, et nimetatud elamisloa liikikasutati ära Eestis ja Schengeni alal viibimise õiguse saamiseks. Selgus, etpaljudel juhtudel oli äriühing loodud üksnes selleks, et saada välismaalasteleelamisloa taotlemiseks alus. Kõigi nende taotluste osas tehakse nüüd järelkontrollining kuutekümmet viite on asutud kehtetuks tunnistama.

Minister Vaher on tunnistanud, et teadiselamislubadega seonduvast probleemist juba ajast, mil ta asus ametisse. Sellesthoolimata suurendas ta oma erakonnakaaslase, majandusminister Juhan Partsiettepanekul tänavust elamislubade kvooti 336 võrra, põhjendades seda taotlustearvu plahvatusliku kasvuga. Selle asemel, et tulekahju kustutada, valas Vaher tullebensiini juurde.

Mõlemad väidavad, et ei teadnud oma sõprade jaerakonnakaaslaste ärist midagi. Raudne ja Stelmach ei olevat midagi valestiteinud ja seoses ettevõtlusega antud elamislubades pole midagi kahtlast. MajandusministerPartsi teadmatuse seab kahtluse alla Raudse ja Stelmachi lubaminemajandusministeeriumi ümarlauda, kus arutati just nimelt välismaalaste Eestissetulemise lihtsustamist. Ametlikult ei olnud kummalgi sinna mingit asja. Kui agasiseminister Vaher enda väitel ärist ei teadnud, siis teadis ta suurepäraselt,et midagi on nende taotlemise ja jagamisega vägagi viltu ning see oleks pidanudteda valvsaks tegema, mitte panema Partsi palvel kvoote suurendama. Mõlemakäitumine paneb ministrite sinisilmse süütuse kahtluse alla.

Eelpooltoodust saab teha ainult ühe järelduse -Eesti Vabariigi siseminister ja majandusminister on kas äärmiseltvastutustundetud või midagi palju hullemat. Mõlemal juhul kujutab nendejätkamine oma ametis ohtu Eesti julgeolekule. Ainuüksi see, et ministrid endasõnul ei teadvat, mis nende haldusalal toimub peaks olema piisavaks põhjuseks tagasiastumisele.

Asi pole ainultselles, et paarsada vene ärimeest said elamisloa, vaid selles, et tegemist on jupettuse ja korruptsiooniga, ametiseisundi kuritarvitamisega, teadlikult valeandmeteesitamisega ja seda tegid valitsuserakondade poliitikud. Tegemist onfiktiivsete investeeringute ja elukohtadega, pankrotimeistrite, tagaotsitavate kurjategijategaja suurima tõenäolisusega ka tegelastega Vene välisluurest, kes kõiki selliseidolukordi alati ja oskuslikult enda huvides ära kasutab.

Pole välistatud,et omades kompromiteerivat infot poliitikute elamislubadega äritsemise kohta,püüti nende läbi ka valitsuse tegevust ja otsuseid mõjutada. Seda enam, et teadlikultvõi teadmata lõid mahhinatsioonideks soodsat pinnast ka eelpoolnimetatudvalitsuse liikmed. KAPO aastaraamatu andmetel kasvab FSB aktiivsusaasta-aastalt ning kõikvõimalikud katsed poliitikuid, ärimehi jne endakontrolli alla saada on pigem reegel kui erand. Seda enam, et elamislubade ärija kvoodi suurendamisega kaasnes paralleelselt katse seadustada piiriäärsete jariigikaitseliselt tundlike maade müümist välismaalastele. Kas siin ei ole tegemistpoliitilise mõjuvõimu kuritarvitamisega? Miks KAPO antud juhtumi puhul vaikib?

Elamislubade jaID-kaartide vormistamise skandaalon kahtlemata suureks löögiks IRL-ile, kes on püüdnud näidata ennast isamaaliseerakonnana kes seisab rahvuslik-konservatiivse maailmavaate, ausa poliitika jaideaalide eest. Paraku on selline imago juba aastaid pelgalt mask. IRL-ivolikogus toimunud käte ja omade puhtakspesemine, ignorantsus ning distantseerumine probleemist tõi esile IRL-itegeliku palge, millel pole midagi ühist eelpooldeklareeritud väärtustega. IRL-ipeasekretär Priit Sibul ütles keerutamata, et tema ei näe elamislubade ärismidagi, mis käiks erakonna ideoloogiaga risti vastupidi.

Nikolai Stelmachja Indrek Raudne on vähemalt oma kohtadelt riigikogus, Tallinna linnavolikogus jaka erakonnast lahkunud. Kolmas tegelane, riigikogu liige Siim Kabrits, kes müüsmaad elamislubadevabrikust ID-kaarte saanud vene ärimeestele, jätkab muinasjutuvestmist,justkui temal poleks aimugi olnud, et talle kuuluvasse korterisse oliregistreeritud üle saja kahtlase taustaga vene firmat, kes sealt siis omafiktiivseid ärisid ajasid. Samas paljastas aga „Pealtnägija“, et Kabrits teadishästi firmade hulgi registreerimisest enda kaasomandis olevale aadressile, veneärimeeste maale toomisest ja elamislubadest. Kuid nagu Vaher ja Parts, on katema keeldunud mingitki poliitilist vastutust võtmast.

Huvitav, kusolid nende ametnike silmad, kes kõnealused firmad registreerisid, enne kui asihulluks läks ja järelkontrolli teostama hakati? Kas tõesti pidasid nadnormaalseks ja igapäevaseks üle saja vene kodanikule kuuluva välisfirmategutsemist ühes ainsas vanalinna korteris? Kui suur oli see ring, kes IRL-iskeemimeistrite ärist kasu lõikas? Lihtametnikust ministrini?

Kuid probleem onmärksa laiem. See on terve valitsuse, mitte ainult IRL-i usaldusväärsuse jaüksikute isikute käitumise küsimus. Sisserände piirarvu ei suurendanudsiseminister Vaher üksi, vaid seda tehti valitsuse korraldusega. Seeläbi onskandaaliga seotud terve IRL-i ja Reformierakonna koalitsioon, nende ministridja eeskätt peaminister Andrus Ansip, kes vastutab otseselt enda valitsuseministrite tegevuse eest. Eriti, kui see õõnestab Eesti julgeolekut jarahvusvahelist mainet.

Peaministermängib aga jaanalinnumängu, peites pea liiva sisse ja teeseldes, justkuiprobleemi polekski või justkui see riiki, valitsust ega teda ennast eipuudutakski. Täna oleme kuulnud Ansipi suust vaid seda, et eeldatavastikõnnivad Vaher ja Parts õigel teel. Kas luues tingimusi Eesti julgeolekukahjustamiseks, silmi kinni pigistades ja vastutust vältides?

Samassahistatakse, et põhjus, miks Parts ja Vaher ikka veel oma kohtadel on, peitub peaministris,kes seeläbi oma koalitsioonipartnereid survestada saab. Olgu sellega kuidas on,kuid on selge, et järgides euroopalikke tavasid, peab lisaks ministritele Vaherileja Partsile tagasi astuma ka peaminister Ansip. See tähendab aga tervevalitsuse väljavahetamist.

Kui suvelpühaliku presidendivande andnud Toomas Hendrik Ilves on oma kohustuste kõrguselja tahab käituda ausalt ja riigimehelikult, siis ei saa ta jätta peaministrilevastavat ettepanekut tegemata.

Avaldatud: Delfi20.12.2011 (lühendatult)
Blogis on artikkel täispikkuses.

Parim aeg "kontrollitud demokraatiaks"

2011-12-10T01:06:00.001-08:00

Euroopa Liitu tüüritakse süveneva eurokriisi varjus üha kiirenevas tempos liitriigi poole, kuigi võimupoliitikud on aastaid kinnitanud, et EL liitriigiks ei muutu. Poliitikud räägivad suurema kontrolli vajadusest liikmesriikide üle ja Lissaboni leppe muutmise kavatsustest justkui millestki kokkulepitust ja möödapääsmatust.

See, mille eest euroskeptikud hoiatasid ja mis võimulolijate poolt paranoiaks tembeldati, on tõeks saamas.
Samas pole sellisteks liikmesriikide suveräänsust likvideerivateks sammudeks mitte ühegi Euroopa riigi juhil oma rahva volitusi. Erandiks pole siin ka Eesti valitsus ja võimuerakonnad, kellele rahva eiramist, valesid ja lubaduste rikkumist on viimasel ajal isegi peavoolumeedia ette heitnud.

Kahjuks on etteheited kõlanud kurtidele kõrvadele. Valitsus pole ühtegi sammu sisulise demokraatia ega usalduse taastamise poole teinud. Demokraatlik Eesti kõlab ilusa, kuid kahjuks üsnagi sisutu fraasina.

Kaitskem demokraatiat tema enda eest?

Selles mõttes ei tulnud üllatusena ka Ansipi valitsuse rahandusministri Ligi avaldus, kes ELi fiskaaluniooni loomise plaane toetades kuulutas, et tema suure demokraadina tahaks demokraatiat demokraatia enda eest kaitsta, ja rõhutas, et demokraatia vajab kontrolli. Tegemist on üsnagi kummastava avaldusega ühe suveräänse riigi rahandusministri suust, kes peaks oma riigi rahanduse ja maksupoliitika sõltumatuse eest hea seisma, mitte aga selle asemel tervitama kasvavat välist kontrolli ja üha jõulisemat sekkumist liikmesriikide suveräänsusesse.

Ligi väitis veel, et “võlakriis on demokraatlike protsesside tulemus”. Mina varem ei teadnud, et laenu andmist või võtmist võiks demokraatlikuks protsessiks või selle tulemuseks nimetada, kuid Ligi on ennegi huvitavaid väljaütlemisi harrastanud. Neis sõnades paljastub aga avalduse sügavam mõte – kuna demokraatia põhjustas kriisi, siis järelikult on demokraatia paha. Seega on vaja midagi muud demokraatia asemele. Tarvis on kontrolli!

Minu väide, et mitte demokraatia või demokraatlikud protsessid pole süüdi sellistes kriisides, vaid see, et poliitikud ja valitsused ei aja asju targalt, ausalt, läbipaistvalt ja demokraatlikult, jääb vist hüüdja hääleks kõrbes. Toimub ju hoopis vastupidine protsess demokraatiale – võimu tsentraliseerimine ja usurpeerimine ladviku poolt. Nii Euroopa kui ka riikide tasandil.

Eesti riigi väliskontrollile allutamisel on hulk seitsmepenikoormasamme juba astutud ja Brüssel kontrollib niigi juba enamikku riigielu valdkondadest. Pole ju kellelegi saladus, et näiteks meie seadusandlusest pea 90% pärineb otse Brüsselist. Vaid mõnedes üksikutes olulistes küsimustes (mida jääb üha vähemaks) on Toompeal ehk ELi kohalikul omavalitsusel iseseisev otsustusõigus veel säilinud.

Loomulikult peab Eesti oma rahanduse korras hoidma, nüüd aga hakkavad meie rahakoti üle otsustama võõrad ja igatahes mitte Euroopa rahvaste vabatahtlikult loodava konföderatsiooni ametnikud.
Võib ette kujutada kasvavat bürokraatidearmeed ja kümneid tuhandeid kõrgepalgalisi ametnikke, keda Brüsselisse juurde värvatakse, et euroriikide eelarveid ja rahandust kontrollida. Lisaks tuleb kohtadele saata ka terve hulk emissare, kes valvavad valitsusi, et need oma rahva demokraatlikele nõudmistele järele ei annaks. Eestis sellega muidugi probleeme ei teki.

Samuti tuleb vastu võtta karmid sanktsioonid ja karistused, mis rakenduvad kohe, kui kõrvalekaldeid avastatakse, muidu süsteem ju ei toimi. Demokraatia vajab kontrolli, kontroll omakorda karmi kätt. Kes kontrollib aga kontrollijate kontrollijaid? Igatahes mitte meie.

Meie idanaabri juures on asi juba kenasti lahendatud ja paika pandud. Võimuvertikaali pidi ja vastuvaidlematu tõdemusega, et isegi riigiduuma pole koht diskussioonideks. Kehtestatud korda nimetatakse "juhitud demokraatiaks".

Kummitemplina käituvas Eesti riigikogus võib diskussioone küll pidada, kuid seegi pole ammu enam koht, kus riigiasju sisuliselt arutataks või otsustataks. Samamoodi vaid jututoa staatuses on Euroopa Parlament, kuhu meie saame esindajaid valida. Otsused tehakse ja käsuliin algab kõrgemalt poolt.

Kas tõesti ülistame jälle väliskontrolli ja käsumajandust, millest me eelmises liidus vabaks tahtsime saada? Kas neist aspektidest vaadates on suurt vahet Ansipi valitsuse poolt toetataval "kontrollitud demokraatial", Putini "juhitud demokraatial" ja ajaloo prügikastist piiluval "sotsialistlikul demokraatial"? Muidugi, NSV Liidul ja Euroopa Liidul on suur ja olemuslik vahe, ent sarnane on see, et rahva, kui kõrgeima võimu arvamust ei vaevuta ühtemoodi üleolevalt ja kõiketeadvalt küsima. Ja seetõttu on meile liitu kuulumise tagajärg pikas perspektiivis sarnane – nii riigi, rahvuse, keele kui ka kultuuri hääbumine.

Kes hakkab otsustama?

Niisiis, kes saab selleks messiaks, kes hakkab üle rahvaste peade otsuseid tegema? Euroopa Nõukogu ja president, keda rahvad pole valinud? Või hakkavad suurriigid, sakslased ja prantslased oma äranägemise ja huvide põhjal määrama erineva kultuuri ja tasemega riikide eelarvetes kajastatud vajaduste otstarbekust? Või antakse eestlastele võimalus otsustada, mis näiteks itaallastele eluks vajalik on? Seda viimast vaevalt juhtub.

Härrad valitsusest ja riigikogust, kuulutage parem ausalt, kohe ja ametlikult Eesti suveräänsus kehtetuks, seda vähem on vaja ju demokraatiast hämada! Vähemalt aususe aspektist on tervitatav, et demokraatiast taganemine tipp-poliitikute huulil juba lauseks hakkab vormuma. Teame vähemalt, mida oodata on. Kontrollitud demokraatias rahva arvamust ju ei küsita. Isegi näiliselt mitte.

Avaldatud: Õhtuleht, 10. detsember 2011
http://www.ohtuleht.ee/455565

Kaunimad jõulupärjad, täis Jõulurõõmu!

2011-12-05T11:28:00.001-08:00

Kutsun Sind vaatama Janne jõulupärgade albumit!

Kaunis advendipärg uksel ütleb saabujale tere tulemast, loob tasahilju jõulumeeleolu ja toob rõõmu igasse päeva! Iga pärg on ainueksemplar, valminud hoole ja armastusega kunstniku käe läbi, käsitööna. Jõulupärg sobib suurpäraselt ka lauakaunistuseks või seinale kinnitamiseks.

Janne jõulupärgade album FB-s:
https://www.facebook.com/media/set/?set=a.300220500009480.78766.100000645980796&type=1
Kontakt:
e-mail: janne.polluaas@gmail.com
GSM: 56 21 23 07

Loosung „Plats puhtaks!" osutus kuritahtlikuks pettuseks

2011-11-30T03:44:00.001-08:00

Toon oma blogis ära õigusteadlase Ando Lepsi artikli "Loosung „Plats puhtaks!" osutus kuritahtlikuks pettuseks", milles ta räägib Lennart Merist ja minu viimasest raamatust "Lennart Meri, vabaduse valus valgus". Siinkohal on igati kohane avaldada selle eest ka hr. Lepsile omapoolset tänu ja lugupidamist.

Loosung „Plats puhtaks!" osutus kuritahtlikuks pettuseks

ANDO LEPS, õigusteadlane 30. november 2011

Äsja ilmus Henn Põlluaasa sulest suurepärane raamat Lennart Merist, mida ametlik meedia on igati maha vaikinud. Taasiseseisvunud Eesti ajaloos on raamat „Lennart Meri. Vabaduse valus valgus" üks väheseid, mis tõetruult annab edasi tolleaegseid sündmusi. Isegi Terevisiooni igapäevased etlejad, kelle ülesanne on esitleda peamiselt kokaraamatuid, on vait nagu „kuldid rukkis", olgugi et rahva hulgas on see raamat väga populaarne - juba on kordustrükk väljas!

Miks ma kirjutan sellest raamatust? See artikkel ei ole raamatu arvustus, vaid ühe meie lähiajaloo häbiväärseima seiga allakriipsutamine ja terve hulga „seltsimeeste" Eesti ajaloo häbiposti naelutamine.

Henn Põlluaas kirjutab oma raamatus lehekülgedel 98-102 Eesti Vabariigi 1992. aasta presidendivalimiste kampaaniast, kus Meri valimiskampaania põhitegelane Tiit Pruuli (sai eriti tuntuks rublamüügiafääriga) korraldas Eesti "kõige skandaalsema ja efektiivsema suhtekorraldustriki" (õigem on seda nimetada kõige räpasemaks ja inimvaenulikumaks „suhtekorraldustrikiks").

Tiit Pruuli - suurepärane mahhinaator

„Teatud isikutele" oli teada, et siinkirjutaja 1992. aasta septembrikuu artiklit, mis käsitles Georg-Peeter Meri seotust NKVD ja KGB-ga, Eesti Päevaleht ei avaldanud ja et siinkirjutaja kavatses artikli avaldada hoopis Eesti Ekspressis.

Artikkel ilmuski 4. septembril 1992 Eesti Ekspressis pealkirjaga „Sädeleva ilukirjandustõlkija Georg Meri poliitiline minevik" tegelikult kaks nädalat enne presidendivalimisi, aluseks autentsed NKVD ja KGB materjalid. Sellel teemal esines siinkirjutaja ka Eesti Raadios, kus „Georg-Peeter Meri ja sealkaudu ka ta poja seotus KGB-ga tõusis Eesti päevateemaks number üks". Nii on vähemalt raamatus kirjas.

Põlluaas kirjutab oma raamatus: „Tiit Pruuli, Meri valimismeeskonna põhitegelane, on meenutanud 1992. aasta valimiskampaaniast uue Eesti kõige skandaalsemat ja efektiivsemat suhtekorraldustrikki. Kuna oli teada, et Ando Leps plaanib Lennarti-vastast paljastust, süüdistades ta isa NKVD ja KGB-ga, otsustas Meri tiim, kuhu kuulusid Indrek Kannik, Andres Ilves, Jüri Luik, Mart Nutt, Daimar Liiv, Tiit Pruuli, Mart Laar, Kaido Kama ja Hillar Hallaste, anda ennetava löögi. Liivimaa Kroonikasse sokutati fabritseeritud kiri." (lk. 101-102)

Põlluaasa raamat jätkub Pruuli meenutusega: „Selles keegi pensionär kirjutas, et Lennarti isa oli jube lurjus, töötanud Lääne-Saksa luure ja Iisraeli luure Mossaadi heaks. Keerasime Lepsi skeemi absurdi. Päev hiljem tuli Lepsi lugu ja inimesed vaatasidki, et järgmine hull pensionär on välja ilmunud, meenutas Pruuli."

Siinkirjutaja arvates on päris selge, et valed ja vassimine on ka täna Eesti poliitika lahutamatu osa. Võrrelda võiksime seda näiteks XI Riigikogu valimiste ja e-hääletusega.

Jätkan Põlluaasa raamatu tsiteerimist: "Kõnealune võltsing võimaldas Meril ka hiljem suhtuda avalikkuse ees neisse süüdistustesse kui absurdi. Seega sillutasid Merile tee presidenditoolile kaval poliitiline suhtekorraldusvõte, valed ja manipulatsioonid. „Meie loogika oli see, et kui välja käia üks täiemõõduline vale, siis hilisemad valed kahvatuvad," avameelitses Mart Laar enam kui kümme aastat hiljem."

Meri sõnad ja teod ei läinud kokku

Lugupeetud lugeja, pea need nimed hästi meeles, sest nagu meie lähiajalugu on näidanud, ei võtnud Lennart Meri, olgu siis välisministrina või hiljem presidendina, oma lähikonda kunagi kedagi väljastpoolt oma „aatekaaslaste" ringi.

Siinkirjutaja on jätkuvalt seisukohal, et TRÜ NSV Liidu ajaloo kateedri pikaaegse õppejõu professor Sulev Vahtre (lõpetas 1952. a. TRÜ ajaloolasena) loosung „Plats puhtaks!" oli vaid „grupi seltsimeeste" poolt kuritahtlikult üles ehitatud hästivarjatud pettus, et tegelikult jääksid nõukogudeaegsed avalikud ja varjatud valitsejad taasiseseisvunud Eesti Vabariigis valitsejateks edasi, nii nagu see juhtus Lennart Meriga (lõpetas 1953. a. TRÜ ajaloolasena).

Põlluaasa raamatus lk. 99 võime lugeda järgmist: „Kuna Isamaaliidu loosung oli „Plats puhtaks!", sai see ka Isamaa presidendikandidaadi Meri loosungiks. Meri kuulutas järgnenud presidendivalimistel nomenklatuurile ja kollaborantlikele tegelastele (kelle hulka ta ise kuulus! - Ando Lepsi repliik) kindlat kadu. Ta kinnitas: „Ükski endine kommunistlik funktsionäär ei tohiks töötada valitsusametis", ja lubas endise võimueliidi esindajad jätta kõrgetesse riigiametitesse nimetamata. „Pööratas selja endistele võimukandjatele, pöörame oma näo tuleviku suunas.""

„Paraku ei läinud Meri sõnad ja teod kokku," seisab Põlluaasa raamatus.

Olen korduvalt kirjutanud, et Lennart Meri ei oleks tohtinud Eesti Vabariigis kehtivate juriidiliste seaduste järgi mitte kunagi kandideerida Eesti Vabariigi presidendi kõrgele ametipostile.

Lõpu asemel

Kõige hämmastavam on asjaolu, et istuva presidendi Toomas Hendrik Ilvese iidoliks on Lennart Meri!?

Avaldatud: Kesknädalas 30.11.2011 ja 12.12.2011 Nelli Teatajas
http://www.kesknadal.ee/est/g2/uudised?id=17996

Peatage genotsiid!

2011-11-08T09:43:00.000-08:00

Delfis avaldatud pealkirja all:

Meid tiriti eurotsooni ekspertide hoiatustest hoolimata - nüüd oleme ise rumalad

Euroopa Liitu astumisel ei räägitud kroonistloobumisest sõnagi. Tegelikult algasid ettevalmistused selleks juba enneliitumist. 2004. aasta jaanuaris võttis valitsus vastu otsuse olla euroleüleminekuks valmis 2006. aastaks. Euroopa Komisjon ja Keskpank meid toona veelsiiski marjamaale ei lasknud. Ilmseltpõhjusega, sest reaalset majanduse ja elatustaseme tõusu asendas ju valitsuseõhutusel kinnisvara- ja tarbimislaenude võtmine, mis statistikas SKT kasvuks märgiti.

Kevadel 2007 ennustasid kaks„viimsepäeva inglit“, Robert Roubini ja Marc Faber, et sügisel 2008 varisebkokku esimene suur ameerika investeerimispank. Ennustus täitus nädalasetäpsusega. Lehman & Brothersi kollaps ja kinnisvaramulli lõhkemine põhjustasmajandusliku maavärina üle terve maailma ja tabas valusalt ka aastakümneteksvälispankade kinnisvaravõlaorjusesse mässitud eestlasi. Langus oli sügav, kuid peaministerAnsip ja president Ilves eitasid kangekaelselt majanduskriisi olemasolu.

Roubini ütles juba toona, et eurotsoonon hädas - Kreeka olukord on lootusetu, Iirimaa sattub raskustesse novembris,Portugal kevadel 2011 ja Hispaania 2012. Kuni praeguse hetkeni on kõikennustused märki tabanud.

2009 aasta lõpu seisuga täitis eurokriteeriume vaidkaks riiki, majandus oli languses. Liikmesriikide koguvõlg küündis 78protsendini liidu sisemajanduse kogutoodangust. Maastrichti kriteeriumitejärgi, millele vaid vilistati, pidi võlgjääma alla 60 protsendi. Ka eelarvepuudujääkide poolest ei olnud näitajadparemad. Kolmeprotsendise eelarvedefitsiidi nõuet täitsid vaid Soome jaLuxemburg. Vähegi selgema pilguga analüütikule oli selge, et euro stabiilsusejätkumine polnud võimalik. Muuseas, Euroopa Liidu riikide koguvõlg on tänaseitse tuhat kaheksasada miljardit eurot…

Aasta hiljem oliolukord veelgi hullem, kuid võlgu peetav pillerkaar jätkus. EL-i lõunariikidestoimuv ja euro püsiv langustrend andis tunnistust peatselt järgnevastkatastroofist. Prantsusesuurpanga Société Générale analüütik Albert Edwards ennustas, et Euroopaühisrahatsooni lagunemine on vältimatu ja Kreeka majanduse turgutamine on üksneslühiajaline leevendus probleemidele.

Eestit juhtivaidpoliitikuid ja nendega seotud Eesti Panga tegelasi aga kõik see ei häirinud.Euroga liitumiseks on hea iga aeg, ka praegune, kuna euro on poole aasta pärastkindlasti tugevam, kuulutas väidetavalt Eesti parim rahandusminister JürgenLigi: "No väga hea hetk on.“ Poliitik ja sotsioloog Marju Lauristintembeldas taotluse korraldada referendum eurole ülemineku kohtaprovokatsiooniks.

“Kreeka ümber toimuv ei mõjuta kuidagiEesti ühinemist euroalaga, sest Kreeka eelarve puudujääk ei mõjuta euroalagaühinemisi peamisi põhjuseid: hindade stabiilsust euroalal ja euro rolli EuroopaLiidu majanduses“ kinnitas 2010 aasta alguses Eesti Panga rahapoliitikaosakonna juhataja Ülo Kaasik. Võimupoliitikud kinnitasid,et eurole üleminekul hinnad ei tõuse. Riigikoguesimees Ene Ergma lubas uusaastapöördumises, et euro kasutusele võtminetugevdab turvalisust ja tähendab paremaid võimalusi meile kõigile. Väideti, et euro toob investeeringute kasvu, välisriigid hakkavad tootmistEestisse üle tooma, tööpuudus kaob, elu läheb ilusaks, Eesti saab Euroopa viierikkaima riigi sekka ja meie pensionärid hakkavad Kanaaridel puhkamas käima.

Kas olidsellised avaldused tingitud lihtsalt rumalusest, jaanalinnulikust enesepetmisepüüdest või valetati rahvale teadlikult näkku. Ilmselt viimasest, sestnegatiivsete tagajärgede eest hoiatajatest polnud puudust ei kodu- ega välismaal.Avaldati imestust, miks tükib Eesti uppuvale eurolaevale, kui on näha, et kasu sellest eisünni, kuid tekib reaalne risk, et vaene Eesti muutub rikaste riikidemaksumeheks. Meid veeti eurotsooni, kui selle hädad ja tume tulevik olidvõimuringkondadel suurepäraselt teada. Eurotsoonile andis see võimaluse väita,et näe, pole veel sugugi kõik kadunud, leidub veel riike, kes eurot tahavad.

Hind, mida eesti rahvas, kellelt selleksvolitusi ei küsitud, maksma pandi, on tohutu. 2008. aastal kinnitas Ansip, et tema juhitav valitsus puudujäägigaeelarvet vastu ei võta, kuid just seda järgnevatel aastatel tehti. Püüdmataleevendada riiki tabanud majanduskriisi, võttis riik välja rekordiliselt paljudividende, kasseeris inimestelt ja ettevõtetelt maksimaalses summas trahve,vähendas omavalitsuste tulubaasi, kärpis sotsiaaltagatisi, vähendasriigitöötajate palkasid, koondas töökohti ja tegi mitme miljardi kroonilisieelarvekärpeid, viies riigi niigi kehva haldussuutlikkuse viimase piiri peale. Majanduslanges, töötus tõusis rekordtasemele. Kunstlike vahenditega hoiti inflatsioonmadal - Eesti oli ainus riik, kes Maastrichti kriteeriume täitis. See omakordavähendas drastiliselt sisetarbimist, paiskas riigi veelgi suuremassemajanduskriisi ning enneolematult suure hulga inimesi äärmisesse viletsusse.

Eestil tuli eurole üleminekuks muuta 236seadust, mis on 56,6 protsenti kogu meie seadusandlusest. Seda tehti hoogtöökorras vaid kolme eelnõuga. Kahtlen, kas keegi ministritest ja riigikoguliikmetest neid üldse läbi luges. Sellest, et Põhiseaduse järgi võib Eestisraha emiteerida vaid Eesti Pank, ei hoolitud.

Ainuüksi riigi IT- sektori euroleülemineku kulud olid enam kui 120 milj. krooni, Eesti Panga kulud 197,9 miljonit krooni jne.Erasektori kulud (näiteks panganduses üle 200 miljoni krooni) jäeti nende endikaela. Kokkuvõttes pidi kõik kinni maksma aga tavaline maksumaksja. Algas galopeeriv inflatsioon,valitsus tõstis makse, elektri hinda, riigilõive ja aktsiise (eestlane peab näiteks kohtusse minnes maksmakaks korda kõrgemat riigilõivu kui sakslane või austerlane). Kütuse hindon tõusnud rekordtasemele, kõik muud hinnad samuti. Ainuüksi eestlasepõhitoiduaine kartul on 80 protsenti kallim kui krooni ajal. Hindadelt lähenemeeurotsooni tippudele, ostujõud aga, milles oleme viimane, langeb peatumatultedasi.

Valitsuskirjeldab kõike positiivsena. "Parematel aegadel kogutud reservid, väikevalitsussektori võlg ning madal eelarvedefitsiit annavad Eestile heastardipositsiooni majanduskasvuks. Tänuoperatiivsele tegutsemisele riigi kulude ja tulude tasakaalustamisel ningstruktuursete reformide elluviimisele ei pea Eesti riik kulutama maksumaksjaraha valitsussektori võla tagasi maksmiseks – meie saame selle rahainvesteerida uude majanduskasvu“, kinnitas Ansip 2010. aastal. Tõsi, riigivõlgon väike, kuid valitsuse õhutusel on rahvas ennast lõhki laenanud. Välispangadriisuvad koort, müües massiliselt raskustesse sattunud inimestelt ära võetudkinnisvara ja viivad maksustamata kasumi välja. Riigireservid on tänaseks laiakslöödud ja võimulolijad kavatsevad võtta 2 miljardit eurot laenu, kuid sugugi mitteinvesteerimiseks oma, vaid võõra riigi majanduskasvu. Sellele liitub veel poolmiljardit intresse.

Ükski valitsusringkondade lubadus eurogakaasnevast kiirest edasiminekust ja majanduskasvust ei ole teostunud. Mingitinvesteeringutebuumi ei ole saabunud. Selle asemel oleme eurotsooni vaeseim javiletsaimate sotsiaaltagatistega riik. Sündivus langeb, ainuüksi Harjumaal langesaastaga 20 protsenti. Kooli läks tuhandeid lapsi vähem kui mullu. Töötuseprotsent langeb vaid moonutatud statistika ja lootuse kaotanud inimestevälismaale emigreerumise tõttu. Valitsuse poolt paljukiidetud majanduskasvseisneb hinnatõusu tõttu kasvanud numbrites ja Maailmapank lubab jätkuvat 20 protsendilistlangust.

Eesti juhib Euroopa väljarändeedetabelit. Oleme Reformi/IRL-i poliitika tagajärjel kaotanud majanduspagulastenavarsti juba kaks korda rohkem inimesi, kui II Maailmasõja järjel kommunistlikerepressioonide eest läände põgenes. Valitsus aga räägib mingist eduloost. Suuretõenäolisusega on eesti rahvas pandud maksma sellist hinda, millest me ei toibuenam iialgi. Pooled väljarännanutest ei kavatse enam riiki, mis oma rahvast eihooli, tagasi tulla ning väljapääsmatusse olukorda pandud inimeste väljarännejätkub endise hooga. Võimulolijad ignoreerivad ja rikuvad teadlikultPõhiseadust, mille kohaselt Eesti riigi kõrgeim eesmärk on säilitada eestirahvuse eksistents ja areng.

Rahandusminister Jürgen Ligi sõnul eiläinud Eesti eurotsooni selleks, et olla seal vaeseim liige, vaid näitabteistele liikmesriikidele uut suhtumist finantspoliitikasse. Tõepoolest, meiekommunistliku taustaga riigijuhid näitavad teistele riikidele tõesti uutsuhtumist, kuid hoopis inimestesse. Nüüd oleme eurotsooni doonorriigiks janäeme, et vanasõna - loll saab ka kirikus peksa – peab paika. Valitsustegelaste jutt solidaarsusest, samas, kui meilemakstavad EL toetused on kordades väiksemad, suur osa saadust on trahvidenatagasi võetud ja tegemist on ju vaid ajutise abiga, mille järgnevatel aastatelmaksame mitmekordselt EL kassasse tagasi, kõlab õõnsalt. Selle taustal on isegi Kreeka käitumineõigustatum - kui nende valitsus laenas selleks, et tõsta oma rahva elatustaset,siis meie valitsus tahab laenata, et maksta meie rahva elatustaseme ja riigijätkusuutlikkuse arvelt kinni võõraid võlgu.

Lõhe võimu ja rahva vahel kasvab, sestpuudub dialoog ning muidugi ei puuduta kriis ja kokkuhoiumeetmed presidendi,riigikogulaste ega valitsusliikmete kasvavaid sissetulekuid. Vähe sellest, sajamiljoni krooniga aastas rahastatakse maksumaksja arvelt ka omavahelpoliitkartelli moodustanud suurparteisid. Toomas Hendrik Ilves teataspresidendidebatil, et Eestis on parem kui Venemaal, ergo - kõik on hästi ning hiljuti Soomes, eteestlased kannatavad välja veel palju rohkemgi. Kas ikka kannatame?

Riigijuhid peaks kandma mitte üksnesabstraktset, vaid ka reaalset vastutust. ÜRO 1948. aastal vastu võetud "Genotsiidi vältimise ja karistamise konventsioon", millega Eesti ühines 1992. aastal ütleb: konventsiooni kohaselt mõistetakse genotsiidi all: (c) üksusele tahtlikult selliste elutingimuste pealesurumine, mis põhjustab üksuse täielikku või osalist hävimist. Ka 1998. aastal vastu võetudRahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma Statuut klassifitseerib rahva elukvaliteedi tahtliku halvendamisegenotsiidiks.

Kuidas selle taustal hinnata valitsuse, riigikogu ja presidenditegevust?

Avaldatud Delfis 08.11.2011 http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/meid-tiriti-eurotsooni-ekspertide-hoiatustest-hoolimata-nuud-oleme-ise-rumalad.d?id=61249132&l=fplead

Vastuseks Remsu kriitikale

2011-11-05T11:37:00.000-07:00

Piisas mul vaid kirjutada, et meedia vaikib minu Lennart Merist kõnelevast raamatust, kui Postimees avaldas 05.11.2011 Olev Remsu arvustuse pealkirja all "Varemilmunu kokkuvõte". Käisin ja ostsin endalegi selle lehe, sest veebiväljaandest ei õnnestunud mul kõnealust artiklit leida.

Vastupidiselt minu seni saadud tagasisidele arvukatelt lugejatelt ja Lennart Merit tundnud ja temaga nii töös kui eraelus kokku puutunud inimestelt, ei ole tegemist kuigi positiivse arvustusega.

Lugesin seda suure huvi, aga ka teatud üllatusega. Mitte kriitikanegatiivse võtme, vaid ilmselge kallutatuse ja tõele mittevastavuse suhtes.Remsu kirjutis on kaugel objektiivsusest, see on eelarvamuslik ja sildistav. Taon pannud mulle suhu sõnu, mida ma ei ole öelnud ja väitnud ning siiskritiseerinud asju, mida raamatus polegi. Konstruktiivse kriitikaga, sellest võiks midagi õppida, ma lepiks, kuid mitte säärase lahmimisega.

Remsu lemmikteesiks, mida ta etteheitvalt üha ja üha kordab on, et raamat olevat kirjutatud kõiketeadja, tõeteadja positsioonilt. Ometi kinnitan raamatus, et ma ei pretendeeri sugugi lõplikule tõele, et Meri mitmekülgne ja laiahaardeline tegevus väärib kahtlemata edasist tähelepanu ja lahtimõtestamist. Samas jääb arvustusest mulje, et Remsu on raamatut vaid sirvinud või siis lugenud diagonaalis, kirjutatusse süvenemata.

Kuidas muidu on tekkinud sellised alusetud väited et teose allikaline baas on kitsas ja koledasti kreenis, osundatakse ainult radikaalsemaid tekste (?), teised on kõrvale jäetud, teos on kirjutatud marurahvusluse, russofoobia ja Nõmme valitsuse positsioonidelt, suurimateks autoriteetideks olevat radikaalid non plus ultra. Piisab vaid visata pilk raamatu allikviidetele ja mahukale nimeregistrile nägemaks, et need väited on absoluutselt valed ja pahatahtlikud. Kas tõesti Eesti ja välisriikide poliitikud, ajaloolased, ajakirjanikud, diplomaadid, saadikud jne, k.a. president Arnold Rüütel ja Meri kaastöötajad, keda olen osundanud, onkõik marurahvuslikud ja russofoobsed radikaalid? Kuid eks Remsu ole ilmselt oma aja laps, mil kriitika tähendaski mitte teose sisu vaid hoopis autori ründamist ja materdamist mida jaburamate väidete ja solvangutega. Selline lahmimine kahandab tema kriitika tõsiseltvõetavust tublisti. Kirjanikuna oskaks ehk Remsu ise kirjutada marurahvusluse ja russofoobia positsioonilt Meri kinnisvaraskandaalist, riigi rahaga ümberkäimisest, suhetest alluvatega ja personali valikust, murtud rukkilille märgist, oma võimupiiride ületamisest, salapiiitusetragöödiast, valedest ja manipuleerimistest, riigikontrolli ja õiguskantsleri määramisest jne. Mina ei oska ja ei üritagi.

Mis puutub aga (väidetavalt publitsistikale mittesobivale) allikate rohkesse viitamisse, mida Remsu mulle samuti üllatuslikult ja kohatult ette heidab, siis on see teadlik ja taotluslik. Vastasel juhul oleks kindlasti oponendid, k.a. lugupeetud Remsu ise, süüdistanud mind allikviidete puudumises ja väljamõeldiste levitamises. Vähemalt otseselt jäid sellised süüdistused nüüd ära, kuigi Remsu püüab väita, justkui ma mõistaks järelekaalumatult hulga inimesi süüdi KGB seotuses. Ei mõista, edastan vaid allikviidetega varustatud kahtlustused, mis Meri ja temaga seotud inimeste kohta on ühel või teisel viisil esitatud. Kui Remsu ei kahtle Lennart Meri ja tema isa koostöö võimalikkuses "kolmetähelise saatanaga", miks kahtleb ta siis võimaluses, et kõik Meri teod polnud sugugi kantud Eesti huvidest. Pealegi ei ole Remsu suutnud ümber lükata mitte ühtegi minu raamatus toodud fakti ega asjaolu.

Minu väidetava naiivsuse ja lihtsameelsuse tõestamiseks toob Remsu millegipärast ära hoopiski Hellar Grabbi sõnad, kes kirjutas, et kindral Einseln oli Kremlile kõva pähkel juba oma tausta tõttu, sest oli alati elanud territtooriumil, mida ei ole kontrollinud Moskva võimuaparaat ja on seetõttu väga suure tõenäosusega mittemõjutatav ja šantažeerimata isik. No tõesti ei saa aru, kuidas Grabbi öeldu peaks mind lihtsameelsena iseloomustama, kuigi samas usun ka mina, et Einseln oli ja on aus eestlane. Ilmselt ei saanud Remsu arugi, et tegemist oli tsitaadiga, mis oli ka kenasti, nagu kord ja kohus, jutumärkide ja allikviitega tähistatud.

Kuidagi ei saa ma ka nõusse jääda, et paljudest asjadest poleks pruukinud rääkida ja näiteks skandaal, mis sai rahvusvahelised mõõtmed ja kus välisminister Meri süüdistas ENSV Ülemnõukogu presiidiumi esimeest Arnold Rüütlit CIA agendiks olemises, oli teisejärguline asi ning poleks väärinud mainimisest rohkemat. No mis siis veel tähelepanu väärib? Merist loodud anekdoodid? Neist on juba raamat kirjutatud.

Remsu väidab arvustuses, et üsna tihti olevat teksti ülesehitamisel kasutatud sellist printsiipi, et on pikalt tsiteeritud näiteks mõnd Meri kõnet, siis see katkestatud, vahele materdatud ainuõigsuse seisukohalt, seejärel kõne osundamisega edasi mindud, kuniks taas on tulnud koht nüpeldada. Mõtlesin, et kust ta sellise väite küll on võtnud ja meenus, et tõesti midagi sarnast on ühes kohas, kus kirjeldan, kuidas Meri hirmutas tõrksaid riigikogu fraktsioonide juhte järgneva verepulma ja Eesti linnade maapealt pühkimisega, kui need ei nõustu tema sõlmitud juulileppeid ratifitseerima. Kuid loomulikult pole tegemist mingi minupoolse materdamisega vaid Meri absurdsete väidete ümberlükkamisega. Ilmselt sattus just see osa Remsu silmade alla ja ta tegi sellest kiire ja laest võetud järelduse, justkui oleks terve raamat niiviisi üles ehitatud. Ei ole. Remsu võiks teinekord arvustuse kirjutamiseks siiski terve raamatu läbi lugeda.

Ka tema ebaõnnestunud püüd lükata ümber või seada kahtluse alla minu kirjutatut seoses Meri juulilepingute ja Eesti-Vene piirilepinguga annab märku sellest, et ta pole kirjutatusse süvenenud, või kuna ta viitab ka minu eelmisele raamatule, siis üldse lugenudki. Muidu oleks tal oma tõstatatud küsimustele ammendavad vastused olemas. Remsu oleks teadnud, et Venemaa oli erakordselt tugeva rahvusvahelise surve all, hoolimata Kremli retoorikale vägede lahkumine juba toimus ning selle peatamine oleks tähendanud Venemaale kümnete miljardite dollarite ulatuses abirahade mittesaamist. See ei tulnud kõne allagi. Eestil polnud vähimatki vajadust sõlmida juulilepinguid, millega Meri andis legaalse aluse okupatsioonivägede Eestis viibimisele, lasi siia jääda paarkümnel tuhandel sõjaväe ja KGB ohvitseril koos perekonnaliikmetega, loobus Eesti poolsest okupatsioonikahjude kompenseerimise nõudest jne. Väide, justkui räägiks ma kogu okupatsiooniväe (130 000 sõduri)siiajätmisest on lihtsalt väljamõeldis. Samuti oleks Remsu teadnud, et NATO liikmekssaamise eelduseks ei olnud mitte uue Eesti-Vene piirilepingu sõlmimine vaid pidava ja korrastatud piiri olemasolu. Ajutine kontrolljoon e. majanduspiir täitis selle ülesande eeskujulikult. Meri poolt algatatud vabatahtlik ja tasuta loobumine Venemaa poolt annekteeritud Petserimaa ja Narva jõe tagustest aladest, kuhu meil jäi näiteks 400 miljonit tonni põlevkivi, millest toodetud diiselkütus oleks katnud kogu Eesti vajaduse u. 80 aastaks, polnud sugugi vajalik ega vältimatu. Remsu peaks teadma, et uut piirilepingut ei ole meil ka täna, Eestil pole seda vajagi, kuid oleme siiski endiselt NATO liikmed ja meie taevas lendavad NATO hävitajad.

Remsu kirjutab, et tal jäänud mulje, justkui igatsenuks ma, et Jeltsin oleks tegutsenud Eesti huvides. Miks mitte, see olnuks igati tervitatav, kuid Jeltsin tegutses Venemaa huvides ja tegi seda "tänu" Merile vägagi edukalt. Oleksin igatsenud hoopis, et Meri oleks rohkem Eesti, kui enda edevuse ja välismaiste nõuandjate huvides tegutsenud.

Koomiline on, et Remsu seab kahtluse alla isegi minu öeldu, et kahjuks ei jätnud Meri endast maha ei oma päevikut ega mälestusteraamatut - tema poleks üllatanud kui see kuskilt välja ilmuks. Ometi kinnitas Meri oma viimases presidendikõneski, et "Võib-olla te ootate minult poliitilist testamenti. Niisugust testamenti ei tule." Ja ei tulnudki. Süüdistades mind, langeb ta hoopis ise spekulatsioonidesse. Kas oleksin pidanud need päevikud tema rõõmuks välja mõtlema? Kas siis oleks raamat parem ja objektiivsem olnud? Mõni kirjanik, näiteks Remsu ise, võiks need ju kokku kirjutada ja krossilikult põneva ajalooromaani luua. Ainest oleks kindlasti.

Ilmselt oleks raamat Remsu täieliku heakskiidu saanud vaid siis, kui tõe asemel oleksin Merit glorifitseerinud ja temast panegüürilist müüti loonud, nagu Meri ka Remsu sõnul ise oma eluajal tegi ja mida temast kirjutatud kuus raamatut edukalt jätkavad. Õukonnalaulikuks ei ole ma loodud ja seda ei tasu minult oodata. Olen seisukohal, et veel ühte samasugust raamatut kirjutada pole vähimatki mõtet ning inimestel on õigus teada ka asjadest ja Meri sammudest, millest nendes raamatutes vaikitakse või mille tegelikku tähendust varjata ja muuta tahetakse. Ja üldse käsitleb Remsu kriitika vaid murdosa minu raamatus toodud asjaoludest ja episoodidest. Seega tuli tal ilmselt ülejäänuga leppida kui tõega. Nii vastumeelne kui see temale ka oli. Raamatu põhiküsimust, kas Meri ikka oli eesti rahva Mooses, nagu ta ennast nimetas ja kuhu Eesti tema seatud suunal on jõudnud, pole Remsu julgenud puudutada. Tunnistan, et ega vastus minulegi ei meeldi. Lihtne on rääkida juttu, mis kõigile meeldib. Palju raskem on rääkida juttu, mis on tõde.

Üks märkus on aga küll õige, mille Remsu tegi. Tõepoolest ei ole raamatu impressumis millegipärast toimetajat kirjas, märkasin seda ka ise alles nüüd. See ei tähenda aga, justkui poleks teda olnudki. Toimetaja tegi ära suure töö, kontrollides nii raamatu sisulist poolt kui keelelist külge. Ilmselt on aga mõned üksikud ebaolulised pisiapsud siiski sisse lipsanud, millele Remsu varmalt ka tähelepanu juhtis.

Lõpetuseks tahan siiski Olev Remsut kirjutamisevaeva eest tänada, kuigi tundub,et ta kritiseerib enamalt jaolt mingeid iseenda fantoomväiteid. Teatud inimeste ja ringkondade teravat reageeringut Lennart Meri tegevuse käsitlemisele teises, mittetavapärases võtmes, oli ju oodata. On ta ju sarnaselt Pätsiga kõige enam nii poolt- kui vastukirgi üles kütnud isik Eesti poliitikas. Seetõttu ei hakka ma polemiseerima ühe kõrge riigitegelase arvamuse üle, kes oletas, et Remsu ründava kriitika näol oli tegemist tellimustööga. Fakt, et Postimees minule vastulauseks mingitki võimalust ei andnud, räägib iseenda eest. Minu kirjale ei suvatsetud isegi vastata.

Kuid muuseas, Remsu meenutas ka Meri sõnu - ükskõik, mis minust räägitakse, peaasi et räägitakse. Millest kõigest mina oma raamatus räägin, see selgub vaid seda lugedes.

Meedias mahavaikitud

2011-11-01T11:38:00.000-07:00

Apollo TOP 1

Rahva Raamat TOP 1

Minu veidi enam kuu aega tagasi ilmunud raamatu "Lennart Meri, vabaduse valus valgus" kogu tiraaž haarati lennult ja sai otsa rekordilise ajaga. Juba on kirjastus "Kunstil" tehtud ja müügile paisatud ka kordustrükk. Kui välja arvata Delfi, kes enne raamatu ilmumist avaldas sellest mõned valitud lõigud, siis valitseb nii trüki- kui virtuaalmeedias absoluutne (kohkunud ja kokkulepitud) vaikus - kuidas ometi julges keegi välja öelda, et keiser on alasti. Kas tõesti loodetakse, et kui raamatust ei räägita ja see maha vaikitakse, siis teda polegi olemas? Positiivne tagasiside, mida olen arvukatelt lugejatelt saanud, räägib hoopistükis teist keelt ja mul on mõistagi raamatu edu üle äärmiselt hea meel. Ütleb ju eesti vanasõnagi, et: "Tõde kotis ei püsi".

Mitte paduvihm, vaid kohatu repertuaar peletas inimesed Laulupeolt

2011-10-22T08:00:00.000-07:00

Millegipärast meendus mulle täna suvine suurkontsert "Eestimaa laul", mis enamike inimeste ootusi ei täitnud ja sellega seoses ka 2009. aasta vihmane laulupidu, mis täpselt sarnaseid reaktsioone tekitas. Kirjutasin toona ühe nupu, mille nüüd ka oma blogisse üles panen. Kordamine olevat tarkuse ema ja vigadest ju õpitaksegi.

Laulupidu on püha, kas sobib seda kritiseerida? Teisitiaga ei saa, sest järgmine kord ehk kahetseksin oma vaikimist. Seda enam, etminu pere mehed on Laulupeol laulnud tervelt viis põlve alustades minu vanavanaisast ja lõpetades pojaga. Sestap arvan, et võinjagada mõtteid, mis mõlguvad meeles paljudel laupäevase kontserdi vaatajatel.Nii neil, kes kohal olid, kui neil, kes ERR hüplevat ülekannet jälgisid. Olguöeldud, et laulupeo teine päev oli tõeliselt meeltülendav ja ilus.

Algus oli paljutõotav. Pea võimatu oli leida lapikestkimaad, kuhu istuda - nii palju oli inimesi üle Eesti ja mujaltki. Kõik rõõmsad,ootusärevad ja heatujulised. Kontsert hilines ja ootamine läks veidi pikaks, kuidpole hullu. Kannatasime ära, sest ka rongkäik on ju vaatamisväärsus omaette. Niipalju indu, rõõmu ja ühistunnet näeme harva. Noored ja vanad, lauljad jatantsijad, osalejad ja pealtvaatajad üheskoos, kõik ühtse rahvana, ühiselthingamas uhkelt lehvivate sini-must-valgete lippude all. Ka tule süütamine olivõimas ja ühendkooride laul pani hinge helisema. Just seda olime kõik viisaastat oodanud.

Siis aga toimus muutus. Minu jaoks algas see presidendikõnest, kes rääkis küll rõõmust, kuid tegi seda tuimal, monotoonsel ja rõõmutulmoel, sunnitult ja justkui ise oma sõnu uskumata. Lavale jäi vaid käputäisvalikkoore ning kahekümnest neljast tuhandest lauluinnust pakatavat lauljastsaid pealtvaatajad. Samamoodi nagu laulukaar tühjenes lauljatest, hakkas mõneaja pärast tühjenema pealtvaatajatest ka lauluväljak.

Palun, ärge ajage seda vihma või liialt paljude rongkäikutulnute kaela, mistõttu algus hilines ja rahvas väsis! Oleme korduvalt laulupeolvihmas ligunenud, kuid ka läbimärgade ja väsinutena õnnelikud olnud, ilma, etäraminekumõte pähegi oleks tulnud. Laupäevane eeskava lihtsalt ei sobinudrahvapeole. Rahvas lahkus pärast ühendkooride etteastet Laulupeole sobimatu jakohatu repertuaari tõttu.

Korraldajad ja kava koostajad peaksid selgeks tegema, mison see pidu ja miks seda peetakse. Mis on see fenomen, mis toob kokku sajadtuhanded eestlased? Mis toob siia üha enam külalisi välismaalt. See ei ole Pärt,Wagner jt. klassikud. Ärge saage valesti aru - mul ei ole vähimatkiklassikalise muusika vastu, kuid eelistan seda nautida kontsertsaalis, mitte rahvapeol,kuhu "terve vald on kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud". Iga asiomal kohal. Siin on teised ootused. Laulupidu on midagi muud: see on ülev emotisoon,see on armastus oma rahva, kodumaa, keele, ajaloo, traditsioonide, kultuuri jaidentiteedi vastu. See on ühtekuuluvustunne, mida individualistlik eestlane harvalaseb vabalt lennata. See on puhas rõõm helisevast koorilaulust ja eestlaseksolemisest.

Tuleb vahet teha, mis on kontsert ja mis on Laulupidu. Kuigiheast tahtest kantud, polnud see rahva pidu, vaid kunst kunsti pärast. Laulupeoltahetakse äratundmisrõõmu, kaasalaulmist ja –elamist. Ajalehekommentaaridest agaloeme: igav, sünge, masendav, raskepärane jne. Kahju. Kahju on ka esinejatest, kesesinesid tühjale „saalile“. Ometi peaks just rongkäigu ja tulesüütamise päevolema eriti võimas ja ülev. Ühislaul peaks kaikuma taevani ja peletama vihmagi.Kas just taevast, kuid vähemalt meelest.

On olemas laule, mis lähevad südamesse nii lihtsa kuirafineeritud maitsega inimestele. Sellise loomingu valik on ju erakordseltsuur. Et inimesed, kes lähevad laulupeoelamust saama, tõepoolest tunneksid"üheshingamist" ja lahkuksid võimsa ja vägeva tundega. Mitte nii,nagu laupäeval, mil toimus miski, mis ei olnud kindlasti Laulupidu, ehkki oliselle nime all välja kuulutatud. Hetkel tundsid end paljud petetuna, kunaootused olid teised.

Tantsupidu samal päeval on tore, kuid järgmine kord peakssee algama varem, et vältida rongkäigu hilinemist. Laulupeo õhtul ja pimedas pidamine ei ole hea idee. Pimedasei näe ju enam ei rahvariiete ilu ega osalejate hingestatud nägusid. Kaühistransport lõpetas, paljud pidid koju minema jalgsi.

“Üheshingamisega” (seekordse laulupeo motoga) seoses on veel üks asi, milleletahaksin tähelepanu pöörata. Ühed said "hingata" lahedalt, muust rahvasttara ja lausa ohutustsooniga eraldatult, teised pidid, ka väikelastega, trügimaja muretsema istekoha leidmise pärast. Kas tõesti võtab ka Laulupeol võimustraha ja teeb ühe laulupeolise võrdsemaks teistest? Kas ei peaks see olema jajääma terve rahva peoks ilma lahutavate barjäärideta? Laulupeo korraldamine on kulukas,kuid selle katmiseks ei pea eripileteid ja loože tegema. Sama tulemuse, ehk paremagi,saaks, kui lisada üldisele piletihinnale vaid kümme-kakskümmend krooni.

Kas Laulupidu oleks saanud pikkisilmi oodatavaksrahvuslikuks paleuseks, milleks valmistumiseks kulutavad kümned tuhandedinimesed nii palju aega ja vaeva, kui ta oleks selline nagu laupäeval? Kas Laulupiduoleks kestnud sada nelikümmend aastat? Vaevalt. Kuid meil on silme eespühapäevane kordaminek ja võimalus vigadest õppida, et Laulupidu jääks kestma. Vaidsellest soovist on kantud ka käesolev kirjatükk.

Artikkel on avaldatud Delfis 08.07.2009

Eestlane on piisavalt tark, et ise presidenti valida

2011-10-13T00:45:00.000-07:00

President Ilvese teise ametiajaga päädinud „presidendivalimised“ tõstsid taas päevakorda küsimuse presidendi valimise õiguse andmisest rahvale. Kõik läbiviidud küsitlused näitavad, et enamik eestlasi soovib võimalust ise riigipea valida. 27. augustil 2011 ETV saates “Foorum” korraldatud küsitluse kohaselt soovib seda tervelt 92 protsenti vastanutest.

Riigikogu ei ole kahekümne aasta jooksul kordagi olnud suuteline presidenti valima, kui mitte arvestada esimest, Lennart Meri huvides loodud erikorra järgi toimunud valimist ja nüüdset, mil Toomea Hendrik Ilvesest sai president mitte sisuliste valimistega vaid siseringi diili läbi. Rahvale valimisõigust anda ei kavatsetagi — see olevat väidetavalt vastuolus parlamentaarse riigi põhimõtetega.

Kehtiva presidendi valimise korra üks autoritest Jüri Adams teatas Kuku Raadios, et inimestes, kes tulevad välja jutuga, et üleminek presidendi otsevalimisele “oleks ikka õigem ja kasulikum ja demokraatlikum, mina näen nendes inimestes sisuliselt ikka nii-ütelda postkommunistliku võimusüsteemi siinseid agente, kes tahavad meid muuta samasuguseks“ ja tahaksid, et me “loobuksime meie praegusest riigikorraldusest ja valiksime samasuguseid või läheksime samasugusele riigikorraldusele, mis on meist idapoolsetes riikides”.

Väide, et kui rahvas valib presidendi otse, siis polevat tegu parlamentaarse riigiga on jabur ja teadlik vale. Parlamentaarse vabariigiga on tegemist juhul, kui riigivalitsemine on parlamentaarselt üles ehitatud. Põhiseaduse järgi on Eesti just selline riik. Vähemalt peaks olema.

See, kas presidenti valitakse otse või kaudselt ei muuda midagi. Euroopas valib rahvas presidendi Austrias, Soomes, Leedus, Poolas, Prantsusmaal, Islandil ja Portugalis. Kas keegi võib väita, et tegemist pole demokraatlike ega parlamentaarsete riikidega? Et neis valitseb samasugune riigikorraldus kui idapoolsetes riikides? Muidugi mitte, presidendi valimise viis ei ole seotud riigikorraga ega tekita mingit diktatuuriohtu — tema võimupiirid on põhiseadusega paika pandud.

Kõik Eesti riigipead on toetanud rahva õigust valida presidenti. Lennart Meri pooldas sõnades ideed korduvalt, kuid elluviimisest hoidus oma ametisoleku viimase päevani. Ka Arnold Rüütel pooldas eelnõud. Riigikogu lükkas selle aga tagasi.

Märksa piinlikum on lugu Toomas Hendrik Ilvesega, kes, olles välisminister, kaitses tuliselt rahvale presidendivalimise õiguse andmist. “Ma väidan täiesti veendunult, et presidendi otsevalimine ei tähenda parlamentarismist loobumist. Mitte miski ei takista meid muutmast presidendi valimise korda, arvestades rahva enamuse arvamust. Vabas ja demokraatlikus ühiskonnas ei tee rahvas kunagi halba valikut,” kirjutas Ilves 1999. aastal. Nüüd, olles kindel enda taasvalimises riigikogu poolt, esitas istuv president öeldule sama tuliseid vastuväiteid. Paraku on tema siirust ja põhjendusi võimatu uskuda — nagu näha, muutuvad need kardinaalselt vastavalt hetkeambitsioonidele ning olukorrale.

Kuigi Ilvese konkurent valimistel, Indrek Tarand pooldas sõnades rahvale presidendi otsevalimise õiguse andmist, kõlas tema soov selgitada referendumiga esmalt välja rahva arvamus, pigem trikitamise ja venitamistaktikana. Referendumil ei tuleks küsida, kas kodanikud tahavad presidenti valida (seda näitavad arvukad küsitlused niigi), vaid seda, kas pooldatakse põhiseaduse muutmist ja vastava sätte sisseviimist. Tarandi ettepaneku järgi tulnuks ühes asjas korraldada lausa kaks referendumit, seega ei saa tema sõnu kuigi tõsiselt võtta.

Pole saladus, et poliitikud, kes 1992. aastal valmistasid ette põhiseadust, riigikogu reglementi ja presidendi valimise seadust, tegid seda teatud eripäraga, ehk teisisõnu täitsid eesotsas Adamsiga konkreetset poliittellimust.

Rahvalt võeti presidendi otsevalimise õigus ja kehtiv presidendivalimise kord sätestati mitte selleks, et Eestis toimuksid valimised parimal ja demokraatlikumal viisil, vaid, et hoida Arnold Rüütel (kes esimeses voorus, kui hääletas rahvas, võitis Merit mäekõrguselt) eemal riigi esimese mehe postist ja garanteerida Lennart Meri saamine riigikogu toel presidendiks. Kuid manipulatsioon maksis ennast autoritele kätte — kurioossel kombel tegi just seesama seadus hiljem Rüütlist presidendi.

Tegelikult on võimuerakonnad otsevalimiste vastu seetõttu, et tahetakse säilitada presidendi sõltuvust endast ja riigikogust. Hirm kaotada kontrolli ja jagada võimu on põhjus, miks ei taheta rahva käest midagi küsida. Samal põhjusel on põhiseadusesse jäetud rahvahääletuse võimalus, kuid rahvalt võetud õigus selle algatamiseks. Sama eesmärki, enda võimu põlistamist, kannavad ka suletud nimekirjad ja häälte ülekandumine riigikogu valimistel.

Rahvas on riigiõiguslikult kõrgeima võimu kandja vaid näiliselt. Tegelikult otsustatakse kõik riigile olulised küsimused vaid kitsa, suletud ja väikese isikute ringi poolt. Nagu otsustati ka seekordsete presidendi„valimiste“ tulemus, vaevumata demokraatiat isegi näitlema.

Kuna presidendi üheks funktsiooniks on kinnitada riigikogus vastu võetud seadusi, siis on eriti kohatu ja võimude lahususe printsiipi rikkuv, et seaduste kinnitaja valitakse seaduste väljaandja poolt. Soov kandideerida, eriti teiseks valitsemisperioodiks, muudab presidendi riigikogust sõltuvaks ja selle kaudu manipuleeritavaks. Ja kuna riigikogu on Eestis valituse ja selle taustajõudude tempel, siis muudab see presidendiinstitutsiooni sõltumatuse vaid deklaratiivseks.

Kui Meri veel suutis sellest välja murda, siis Ilvest iseseisva ja sõltumatu positsiooni omamises küll „süüdistada“ ei saa. Näeme seda ju igal sammul ning vaevalt teisel ametiajalgi midagi muutub. Valituks tulemine eeldas ju võimuerakondadele ja nende pürgimustele truuduse vandumist.

Ka Valimiskoguga, mis koosneb lisaks riigikogulastele omavalitsustegelastest ja on senini presidente valinud, kaasneb Eestis probleem, millest võimulolijad eelistavad vaikida. Tegemist on asjaoluga, mis muudab presidendivalimised tegelikult farsiks ning seab presidendiinstitutsiooni legitiimsusegi kahtluse alla. Probleem on selles, et Eestis anti Meri eestvedamisel kohalike omavalitsuste valimistel valimisõigus ka mittekodanikele.

Seetõttu on Tallinna ja Kirde-Eesti linnade volikogud paika pandud suuresti välismaalaste poolt. Neis istuvad umbkeelsed volinikud ning seal ei ole võimu juurde asja isegi erakondadel, kes kehtiva korra sätestasid. Valimisõigus on ka nn kodakondsuseta isikutel, kes rahvusvaheliste seaduste järgi on tegelikult Vene kodanikud. Sellise praktika tõttu valivad Eesti presidenti mitte ainult eesti kodanike, vaid ka välismaalaste valitud esindajad. Võib öelda, et valimiskogus valitud Eesti president on osaliselt Vene kodanike poolt paika pandud.

Presidendi otsevalimine Eesti kodanike poolt lahendaks targalt ja elegantselt kõik eespool toodud probleemidepuntrad, välistaks kitsastest huvidest ajendatud parteipoliitilised mahhinatsioonid ja presidendi valimise võõrriikide kodanike poolt. See annaks presidendile tõelise mandaadi ja ka legitiimsuse.
On elementaarne, et riigiõiguslikult ei tohi presidendivalimiste eesmärgiks olla konkreetsed isikud, nende ja teatud ringkondade võimuiha realiseerimine, vaid riigi huvid ja tasakaalustatud areng. Lisaks presidendi valimise õiguse andmisele tuleks sätestada ka tingimused rahva poolt presidendikandidaatide ülesseadmiseks. Eesti rahvas on piisavalt tark, et endale ise presidenti valida. Andkem talle see võimalus.

Avaldatud Delfis 13.10.2011: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-eestlane-on-piisavalt-tark-et-ise-presidenti-valida.d?id=59702638
Huvitaval kombel muutis Delfi poole päeva pealt artikli pealkirja. Nüüd on see "Piinlik lugu Toomas Hendrik Ilvesega". Kas nii on parem?

2011-10-06T00:12:00.000-07:00

Reedel 14.10.2011 toimus Tallinna Ülikooli (end. Teaduste Akadeemia) raamatukogus, Rävala pst. 10, minu raamatu "Lennart Meri, vabaduse valus valgus" esitlus.

Katkend raamatust: Nagu Lennart Merigi, usun ka mina, et igal rahval peavad olema omadkangelased ja rahvuslikud iidolid. Inimesed, keda austada, kelle poole alt ülesvaadata, kellelt õppida ja keda järeltulevatele põlvedele eeskujuks tuua.Isikud, kes tugevdavad meie identiteeti ja annavad põhjust olla uhke omarahvuse üle. Kuid olen ka seda meelt, et see ei saa põhineda valedel jaekslikel eeldustel ega kunstlikult kujundatud imagol. Keegi ei ole pühak, kuidkangelased peavad olema tõelised, kaalukausile pannes peab positiivne ja tõdemuu üle kaaluma. Soovimata vähemalgi määral vähendada kõige positiivseosakaalu, mida saatis korda Lennart Meri – ja seda oli väga palju –, leian, et ajaloo võtmeisikute ja nende tegudekajastus peab olema õige, aus ja tasakaalustatud. Merist loodud kuvand seda eiole.

Ma usun, et Meri armastas oma maad ja rahvastning soovis Eestile parimat, kuid just selles peitubki sügavam probleem – kastema usk enda eksimatusesse, arusaam parimast ning selle saavutamiseks valitudtee, astutud sammud ja motiivid olid ikka alati õiged või õigustatud. Tegelikkuses saatsid Meri sõnu demokraatiast japõhiseaduslike printsiipide järgimisest tihtipeale autoritaarse hõnguga teodning rahvuslike huvide ja põhiseaduse ignoreerimine. Päris viimanekaalumine jääb küll Peetruse pärusmaaks, kuid ka inimestena ei tohi metegelikkuse ja tõe ees silmi kinni pigistada, ükskõik kui valus või ebameeldivsee poleks. On väga lihtne rääkida juttu, mis kõigile meeldib. Palju raskem onrääkida juttu, mis on tõde.

Delfi fotograafi jäädvustatud hetked enne esitlust: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/fotod-henn-polluaas-esitles-raamatut-lennart-merist.d?id=59835231

Minu raamat jõudis müüki

2011-09-29T00:28:00.000-07:00

Reedel 29.09.2011 jõudis raamatupoodidesse müüki minu uus raamat "Lennart Meri, vabaduse valus valgus." Kirjastus Kunst, 376 lk., kujundus Andres Tali. Raamat räägib Merist kui poliitikust, tema poliitikast, karjäärist ja tegemistest ilma panegüürika ja mütologiseerimiseta, sellisena nagu ta tegelikkuses oli. Tänane Eesti on Lennart Meri nägu rohkem, kui me arvatagi oskame.

Raamatu esitlus toimub ülejärgmisel nädalal. Täpsem info edaspidi. Seal on võimalik osta raamatut kirjastuse hinnaga. Koos autogrammi ja pühendusega. Raamatuid saab minu kaudu ka edaspidi kirjastuse hinnaga niikaua kui neid jätkub. Võtke aga ühendust: hennpolluaas@gmail.com

Eurokriis viib Eesti pärisorjusesse

2011-09-27T22:28:00.000-07:00

Eurotsooni võlakriisi süvenemine on näidanud, et võimuringkondade poolt naerualusteks tembeldatud euroskeptikutel ja eurole ülemineku vastastel on EL-i ja eurotsooniga kaasnevate ohtude ja kahjude suhtes olnud õigus. Lahkelt lubatud piimajõgesid ja pudrumägesid on meile vaid nuusutada antud. See-eest oleme vaese sugulasena eurotsooni astudes sattunud hoopis teiste riikide vastutustundetu priiskamise, ülejõu elamise ja suurpankade finantsriskide kinnimaksja rolli. Ja seda kõike meie riigijuhtide eestvedamisel, kes EL-i ja eurotsooni minnes ei rääkinud poole sõnagagi võimalikest probleemidest. Lollimaks pole läinud mitte need, kes EL-ga liitumisele vastu hääletasid, nagu Lennart Meri kunagi ütles, vaid need, kes meid sinna viisid, toimuvat takka kiidavad ja õigustavad.

Nagu paljud finantsasjatundjad (ja ka siinkirjutaja) ennustasid, pole aidanud senised meetmed eurovõlakriisi peatamiseks. Pole ka ime, sest saatanat on püütud suuresti välja ajada peltsebuli endaga. Nüüd tulid Saksa ja Prantsusmaa G20 vahendusel välja uue ulmelise strateegiaga, millega püütakse lõpetada eurotsooni kriis ühe hoobiga. Kavas on kirjutada osa Kreeka võlgadest korstnasse ja luua fond, mis tekitaks „tulemüüri“ võlakriisis olevate eurotsooni riikide Kreeka, Portugali ja Iirimaa ümber, et vältida kriisi levimist Euroopa Liidu suurtesse tegijatesse Itaaliasse ja Hispaaniasse. Sellega päästetaks ära ka Euroopa suuremad, eeskätt prantsuse ja ka saksa, pangad.

Enamik rahast uue päästeplaani finantseerimiseks tuleks Euroopa finantsstabiliseerimisfondist (EFSF). Praegu on fondi maht umbes 400 miljardit eurot, millest Eesti osa on 0,63 protsenti ehk 2,5 miljardit eurot. Plaani elluviimiseks peaks liikmesriigid aga märksa enam panustama, ostes selleks kuristiku äärel olevate Itaalia ja Hispaania rämpsvõlakirju, mida keegi ei taha. Kokku läheks see maksma kaks triljonit eurot (sic!), võib-olla rohkemgi. See võetakse loomulikult Euroopa maksumaksjate, sealhulgas eestlaste taskust. See on niivõrd suur, kaheteistkümne nulliga summa, mida tavainimesel on raske tajudagi. Kõige hullem on aga see, et nn uue plaaniga püütakse sisuliselt jätkata sama peltsebulistrateegiat, tehes seda vaid märksa suuremate summadega.

Uue kava järgi (kui osalusprotsent samaks jääb) küsitaks meilt nüüd juba 12,5 miljardit eurot ehk 194,5 miljardit krooni. Terve Eesti riigi eelarve on täna aga ainult veidi üle kuue miljardi euro. Kas tõesti peaksime ära andma kahe aasta riigieelarve suuruse summa, millele lisaks lendaksid korstnasse ka valitsuse poolt seni ostetud Kreeka võlakirjad? See annaks järsult kasvava inflatsiooni, tõusvate maksude, kasvava tööpuuduse, vähenevate sotsiaalgarantiide jne näol Eesti jätkusuutlikkusele ja arengule enneolematu ning paranematu löögi, mis paiskaks meid allakäiguspiraalile, mille tagajärgi on raske kirjeldadagi.

Kõige toimuva taustal tundub, et isegi pärisorjuse taaka oli kergem kanda kui ühtse Euroopa oma. Siis jäeti maarahvale siiski niipalju alles, et hing sees, töövõime säiliks ja laulujorugi suust kõlaks. Nüüd ei jäta uued isandad Toompea vasallide toel sedagi ja seovad lisaks kõigele ka meie lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsedki vaesusesse ja igavesse võlaorjusesse. Ainult selleks, et kaugete ja võõraste laristajate arveid ja elatustaset kinni maksta.

Juba praegu on valitsus Eesti riigireservid ära kulutanud ja EFSF-i sissemakse jaoks kavatsetakse võtta finantsturgudelt laenu, millele lisanduvad prisked intressid. Hoolimata sellest, et Põhiseadus seda ei võimalda. Solidaarsus nõudvat Eesti osalemist, kinnitavad meie riigijuhid ühest suust, pealegi olevat tegemist kasuliku investeeringuga, mis ennast ära tasub. Pole ime, sest Reformierakond eesotsas Ansipiga ei ole tänaseni aru saanud, et üleüldse mingit kriisi oleks. Nii kinnitas ta kriisi alguses 2009 ja samamoodi hiljutisel pressikonverentsil septembris 2011. Kui peaminister sellises kriisis elada soovib, siis ärgu eeldagu, et rahvas sedasama tahab.

Ilmselt pole ka teised võimuerakonnad ja riigikogulasedki, kes üha suurenevate palkade, kuluhüvitiste ja esinduskulude üle rõõmu tunnevad, saanud aru oma kõigega nõusolemise poliitika tagajärgedest. Oleme Euroopa viie rikkama riigi hulka saamise asemel eurotsooni vaeseim ja viletsaimate sotsiaalgarantiidega riik koos töötuse, galopeeriva inflatsiooni ja pidurdamatu hinnatõusuga. Selle tegelikku hinda ja tagajärgi, mida on pidanud maksma mitte poliitikud vaid üha enam püksirihma pingutavad tavalised inimesed, ei ole keegi suuteline kokku arvama. Saabuv rahvaloendus toob esile sellise poliitika ühe konkreetse tagajärje — väljarände läbi drastiliselt vähenenud rahvaarvu, mis pikas perspektiivis võib olla samaväärne demograafiline pomm, kui oli seda nõukogude okupatsioon. Uue europäästeplaaniga ühinemine saab olema veelgi hullem.

Need kaks triljonit eurot kavatsetakse välja käia vähimagi garantiita see hiljem tagasi saada, rääkimata saadavatest intressidest. Vastupidi — sarnaselt Kreeka võlakirjadele langevad ka Itaalia ja Hispaania võlakirjade väärtused robinal, mistõttu kõnealused „kasulikud investeeringud“, nagu Ligi ja Ansip EFSF-i tehinguid on iseloomustanud, on kõike muud kui kasulikud. Kuna oleme eurotsooni vaeseim riik, siis on praegu meie poolt makstav summa 2,5 miljardit majandusega võrreldes niigi suurim. Eesti poolt veel 12,5 miljardi euro laenamine ja hundikurku toppimine lisaks meile maksta jäävate sadadesse miljonitesse eurodesse ulatuvate intressidega poleks enam isegi mitte solidaarsuse näitamine, vaid täielik hullumeelsus.Eesti peab ütlema sellele hullumeelsusele ei.

Meie jaoks on oluliselt mõttekam, odavam ja põhjendatum lasta põhja euroliit kui iseennast nii riigi kui rahvusena. Isegi siis, kui sellele järgneb uus majanduskriis, millega meid hirmutatakse. Las seda põhjalikult ärarikutud suppi helbivad ikka need, kes selle kokku keetsid.

Autor on eesti publitsist.

Avaldatud: Delfi 28.09. 2011
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-eurokriis-viib-eesti-parisorjusesse.d?id=58644754
Eesti Elu (Kanada) 29.09.2011
http://www.eesti.ca/index.php?op=article&articleid=33608

Katkend Lennart Meri raamatust: Meri ja rahaprobleemid

2011-09-11T23:10:00.000-07:00

www.DELFI.ee
11. september 2011

Henn Põlluaasa "Lennart Meri, vabaduse valus valgus" ilmub peatselt, seni saab Delfis tutvuda katkenditega raamatust. Tänases katkendis lahatakse, kuidas president ajas segamini enda ja riigi rahakoti.

Peatükk: Meri ja rahaprobleemid

Lennart Meri unustas kiiresti, et ta ei olnud mitte rahva valitud riigipea ega 200-miljonilise elanikkonnaga rikka riigi eesotsas. Edevus, ekstravagantsus ja muud rohket raha nõudvad tegemised ületasid kaugelt presidendile ettenähtud eelarve. Ajakirjandus, millega Meril tuli vägikaigast vedada pea kogu valitsemisaja, heitis presidendile pidevalt ette tema priiskavat eluviisi nii välisministrina kui ka suursaadikuna Soomes ning selle jätkamist riigipeana. Eriti pandi seda pahaks 90. aastate alguse raskete olude taustal.

Juba 1992. aasta lõpus kurdeti, et Meri kasutab riigi rahakotti nagu enda oma. Kui Arnold Rüütel maksis oma sööklaarved ise, siis nüüd jäid esimese mehe arved kantselei kanda. Nagu paljud muudki isiklikuks otstarbeks vajalikud kulutused. Isegi oma eramaja talvise kütteõli arve tasumise üritas Meri presidendi kantselei hooleks jätta. Kui Rüütli kantselei likvideerimiskomisjoni esimees Daniel Märtmaa sellest keeldus, kirjutas Meri pika vaidluse peale arvele: „Palun minu töötasust 20% kaupa maha arvestada.“ Märtmaa karjäärile kantseleis oli sellega kriips peale tõmmatud.

Meri armastas pidada ülipikki telefonikõnelusi. Eesti saadik Venemaal Mart Helme on meenutanud, kuidas Meri tavatses alailma talle keset südaööd Moskvasse helistada ja tundide kaupa lobiseda. Sama tegi ta ka oma välismaal elavate sõpradega. Kord ütles ta ajakirjanikele pärast üht tund aega kestnud kaugekõnet, et oleks võinud oma USA-s elava sõbra Hans Berlineriga „rohkemgi rääkida, kui poleks riigi eelarvele mõelnud“. Temale, kes hoiatas meid oblastiks muutumise eest, ei torganud pähegi, et vähemalt pikki erakõnesid võiks pidada oma isikliku, mitte riigi rahakoti arvelt, nentis toona Lepassalu.

Näiteid, kus president ajas segamini enda ja riigi rahakoti, võiks tuua veel palju, kuid see on ehk üleliigne. Olulisem on siit Meri tuttavatele ammu teadaolev ja väljajoonistuv muster – äärmine kokkuhoidlikkus isikliku rahaga, aga mõõdutundetus võõrast (riigi) raha kasutades. Meri tuttavatel on lõpmatult lugusid Meri tagasimaksmata rahalaenudest kuni võõraste kauboisaabaste ja honoraride endale võtmiseni. Need aitaksid ehk Meri iseloomu ja käitumise tagamaid näha, kuid siin raamatus neil ei peatuta.

Loomulikult püüdis valitsus reaalsustunde kaotanud riigipead taltsutada ja hoida tema kulutusi mingiteski raamides. Nagu igal aastal, tõsteti ka 1994. aasta riigieelarves presidendi kantselei eelarve mahtu, kuid mitte mitmekordseks, nagu Meri soovis. See kutsus esile presidendi rahulolematuse, kes hüüdis 7. oktoobril 1993 teleekraanilt rahva poole: „Kahjuks on valitsus mind püüdnud taltsutada presidendi kantselei eelarve tagaselja kärpimisega niisuguse tasemini, mis ei taga presidendile tema põhiseaduslike kohustuste täitmist.“4 Meri keeras teadlikult vinti üle ja püüdis rahaküsimusest maalida avalikkusele pilti kui alatust ja salakavalast rünnakust tema ja terve presidendiinstitutsiooni vastu.

Meri ütles oma teleesinemises: „Minu ülesanne ei ole kõigi armastatud isakese roll. Minu ülesanne on tasakaalu säilitamine põhiseaduse järgimise ja põhiseaduse kaitsmise kaudu. Seepärast olen tagasi saatnud mitmeid seadusi, mis on põhiseadusega, järelikult teie enda tahte ja huvidega vastuolus. See ei tarvitse meeldida valitsusele ja ei tarvitse meeldida riigikogule. Kuid kui te mind valisite riigipeaks, pidite arvestama, et riigipea kehastab Eesti Vabariiki tervikuna ja esindab maailma ees meie rahvusliku julgeoleku huve, mille üheks alajaotuseks on Eesti välispoliitika, meie rahva ja riigi hea maine. Riigi maine on riigi kõige väärtuslikum kapital. Need lihtsad seosed ei olnud kõigile selged ega ole ka praegugi veel selged. Olen tänulik neile, kes seadsid mind üles Isamaa kandidaadina riigipea kohale. Olen samas pettunud neis, kes lootsid selle kaudu kujundada käepikendust valitsusele ehk täitevvõimule. Sellest hetkest alates, kui andsin oma valijaskonnale ametivande, ei esinda ma ühte või teist poliitilist erakonda, vaid riiki ja rahvast. See on kogu maailmas nii. See aabitsatõde tuleb ka meil selgeks õppida. Parlamentaarses süsteemis valitsused tulevad ja lähevad, kuid riik, rahvas ja rahvuslikud julgeolekuhuvid jäävad. Nad peavad seisma kõrgemal erakonna poliitilistest huvidest ja meeldigu see või mitte, ka Eestis seisavad nad kõrgemal. Mitte keegi ei suru mulle peale Mihhail Ivanovitš Kalinini sabaliputavat rolli. Kahjuks on valitsus püüdnud mind taltsutada presidendi kantselei eelarve tagaselja kärpimisega niisuguse tasemeni, mis enam ei taga presidendi põhiseaduslike kohustuste täitmist. Kohtumisele president Clintoniga ja ÜRO Peaassamblee istungile sõitsin piletiga, mis oli Finnairi poolt võlgu antud. See võib-olla on noorpõlvehaigus, kuid ta alandab Eesti Vabariiki. Eeloleva aasta riigieelarve kokkuseadmisel rikkus valitsus eelarveseaduse 13. paragrahvi nii jõhkral määral, et see ohustab põhiseaduslikku võimude lahususe printsiipi. Võimude lahususest möödavaatamine avaldub kahjuks mujalgi. Põhiseaduse järgi on Eesti riigikaitse kõrgeim juht president. Mõningase hämmeldusega lugesin hiljuti ajalehest, et peaminister on enda peale võtnud riigikaitse juhtimise ülesande ja on tõotanud täita julgeolekuvaakumit meie partnerriikide abil. Taas olen sunnitud meelde tuletama lihtsat põhimõtet: Eestile on kombeks üks president korraga.“

Soomlaste tehtud suurtest annetustest ja nende kasutamisest taasiseseisvumise ajal oli raamatus juttu juba eespool. Lisaks sellele oli Eesti Helsingi saatkonna viisatuludest kulutatud Meri lähetuskuludeks üle 100 000 USA dollari, välisministeerium oli aga 1992. aasta novembri alguseks välissõitudeks kulutanud vähemalt 134 000 dollarit. See ületas kaugelt kehtestatud limiidi. Priiskava eluviisi näiteks luges meedia sedagi, et veel novembri alguses elasid Helle ja Tuule Meri suursaadiku residentsis Helsingis, mis läks Eesti riigile maksma pea 37 000 krooni kuus. Press ei jätnud Merile sedagi meenutamata, et iseseisva riigi president ei rända maailmas ringi võlgu ostetud piletitega, nagu juhtus 1993. aastal ÜRO Peaassamblee istungile sõitmisel. Tähendati ka seda, et iseseisva riigi presidendil ei sobi siis, kui tal raha välismaal viibimise ajal justkui iseenesest otsa saab, diplomaatilist passi kasutades arveldada, arved aga Eesti riigi valitsusele saata. Sama juhtus veel hiljemgi, näiteks Soome presidendi Martti Ahtisaari Eesti-visiidi ajal. Kui 1994. aastaks taotles presidendi kantselei riigieelarvest 16,36 miljonit krooni, eelnõusse oli aga kirjutatud 7,95 miljonit, luges Meri saamata jäänud vahe põhiseaduse ja võimude lahususe põhimõtete rikkumiseks. Nimelt oli võimude lahususe aspektist oluline remontida presidendi ametikorter – niisugune põhjendus toona esitati. Arv 7,95 miljonit jäi eelarvesse siiski paigale. Aastatel 1993–1996 sai presidendi kantselei riigieelarvest, lisaeelarvetest ja valitsuse reservfondist ühtekokku 53 miljonit, sealhulgas 1993. aastal 6,5, 1994. aastal 12,9, 1995. aastal 14,7 ja 1996. aastal 18,9 miljonit. Aasta-aastalt kasvas valitsuse reservfondist eraldatava raha osa ja seda võib nimetada valitsuse vastu seina surumise poliitikaks. Kui 1993. aastal moodustas see kümnendiku kogu Kadriorule eraldatud summast, siis aasta pärast tervelt kolmandiku. Ja ikka nii edasi.

1998. aasta riigieelarve projektis nähti presidendi kantseleile ette juba 21,2 miljonit krooni, mis oli 3,4 miljonit ehk tervelt 19,1 protsenti enam kui 1997. aastal. Tunduvale kasvule vaatamata leidis Meri, et sellest on temale ikka vähe ning avaldas teravat rahulolematust olukorra ja põhiseaduse regulatsiooniga, kus presidendi ja ta kantselei kulude piirid määrab seadusandja ehk riigikogu. Tallinnas Sakala keskuses põhiseaduse viiendale aastapäevale pühendatud teaduskonverentsil esinedes kaebas Meri, et erinevalt Euroopa Liidu liikmesriikide praktikast on Eesti seadusandjal õigus ja kohustus kinnitada riigipea kantselei eelarvet üksikute kuluartiklite kaupa ning valitsus on sunnitud arutama, kas ja missugusel määral finantseerida riigipea ametisõite välisriikidesse. See, et presidendi rahakulutamisel on eelarvelised piirid, „on muutnud postulaadi võimude tasakaalustatud lahususest pelgalt fraasiks,“ teatas president. Oma dramaatilisusega kuulutas ta sellest johtuvalt, et Eestis on üles kerkinud küsimus, kas riik üldse vajab presidendiinstitutsiooni.7 Erinevalt Merist ei tekitanud presidendiinstitutsiooni olemasolu kahtlusi kellegi teise jaoks, küll tekitasid aga õigustatud kahtlusi selle institutsiooni tehtud kulutuste põhjendatus ja otstarbekus.

Mingit riigi vajadustest lähtuvat ratsionaalset põhjendust ei osatud leida ka asjaolule, et Meri palkas endale paarkümmend noort abilist. (Võrdluseks: Soome presidendil Martti Ahtisaarel oli ainult viis abilist.) Kui mujal üritati raha kokku hoida, siis Meri kantselei kulud hoopis paisusid. Daniel Märtmaa on suure osa kantseleisse tööle voetud tüdrukute kvalifikatsiooni kahtluse alla seadnud: “Varem olid sekretärid vastava erialase kõrgharidusega. Nüüd korraldas Isamaa konkursi ja sekretärideks voeti keskkooliõpilased. Kahjuks nad ei tundnud ei sekretäritööd, masinakirja, fakse ega arvutit, vast ainult kõige vanemat ametit. Selle tegevuse pealt presidendi turvamehega tabas neid spiikri endise kabineti tagakambris koristaja Valja. Et sekretärid ei tundnud tööd, vaatas posti president algul ise. Sõrmede vahel kägardatud kirjad, enamuses avamata, viskas prügikasti ja sealt rändasid need katlamajja. Mõni kiri leidis ka armu, mille viis koju. Kuuldavasti oli ta samuti tegutsenud välisministeeriumis, kus kadunud kirju otsiti.”

President Meri lai riigi rahadega ümberkäimine ja suurejooneline laristamine tekitas probleeme kuni tema teise ametiperioodi lõpuni. Ja isegi kauem. Olles juba ekspresident, ei hoolinud Meri riigi raha kokkuhoiust mitte kriipsugi rohkem. Ajakirjanduses heideti pidevalt ette tema välisreiside põhjendamatut kulukust, lende äriklassis ja elamist hotellide ülikallites sviitides, ja muid arveid, mis lennartmeriliku hoolimatu žestiga valitsuse maksta jäeti. 2002. aastal tõdes näiteks Kadri Paas, kirjeldades Meri sõitu Euroopa konvendile, et ekspresident Lennart Meri rahva raha ei loe. Kui ülejäänud poliitikud lendasid odavas turistiklassis, siis Meri saabus koos oma nõunikuga hoopis uhkema lennukiga ja kalleimas äriklassis.

Samuti tauniti asjaolu, et ainuüksi rahva poolt armastatud ja mitte kellegi poolt ohustatud ekspresident Lennart Meri Viimsi maja valvamisele ja viiemehelisele valvemeeskonnale kulus aastas ligi 720 000 krooni riigi raha. Ametist lahkudes oli Meri esitanud taotluse säilitada talle nii turvamees kui ka valvemeeskond. Reformierakonna liige Ignar Fjuk leidis: „Niisugune kulutus pole põhjendatud. Olen absoluutselt sellise privilegeerituse vastu. Sellist hüve ehk ületurvamist presidendi ametipalga ja sotsiaalsete hüvede seadus ette ei näe.“ Isamaaliidu liige Tiit Sinissaar ütles: „Isiklikult olen nõus, et Lennart Meri elukohta turvataks. Teine asi on, et seda saaks teha märksa odavamalt, delikaatsemalt ja efektiivsemalt. See summa tundub tõepoolest üle mõistuse suur.“9 Kümme aastat tagasi oli selle raha väärtus oluliselt suurem kui täna nende ridade kirjutamise ajal. Pea ainus ülesanne, mida Meri turvameeskond täitis, oli jalutajate eemalepeletamine Armuneemelt, kus Meri residents asus.

Siinsamas raharubriigis võib ehk mainida ka Lennart Meri ekspromptavaldust ÜRO peaassambleel 1995. aasta septembris, kui ta pakkus välja idee korraldada väikeriikide esindajate tippkohtumine Tallinnas. Toompeale tuli see täieliku üllatusena. Mis sai Meri rajatud Balti strateegiliste ja rahvusvaheliste suhete instituudist, kuhu ta oli juba hakanud värbama nimekaid isikuid üle maailma? Või Meri kavatsusest rajada Eestit külastavate riigipeade jaoks residents, mille tarvis ta tellis sisearhitekt Mait Summatavetilt presidendilossi juurdeehituse projekti? Need ja mitmed muud ootamatult välja käidud ideed on sageli kustunud ning Interneti-avarustele taandunud. Põhjus – iga selline mõttevälgatus nõuab nii kooskõlastusi teiste asjaomaste ringkondadega kui ka üsna palju raha. Meri ei armastanud aga ei etteplaneerimist ega kooskõlastamist.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/katkend-lennart-meri-raamatust-meri-ja-rahaprobleemid.d?id=57555314

Katkend Lennart Meri raamatust: pr-trikk mis Meri väidetavalt presidendiks aitas

2011-09-11T00:59:00.000-07:00

www.DELFI.ee
10. september 2011

Henn Põlluaasa "Lennart Meri, vabaduse valus valgus" ilmub peatselt, seni saab Delfis tutvuda katkenditega raamatust. Ka tänases katkendis ei saa autor mööda KGB-temaatikast.

Peatükk: Meri ja presidendivalimised

Lennart Meri sattus valimisvõitluse käigus tule alla ning džinn, kelle ta paari aasta eest ise pudelist välja lasi, püüdes Rüütlit CIA agendiks tembeldada, hakkas nüüd teda ennast lämmatama. Lisaks sellele, et talle pandi süüks nõukogude ajal ideoloogilise kaasajooksiku ja kollaboraatorina tegutsemist, toodi esile kahtlustused, nagu oleks ta isa olnud KGB kaastööline.

1992. aasta augustis palus siseministeeriumi töötaja Ando Leps kohtumist Savisaarega. Paks dokumendikaust kaenla all, astus Leps Toompea lossi ees seisnud autosse, kus juba istus Savisaar. Kaustas olid äsja Isamaa poolt välja hõigatud presidendikandidaadi Lennart Meri isa Georg Meri KGB-toimikud. „Palusin Savisaarelt abi nende avaldamisvõimaluste suhtes,“ meenutas Leps, kes tuli Savisaare jutule seetõttu, et juuli lõpus keeldus Eesti Päevaleht tema Georg Meri teemalist artiklit avaldamast. Savisaar suhtus aga Lepsi koostööpakkumisse üllatavalt jahedalt ja soovitas tal ise hakkama saada. Kaks nädalat enne valimisi jõudsid paljastused Eesti Ekspressi lehekülgedele ning raadiosse. Georg Meri ja sealtkaudu ka ta poja seotus KGB-ga tõusis teemaks number üks.

Georg Meri personaalküsimusel ma käesolevas raamatus ei peatu, toon ära vaid seda küsimust põhjalikult uurinud Virkko Lepassalu seisukoha. Lepassalu on veendunud, et Lennart Meri isa Georg oli väga teenekas Nõukogude julgeolekuagent. „Julgen isegi väita, et mitte tavaagent, vaid et ta oli KGB üks teenekamaid agente kogu Nõukogude Liidu mastaabis sel ajal,“ kinnitas Lepassalu. Ka Lennart Meri ema Alice sunniti 1945. aastal julgeolekuga koostööle. Teda ähvardati, et NKVD agendiks hakkamisest keeldumise korral ei näe ta enam oma lapsi ega kodumaad. Need seigad selgitavad nii mõndagi selguseta asja Lennarti eluloos: Siberist naasmist, Tartu Ülikoolis õppimise võimalust jne. Tõeliselt must lammas oli selles perekonnas aga Lennarti onupoeg, Nõukogude Liidu kangelane Arnold Meri – veendunud kommunist, punase Eesti Laskurkorpuse poliitosakonna ülema abi, ENSV komsomoli keskkomitee esimene sekretär ja Lenini preemia laureaat. Lisaks sellele osales ta ka 1949. aasta küüditamise läbiviimisel. Lennart Meri on kinnitanud, et tema vaated Arnold Meri vaadetega ei kattu.

Tiit Pruuli, Meri valimismeeskonna põhitegelane, on meenutanud 1992. aasta valimiskampaaniast uue Eesti kõige skandaalsemat ja efektiivsemat suhtekorraldustrikki. Kuna oli teada, et Ando Leps plaanib Lennarti-vastast paljastust, süüdistades ta isa koostöös NKVD ja KGB-ga, otsustas Meri tiim, kuhu kuulusid Indrek Kannik, Andres Ilves, Jüri Luik, Mart Nutt, Daimar Liiv, Tiit Pruuli, Mart Laar, Kaido Kama ja Illar Hallaste, anda ennetava löögi. Liivimaa Kroonikasse sokutati fabritseeritud kiri. „Selles keegi pensionär kirjutas, et Lennarti isa oli jube lurjus, töötanud Lääne-Saksa luure ja Iisraeli luure Mossadi heaks. Keerasime Lepsi skeemi absurdi. Päev hiljem tuli Lepsi lugu ja inimesed vaatasidki, et järgmine hull pensionär on välja ilmunud,“ meenutas Pruuli, kinnitades aga, et tema selle võltsingu autor pole. „Mina pelgasin, et kiri ei täida eesmärki ja on liiga räige. Rohkem tuleb jama kui head. Inimesed jäävad äkki uskuma. Mina pidasin kirja ohtlikuks, aga ma eksisin.“ Meri olevat hiljem selle asja üle mõnegi iroonilise nalja visanud, kuigi teema polnud sugugi naljakas. „Ta oli üsna kaitsetu,“ tõdes Pruuli.

Meride suunas sihitud süüdistuste tulv muudeti selle meisterliku käiguga absurdseks. Paljud inimesed, sealhulgas ka riigikogu liikmed, jätsidki need „tervet mõistust kasutades“ lihtsalt tähelepanuta. Fabritseering täitis oma eesmärgi ja päästiski Meri jaoks olukorra ning KGB-ga koostöö tegemise süüdistused kaotasid oma teravuse. Kõnealune võltsing võimaldas Meril ka hiljem suhtuda avalikkuse ees neisse süüdistustesse kui absurdi. Seega sillutasid Merile tee presidenditoolile kaval poliitiline suhtekorraldusvõte, valed ja manipulatsioonid. „Meie loogika oli see, et kui välja käia üks täismõõduline vale, siis hilisemad valed kahvatuvad,“ avameelitses Mart Laar enam kui kümme aastat hiljem.

Isamaaliit eesotsas Mart Laariga kuulutas ajakirjanduses ja 3. septembril l992 toimunud pressikonverentsil kõik väited Georg Meri seotusest Venemaa eriorganitega absurdseks ja avalikuks laimuks. Lennart Meri ise oma isa minevikule pühendatud pressikonverentsile ei tulnud ega üritanudki süüdistusi ümber lükata. Nii jäi vastuseta ka raadio Kuku küsimus, kas Lennart Meri on oma mõttekaaslastele kommenteerinud enda kunagisi kirjatöid, millele viidatakse Rahvusraamatukogu poolt 1991. aastal välja antud personaalnimestikus. Viimasest võib leida tema E. Nõmme varjunime all kirjutatud padupunaseid artikleid, näiteks „Marxi–Engelsi–Stalini ideed on surematud“ l4.03.53 Edasi; „Kommunistlik partei võitluses nõukogude teatri ideelisuse ja kunstimeisterlikkuse eest“ 28.08.53 Sirp ja Vasar; „35 aastat nõukogude võimu kehtestamisest Ungaris“ 2l.03.54 Edasi jne.

11. septembril 1992 moodustati valimisliidu Kindel Kodu (millest hiljem koorus välja Koonderakond) algatusel komisjon kõigi tollaste presidendikandidaatide luurega seotuse uurimiseks. Komisjoni kuulusid Endel Lippmaa, ajaloolane Rein Ruutsoo, advokaat Kaljo Kägi jt. Ando Leps soovitas valimised kuni asjaolude selginemiseni edasi lükata. Täpselt samal päeval tegi pressiavalduse ka Meri, pidades vajalikuks koguni rahvusvahelise komisjoni moodustamist, sest ta ei või lubada, et „uurimine antaks nomenklatuuri enda kätesse“.

Vaatamata Meri kartustele ei tulnud sisekomisjoni järeldus tema enda kohta sugugi halb. Nenditi vaid, et Georg Meri kohta uuritud kriminaalasjas „ei ole mingeid materjale ega tõendeid, mis kinnitaksid Lennart Meri puutumust repressiivorganitega“. Rüütli kohta järeldati, et ta ei ole olnud „väljaspool ametikohustusi seotud repressiivorganitega“. Kuid Rüütlil polnud seda vajagi, sest EKP büroos istus ENSV KGB ülem Karl Kortelainen pikka aega tema kõrval. Pealegi oli KGB Kommunistliku Partei alluvuses.

Lennart Meri ütles hiljem Andreas Oplatkale: „Nomenklatuur korraldas minu vastu rünnaku, nimelt väideti, et mu isa ei lastud omal ajal maha seepärast, et temast oli tehtud KGB agent. See alatu kallaletung, mis leidis vastukaja ajakirjanduses, tähendas mulle küllaltki suurt hingelist koormust. Ma palusin Euroopa Nõukogu peasekretäri madame Lalumière'i lasta neid ettepanekuid uurida demokraatlike valimiste pidamise huvides meie maal. Ta vastas viivitamatult ja teatas mulle siis hiljem, kellele ta oli selle ülesande delegeerinud. Tüki aja pärast jäid ründajad vait ja paljud eesti ajalehed mõistsid laimukampaania hukka.“

Tegelikkuses jäi teema endiselt aktuaalseks. Teades selle ürituse lootusetust, „unustas“ Meri presidendiks saades rahvusvahelise komisjoni moodustamise lubaduse ja oma isa hea nime puhtakspesemise sootuks. Seda ta Oplatkale ei öelnud. Oponendid aga tema „unustamist“ ei unustanud ning veendumus Georg Meri ja kahtlused Lennart Meri sidemete kohta KGB-ga jäid püsima.

Delfi avaldab sel nädalal iga päev katke peatselt ilmuvast raamatust.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/katkend-lennart-meri-raamatust-pr-trikk-mis-meri-vaidetavalt-presidendiks-aitas.d?id=57543350

Katkend ilmuvast raamatust: "Lennart Meri: Rüütel on CIA agent"

2011-09-10T00:57:00.000-07:00

www.DELFI.ee, 09. september 2011

Järgmine peatükikatke kirjastuse Kunst ja autor Henn Põlluaasa raamatust "Lennart Meri, vabaduse valus valgus".

Kõik sai alguse, kui peaminister Edgar Savisaar ja välisminister Lennart Meri naasid 17. oktoobril 1990 Ameerika Ühendriikidest, kus neil oli õnnestunud päev varem kohtuda USA presidendiga. Tegemist oli teada-tuntud juhtumiga, kus Meri sodis ära Valge Maja ovaalkabinetis olnud barokiajastust pärit unikaalse ja hinnalise antiikgloobuse. Nimelt märgistas Meri selle ja kutsus USA presidendi George Bush seeniori Kamtšatka kalarikastele jõgedele safarile. Savisaare arvates oli gloobuse rikkumine väga efektne käik, mis eristas meie kohtumist kümnetest teistest. „Meri on niisugustes asjades olnud ületamatu. Selles avaldub tema kõrge intelligentsus, sest ainult niisugune inimene on võimeline tajuma, millal selline nahaalsus ei muutu matsluseks. Selliste käikudega võib saavutada edu, aga nende puhul on ka risk kõik ära rikkuda,“ ütles Savisaar, tunnistades aga samas, et „libastumisi tuli Meril ette sama sageli kui õnnestumisi.“

Meie ajakirjanduses kirjutati sellest kui humoorikast episoodist, väliseesti ajalehtede järgi oli aga Meri barbaarne käitumine olnud kõigile kohalviibijaile tegelikult suur ehmatus ja tõeline šokk, mis Eesti–USA suhetele sugugi kasuks ei tulnud. Samuti heideti Merile ja Savisaarele ette, eriti tegi seda Eesti Komitee, et Bushile ei antud üle ühtegi kirja ega taotlust Eesti vabastamise kohta. Tagantjärele mõeldes on ka üsna veider ja tavatu, et taasiseseisvuva Eesti välisminister kutsus Bushi mitte Eestisse, vaid Venemaale. Huvitav, kas Meri unustas ära, et Nõukogude Liit ja Venemaa ei ole tema päris kodumaa, kuhu võiks teiste riikide presidentidele kutseid jagada, või tundiski ta ennast Nõukogude Liidu esindajana, mille kultuuridelegatsiooni raames tema USA külastus tegelikult toimus? Savisaare sõnul küsis Bush, et „ega te selleks iseseisvust ei taha, et Kamtšatkal kala püüda?“

Tagasilennu ajal rääkis hoogsalt napsitanud ja ülemeelikuks muutunud Meri Savisaarele, et tal olevat Rüütli suhtes tekkinud kahtlus, et tegemist on välisluure kaastöötajaga. Lennujaamas võttis Washingtonist saabunud ministreid teiste hulgas pidulikult vastu ka Eestis tegutseva KGB ülema asetäitja Vladimir Pool. Meri ja Savisaar sõitsid otseteed Toompeale, kuhu olid kogunenud ülemnõukokku valitud rahvarinde saadikud, ning Meri kuulutas seal välja pommuudise: Arnold Rüütel tegevat koostööd USA Luure Keskagentuuriga. /…/

Toimunud rünnaku ühe põhjusena on nähtud käimasolnud presidendiametikoha loomise arutelu. Teemaks oli, kas luua Eestist tugeva või nõrga presidendivõimuga riik. Ülemnõukogu saadikud Tõnu Anton ja Ants Veetõusme esitasid eelnõu, milles nähti ette anda riigi taastamise ja üleminekuperioodil presidendile erakordselt suur võim ja volitused. Advokaadibüroo Donovan Leisure Newton and Irvine kirjas nägi Meri ilmselt toetust Rüütli kandidatuurile, mistõttu tuli juba aegsasti astuda samme ühe võimaliku rivaali elimineerimiseks. Presidendivalimised pidid toimuma juba järgmisel aastal. Kas Meri tegutses tõesti usus, et Rüütel on CIA agent, või tegi seda isiklikest ambitsioonidest lähtuvalt, on tagantjärele raske öelda. Meriga ühines süüdistustes ka Savisaar ja hiljem Lippmaa. Järgnenud nädalate jooksul käis pressist läbi hulganisti versioone à la Savisaar-Meri contra Rüütel-Lippmaa; Savisaar-Meri-Lippmaa contra Rüütel jne. Tiit Made hinnangul tekitati skandaal selleks, et lihtsalt üks konkurent välispoliitika ajamiselt kõrvaldada.

Toomas Kümmel esitas Eesti Ekspressis huvitava versiooni, mille kohaselt oli presidentaalne võimutäius mõeldud hoopis Edgar Savisaarele. Enne oli aga valitsusjuhil vaja Rüütel lõplikult eemaldada. Mäng oli rajatud peenele arvestusele, mida arutati põhjalikult rahvarinde saadikute koosolekul. Rahvarinde Toompea koosolekul valmis järgmine plaan: pommi paneb lõhkema Lennart Meri, kellel on paberid, mis tuleb kähku anda Põhjamaade ajakirjandusele. Savisaare arvestus oli lihtne – Põhjamaadest levib see sensatsiooniline teade otsekohe Eestisse. Informatsiooni algallikat on aga juba peaaegu võimatu kindlaks teha. Rüütli tagasiastumine jääks siis juba tehniliseks küsimuseks. Aga „kuidas sattusid härra Rüütlile saadetud faksid Lennart Meri ja Edgar Savisaare kätte?“ küsis Kümmel ja vastas: „Mina tean ühte kolmetähelist ametkonda, kes on võimeline telefone pealt kuulama ja fakse vahelt ära näppama. Ehk seetõttu oligi Eestis tegutsev KGB esindaja Vladimir Pool Savisaarel lennujaamas vastas?“ /…/

Tõenäoliselt oleks Rüütli süüdistamine KGB-ga seotuses ja kollaboratsioonis Nõukogude okupatsioonivõimudega tulemuslikum olnud, kuid NSV Liit polnud selleks ajaks veel lagunenud. Eesti oli endiselt okupeeritud ja Nõukogude vabariik. Avalikkuse reageeringud toimuvale näitasid, et ühiskondlik arvamus koges väidetavat koostööd CIA-ga pigem positiivse ja patriootliku kui negatiivse tegevusena. Tagantjärele on kogu lugu veidi koomiline: Rüütlist üritati teha USA agent oludes, kus Ameerikat peeti Eesti liitlaseks ja Lennart Meri isegi käis seal ühtelugu oma sõprust kinnitamas. Rüütel oli rahva seas üsna suure au sees – just tema oli see, kes 18. detsembril Kremlis NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil kuulutas, et Eesti ei kirjuta uuele liidulepingule, mida meile peale suruti, mingil juhul alla: „Eesti ei korraldanud niisugust referendumit, kui ta 1940. aastal vägivaldselt NSV Liidu koosseisu liideti ning järelikult ei ole õiguspärane nõuda selle korraldamist ka praegu.“ Seega kogu ažiotaaž Rüütlit tegelikult ei kahjustanud.

Spiooniskandaali teema oli järgneva paari nädala vältel ajalehtede esiküljeuudisteks. Detsembri alguses jõudsid välispoliitika konfliktid, välisministrite jätkuvad kemplemised ning Meri süüdistused Rüütli vastu väliskomisjoni vahendusel ülemnõukogus arutusele. Tiit Made luges ette ülemnõukogu väliskomisjoni teadaande, milles öeldi: „Eesti Vabariigi ülemnõukogu esimehe ning Eesti Vabariigi valitsuse välisministri ja välispoliitikaga tegeleva portfellita ministri vahel on olnud senine koostöö ebapiisav Eesti Vabariigi välispoliitika taktika väljatöötamisel ja selle praktilisel teostamisel.“ Kuulanud ära kõik osapooled, leidis väliskomisjon, et süüdistused Rüütli vastu on põhjendamatud. Meri, nähes, et ta oma süüdistustega kaugemale ei jõua, tõmbus tagasi ning kogu spiooniskandaal ja intriig sumbus. Ent see ei tähendanud, et Rüütel või Meri oleks selle intsidendi unustanud.

Delfi avaldab sel nädalal iga päev katke peatselt ilmuvast raamatust.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/katkend-ilmuvast-raamatust-lennart-meri-ruutel-on-cia-agent.d?id=57509174

Lennart Meri raamatust: "Polegi selge, kumba Meri rohkem tegi, kas laskis KGB-lasi lahti või võttis neid tööle"

2011-09-09T00:47:00.000-07:00

www.DELFI.ee
08. september 2011

Kirjastus Kunst ja autor Henn Põlluaas annavad septembris välja raamatu Lennart Merist. Peatükikatkest "Merist saab ENSV välisminister" selgub, et Meri juhitud välisministeeriumis leidsid tööd nii kogenematud diplomaadihakatised kui sügavalt Eesti-vastased isikud.

Väidetavalt olevat Meri oma ministeeriumis viinud läbi kõige radikaalsema puhastuse ja lasknud lahti peaaegu kõik vanad Eesti NSV välisministeeriumi töötajad. Meri välisministeerium oli üsna kaootiline asutus, kus tema nõunike ja abide rollis esinesid väga noored ja kogenematud „Lennarti poisid“, kellel polnud mingit ettekujutust sellest, milles riigi esindamine võiks seisneda. Suurem osa neist polnud ka kunagi ühtegi elus diplomaati näinud. Ainus „valmis“ diplomaat oli Lennart Meri, kes armastas väita, justkui oleks teda selleks juba lapsena ette valmistatud.

/…/Jüri Luik, kellest sai hiljem välisminister, on meenutanud, kuidas ta sattus 1990. aastal Meri kutsel välisministeeriumisse: „Töötasin enne Meri alluvuses Eesti Instituudis, kust tema tõi mu poliitikasse. Koos minuga tulid välisministeeriumisse Tiit Pruuli, Indrek Kannik, Mart Nutt, hiljem ühines meiega Aap Neljas. Alguses käitusime nagu grupp hipisid, sest meie silmis oli tegu ikkagi nõukogude asutusega. Käisime pikkades väljaveninud kampsunites, Nutt isegi roosades kummikutes, ja käitusime üsna üleolevalt. Hiljem, kui hakkasid käima välisriikide diplomaadid, hakkas meie välimus Eesti mainet alla kiskuma ja sammhaaval me bürokraadistusime ning läksime ülikondadele üle. Meil oli üks eraldi suur kabinet ja ülejäänud välisministeeriumi „perega“ me palju läbi ei käinud. Olime rohkem Meri isiklikud nõunikud. Koos Meriga sukeldusime diplomaatia sajandipikkuste traditsioonidega maailma, olles absoluutsed võhikud ja avastades endale selle maailma avalikke ja varjatud reegleid. [---] Meil oli üks vana faks ja me kirjutasime nii hästi-halvasti kui suutsime kirju selle maailma vägevatele ja faksisime neid igasse ilmakaarde. Olime salamisi üllatunud, kui selle maailma vägevatelt tuli aeg-ajalt isegi vastuseid, tõsi küll, mitte faksist. Olime nooruslikult enesekindlad ja romantilised, maailmas tegelikult toimuvast ei teadnud me tollal vähematki.“[1] See kirjeldus annab hea pildi, milline oli algusaastate Eesti välisministeerium, selle õhkkond, töö ja rutiin.

Nii positiivset hinnangut noorte diplomaadihakatiste ja Meri suhete ning välisministeeriumis valitsenud õhkkonna kohta ei jaganud aga mitte kõik, kellel sellega kokkupuudet oli. Riigikogu liikmel Jaan Kaplinskil oli näiteks veidi teistsugune mulje ja ta kirjutas pärast ühte sealkäiku oma internetipäevikusse järgmised read: „Välisministeeriumist lahkusin kaksipidiste tunnetega. Meeldivad noored inimesed, aga ei tundu vabalt ja iseseisvalt mõtlevate isiksustena. Nüüd on sama tüüpi ka minister Velliste ise. Meri valis vist ka selle järgi „poisse“, et nad olid veidi teenerlikud. Oleksid nad mulle ebasümpaatsed, ütleksin, et nad on lakeilikud. Seda siiski mitte. Ainus isiksus oli minu meelest välismajanduspoliitika osakonna juht Priit Kolbre.“[2]

Märksa tõsisemaid küsimusi kui Meri jumaldamine noorte inimeste poolt tekitas nii mõnigi isik, kelle ta välisministeeriumi tööle võttis. /…/ Üheks selliseks isikuks oli aastatel 1991–1992 Lennart Meri asevälisministrina töötanud Rein Müllerson, kelle Savisaare valitsus oli Meri ettepanekul ametisse kinnitanud. Sellel teemal poleks ehk põhjust rääkidagi, kui kogu oma teadliku elu Moskvas elanud Müllersoni isik poleks tekitanud teravaid küsimusi, kahtlusi ja vastuseisu. Müllerson õppis aastatel 1971–1976 õigusteadust Moskva Ülikoolis, pärast seda aasta Haagi Rahvusvahelise Õiguse Akadeemias, 1978–1987 töötas õppejõuna Moskva Ülikoolis ja alates 1987. aastast NSVL Riigiõiguse Instituudi rahvusvahelise sektori juhatajana. Teades vähegi tollaseid olusid, on selge, et taoline CV eeldas märksa enamat kui lihtsalt lahtist pead ja õnne karjääriredelil, see nõudis ustavust kommunistlikule režiimile ja tõenäoliselt koostööd KGB-ga.[3]

Lisaks süüdistati Müllersoni ka Balti-vastase propaganda initsiaatorluses Moskvas. Nimelt oli Müllerson avaldanud 22. mail 1989 tollase Nõukogude Liidu juhtajalehes Pravda artikli „Edasi ... minevikku“, kus ta kaitses Molotovi-Ribbentropi pakti, väites isegi, et pakti originaali ei olevat leitud. Ta materdas toorelt ja küüniliselt Balti riikide rahvaliikumisi ja iseseisvumistaotlusi, nimetades neid ekstremistlikeks, ultimatiivseteks ja natsionalistlikeks nõudmisteks. Eesti ründamist jätkas ta hiljemgi. Pärast karjääri Eesti välisministeeriumis ilmus 1993. aasta juulis Müllersonil ajakirjas International and Comparative Law Quarterly artikkel, milles ta kritiseeris Eesti kodakondsusseadust, nimetades seda juriidiliselt küündimatuks ja vene vähemust diskrimineerivaks. Õigusteadlane ja poliitik Ando Leps on öelnud tema kohta: „Müllerson oli vähemalt Eesti taasiseseisvumise ajal õigusideoloogia valdkonnas samasugune internats, nagu Jevgeni Kogan oli oma tegevusega.“[4]

Erakordseks ja tõeliselt hämmastamapanevaks tegi kogu loo veel üks pretsedenditu asjaolu – Rein Müllerson oli kõik need aastad, mil ta pidas Eesti asevälisministri ametit (1988–1992), samaaegselt ka Nõukogude Liidu täievoliline esindaja ÜRO inimõiguste komitees! Tema enda sõnul selles mingit vastuolu ega huvide konflikti polnud – ta esindas seal mitte NSV Liitu, vaid iseennast (sic!).[5] Nähtavasti polnud selles midagi iseäralikku ka Lennart Meri meelest.

Kuid Rein Müllerson polnud sugugi ainuke küsitavusi tekitanud isik Meri lähikonnas. Lõppkokkuvõttes polegi päris selge, kumba Meri rohkem tegi, kas laskis KGB-lasi lahti või hoopistükkis võttis neid tööle. Jaak Allik, kes kuulus varem ka ise nõukogude nomenklatuuri, tõdes: „Nii näiteks on Isamaa noored juhid korduvalt kirjutanud, kuidas Lennart Meri olevat puhastanud välisministeeriumi endisest nomenklatuurist. Nad ilmselt ei teagi, et härrad Liimets, Müllerson ja Tihane, kes ministeeriumi juhtkonda tööle võeti, kuulusid oma endiste ametikohtade järgi koguni NLKP keskkomitee arvestuslikku nomenklatuuri, kuhu jõudis eestlasi suhteliselt vähe.“ Virkko Lepassalu tõdes: „Niisiis, Lennart tegi näo, et vihkab nõukogude nomenklatuuri. Kuigi ta ise sinna kuulus ja ühtlasi hoolitses, et välisministeerium tema ministriks oleku ajal jätkuvalt nõukogude nomenklatuuri kontrolli all püsiks.”

Delfi avaldab sel nädalal iga päev katke peatselt ilmuvast raamatust.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/lennart-meri-raamatust-polegi-selge-kumba-meri-rohkem-tegi-kas-laskis-kgb-lasi-lahti-voi-vottis-neid-toole.d?id=57428336

Raamat "Lennar Meri, vabaduse valus valgus"

2011-09-07T03:23:00.000-07:00

Selline näeb välja minu kõnealuse raamatu kaas. Ilmub septembri lõpus. Kujundus: Andres Tali.

Ilmub raamat Lennart Merist: "Ta kirjutas KGBle, kuidas väliseestlasi kommunismiideede levitamisel ära kasutada."

2011-09-06T23:10:00.000-07:00

Kirjastus Kunst ja autor Henn Põlluaas annavad septembris välja raamatu Lennart Merist. "Tegu on intrigeeriva teosega," kinnitas Delfile kirjastuse juht Martin Helme.

"Põlluaasa raamatut lugedes tekkis mul paratamatult võrdlus ühe teise ülemütologiseeritud poliitikuga. Pean silmas USA presidenti John F. Kennedyt, kes samuti (koos oma perekonnaga) nägi palju vaeva, et kujundada endast avalikkuse silmis elusuurusest vägevam imago. Aeg on sellelt imagolt kassikulla maha lihvinud, kuid pole kahandanud ameeriklaste lugupidamist Kennedy vastu. Usun, et ka Lennart Meri – nii värvika isiksuse kui ka karismaatilise poliitikuna – väärib panegüürika kõrval ausat, ilustamata, tema vigu ja valesidki paljastavat käsitlust. Ja kindlasti väärib seda eesti rahvas, kelle teenistuses Lennart Meri välisministri, suursaadiku ja presidendina lõppude lõpuks ju oli," seisab suursaadik Mart Helme eessõnas.

Delfi avaldab katked Lennart Meri raamatu peatükist "Meri ja KGB": "On küsitud, kas ja kui aktiivselt aitas Meri kaasa KGB huvide elluviimisele. Sellele küsimusele vastamiseks sobib lõik Meri ühest VEKSA aruandest, milles ta esitas läbimõeldud strateegia selle kohta, kuidas allutada väliseestlust nõukogude ideoloogia mõjudele. Meri kirjutas, et esmalt võiks eesmärgiks seada “välisvõitlejate” isoleerimise väliseestlaste enamusest. Välisvõitlejatena käsitles Meri pagulasaktiviste, kes paistsid silma aktiivsuse ja ka nn nõukogudevastase tegevusega. “Välistegevuse fookus võiks koonduda kõigepealt isikutele, kellel on eeldusi kujuneda ideoloogideks, allutada oma mõjule keskmist ja nooremat põlvkonda ning lähemas tulevikus välja vahetada “välisvõitlejate” vananenud ladvik,” soovitas Meri. Selleks oli eeskätt vaja võita väliseestlaste usaldus ja selles oli Meri tugev. Huvitaval kombel nimetas Meri ühe sellise “välisvõitlejana” Rein Taagepera, kes 1992. aasta presidendivalimistel sillutas teed tema presidendiks saamisele. Teatavasti püüdles Taagepera enne Eesti taasiseseisvumist Balti riikidele teiste sotsialismileeri maade sarnase staatuse andmist. /.../.

KGB luureosakonna käepikenduse VEKSA pärandi hulgas on Lennart Meri värvika kirjanikusulega jäädvustatud raportid kõige kohta, mida KGB variorganisatsiooni VEKSA lektorina paljureisinud kirjanik ja kultuuritegelane paguluses tegi. Tema kirjutatud aruanded hiilgasid “erilise filigraansusega”. Vestlused, kohtumised ja võimalik edasine käitumisstrateegia on arupärijate jaoks ilusasti kirja pandud. Ära on toodud isegi üritustel kohatud väliseestlaste töökohad, kodused aadressid ja telefoninumbrid. Tema soovitused selle kohta, kuidas saadud kontakte ja inimesi Nõukogude Liidu ja kommunismiideoloogia levitamise huvides võimalikult hästi ära kasutada, ei jäta ruumi oletustele, et Meri poleks mõistnud oma ettekannete tähendust ja tagajärgi.

Teades hästi, milline asutus hakkab tema aruannetes põhjalikult käsitletud andmestikku ning pagulaste meeleolude ja suundumuste analüüsi kasutama, oli Meri näol tegemist tüüpilise küünikust kollaboraatoriga, kes viis sellisel teel ellu oma unistust ja eesmärki olla maailmarändur ja majanduslikult kindlustatud. Selle taustal ei pane imestama isegi Meri lause 1979. aasta pooleteise kuu pikkuse Kanada-Ameerika reisi aruandes, milles ta tunneb muret, kas tema soov Ameerikat näha ei “tundu äkki ülearu ebapatriootiline”."

Delfi avaldab sel nädalal iga päev katke peatselt ilmuvast raamatust.
Toimetas Urmo Soonvald, 07. september 2011
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/ilmub-raamat-lennart-merist-ta-kirjutas-kgble-kuidas-valiseestlasi-kommunismiideede-levitamisel-ara-kasutada.d?id=57280820&l=fplead

Möödus 20 aastat soomepoiste ausamba avamisest Soomes

2011-09-01T03:57:00.000-07:00

Laupäeval 27.08.2011 tähistati Luumäel Soomes soomepoiste JR-200 ausamba avamise 20. aastapäeva. Kuna olen (mis sest, et sõjas pole käinud) Soome Sõjaveteranide Eesti Ühenduse ja Soomepoiste Pärimusühingu juhatuse liige, siis oli mul au esineda Eesti nimel tervituskõnega arvukale publikule. Kohal oli nii Soome parlamendiliikmeid kui ka muid poliitikuid, kohalike omavalituste esindajaid, sõjaväelasi mh mitmeid kindraleid, veterane, pärimustöö tegijaid, kohalikke inimesi, külalisi ja sõpru. Algul toimus ausamba juures, mis asub aukohal vallamaja ees, õnnistamine ja pärgade panek, seejärel pidulik aktus koolimajas. Vallamajas oli avatud soomepoiste teemaline fotonäitus. Peakõne pidi Ida-Soome kaitseringkonna ülem, kindralmajor Jukka Pennanen. Loeti ette ka Soome ja Eesti presidentide tervitused. Ilvese oma meie saatkonna esindaja poolt ja millegipärast ainult eesti keeles. Eestist oli kohale saabunud üle saja inimese - soomepoisid, nende abikaasad, Eesti Soomepoiste Pärimusühingu liikmeid, mõned Vabadusvõitlejate Liidu esindajad ning Politsei ja Piirivalve orkester. Esines ka ühendkoor, kus lisaks soomlastele laulsid mõned endise soomepoiste koori mehed ja mida dirigeeris ka prof. Uno Järvela, SSEÜ esimees. Oli just paraja pikkusega, väga kena, isamaaline ja südamlik üritus. Suur tänu korraldajatele.

Salpalinja kaitseliini tankitõrje graniidirahnudest valmistatud JR-200 ausammas Luumäel. Tekst kividel: "Soome vabaduse ja Eesti au eest - Suomen vapauden ja Viron kunnian puolesta." Taustal meeskoor. Foto: O.Tutt

Alati kui ma vastavatel üritustel Soomes viibin, meenub mulle, kuidas vastupidiselt Soome kolleegidele, kardavad Eesti võimulolijad meie veterane ja vabadusvõitlejaid avalikult tunnustada ning kuidas nende üritustele vaid mõni üksik poliitik aeg-ajalt tulla julgeb, kes siis esineb tavaliselt mitte Riigikogu ega erakonna esindajana vaid mõne suvalise seltsi liikme või eraisikuna. Ma ei mõista mis siin karta on - võitlesid ju eestlased ja soomlased ühel pool, sama vaenlase vastu ja oma maade vabaduse eest. Lihtsalt ühel maal austatakse ja peetakse sügavalt ja siiralt lugu meestest, kes riigi vabaduse ja iseseisvuse eest võitlesid, teisel maal mitte. Kurb ja häbiväärne.

Pidasin kõne soome keeles, kuid siia panen muidugimõista eestikeelse variandi. Ja olgugi, et see on iseenda saba tõstmine, kuid ma ei jäta siiski mainimata, et tänajate ja kõne kiitjaid tungles peale ürituse lõppu minu ümber üsna palju. Üks ürituse peategelastest ütles, et: "Sina saad eestlasena märksa enam välja öelda kui meie, kuid Sa tead seda nähtavasti väga hästi ka ise". Noh, eks hea lugeja mõistab ise, millist lõiku või lauset ta silmas pidas.

Head Soome sõbrad ja peokülalised!

Mul on hea meel ja au edastada Teile parimad tervitused Soome Sõjaveteranide Eesti Ühenduselt ja ka Eesti Soomepoiste Pärimusühingult.

Olen esimest korda siin ausamba juures, kuid ometi tunnen Luumäega tugevat sidet. Esiteks - minu isa sai siin sõjalise väljaõppe koos teiste eesti vabatahtlikega, kes olid tulnud siia sooviga aidata Soome rahvast ja võidelda meie ühise vaenlase vastu. Teiseks -see, mille eest need vaprad mehed tollal sõdisid on ju tänaseks täide läinud - Soome säilitas iseseisvuse, Nõukogude Liit lagunes ja Eesti sai vabaks. Ja kolmandaks - selle ausamba kujundas minu hea sõber.

Kuigi siin koolitati eesti poistest sõdureid Soome armee tarvis, peeti silmas ka Eestil ees olevaid võitlusi. Luumäki ja Taavet omavad seetõttu meie jaoks enam tähtsust kui arvatagi oskaks. Kui venelaste rünnakud Eestis läksid eriti kibedaks ja Soome soovis sõjast eemalduda, siirdusid siin koolitatud mehed tagasi Eestisse ning täitsid auga enda sõdurikohustuse ka oma kodumaa ees. Eesti küll vallutati Vene hordide poolt, kuid soomepoisid jätkasid võitlust - kes metsavennana Eestis, kes taganedes läände.

Soome ja Eesti vabaduse eest peetud võitluse eest pidid nad kallist hinda maksma. Elu, tervise ja Siberi vangilaagrites veedetud aastatega, kuid see on ära tasunud. Kommunistlik koloss varises kokku. See on parim tõestus, et vabaduse ja iseseisvuse eest tuleb alati võidelda, ka siis kui see näib lootusetu olevat.

Luumäele annavad erilise tähenduse ka sündmused 20 aastat tagasi. Siis kui seda mälestusmärki avati, algas Moskvas vanameelsete riigipöördekatse, mis ebaõnnestus. Avamisel pidas kõne ka toonane Eesti välisminister Lennart Meri, kes järgmistel päevadel asus maailma riikidelt nõutama Eesti Vabariigi iseseisvuse tunnustamist. See polnud kerge, sest lääs oli hoiatanud baltlasi paadikõigutamise eest ja toetas hoopis Gorbatšovi, kelle plaanidesse meile vabaduse andmine ei mahtunud. Uuendusmeelsete võit muutis aga olukorra - eestlased võtsid oma riigi tagasi ja maailm taastunnustas Eesti Vabariiki.

Ausamba juures olijad ja esimest korda peale sõda üle terve maailma kokkutulnud soomepoisid seda aga veel ei teadnud. Ei teatud, mis juhtuma hakkab ja kas on turvaline minna või pääsevadki nad üldse koju tagasi, sest Punalaevastik blokeeris Eesti rannikut ja Pihkva dessantüksused, kellel oli käsk eestlaste vabadusepüüdlused maha suruda, olid soomusmasinatel teel Tallinna.

Loodetavasti ei toimu peale tänast üritust Moskvas uus riigipöördekatse, kuid vähemalt mõtteviisis peaks Venemaal toimuma pööre küll. Eriti vaadates Venemaa ebademokraatlikke suundumusi ja tegusid, mis paljastavad Venemaa jätkuva pürgimuse maailmahegemoonia poole.

Teame hästi, et just sellised pürgimused põhjustasid sõja ja Euroopa rahvastele mõõtmatuid kannatusi. Peokõnes ei ole vist vaja üles loetleda, mida venelased saatsid korda meie rahvaste ja riikidega. Seda ebaõiglust ja neid inimsusevastaseid kuritegusid ei ole tänaseni hüvitatud. Selle eest ei ole isegi vabandust palutud. Kui natsikurjategijad said oma karistuse, siis kommunistlikke kurjategijaid ei ole karistatud. Venemaa, kes meile kallale tungis ja hävitas kümneid kordi enam inimelusid kui natsi-Saksamaa, õigustab neid tegusid tänaseni. Et meil oleks heanaaberlikud suhted ja et midagi sellist ei korduks on vaja, et Venemaa mõistaks ja võtaks vastutuse oma tegude eest. Senikaua oleme sunnitud tõdema, et midagi ei ole muutunud - ainus suund, kust meid mõlemaid varitseb oht on ida ja ainus riik, kes meie vaenlane võiks olla, on Venemaa.

Seda ausammast poleks, kui puuduks eriline side ja kokkukuuluvustunne eestlaste ja soomlaste vahel. Kui me poleks vennasrahvad või kui meil puuduks sõprus ja tahe teineteist aidata. Seda ausammast ei oleks, kui eesti poisid ei oleks võidelnud Soome vabaduse eest, kui soome rahvas ei oskaks seda hinnata ja kui Soome veteranide- ja reservistide organisatsioonid ja rahakogumisel osalenud inimesed ei oleks soovinud oma tänu avaldada.

Põhjust teineteisele tänulik olla on meil mõlemal, sest ka soomlased on võidelnud Eesti vabaduse eest ja ka eestlased on neile vapratele poistele mälestusmärgi püstitanud. Kõik need teod, mis meid ühendavad, pole tehtud mitte kasusaamise eesmärgil, vaid puhtast südamest. Just see annab meie sõprusele jõu ja tõelise väärtuse.

20 aasta tagused sündmused andsid Eestile võimaluse taasiseseisvaks saada ja ajalugu muutis Luumäel püstitatud soomepoiste ausamba seeläbi ka omamoodi Eesti vabaduse sümboliks. See ühendab meie ühise mineviku oleviku ja tulevikuga. See annab usku meie sõpruse püsimajäämisele ja lootust meie unistuste täitumisele.

Ükskõik, mis tulevikus ei juhtuks, oleme me, nii eestlased kui soomlased, valmis oma au ja vabaduse eest seisma ja loomulikult teineteist aitama. Kui vaja siis mõõk käes. Nagu tegid seda mehed, keda me täna siia austama oleme tulnud. Aitäh neile!

Ja suur tänu teile, head Soome sõbrad, et olete neid meeles pidanud ja toetanud! Teid on liialt palju, et mul oleks võimalik kõiki eraldi ja isiklikult tänada, kuid te olete kõik meil meeles. Aitäh teile!

Avaldatud: Eesti Elu, Kanada
http://www.eesti.ca/?op=article&articleid=33344

Oodates multikultirühmlaste öist koputust

2011-08-02T14:34:00.000-07:00

Peale kaksiktornide kokkuvarisemist 9/11 astus USA-s jõusse nn. Patriot Act, mille kohaselt karmistati oluliselt kontrolli ja tõhustati jälitustegevust. Selle alusel võib ilma kohtuotsuseta kinni pidada ükskõik keda, ükskõik kus, ükskõik kui kauaks jne. Tegemist olevat seadusega, millega luuakse turvalisust. Midagi sarnast on toimumas ka Euroopas.

Norra ja Rootsi tahavad karmistada relvaseadust, Euroopa riikide politsei on karmistanud kontrolli interneti üle, et leida paremäärmuslike rühmituste kavatsusi puudutavaid vihjeid. Googlet survestatakse immigratsiooni- ja islamivastaste natsionalistide suhtes internetitsensuuri sisse viima. Eesti siseministeerium tahab lihtsustada arvutite jälitamist. Saksamaa, Suurbritannia ja teiste riikide politseid uurivad terrorist Breiviki võimalikke sidemeid parempoolsetega. Europol on loonud eriüksuse, et tegelda Põhjamaade nn. paremäärmuslusega. Vasakpoolsed nõuavad üle Euroopa meetmeid rahvuslaste suukorvistamisteks ja nende organisatsioonide tasalülitamiseks. Euroopa Komisjoni septembri kohtumise päevakorras on radikaliseerumisega seotud küsimused, kavatsetakse arutada, kuidas reageerida „äärmusideoloogiast“ lähtuvatele ohtudele, olgu siis tegemist islamiradikaalide või nn. populistlike „ksenofoobsete“ liikumistega. EL käivitab sisejulgeoleku strateegia osana võrgustiku teadlikkuse suurendamiseks radikaliseerumise ohtudest. Mida see „võrgustik“ või „ohud“ endast kujutavad, ei ole teada.

Need on vaid murdosa sammudest, mida kavatsetakse astuda ning sugugi ei paneks imestama, kui väidetava äärmusparempoolse terroriohtu ärahoidmiseks võetakse ka mingeid tõsisemaid meetmeid kasutusele – tsensuur ja sõnavabaduse radikaalne piiramine, rahvusluse propageerimise keelustamine, selle kriminaliseerimine jne.

Kõige selle väidetavaks põhjuseks on üksiku hullunud terroristi Anders Behring Breiviku poolt Norras sooritatud jäle ja ebainimlik massimõrv. Breiviku kuritööst on leitud ettekääne inkrimineerida parempoolsetele rahvuskonservatiivsetele rühmitustele tegusid, mida nad ei ole sooritanud ega mõtlegi iial sooritada. Meedia vahendusel tekitatakse arusaama, et rahvuslased on selliste kuritegude kaasosalised.

Püütakse näidata, justkui oleks Breivikil olnud tihedad sidemed Euroopa parempoolsete organisatsioonidega - küll Inglise, Hollandi, Saksa, Põhjamaade ja isegi Eesti omadega, kes on aga teatanud, et ei kiida heaks tema tegusid ega vägivalda. Eestis kuuluvad siia Breiviki poolt ära nimetatud Eesti Rahvuslik Liikumine ja EIP. Hoolimata sellest, et neil puuduvad igasugused seosed massimõrvari ja tema tegudega, on meedia nõudnud ka neilt vastutuse võtmist Norras toimunu eest.

Samal ajal on Breivik hoopiski aktiivne vabamüürlane, sionist ja homomeelne antinatsionalist, kes imetleb Maod, Putini režiimi ja Al-Qaedat. Selmet pöörata tähelepanu Breiviki tegelikele vaadetele ja ideoloogiale ning seda hukka mõista, on tema kohta käiku lastud terminid „paremäärmuslane“, „radikaal“, „natsionalist“, „rassist“ ja isegi „nats“, kuigi ta peab natsionaalsotsialismi suurimaks ohuks Euroopale.

Rassismi ja natsismi ei kiida heaks ka rahvuslikud liikumised ja erakonnad üle Euroopa ning nn. „paremäärmuslastel“ ehk rahvuslastel pole Breiviku äärmusideoloogiaga mingit pistmist. Kuid see ei loe.

Mida enam püütakse eksitada avalikkust tema tegelikest tegutsemismotiividest, siduda Breivikut rahvuslusega ja selle suhtes alusetuid hirme tekitada, seda enam tundub, et täidetakse kellegi poolt püstitatud eesmärki – diskrediteerida rahvuslikke liikumisi ja suruda neid põranda alla. Kui paljud Euroopa poliitikud, k.a. Saksamaa kantsler Angela Merkel, Prantsuse president Nicolas Sarkozy kui ka Briti peaminister David Cameron on tunnistanud, et multikulti on kaputt, siis EL-i sisevolinik Malmström rõhutab endiselt liberaalset ja avatud ühiskonda, kuhu kõik on teretulnud. Euroopa Ülemkogu eesistuja Van Rompuy on läinud veelgi kaugemale. Tema sõnul on EL suurim vaenlane rahvuslus. Paistab, et Breivik, kuigi tegemist pole rahvuslasega, andis justkui tellitult suurepärase ettekäände rahvusluse ründamiseks.

Need, kes seostavad Breivikut rahvuslastega tegelevad ilmselgelt pahatahtliku konstruktisooniga. Multikulti toetajad ja nn „sallivuse“ propagandistid loovad seeläbi oma sallimatusele õigustust. On selge, et terror ja äärmused ei teki tühjast, vaid millegi ajendil. Kui analüüsida algpõhjusi, mis Norra timukat motiveerisid, siis ajendiks on multikulturalism ja selle viljad. Breivik on Euroopa liberaalse ja multikultuurse ühiskonnamudeli toode ja tema teod selle tagajärg.

On äärmiselt küüniline, moraalitu ja alatu kasutada Breiviku külmaverelist kuritegu ja Norra rahva tragöödiat ettekäändena euroopa rahvuslaste ründamiseks. Seda enam, et Norra kaitsepolitsei on teatanud, et Breivikul puudusid sidemed nn. paremäärmuslaste ja rahvuslastega. Loodetavasti avavad võimulolijad silmad katastroofi tegelike põhjuste suhtes. Selle suhtes, mis ajas mehe hulluks. Vastasel juhul jääb mulje, nagu ei tahetaks kõrvaldada mitte terrori põhjusi, vaid ainult EL „suurimat vaenlast“ – oponente ja nende poliitilisi ideid.

Kõige enam võidavad sellest need, kes tahavad demokraatiat piirata, suruda alla väärtustepõhist poliitikat, diskrediteerida kristlikku õpetust ja summutada sõnavabadust. Kõike seda tehakse rahvuslasi demoniseerides ja alusetuid hirme õhutades. Terror ei kao seeläbi, et keelustatakse relvad ning jälgitakse, jälitatakse, suukorvistatakse ja kiusatakse taga ühte osa ühiskonnast. Hirm on aga üks alginstinktidest ja sellega manipuleerides võib jõuda totalitarismini.

Kuigi sõnavabadus käib demokraatlike riikide põhiseadusega ette nähtud õiguste alla, ei sobi EL-s rääkida rahvuskultuuride ja põlisrahvaste püsimise või traditsiooniliste väärtuste teemadel. Kui, siis vaid etteantud võtmes – tegemist olevat aegunud mõistetega, vaid multikulti ja (ühiskonna valdava osa poolt perverssusteks peetavate) erinevuste tolereerimine rikastavat. Euroopa kultuuri ja rahvaste sundlõimutamine immigrantidega, kellele vastulõimumise nõude esitamine olevat rassistlik, meenutab kangesti nõukogudeaegset internatsionalismi ja rahvaste ühtesulatamist suure vene rahvaga. Selle vahega, et seda vastustavate küüditamised on veel teostamata. Kuid ühiskonnale ohtlikeks äärmuslasteks, ksenofoobideks ja potentsiaalseteks massimõrvariteks on nad juba tembeldatud.

Kas kõik, kes julgevad rahvuslikest aadetest, immigratsiooniprobleemidest, integratsiooni ja multikulti läbikukkumisest, islami pealetungist, traditsioonilise perekonnamudeli kaitsmisest ja väärtuspõhisest poliitikast sõna võtta, kuulutatakse üliohtlike äärmuslastena lindpriideks? Millal asutakse „Euroopa Liidu suurimaid vaenlasi“ isoleerima ja likvideerima? Kas varsti on oodata multikultirühmlaste öist koputust nende ustele, kes julgevad veel rääkida ja südant valutada? Kas siis on meil turvaline?

Avaldatud 03.07.2011 Delfis
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-oodates-multikultiruhmlaste-oist-koputust.d?id=50526603

Valimiskomisjon hävitas kontrollivõimaluse

2011-07-15T05:59:00.000-07:00

Minu artikkel raamatust „Tänane internet ei ole e-valimisteks valmis", mis kujutab endast VI Omavalitsusfoorumil 29. aprillil 2011 (nn e-valimiste teemal) peetud ettekannete kogumikku. Lisaks artiklid Ando Lepsilt, Virgo Kruvelt, Henn Põlluaasalt jne. Raamatu esitlus on esmaspäeval 18.07.2011 kell 14.00 Tallinna Raekojas (kutsetega). Lisaks toimub USA e - valimiste ja IT turvalisuse eksperdi dr. Barbara Simonsi avalik loeng (mis on kõigile avatud ja tasuta)„E-valimisteks ei ole aeg veel küps“ kell 18.00 Hopneri majas (Raekoja plats 18)

Eestis, kui demokraatlikus riigis, peaks valimistel olema tähtis funktsioon garanteerimaks rahva tahte teostumist. See printsiip on sätestatud meie põhiseaduses. Ometi omame ühte ebademokraatlikumat valimisseadust Euroopas, kus kehtiv, suletud nimekirjadega valimissüsteem, tagab vaid nimekirjade koostajate, mitte rahva tahte teostumise. See on pikem ja omaette teema. Siin käsitlen valimistega seotud probleemidest vaid e-valimisi ning kiirustatult ja põhjendamatult läbiviidud valimisandmete hävitamist.

Valimiste tegeliku funktsiooni täitmine on otseselt seotud valimistulemuste usaldusväärsuse tagamisega. Traditsiooniliste valimiste puhul on nende läbiviimine ja kontroll suhteliselt lihtne ning seetõttu ei ole maailmas kiirustatud uute valimisviiside sisseviimisega. E-valimisi hinnatakse mitteturvalisteks. Kindlaim viis valimiste aususe tagamiseks on vaatlejakesksus ja häälte avalik ülelugemine, mis annab võimaluse veenduda, et ühtki häält ei ole muudetud ega jäetud arvesse võtmata.

Eestis on aga elektroonilised valimised lubatud ja üha enam valijaid teeb oma otsuse e-hääletamise kaudu. Seekord osales lausa 140 000 e-valijat. Lihtsus, mugavus ja valitsusringkondade aktiivne propagandatöö on kandnud vilja. Elektroonilised valimised seavad aga oluliselt kõrgemad nõuded süsteemi tipptehnilistele lahendustele, turvalisusele, salajasusele, ühetaolisusele ja teistele seadusest tulenevatele tingimustele. Neid täita on aga oluliselt keerulisem. Riigikohus on muuseas mitmete põhiseaduslike printsiipide riivet e-valimiste puhul tunnistanud, kuid ei pea seda huvitaval kombel mugavuse ja muude eeliste kõrval oluliseks. Miks kiirustataks e-valimistele üleminekuga, miks ei võiks Eesti jääda tuntud ja turvalise valimissüsteemi juurde, mida terve maailm kasutab, ei osata piisavalt selgitada.

Erinevalt valimiskastidest, mille käitlemist on võimalik jälgida, on arvutid täiesti “läbipaistmatud” ning seetõttu on elektroonilisi andmeid tunduvalt lihtsam muuta või hävitada. Juhul, kui ainuüksi ühe hääle puhul esineb viga või on tema andmeid võimalik moonutada, siis on seda võimalik teha kõikide häältega. On olemas vaid kaks võimalust - valimissüsteem on kas turvaline või ei ole ta seda üldse.

Et muretsemiseks on alust, näitasid ka valimisserveri tõrked ja sellest tingitud pooleteisetunnine auk valimistulemuste kokkuarvestamisel. Samuti rekordarv kaebusi, mida esitati e-valimiste läbiviimise, töökindluse ja turvalisuse kohta. Toon vaid kaks näidet, neil pikemalt peatumata - siinkirjutaja vaidlustas Vabariigi Valimiskomisjonis ja Riigikohtus Riigikogu valimiste elektroonilise hääletamise korralduse, sest kasutatav valimisrakendus ei kuvanud kandidaatide nimesid korrektselt. Nimekirja lõpus olevate üksikkandidaatide nimed ei olnud teatud tingimusel nähtavad ja seetõttu polnud valijatel võimalik neile ka hääli anda. Teine näide - kümnete tuhandete televaatajate silme all tõestati, kuidas on võimalik valimistulemustega manipuleerida, nakatades valijate arvutid viirusesse. Vastavalt pahavara loojate soovile tühistub valija teadmata tema hääl või läheb hoopis kellelegi teisele. Teame, et vaatamata viirusetõrjeprogrammidele on valdav osa inimeste kasutuses olevatest arvutitest erinevate viiruste poolt nakatatud ja nakatatavad. Seega ei ole massiline valimistulemuste manipulatsioon välistatud. Kindlasti on olemas ka teisi meetodeid ja tulemusi on võimalik moonutada läbi valimisserveri, valimisrakenduste ja -programmi. Inimmõistusel ei ole piire, eriti, kui puudub sõltumatu ja erapooletu kontrolli võimalus. Sellest aga edaspidi.

Eelpoolöeldu taustal ei saanud kuidagi jääda märkamatuks, kuidas e-hääled kuhjusid ebaproportsionaalselt just Reformierakonna kandidaatidele. E-häälte osakaal kõikidest häältest oli 15,4%. Keit Pentusel aga 43,6%, avalikkusele tundmatul Kaja Kallasel 42,3%, Urmas Paetil 36,6 jne. Samas SDE liider Sven Mikser sai e-häältena 25% oma koguhäältest jne, kuni Edgar Savisaareni välja, kes vaieldamatu häälteliidrina sai vaid 9,7% häältest e-hääletusel. Ma ei ole ei Keskerakonna, sotside, silmapiirilt kadunud Rahvaliidu ega Roheliste valija, kuid on selge, et tänapäeval ei sõltu arvutite omamine ja e-valimistel hääletamise võimalused sugugi parteilisest kuuluvusest ega poliitilistest eelistustest. Millest siis selline anomaalia on tingitud? Kas tõesti juhus?

Olgu öeldud, et esmalt Valimiskomisjon ja seejärel Riigikohus jätsid otsitud ja formaalsetele põhjendustele tuginedes rahuldamata kõik valimiste kohta esitatud kaebused ning kõrvaldasid sellega takistused valitsevale koalitsioonile erakordselt soodsate tulemuste väljakuulutamiseks. Õigusteadlase Ando Lepsi ennustus, et vähemalt Riigikohus hakkab hagisid käsitlema, sest vastasel juhul saaks tõestust fakt võimude lahususe printsiibi rikkumisest ja demokraatia puudumisest Eestis, ei pidanud paika. Mitte ühtegi kaebust ei käsitletud sisuliselt. Mis aga veelgi hullem, mitte midagi ei võetud ka ette, et osutatud ebakohti parandada. Siinkirjutajale öeldi e-valimiste alguses Valimiskomisjonist, kui probleemile viitasin, et midagi pole parata. Kas samamoodi oleks vastatud ka siis, kui näiteks Ansipi, Laari või Savisaare nime ei oleks arvutiekraanidel näha olnud?

Aususe ja usaldusväärsuse tagamiseks peab süsteem olema avatud väliseks kontrolliks. E-valimiste legitiimsuses veendumiseks peaks igal huvitatud osapoolel olema võimalus osaleda süsteemi auditeerimises. Vaatlejatel peab olema võimalus veenduda, kuidas süsteem funktsioneerib, millised protsessid selles aset leiavad, kuidas toimub andmete töötlemine ja miks üht või teist operatsiooni teostati. Valimisandmed tuleks talletada andmekandjatele ning arhiveerida hilisema kontrolli tarbeks turvalises kohas. See ei ole kulukas ega võta ka arhiiviruumi.

Selline auditeerimise võimalus Eestis aga puudub. E-valimiste süsteemi töökindlust kontrollib ainult riigikogu IT osakond ehk sisuliselt on valimiste korraldus ja kontroll mõlemad riigikogu käes. Riigikogu on aga Eestis minetanud oma sõltumatu funktsiooni, olles rahvalikke väljendeid kasutades muutunud vaid valitsuse ja valitsusparteide „kummitempliks“. See tegi muret ka OSCE vaatlejatele, kellel jäi selgusetuks, miks ei avalikusta valimiskomisjon e-valimiste süsteemi eeltestimiste tulemusi. See suurendaks usaldusväärsust ja läbipaistvust. OSCE hinnangul võib tekkida olukord, kus e-valimiste süsteemi töökindlusse ei suhtuta piisava kriitilisusega.

Vähe sellest - Vabariigi Valimiskomisjon võttis 17.09.2010 vastu määruse nr 21, „Hääletamise korraldamise ning hääletamis- ja valimistulemuste kindlakstegemise kord Riigikogu valimistel“, mis mh sätestab, et „Vabariigi Valimiskomisjon säilitab elektroonilisi hääli ühe kuu jooksul, arvates valimispäevast. Pärast nimetatud tähtaja möödumist, kuid mitte enne, kui esitatud kaebuste kohta on tehtud lõplikud otsused, hävitab komisjon elektroonilised hääled ning Vabariigi Valimiskomisjoni liikmete halduses oleva elektroonilise hääletamise süsteemi salastamise võtme.“ Määrus, millele on alla kirjutanud VVK esimees Heiki Sibul, jõustus enne valimisi, 1. jaanuaril 2011. a. Seega puudub meil ka tagantjärgi võimalus auditeerida e-valimiste korrektsust ja õiguspärasust.

Küsimus on printsiibis ja põhimõtetes. Leppides täna näiliselt väikese vea ja rikkumisega, võidakse homme samamoodi suhtuda juba ka suurtesse rikkumistesse. Tegelik küsimus on, kas Eesti on õigusriik või mitte. Küsimus e-valimiste legitiimsusest ja otstarbekusest seisneb selles, kas süsteemi eelised ületavad võimalikke puudusi ning kas üleminekust saadav kasu on proportsioonis tehtavate kulutustega ning eeskätt võimalike riskide ja põhiseaduseriivetega. Häälte võltsimine või süsteemi vead võivad mõjutada valimistulemusi palju suuremas ulatuses, kui tavalistel valimistel. Valijate arvutite ja valimisserverite töökindlust ja turvalisust ei saa tagada ning tulemustega manipuleerimist ei ole iialgi võimalik välistada. Seda lubamatum on valimisandmete hävitamine.

Protesteerimaks sellise põhjendamatu kontrollivõimaluse likvideerimise üle, esitati 8. aprillil 2011.a. VVK-le pöördumine, milles nõuti elektrooniliste valimistulemuste hävitamise peatamist. Pöördumise koostas Raivo Orgussaar, sellega ühinesid Eesti Iseseisvuspartei, Eesti Kristlikud Demokraadid ja üksikkandidaadid Veiko Rämmel, Aivar Koitla, Henn Põlluaas, Ingvar Tšižikov, Ragnar Nurmik, Kalle Hiob, Toomas Trapido, Siiri Sisask, Mart Helme, Martin Helme, Valdo Paddar ja Taira Aasa.

Pöördumises öeldi, et Vabariigi Valimiskomisjoni poolt teatati, et neil on „hea meel teavitada, et tavapärane e-hääletamise andmete hävitamise protseduur leiab aset esmaspäeval, 11. aprillil 2011 algusega kell 11.30 Vabariigi Valimiskomisjonis (Toompea 1, Tallinn). Jääb arusaamatuks, miks nende andmete hävitamine Teile sellist heameelt peaks tegema, nagu meile saadetud kirjast aru võib saada?“

Allakirjutanud edastasid seoses planeeritud andmete hävitamisega järgmise palve: „Seoses tõekspidamisega, et ausate asjade olemus seisneb nende ääretus lihtsuses ja läbipaistvuses, palume Teid tõestamaks rahvusvahelisele üldsusele, et Eestis 6. märtsil 2011 toimunud valimised olid ausad, mitte kiirustada elektrooniliste häälte andmete hävitamisega.“ Paluti säilitada elektrooniliste häälte andmekandjad veel kuni üheks aastaks või arhiveerida need pikemaks ajaks tulevastele põlvedele Riigiarhiivis, et nende tulemustega saaksid tutvuda IT spetsialistid, järeltulevad põlved ning sõltumatud rahvusvahelised organisatsioonid. Allakirjutanud avaldasid lootust, et „meie riik ei vali teed läbipaistmatusele, ei asu paaniliselt ja kiirustades elektroonilisi valimistulemusi hävitama ning avalikustab välisekspertidele meie tegelikud valimistulemused just sel määral, mille alusel oleks võimalik elektrooniliste häälte tegelikku hulka ja adressaate eksimatult ka tuvastada.“

Vastust pöördumisele ei saabunud ning e-valimiste andmed hävitati protestidele vaatamata ära. Auditeerimise võimaldamiseks peaks säilitama kõiki vajalikke andmed, et saaks kontrollida algusest lõpuni kõike, mis süsteemis toimus ning vajadusel välja selgitada. Täna on aga kehtestatud olukord, kus sõltumatutel instantsidel ja vaatlejatel puuduvad võimalused e-valimiste aususe, turvalisuse ja õiguspärasuse kontrollimiseks ning nende legitiimsuse tõestamiseks. Enam pole võimalik tuvastada isegi sellist elementaarset asja, kas näiteks mõne hooldekodu, sotsiaalmaja, omavalitsuse jne arvutist pole kümnete või isegi sadade viisi sama kandidaadi või erakonna poolt häält antud. Sest kontrollitavaid algandmeid enam ei eksisteeri…

Olukord, kus valijad peavad leppima huvitatud osapoole (kes on samaaegselt nii valimiste korraldaja kui kontrollija) kinnitusega, et kõik on korras, ei ole aksepteeritav. Kuna öeldakse, et poliitikas juhuseid ei ole, siis lõpetan küsimustega: Miks legaliseeriti valimisandmete hävitamine? Kellele see kasulik on?

Ansip jätab Eestile vaid tühjad pihud

2011-07-03T02:13:00.000-07:00

Reitinguagentuur Standard & Poor’s langetas Kreeka reitingu tasemele CCC, mis on madalaim kogu maailmas. Kreeka majandus on jõudnud staadiumisse, kus maksejõuetuks muutumine ja pankrott on vaid aja küsimus. Tõenäoliselt juhtub see järgneva 12 kuu jooksul, kuid mitte enne kui Saksamaa ja Prantsusmaa pankade raha on sealt päästetud. Sellega seoses kerkib üha teravamalt esile küsimus - kes maksab arved?

Euroopa Liit teatas, et Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), Euroopa Komisjon ja Kreeka jõudsid kokkuleppele 28 miljardi euro suuruse kärpekava üksikasjades, mida Ateena peab järgima viie aasta jooksul. Kena küll, kuid see on vaid täpe tegelikust vajadusest ning miski ei garanteeri kärbete tegelikku elluviimist. Riigi võlg on paisunud 150 protsendini sisemajanduse kogutoodangust, umbes 340 miljardi euroni. Uute laenudega kaetakse vanasid. Eelarve puudujääk on 10 protsenti, pool sellest kulub laenuintresside tasumiseks peamiselt Saksamaa ja Prantsusmaa pankadele ning Euroopa Keskpangale. Kreeka krediidirisk on võrreldav Valgevene omaga ja riigi pikaajaliste võlakirjade hind on turul poole võrra langenud. Riik on otsustanud müüa kümnete miljardite eurode eest vara, kuid sellestki jääb laenude teenindamiseks väheseks.

Kuigi Ansip raiub, et Eesti pole Kreekat abistanud, on Eesti ostnud Kreekalt (rämps)võlakirju ja juba ka kaotust kandnud, sest neid ei ostetud odava hinnaga järelturult, kus nende hind üha langeb. Indrek Neiveldi hinnangul tuleb vähemalt pool võlakirjade väärtusest kohe korstnasse kanda, maailma suurima võlakirjafondi PIMCO juht El-Erian ennustab aga veelgi suuremat kaotust. Sama kahtlane kaup on ka Portugali võlakirjad. Ansipi ja Ligi sõnul on võlakirjade ost aga hoopis kasulik investeering. “See pole mingi tagastamatu abi, sellelt makstakse korralikku intressi!” hämab reformistide duo üldsusele juba mõnda aega.

Lisaks kiitis valitsus heaks ka Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) asutamislepingu eelnõu, mille kohaselt maksab Eesti viie aasta jooksul ESMi osalusena kokku 148,8 miljonit eurot. Eesti osaleb rahastamise garanteerimisel 2012-2013, mil EFSF plaanib laenata ca 20 miljardit eurot, mille mõju meile on garantiina 120 miljonit eurot ja võlakoormusele kuni laenude tagasilaekumiseni 75 miljonit eurot. Fondiga liitudes teeb Eesti 48 000 euro suuruse sissemakse aktsiakapitali ning võtab endale kohustuse garanteerida EFSFi võlakohustuste põhisummat 1,995 miljardi euro ulatuses. Tõenäoliselt tuleb tulevikus veelgi suuremaid summasid garanteerida ja ka maksma hakata. Valitsus väidab, et seda ei juhtu, aga kui juhtub? Pidi ju euroga liitumine meile rikkuse ja majandusliku õitsengu tooma, maksumeheks hakkamisest ei rääkinud keegi.

Need on summad, mille suurust on tavainimesel raske tajudagi. Kogu see raha tuleb kas riigieelarvest, reservist või võetakse laenuna, mille pealt tuleb lisaks kümneid miljoneid eurosid intresse maksta eesti maksumaksjal. Läheb aga kõik mitte kriisis olevate riikide turgutamiseks, vaid läbi nende saksa ja prantsuse pankadele. Kõik see on vajalik, kinnitavad peaminister Andrus Ansip ja rahandusminister Jürgen Ligi juba mitu kuud kui ühest suust.

Lisaks Kreekale, Iirimaale, Portugalile, Hispaaniale on vankumas ka Belgia ja Itaalia, kelle olukord on äärmiselt tõsine. Ja see ei ole veel kõik. Seega tekib olukord, kus valitsuse antud garantiid (1,995 miljardit eurot) lähevad käiku ja sellestki rahast jääb väheks. Tõenäoliselt nõutakse meilt lisa, millega Ansip-Ligi oma solidaarsuskinnitustega kindlasti ka lepivad. Uute riikide langemisest kriisi ajal, mil selgub lõplikult Kreeka võimetus maksta tagasi saadud abirahad, algab tõenäoliselt ka eurotsooni lagunemine. Meile tähendab see kõigepealt Kreeka võlakirjade ja abistamisfondi kaudu makstud summade kaotust. Pea sama tulemus oleks ka võlgade struktureerimisel. Selleks ajaks on suurpangad oma osa kätte saanud, kuid meile jäävad tühjad pihud ja aastakümneid kestev abipakettide tarvis võetud laenude tagasimaksmine. Ilmselt neile samadele saksa ja prantsuse pankadele.

Muuseas, finantsturul on eurotsooni lagunemise stsenaariumiga juba arvestanud ning soovitatakse osta just Saksa võlakirju. Ennustatakse, et uus Saksa mark, mis kerkib euro rusudest, kujuneb arvatavasti kõige tugevamaks valuutaks maailmas.

„Keegi seda kõva häälega veel välja ei ütle, aga me kõik tajume: Euroopa Liidu tulevik on küsimärgi all,“ ütles Poola peaminister Donald Tusk. Ühel hetkel on kasu rahaliidus olemisest juba väiksem kui kahju sellest lahkumisest, ükskõik kui kole see lahkumine olema saab, kinnitas New Yorgi ülikooli professor Nouriel Roubini ajalehes Financial Times. Ega asjata ei ole Kesk- ja Ida-Euroopa maad asunud oma euroga liitumistähtpäevi edasi lükkama. Eelmiste Riigikogu valimiste aegu kuulutas Ansip, et kui ta saab valida kiire majanduskasvu või euro vahel, siis valib ta kiire majanduskasvu. Ometi valis ta euro. Valitsus, Eesti Pank ega rahandusministeerium ei esitanud avalikkusele ühtegi analüüsi, millised on euro tugevuste ja plusside kõrval tema nõrgad küljed. Neid ei pidanud olemagi. Eesti oli viimane, kes hüppas uppuvale laevale, kaaluda tuleks, kas ei peaks me olema esimesed, kes sellelt lahkuvad.

Eesti peaks eeskuju võtma Inglismaast, kes ei soovi ESM-s osaleda või Soomest, kes on keeldunud toetusfondi sissemakseid tegemast enne, kui talle antakse garantii rahade tagasisaamise kohta. Eesti valitsus pole mingeid garante nõudnud. Valitsuse pressikonverentsidel räägitakse vaid mingitest udustest lubadustest. Teades Kreekas valitsevat olukorda, nende statistikavalesid, läbi pettuse eurotsooni saamist, rahva märatsemisteni tõusnud vastuseisu kärbetele ja valitsevat mentaliteeti, on see uskumatu. Kas Ansip või Ligi saaksid pangalaenu ilma tagatisteta ja vaid suusõnalise lubaduse peale maksta kellelegi kunagi midagi tagasi?

Meie riigijuhtide muretus ja hoolimatus on hämmastav. Mingil määral võiks säärast altruismi mõista, kui oleksime heal järjel olev ja majanduslikult õitsev riik. Tegelikkus on aga hoopis vastupidine. Eesti ostujõud on Euroopa Liidu 27 riigi võrdluses alles 21 kohal ehk vaid 65 protsenti (EL) keskmisest, kuid hinnatõusult, mis on langetanud reaalpalka juba 10 kvartalit järjest, oleme Euroopas esimesel-teisel kohal. Toiduained on aastaga kallinenud enam kui 12 protsenti ja elektrile ennustatakse EL direktiivide täitmisest johtuvalt 40-60 protsendilist tõusu. Analüütikute sõnul pole galopeerivale hinnatõusule, mille üheks vedajaks on valitsuse käibemaksu- ja aktsiisitõstmise poliitika, veel lõppu nähagi. Lisaks oleme eurotsooni vaeseimaid riike ja tööpuuduse statistika esiridades.

Numbrid näitavad tõde, milline on Eestis aetava „eduka ja stabiilse“ majanduspoliitika tulemus. Kui madalale peame veel langema, et valitsus seaks lääne suurpankade ja meist rikkamate riikide heaolutaseme, kordades suuremate pensionite, palkade ja sotsiaaltagatiste säilitamise asemel prioriteediks enda rahva toimetuleku?

Lõpetuseks veel üks tilluke uudis Euroopa Liidust. Kriisist hoolimata kavatseb Brüssel alustada uue, 240 miljonit eurot (3,755 miljardit krooni) maksva pompöösse ja luksusliku munakujulise ELi ametihoone ehitamist, millest saab ka EL presidendi elupaik ja kuhu tulevad erilised, „humaansed istungitesaalid“. Tõeline rõõmusõnum EL bürokraatidele. Huvitav, kui suur on selles munaprojektis Eesti osalus?

Avaldatud Delfis 02.06.2011
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-ansip-jatab-eestile-vaid-tuhjad-pihud.d?id=48761773

Ilusat Jaanipäeva ja suve kõigile!

2011-06-22T10:04:00.001-07:00

ERL: Pühendame Maarjamäe memoriaali kommunismiohvritele

2011-06-13T23:43:00.000-07:00

Eesti Rahvuslik Liikumine (ERL) teeb EV valitsusele ja Tallinna linnale ettepaneku kujundada Maarjamäe memoriaal ümber kommunismiohvrite mälestusmemoriaaliks.

Ei ole ilmselt kedagi, kes ei teaks tasapisi lagunevat Maarjamäe memoriaali Pirita tee ääras. Kuid vaid üksikud mäletavad, et see püstitati nõukogude võimu poolt algselt „neile, kes võitlesid Eesti vabaduse eest“, ehk kommunistlikele vallutajatele.

Memoriaali keskne objekt on elegantne 35 meetri kõrgune obelisk, mille autorid on arhitekt Mart Port ja skulptor Lembit Tolli. Keskel on tseremooniaväljak ja tribüünid, mille kujundasid arhitektid Allan Murdmaa, Peep Jänes, Rein Kersten, Henno Sepmann, kunstnik J. Palm ja insener Vello Hüdsi. Autoritel õnnestus mälestusmärgi juures vältida pea täielikult traditsioonilist nõukogulikku paatoslikkust ja sümboolikat.

Peale taasiseseisvumist, mil mõned tahvlid eemaldati, ei meenuta enam miski mälestusmärgi päritolu. Seda enam, et memoriaal jäi pooleli ning selle teist etappi ei hakatudki ehitama. Memoriaali ei võetud püsivale kasutusele ja seetõttu puuduvad sellel seosed kommunistliku propaganda ja ideoloogiaga. Möödasõitjatele seostub ta pigem maastikuarhidektuurilise objekti ja Pirita tee kujunduselemendina.

Tegelikkuses on kompleks püstitatud saksa sõdurite haudadele, lisaks on sinna maetud ka 1941. aasta juulis maha lastud eesti lendurid, metsavennad ning Erna rühma sõdurid. Sinna ei ole maetud mitte ühegi „vabastajat“. Sisuliselt kannab memoriaal seetõttu hoopiski teist sõnumit – ta on kui mälestusmärk bolševismi ja kommunismi läbi kannatanutele ja selle vastu võidelnuile. Nüüd on allesjäänud osa sõjaväekalmistust korrastatud - iga aasta 8. mail tähistatakse seal pidulikult II Maailmasõja lõppu.

„On häbiväärne, et Eestis puudub tänaseni kommunismiohvrite mälestusmärk. Puudub keskne koht, kus meil oleks võimalik mälestada repressioonide läbi kannatanuid ja neis hukkunuid. Puudub koht, kuhu viia lilli ja süüdata küünal oma arreteeritud, küüditatud, maha lastud või teadmata kadunud perekonnaliikmete ja rahvuskaaslaste mälestamiseks,“ ütles ERL juhatuse liige Henn Põlluaas. „Kahju, kui hästi kujundatud ja teostatud kompleks armutult hävib. Teeme selle parem korda ja kujundame memoriaali ümber enda soovide ja vajaduse kohaselt. Maarjamäe memoriaal on sobivaim koht kommunismiohvrite mälestamiseks,“ leiab Põlluaas.

ERL pöördub kõigi asjasthuvitatud osapoolte, sh ajakirjanduse poole üleskutsega toetada ideed kujundada Maarjamäe memoriaal kommunismiohvrite mälestusmemoriaaliks. Meie ülesanne on teha kõik, et sellised koledused enam ei korduks. „Me oleme selle võlgu oma eelkäijatele, see on meie aukohus,“ kinnitas Henn Põlluaas.

ERL Pressitoimkond

Kommunismikuritegude hukkamõist ei ole äärmuslus

2011-05-10T02:27:00.000-07:00

Delfi ja mõned ajalehed tituleerisid eestlased, kes 9. mail Vene saatkonna ees toimunud piketil nõudsid Venemaalt Eesti okupeerimise ja kommunismikuritegude hukkamõistmist, halvustavalt marurahvuslasteks. Pronksokupandi juures pidutsenute jaoks, kes neidsamu kommunismikuritegusid idealiseerivad ja ülistavad, ei leidunud neil aga ühtegi paha sõna.

Selline lähenemine on tõeliselt ootamatu ja hämmastav, mida see loomulikult ei oleks, kui nii väljendaks end mõni Kremli hääletoru. Seda enam, et Eesti on mõistnud meie riigi okupeerimise ja annekteerimise ning Kommunistliku partei ja kõik organisatsioonid, mis selle repressiivpoliitikat ellu viisid, kuritegelikuks. Ka EL Parlamentaarne Assamblee on kommunismikuriteod hukka mõistnud ja nõuab nende tagajärgede likvideerimist. Tänaseks on maailmas II Maailmasõjasse suhtumises jõutud tulemuseni, et ka võitjaid tuleb kohelda rahvusvahelise õiguse reeglite kohaselt.

Ma ei hakka analüüsima, millest on põhjustatud ajakirjanduse selline lähenemine, või kuhu säärane suhtumine viib. Selle asemel toon ära ühe aasta vanuse Rait Maruste artikli. Tavaliselt ma teiste kirjutisi oma blogis ei edasta, kuid teen siinkohal siiski erandi.

12 aastat Strasbourgis Euroopa inimõiguste kohtus töötanud õigusteadlane Rait Maruste kirjutas:

Mõni aeg tagasi sai Strasbourgis Euroopa inimõiguste kohtus lõpu pikk ja kunagistele sotsialismileeri riikidele väga suure ühiskondliku kajaga kohtuasi Kononov Läti vastu.

Sündmus leidis Eestiski pinnapealset meediakajastust. Raevukad reaktsioonid järgnesid Vene valitsuselt ja peavoolu meedialt. Et emotsionaalsete ja poliitiliste reaktsioonide virvarris ei läheks kaduma asja sisu ega õiguslik sõnum, püüan teha kohtusaagast lühikokkuvõtte, sest see on oluline Eestilegi.

Kononovi kohtuasi

Vassili Kononov oli sündinud Lätis 1923. aastal ja oli selle riigi kodanik aprillini 2000, kui ta võttis Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse. 1942 kutsuti ta Nõukogude armeesse ja 1943. aastal saadeti partisanina Valgevenesse Läti piiri lähedale, kus temast sai partisanigrupi juht. 27. mail 1944, kandes Saksa mundrit, tungis see rühm Mazie Bati külla, mille elanikud olid Kononovi partisanide versiooni kohaselt reetnud teise partisanigrupi, mille sakslased likvideerisid. Kononovi grupp otsis läbi majad, leidis sakslaste relvi ja laskemoona. Külaelanikud olid oma kodus ja keegi vastupanu ei osutanud. Kohapeal hukati karistusoperatsiooni käigus üheksa inimest. Põlema pandi kaks majapidamist, kuhu elusana suleti neli inimest, neist kolm naist, kellest üks oli viimaseid päevi rase.

Lätis algatati 1998. aastal sündmuse uurimine, mis päädis Läti ülemkohtu otsusega mõista Kononov süüdi sõjakuritegudes Lätis kehtinud 1961. aasta Nõukogude Liidu kriminaalkoodeksi alusel. Otsust põhistati rahvusvahelisele õigusele toetudes, sealhulgas Genfi 1949. aasta konventsioonidele tsiviilisikute kohtlemise kohta sõjaolukorras ja 1907. aasta Haagi konventsioonidele. Kohtualusele, arvestades tema kõrget iga, mõisteti aasta ja kaheksa kuu pikkune reaalne vanglakaristus.

Kohtualune ei nõustunud sellega, leides, et ei tolleaegne siseriiklik (s.o nõukogude) ega rahvusvaheline õigus käsitanud tema toimepandud tegusid kuritegudena ja sellele vastavalt puudus õiguslik alus tema karistamiseks. 1961. aasta kriminaalseadust kasutati tema suhtes tagasiulatuvalt, mis on vastuolus õigusprintsiipide ja Euroopa inimõiguste konventsiooni 7. artikliga. Seetõttu leidis Kononov, et ta ei saanud ette näha oma tegude sõjakuritegudena karistatavust ning selline karistamine on poliitiline.

Strasbourgi kohtu koda otsustas algul häältega 4:3 Kononovi kasuks. Läti valitsus taotles asja uuesti läbivaatamist, see taotlus rahuldati ja kohtu suurkoda otsustas häältega 14:3 Läti valitsuse kasuks, leides, et Läti kohtud ei rikkunud Kononovi süüdi mõistes Euroopa inimõiguste konventsiooni.

Seega tunnistati Läti ülemkohtu otsus õiguspäraseks. Nagu märgitud, põhjustas see väga terava reaktsiooni Vene valitsuselt ja selle meedialt, kus otsust nimetati Nürnbergi printsiipide revideerimiseks, süüdistati kohut natsipoole valimises ja neonatsismis ja ähvardati revideerida Venemaa suhteid Euroopa Nõukogu ja kohtuga.

Erakordse kaaluga kohtuotsus

Kõnealusel kohtuotsusel on erakordne kaal, sest selle keskmes oli küsimus, kas Euroopas jääb Teise ilmasõjaga seotud sündmuste õiguslikus hindamises domineerima võitjate või rahvusvaheline õigus ja tunnustatud õigus- ja humaansusprintsiibid. Võitjate õigus tähendanuks lühidalt seda, et sõjakuritegusid panid toime ja on nende eest vastutavad ainult kaotajad (natsid ja nende liitlased).

Selle selgitamiseks, kas 1944. aastaks oli välja kujunenud küllalt selge õiguslik baas kaebaja (Kononovi) tegude õiguslikuks hindamiseks ja süüdimõistmiseks, analüüsis kohus väga pikalt ja põhjalikult rahvusvahelise õiguse, eriti sõja- ja humanitaarõiguse arengut kogu 1944. aastale eelnenud perioodil.

Kohus osutas, et 1944. aastaks oli välja kujunenud rida sõjapidamise printsiipe, mis olid kinnitatud hulgas tolleaegsetes rahvusvahelistes lepingutes, alustades 1863. aasta Lieber Code’ist, mis käsitas naiste kaitset sõjas, Haagi konventsioonidest tsiviilisikute kaitse ja õiguste kohta, eriti Haagi 1907. aasta konventsiooni võitlusest väljalangenud sõdalaste kohtlemise suhtes.

Kohus leidis, et isegi kui eeldada, et külaelanikud oli vaadeldavad vastaspoole võitlejatena, oli neil õigus humaansele, sõjavangidele kohasele kohtlemisele. Nad tulnuks relvitustada, vangistada ja anda üle õigusemõistmiseks. Kui aga käsitada neid tavaliste tsiviilisikutena, mida nad tõenäoliselt olid, olnuks nendel veel suurem õigus kaitsele ja tsiviliseeritud kohtlemisele.

Kohus märkis neile õigusallikaile toetudes, et vaenlase vormirõivaste kandmine, vastuhakust hoidunud inimeste kohapeal hukkamine (sealhulgas raseda naise elusalt põletamine) ja tsiviilisikute vara põletamine olid tolle aja rahvusvahelise õiguse kohaselt sõjakuriteod. Seega oli selge rahvus-vahelis-õiguslik alus Kononovi süüdimõistmiseks Läti kohtutes. Et need kuriteod olid rahvusvahelises õiguses aegumistähtaegadega piiramata, polnud nad aegunud.

Küsimusele, kas kaebaja oleks oma tegude toimepanemise ajal pidanud ette nägema nende karistatavust sõjakuriteona, vastas kohus jaatavalt. Nagu eespool osutatud, olid asjakohased põhimõtted küllalt selgesti rahvusvahelises õiguses fikseerunud ning Venemaa ja hiljem Nõukogude Liit oli nende normide väljakujundamise üks osalisi. Peale selle selgitas kohus oma praktikale viidates, et vastutava ohvitserina pidi Kononovile nagu igale teisele normaalsele inimesele olema selge, et tsiviilisikute sihilik brutaalne tapmine ja vara hävitamine on hukka mõistetav ja karistatav igas olukorras. Seega ei ole ainumäärav, milline oli täpne regulatsioon ja sõnastus tolleaegses kriminaalseaduses.

Vastuseks Kononovi väitele, et tema süüdimõistmine oli kättemaksuline ja poliitiliselt motiveeritud, vastas kohus, et riigil on õigus võtta isikuid kriminaalvastutusele eelmise reþiimi ajal toime pandud kuritegude eest juhul, kui riik toimib õigusriigi põhimõtete alusel ja järgib Euroopa inimõiguste konventsioonis fikseeritud põhilisi inimõigusi.

Üldise tähenduse kõrval on otsusel paar spetsiifilist Eestiga seotud elementi. Esiteks kasutas kohus oma lahendi põhistamisel korduvalt Martensi klauslit, tehes sellele mitu sõnalist otseviidet. Pärnu aukodanik Friedrich Fromhold Martens oli teatavasti Eesti päritolu rahvusvahelise õiguse professor, kes omaaegse Vene tsaaririigi teenistuja ja tunnustatud eksperdina lisas rahvusvahelisse õigusesse põhimõtte, et isegi sõjaolukorras tuleb järgida inimeste, sealhulgas võitlejate teatud humaanse kohtlemise reegleid. Praegu on see põhimõte tuntud Martensi klauslina.

Teiseks kinnitas Kononovi lahend paari Eesti vastu varem esitatud ja Strasbourgis tehtud otsustuse (Kolk, Kislõi, Penart) põhjendatust ja paikapidavust. Need kaebajad teatavasti vaidlustasid sõjajärgsel perioodil Eestis toime pandud küüditamiste eest süüdimõistmise. Strasbourgi kohus lükkas need kaebused tagasi kui vastuvõtmatud ehk teisisõnu: ei leidnud Eesti võimude poolt konventsiooni rikkumist.

Pärnu Postimees 29.05.2010
http://www.raitmaruste.ee/meedia/sojakur...mal-poolel

Kas Delfi meelest on ka Euroopa Kohtu otsus kantud äärmuslusest ja marurahvuslusest? Kas peaksime kuulutama, et Venemaa ei okupeerinudki Eestit ning genotsiid, tapmised ja küüditamised olid igati normaalse elu juurde kuuluvad asjad? Mis toimub?

Kautla massimõrva, kus punased "vabadusetoojad" terve küla koos inimestega maha põletasid mäletab vist iga eestlane. Mitte kedagi ei ole selle eest karistatud ja minuteada pole Eesti riik süüdlasi otsinudki. Samas süüdistab Venemaa tänaseni eesti sõdureid, fabritseeritud tõendite, ebainimlike ülekuulamiste ja piinamiste teel saadud ülestunnistuste alusel, Valgevenes toimepandud väidetavate tsiviilelanike tapmiste eest. Ei pruugi vist öeldagi, et see on vale ja laim, kuid selle eest mõistsid kommunistide troikad peale sõda kümneid või isegi sadu eestlasi surma. Kas peame ka sellega nõus olema, või võime siiski valed ja vaenuliku propaganda ümber lükata, kartmata, et eestlasi selle pärast äärmuslasteks tituleeriks?

Loodan, et tegemist oli siiski vaid keelevääratusega.

Venemaa peab tunnistama kommunismikuritegusi

2011-05-06T02:01:00.000-07:00

Eesti Rahvuslik Liikumine korraldab 9. mail kl. 12.00 Pikal tänaval Vene saatkonna ees piketi kommunismi kuritegude hukkamõistmiseks.

"Simon Wiesenthali keskus on taas oma aastaraamatus teinud Eesti Vabariigile etteheiteid „natsikuritegude“ uurimise leiguse kohta. Aga kas Eesti riik, vaevalt ühe miljoni etnilise eestlasega riik, kes on üle elanud suurriikide Saksamaa ja Nõukogude-Venemaa genotsiidi ja okupatsiooni, peab kandma kollektiivset ja rahvuslikku vastutust tegude eest, mida on sooritanud need impeeriumid?" teatas Eesti Rahvuslik Liikumine.

"20. sajandi suurimate kuritegude eest ei kanna vastutust ei Eesti Vabariik ega Eesti rahvas. Teise maailmasõja vallapäästjad – Nõukogude Venemaa ja Suur-Saksamaa – pidasid Brestis ühist rõõmuparaadi sõja algatamise pärast. Just Venemaa kütuse, toiduainete ja materiaalsete ressursside najal alustas Hitleri-Saksamaa oma Euroopa-vallutusi," märgib rahvuslik liikumine.

"Nagu Saksamaa on võtnud vastutuse tehtu eest, nii nõuame ka Venemaalt kui Nõukogude Liidu õigusjärglaselt vastutust ja vabandamist 20. sajandi kommunismikuritegude eest. Ei ole kellelegi saladuseks, et holokaust kahvatab kommunistide poolt tapetud saja miljoni inimese, kümnete rahvaste hävitamise ja massiküüditamiste kõrval.

Vene sõdur ei ole iialgi Eestit vabastanud. Meie jaoks asendus üks okupatsioon palju hirmsamaga – sakslastel ei olnud vähemalt kavas eesti rahvast hävitada. Vabastamisest ei räägi ka kümned miljonid Nõukogude-Venemaa tapetud inimesed, miljonid vägistatud Saksamaa ja Ida-Euroopa naised, isegi mitte Tsaari-Venemaa intelligents ja Venemaa patrioodid, kes hävitati enamlaste verejanu nimel," seisab pressiteates.

Niikaua kui Nõukogude Liidu ja Venemaa kuritegusid õigustatakse ning eestlasi süüdistatakse fašismis ja natsilembuses, ei ole Eesti jaoks okupatsioon ega Teine maailmasõda lõppenud.

DELFI.ee
06. mai 2011
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/rahvuslik-liikumine-korraldab-9-mail-vene-saatkonna-ees-piketi.d?id=45422903

Meeleavaldus Tartu Rahu piiride kaitseks

2011-04-25T00:15:00.000-07:00

25-29.04. 2011, kl. 09-17.00 korraldatakse Toompea lossi ees nädalapikkune meeleavaldus Tartu Rahu piiride kaitseks ja nõudmaks 2005. aastal sõlmitud Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimisseaduse denonsseerimist ning moratooriumi seadmist loovutuslikele piiriläbirääkimistele. Venemaa on oma allkirja lepingult juba tagasi võtnud – tehkem seda ka meie.

Ürituse eestvedaja hr. Osvald Sasko Tartumaalt kuulutab protestinädalaks välja näljastreigi, et pöörata avalikkuse tähelepanu 5,2% Eesti alade jätkuvale okupatsioonile ja annektsioonile Venemaa poolt ning mõista hukka Eesti riigijuhtide põhiseadusevastane ja argpükslik loovutustegevus piiriküsimuses.

Tuletame meelde, et EV Põhiseadus sätestab, et Eesti territoorium on ühtne ja jagamatu, Eesti-Vene riigipiir on määratud Tartu Rahulepinguga ning Eesti ei sõlmi välislepinguid, mis on Põhiseadusega vastuolus. Tartu rahuleping kehtib ja on kantud ÜRO kehtivate rahvusvaheliste lepingute registrisse. Petserimaa ja Narva jõe tagused alad kuuluvad rahvusvahelise õiguse põhjal Eestile.

„Nii valitsuse kui ka Riigikogu liikmed on andnud vande täita Põhiseadust ja olla truud Eesti riigile. Ootame neilt otsustavaid samme põhiseadusevastase olukorra likvideerimiseks. Esmalt piirilepingu denonsseerimist ka meie poolt ja seejärel okupeeritud ja annekteeritud Eesti alade tagastamisnõude esitamist Venemaale,“ kommenteeris Henn Põlluaas, TRPS esimees: "Ainuüksi sealsete alade maavarade (põlevkivi, kriit, asbest, keraamikasavi, klaasiliiv) koguväärtus ulatub kümnetesse triljonitesse kroonidesse."

Kõik inimesed on oodatud ja teretulnud osalema meeleavaldusega ükskõik mis päeval, ükskõik mis kellaajal. Võtke kaasa ka oma pere, sõbrad, tuttavad, loosungid ja Eesti lipud!

Näidakem uuele Riigikogule, et eestlased ei tagane Tartu Rahulepingust ja nõuame selle täitmist nii Eesti Vabariigilt kui Vene Föderatsioonilt. 18.05.2005 .a. ETV/Foorum küsitluse järgi pooldas 82,5% vastanutest Tartu Rahulepingujärgsete piiride taastamist. Anname uuele Riigikogule ja valitsusele võimaluse näidata, et nad arvestavad rahva tahte ja Eesti riigi huvidega!

Jõudsime Eesti taasiseseisvumist oodata 50 aastat, jõuame oodata ka Petserimaa ja Narva jõe taguste alade tagasisaamist. Eesti ei vaja uut äraandmist ega uut piirilepingut!

Üritust toetavad:

Tartu Rahu Põlistamise Selts (TRPS)
Eesti Rahvuslik Liikumine (ERL)

Põlissoomlased aitavad kaitsta Eesti huve

2011-04-18T21:27:00.000-07:00

Põlissoomlased (Perussuomalaiset), komeedina Soome poliittaevasse tõusnud rahvuslik-konservatiivne erakond, tegi parlamendivalimistel suurepärase tulemuse. Kuigi teiste parteide ja vastaste propagandatuli, millega läks aktiivselt kaasa ka Eesti meedia, püüdis tituleerida neid äärmuslasteks, populistideks, ksenofoobideks, rassistideks jne, said põlissoomlased kolmanda tulemuse (39 kohta) peale Koonderakonda (44) ja Sotsiaaldemokraate (42). Tembeldamine ja äge kihutustöö vilja ei kandnud - Põlissoomlased olid ainus erakond, kes Eduskunnas kohti juurde sai. Ja võimsalt (+ 34). Neist 11 on naised. Sellega sai ümber lükatud ka väide, justkui ei hindaks põlisoomlased naisi. Timo Soini, Põlissoomlaste erakonna juht oli ka kõige enim hääli saanud kandidaat. Vaid umbes kolm tuhat häält jäi puudu, et ületada Koonderakonna tulemust.

Valimiste tulemused näitavad selgelt soomlaste tüdimust olemasolevatest erakondadest, stagnatsioonist ja senistest poliitilistest suundumustest. Valimised tõestasid rahuliku pinna all miilanud ootusi ja vajadust suurte ja põhimõtteliste muutuste järele terves ühiskonnas. Ühtaegu näitas see ka teatud tendentse ja suundumusi terve Euroopa maastaapides.

Eesti äsjatoimunud valimistega võrreldes on eriti hämmastav asjaolu, et sellist muutust ja rahvuslik-konservatiivsete ideede jõulist edasitõusu oleks tegelikult oodanud just nimelt Eestis, mitte rahulikus ja igavavõitu Soomes. Nn revolutsiooniline situatsioon ja vajadus muutuste järele oli selgelt hoomatav hoopis siin, mitte teisel poole Soome lahte. Ometi võitsid Eestis needsamad jõud, kelle juhtimisel oleme praegusesse majandus- ja demokraatia-, demograafia- ja suveräänsuskriisi sattunudki. Võib spekuleerida, kui suurt osa mängis siin e-hääletamise tulemus. Ei peeta seda ju turvaliseks ja võltsimiskindlaks kusagil väljaspool Eestit, ammugi mitte Soomes. See on tõsine mõttekoht... eriti seetõttu, et meie viimaste e-valimiste andmebaaside võltsimatust pole võimalik enam kontrollidagi - need hävitati väikeparteide ja üksikkandidaatide protestile vaatamata ära. Olgu sellega, kuidas on, kuid Soomes ei kavatseta e-valimisi sisse viia.

Mis aga ei hämmasta on EL poolt tulevad signaalid, kus on peale Soome valimistulemuste selgumist hoomatavad selged paanikamärgid stabiilsusfondi, EL ühtlustumise, immigrantide piiramatu sisserände, multikultuuristumise, liitriigistumise jne saatuse pärast. On need ju kõik asjad, mida euroskeptilised Põlissoomlased vastustavad. Selgelt on näha, et Brüsselile ei meeldi Timo Soini sõnad ja põlissoomlaste seisukoht, et soome lehma peab lüpsma Soomes ja ka piima jooma Soomes, mitte jagama seda laristavatele Euroopa heaoluriikidele ja pankadele. Põhjala ei saa lõpmatuseni lõunat üleval pidada.

Kuigi Põlissoomlasi süüdistatakse populismis ja sallimatuses, oleks raske ette kujutada, et EL käituks Soomega samamoodi nagu 2000. aastal Austriaga, kui Viinis tuli koalitsioonivalitsuse koosseisus võimule Jörg Haidleri juhitud paremrahvuslik Vabaduspartei ja Austriale määrati samal põhjusel poliitilised-diplomaatilised sanktsioonid ja boikott. Austria rahva tahtest sõideti teerulliga üle, sest EL juhtivtegelastele demokraatlike valimiste tulemus, paremrahvuslaste võit, lihtsalt ei meeldinud. Põhjenduseks toodi sulepeast välja imetud Austria "eemaldumine Euroopa väärtustest". Mõnedes ringkondades on sarnaselt püütud demoniseerida ka põlissoomlasi ja nende juhti Timo Soinit.

Survet ja sanktsioone Soomele oleks võinud karta ehk siis, kui valimistulemus oleks jäänud selliseks nagu oli peale poolte häälte lugemist. Sel hetkel olid Põlissoomlased erakondade seas esikohal. On ju EL keskvõimu positsioonid ja õigused tänaseks oluliselt tugevnenud ning surve rahvuslike aadete ja väärtuste hülgamisele on aastatega vaid kasvanud. Teisalt on aga kasvanud ka paljude liikmesriikide vastuseis multikultuuristumisele, mille tagajärjed on olnud just vastupidised soovitule. Meenutagem vaid Taani immigratsioonireeglite karmistamist ja Angela Merkeli tõdemust, et multikulti on kaputt. Samasisulisi avaldusi on teinud ka Austraalia endised peaministrid John Howard ja Kevin Rudd, Hispaania endine peaminister José Marķa Aznar, Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy ja Suurbritannia peaminister David Cameron.

Valitsust moodustada Põlissoomlased ei saa, kuid on selge, et tulevasse Soome valitsusse saab kuuluma mitmeid nende rahvuslik-konservatiivset maailmavaadet esindavaid kabinetiliikmeid. See ja suur osakaal parlamendis toob kahtlemata kaasa uute suundumuste ja ideede tuleku, või õigemini vanade heade ja läbiproovitud väärtuste naasmise Soome sise- ja välispoliitikasse ning otsustavama enda huvide eest seismise nii ida kui lääne suunal.

Loodetavasti avaldab Põlissoomlaste hiilgav valimistulemus positiivset mõju nii järjekindlalt võimu koondavale ja liikmesriikide suveräänsust vähendavale Euroopa Liidule, kui ka euroliidu oblastina käituva Eesti valitsusele ja Riigikogule. Meid on alati õhutatud võtma eeskuju põhjamaadest, eriti Soomest. Tehkem siis seda ja seadkem Lennart Meri poolt Eesti välispoliitika prioriteediks seatud umbmääraste, pahatihti põhjendamatute ja meid kahjustavate Euroopa "ühishuvide" ees esmasteks taas Eesti riigi ja rahva huvid. Kindlasti tõuseb Põlissoomlaste võidust sellisel kombel kasu ka Eestile.

Avaldatud Delfis 19.04.11 ilma viimase lauseta
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-polissoomlased-aitavad-kaitsta-eesti-huve.d?id=44337213&l=fplead

Iseseisvuspartei juht kui Keskerakonna käepikendus?

2011-04-13T04:14:00.000-07:00

Sain meili, kus mul soovitati tänast Keskerakonna häälekandjat Kesknädalat vaadata. Üllatusena leidsin sealt EIP juhi Vello Leito sulest ilmunud minu kohta käiva artikli. Tegemist on sellesama märtsikuise üllitisega, mille ma korra oma blogis juba ka ära tõin. Ma ei oska enam midagi asjalikku oma varasemale jutule lisada, niivõrd jabur on kogu see asi.

Ütlen vaid seda, et ei ma suuda ära imestada Leito (kellega mul ei ole vähimatki pistmist ega kokkupuudet), kustumatut viha minu vastu, et ta ründab mind juba käsikäes Keskerakonnaga. Ju olen nii tähtis tegelane, et ka suurpartei, mille niidid ulatuvad Kremlisse välja, kõige võimsamad kahurid tuleb mürisema panna. Las terve maailm näeb, millist ohtu Henn Põlluaas endast kujutab!

Sellest sammust on aga näha, kes on Vello Leito tegelikud sõbrad, koostööpartnerid ja võitluskaaslased. See seletab ehk ka asjaolu, miks on EIP Leito juhtimisel sedavõrd marginaliseerunud ja alla käinud. Seega esitan intrigeeriva küsimuse - kas Iseseisvuspartei juht pole äkki Keskerakonna käepikendus ja mõjuagent?

Head EIP liikmed - kui kaua te lasete tal EIP-d naeruväärseks teha?

Link tema artiklile Kesknädalas:
Vello Leito: Henn Põlluaas - Eesti poliitilise (pordu)parnassi turvamees
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=16677

Peatage elektrooniliste valimistulemuste hävitamine!

2011-04-11T11:54:00.000-07:00

8. aprillil VVK-le edastatud pöördumine:

Lugupeetud valimiskomisjon, Teie poole pöörduvad Eesti Iseseisvuspartei, Eesti Kristlikud Demokraadid ja järgmised möödunud Riigikogu valimistel kandideerinud üksikkandidaadid - Veiko Rämmel, Aivar Koitla, Henn Põlluaas, Ingvar Tšižikov, Ragnar Nurmik, Kalle Hiob, Toomas Trapido, Siiri Sisask, Mart Helme, Martin Helme, Valdo Paddar, Taira Aasa palvega mitte kiirustada elektrooniliste häälte andmete hävitamisega!

Meieni jõudnud teabe kohaselt teatati Vabariigi Valimiskomisjoni poolt, et Teil on inimestele heameel teavitada, et tavapärane e-hääletamise andmete hävitamise protseduur leiab aset esmaspäeval, 11. aprillil 2011 algusega kell 11.30 Vabariigi Valimiskomisjonis (Toompea 1, Tallinn).

Seoses eeloleva teatega jääb meile arusaamatuks, miks nende andmete hävitamine Teile sellist heameelt peaks tegema, nagu meile saadetud kirjast aru võib saada? Meil on Teile seoses planeeritud andmete hävitamisega järgmine palve:

Seoses tõekspidamisega, et ausate asjade olemus seisneb nende ääretus lihtsuses ja läbipaistvuses, palume Teid tõestamaks rahvusvahelisele üldsusele, et Eestis 6. märtsil 2011 toimunud valimised olid ausad, mitte kiirustada elektrooniliste häälte andmete hävitamisega ja muuta need andmed läbipaistvateks täiendavatele välismaailma IT spetsialistidele. Seega palume me säilitada elektrooniliste häälte andmekandjad veel kuni üheks aastaks või arhiveerida need pikemaks ajaks tulevastele põlvedele Riigiarhiivis, et nende tulemustega saaksid tutvuda ka meie järeltulevd põlved ning paljud rahvusvahelised organisatsioonid ja riikide valitsusdelegatioonid, kellele meie riigi ja kodanike isikuandmed paraku mitte midagi ei ütle.

Loodame, et meie riik ei vali teed läbipaistmatusele, ei asu paaniliselt ja kiirustades elektroonilisi valimistulemusi hävitama ning avalikustab välisekspertidele meie tegelikud valimistulemused just sel määral, mille alusel oleks võimalik elektroooniliste häälte tegelikku hulka ja adressaate eksimatult ka tuvastada.

Raivo Orgussaar

Avaldatud: Äripäev 10.04.2011
http://www.ap3.ee/?PublicationId=fc0f960d-6b2e-4ef2-aaa9-180f8fbe2727

Kes ütleks Ilvesele tõtt?

2011-04-07T23:00:00.000-07:00

Alles see oli, kui tänu Wikileaks´i paljastusele saime teada, mida Toomas Hendrik Ilves Eesti kohta arvab – üks väike, vaene ja vilets riik, mille presidendiameti ta vaid armu pärast vastu võttis. Täna näikse president hoopis teisel seisukohal olevat. Uue Riigikogu ees kõneledes teatas Ilves, et Eesti olevat täiskasvanuks saanud. See toovat kaasa kohustuse panustada Euroopa stabiilsusmehhanismi, et toetada neid, kellel on Eestist kehvemini läinud.

Majanduskriis, inflatsioon, tööpuudus ja massiline majanduslik pagulus ei anna küll mingit alust väitele, justkui Eesti oleks täiskasvanud ja suurepäraselt hakkamasaav riik. Isegi kui hullem olevat juba möödas. Kas tõesti oleme Ilvese meelest sedavõrd heas seisukorras ja rikkamad kui Kreeka ja Iirimaa ning peatselt ka Portugal ja Hispaania, et panustada stabiilsusfondi 1,3 miljardit nende toetuseks? Ja see on tõenäoliselt alles algus.

Säärane irratsionaalne uskumus võimaldab teha mitmeid veidraid oletusi. Esiteks - valitsus varjab presidendi eest olulist teavet Eesti majanduslike näitajate kohta, või teevad seda presidendikantselei ja tema nõunikud. Kes ütleks talle tõtt? Teiseks - Ilves on oma eelkäija, president Lennart Meri kombel loobunud lugemast Eesti ajalehti. Või puudub presidendil internet ja elementaarsed arvutikasutamise oskused?

Ilmselgelt on kõik eelpooltoodud oletused väärad. Küllap on president suurepäraselt kursis Eesti majanduse tegeliku olukorraga ja oskab võrrelda meie SKT-d, elatustaset, pensione, töötuse taset ja keskmist palka Kreeka ja Iirimaa omadega. Seega ei tohiks talle olla saladuseks, et Eesti on üks vaesemaid riike eurotsoonis ja meil läheb tegelikult kordades kehvemini kui eelpoolmainitutel. Selle asemel, et Eesti toimetuleku ja jätkusuutlikuse arvel hoida üleval statistikat võltsinud rikaste riikide pillavat elatusstandardit ja kaitsta nende erapankurite multikasumeid, peaksime muretsema hoopis meie enda inimeste toimetuleku eest. On ju Eesti hinnatase kohati kõrgem, elatustase, pensionid, palgad, lastetoetused, töötuabirahad jne, aga kordades väiksemad. Suur osa Eesti elanikkonnast elab vaesuses, allpool elatusmiinimumi ja ca 30 000 last näevad nälga. Nende näitajate alusel klassifitseerime tegelikult ise abisaajaks, mitte abiandjaks. Kõik see ei tohiks presidendil teadmata olla.

Ja ega olegi. Ilves nentis Riigikogus: „Me teame oma nõrkusi, mille äsjane majanduskriis halastamatult paljastas. Riik on abitu just sel hetkel, kui kodanikud loodavad tema toele ja abile. Eestil napib veel tugevuse varu. Teiste hädad ei muuda karvavõrdki väiksemaks Eesti muret ja meelekibedust, mida ränk majanduslangus tõi meie peredesse ja ettevõtetesse.“

Teades väga hästi tegelikku olukorda, kutsub Ilves Riigikogu üles seda muret ja meelekibedust veelgi suurendama, toetades riigi laostamist pea viiendiku riigieelarve äraandmise teel fondi, millest raha tagasisaamise võimalust hindavad sõltumatud asjatundjad nullilähedaseks. Veelgi hullem on olukord, kui peaksime stabiilsusfondi antava raha laenama. Sellisel juhul jääksid meie kanda ka kümnetesse miljonitesse ulatuvad intressid. Presidendilt võiks ju eeldada kõnealuste summade kolossaalse mahu ja nende Eesti majandusest väljaviimise tagajärjel tekkiva tagasilöögi tagajärgede mõistmist. Miks ühineb Ilves ühepäevaperemehena käituva valitsuse ettepanekuga? Et näidata maailmale, justkui poleks ta enam vaese ja viletsa, vaid hoopis rikka ja täiskasvanud riigi president?

Samal ajal kutsus Ilves oma kõnes üles ühiskonda sidusamaks ja seeläbi tugevamaks muutma ning kinnitas, et: „Täna sõltub Euroopa Liidu liikmesriigi tõsiseltvõetavus üha enam tema vastutustundlikust käitumisest. “ Nõus, kuid kas tõesti tähendab vastutustundlikkus Eesti muutmist teiste laristamise kinnimaksjaks ning hoolimatust enda kodanike heaolu ja riigi jätkusuutlikuse suhtes? Kuidas aitab see ühiskonda sidusamaks ja tugevamaks või Eestit riigina tõsiseltvõetavamaks muuta? Ega aitagi, kõnealuse summa Eesti majanduse arengusse paigutamine aitaks aga kindlasti. Siis pakuks ka Eesti kõigile oma kodanikele elamisväärset elu.

Isegi Euroopa nn ühishuvide järgimisel peab olema mingi piir. Tervel mõistusel ja majanduslikul reaalsusel põhinev piir, millest üle minna ei tohi. Ühishuvi ei ole enam ühishuvi sellest hetkest, mil ta meid endid kahjustama hakkab. Ligi ja valitsuse poolt heaks kiidetud Eesti osalus stabiilsusfondis on pehmelt öeldes vastutustundetu ja rumal.

Kui Eesti riik on presidendi sõnul täiskasvanud, siis peab ta ka käituma täiskasvanu kombel ja julgema välja öelda, miks meil pole võimalik stabiilsusmehhanismi selliselt panustada. Arvud ja võrdlev statistika on selleks täiesti piisav argument. Kas tõesti arvatakse, et EL-s meie tegelikku olukorda ei teata? Kuid, nagu öeldakse – loll saab ka kirikus peksa.

Avaldatud Delfis 08.04.2011
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-kes-utleks-ilvesele-tott.d?id=43532175

Riigikohus on valitsuse puudel

2011-04-05T07:07:00.000-07:00

Umbes nädalase hilinemisega jõudis lõpuks ka minuni Riigikohtu otsus lükata minu hagi käsitlemine tagasi. Põhjenduseks toodi ikka seesama jabur väide, justkui oleksin ma oma protesti esitanud hilinemisega. Absurd!

Õigusteadlase Ando Lepsi ennustus, et Riigikohus hakkab asja käsitlema, sest vastasel juhul saaks tõestust fakt võimude lahususe printsiibi rikkumisest ja demokraatia puudumisest Eestis, ei pidanud paika. Seega võib ainult tõdeda, et Riigikohus ei ole erapooletu õigusorgan, vaid võimude (kes on oma karistamatuses veelgi ülbemad ja küünilisemad kui võis arvata) käsutäitjast puudel. Mis on iseenesest absurd!

See ei ole mul muuseas esimene kogemus Riigikohtuga. Ka 2005. aastal lükati minu hagi, milles vaidlustasin Eesti-Vene piirilepingu kui põhiseadusevastase, seda arutamata tagasi. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelvalve komisjon, mille üheksast liikmest kaheksa olid endised kommunistid ning nõukogude okupatsioonivõimude kohtunikud ja prokurörid, teatasid, et üksikisikul ei ole lubatud esitada protesti avalike huvide kaitseks. Absurd!

Hagi koostamises aitas mind toona üks anonüümseks jääda sooviv õigusteadlane, Eesti juhtivamaid rahvusvahelise õiguse spetsialiste, kes ennustas tegelikult ette ka lõpptulemuse. Tema sõnul pidi Riigikohus minu hagi ükskõik millisel ettekäändel tagasi lükkama, vastasel juhul oleks nad pidanud seda arutama hakkama. Sellisel juhul poleks neil teist võimalust jäänud, kui minu hagi rahuldada. Nii ka läks. Mul keelati ära isegi istungil viibimine. Absurd!

Absurd! See sõna näikse kirjeldavat kogu meie tänast poliitilist süsteemi, milles valitsus, riigikogu, õiguskantsler, kohtud jne, ühesõnaga seadusandlik ja täidesaatev võim on moondunud ja keerdunud ühtseks pulbitsevaks ja demagoogiavahtu väljaajavaks korruptiivseks olluseks, mille ainus eesmärk on võimuloleva elitaarse kliki era ja parteihuvide tagaajamine ükskõik mis hinna eest. Ei muutu ka nüüd, peale valimisi midagi, sest riigikogu ja valitsus moodustati just selline, nagu niiditõmbajad olid planeerinud ja parteide tagatubades paika pannud. Valimistel ei täitunud ju mitte rahva tahe, vaid nimekirjade koostajate tahe. Absurd, et Eesti Vabariigis peab üldse sellisel teemal rääkima.

Ei hakka ma seda asja ka Euroopa Kohtusse edasi kaebama. Minu usk neisse kadus peale seda, kui Soome jurist Kari Silvennoinen esitas sinna mõni aasta tagasi hagi Venemaa vastu ja talle vastati puhtas vene keeles, et enne tuleb tal käia läbi kõik kodumaised st. Venemaa (sic!) kohtutasandid. Absurd!

Ootan

2011-03-25T04:12:00.000-07:00

Ootan juba mitu päeva, millal Riigikohtu otsus minu hagi mittekäsitlemise kohta ka minuni jõuaks. Lehtedest küll lugesin, kuid minule pole mitte keegi vaevunud seda teatama. Eks ma ootan siis edasi. Ekskommunistide poolt juhitavas EV-s ja Riigikohtus sedaviisi need asjad ilmselt käivadki. Postkommunistlikult.

Kogu tõde minust enesest

2011-03-22T05:00:00.000-07:00

Eile pööras üks hea inimene minu tähelepanu üllitisele, mis tervenisti on pühendatud minu tagasihoidlikule isikule ja milles paljastatakse kogu minu rahvavaenulik ja tagurlik olemus. Kirjutises tituleeritakse mind uhkelt "poliitilise porduparnassi turvameheks" (on alles tiitel välja mõeldud!), kes protesteerides e-valimiste korralduse üle, teeb tegelikult valitsuse huvides suitsukatet peamistele valimisrikkumistele ja võltsimistele.

EIP esimehe Vello Leito fantaasia ja sõnaseade, no kes see muu siis jälle minu peale klähvib, on tõesti ületamatu. Ei tea, miks ma tal alailma hambus olen, kuid ülemäära ei tahagi ma oma pead sellega vaevata. Tal võivad ju mõned huvitavad mõtted ollagi, kuid minu asjassesegamine ja ründamine on lihtsalt üks tema järjekordne skitsofreeniline luul. Tegemist on ilmselgelt haige inimesega, kelle peale ma ei kavatsegi oma aega raisata ega ka tema pettumuseks diskussiooni laskuda. Head tervist ja selgeid hetki talle.

Aga lugege ometi ise. Enne seda tahaks kõigi inimeste ees südamest vabandada ka selle eest, et olen 180 cm pikk, ei kanna prille, armastan hiina toitu ja pole lugenud kõigi rahvaste suure isa ja päikese, generalissimus Jossif Vissarionovitš Stalini ega härra Leito surematuid teoseid. Vabandan ja tunnen puhtsüdamlikku kahetsust ka kõigi ülejäänud asjade eest, mis hr. Leitole iial pähe võivad tulla.

EIP päikese Vello Leito kirjutis asub järgmisel aadressil:

http://www.iseseisvuspartei.ee/test/index.php/artikleid-liikmetelt-avatud/items/vello-leito-henn-polluaas---eesti-poliitilise-40pordu41parnassi-turvamees.html

Vello Leito: Henn Põlluaas - Eesti poliitilise (pordu)parnassi turvamees

„Vaidlustasin Vabariigi Valimiskomisjonis Riigikogu valimiste elektroonilise hääletamise korralduse eelhääletamise päevadel 24.02 - 2.03.2011 seetõttu, et kasutatav valimisrakendus ei kuvanud kandidaatide nimesid korrektselt. Nimekirja lõpus olevate üksikkandidaatide nimed ei olnud nähtavad ja seetõttu polnud valijatel võimalik neile hääli anda (vt. Lisa 1: Kaebus Vabariigi Valimiskomisjonile),“ Henn Põlluaas, Sõltumatu Infokeskus, 16.03.2011, SI-122.

Seega siis tehnilised üksikasjad: Windowsi versioon, font jne. Pole huvitav. Palju põnevam on see, miks Põlluaas ei võtnud asja ette laiemas plaanis, nii nagu seda tegi Paavo Pihelgas oma kaebuses VVKle näidates ära turvaukude olmasolu (=võltsingute võimalus) e-hääletuse programmi-majanduses.

Veel. Miks ei märka Põlluaas rängalt lonkavat loogigat selles, kuidas jaotusid e- ja eelhääled parteide kaupa protsentuaalselt. Need hääled moodustasid kogu häältemahust 36,4%. Kui nüüd reastada parteid saadud e- ja eelhäälte protsentuaalse mahu järgi keskmise suhtes, siis saame arvrea:

REF – 120%
EER – 107%
IRL – 103%
RL – 102%
EKD – 101%
SDE – 90%
KE – 87%
EIP – 78%
VEE – 60%

Seega tõmbas e-hääli magnetina Reformierakond, korraliku reha said VEE ja EIP, vingelt väänati hääli välja Keskerakonnalt. Ikka üks ja seesama kuvand kust hääled tulevad ja kuhu need lähevad.

Ja miks Põlluaas ei märka isegi seda, kuidas e-hääled kuhjusid Reformierakonna tipptegijatele personaalselt? E-häälte osakaal kõikidest häältest oli 15,4%. Aga vaadake kuidas sai e-hääli REFi juhtkond: Keit Pentusel 43,6% häältest olid e-hääled, Kaja Kallasel 42,3%, Paetil 36,6 jne. Samas teisest küljest SDE liider Sven Mikser sai e-häältena 25% oma koguhäältest jne, kuni Edgar Savisaareni välja, kes sai vaid 9,7% häältest e-hääletusel. Tegemist on sedavõrd silmatorkava erinevusga, et peaks nagu silma lausa välja torkama.

Põlluaas ei läinud kaasa Pihelgasega tõestamaks, et kogu e-hääletus on kriminaalne inimõiguste rikkumine, tõik, mida tunnustab kogu maailm peale Eesti. Ei läinud kaasa sellepärast, et see ei kuulu tema ülesannete hulka. Tema ülesanded nõuavad nimelt e-hääletuse „legitiimsuse“ toetamist, „hea tava“ rahvale pähemäärimist. Ta kolistab tehniliste ükiskasjade kallal, et tekitada palju suitsu - palju tühje sõnu. Taktika on lihtne: ummistada inimeste tähelepanu tähtsusetute detailidega, et need mõtleksid: näe, nii pisikestest asjadest nii palju kära, juusiis asi ise on õige, kui midagi tõsisemat ei leita.

Loomulikult jääb Põlluaasa vaateväljast kõrvale ka see kõige-kõigem, et valimised loetakse toimunuks legitiimselt üksnes siis, kui inimestel on võimalus jälgida eranditult kõikides jaoskondades kõikide häälte liikumist füüsiliselt, seda filmida. Sellise võimaluse tagab üksnes valimine valimispäeval jaoskondades, kus kastid on läbipaistvad ja sedelid liiguvad nii, et on optiliselt jälgitavad ilma katkestuseta. Demokraatlike valimiste põhinõue on, et valimised tuleb üles ehitada vaatlejakeskselt, st et näiteks mina kui kandideerija ja vaatleja, pean saama vaatluse kaudu tõestuse, et kõik hääled läksid ainult sinna kuhu hääletajad soovisid ja mitte ükski hääl ei läinud kuhugi mujale.

Lõpetuseks: miks Henn Põlluaas ei seisa ausate valimiste eest, valimisvõltsingute vastu? Aga sellepärast, et Eestis kõik valimised võltsitakse ja Eesti poliitilisel parnassil asuvad üksnes need, kes sinna saanud valede, ajupesu, valimisvõltsingute jne kaasabil, ning nende kõrval veel need, kes sinna kaasa võetud kui kohatäitjad ja hääletamismasinad. Henn Põlluaasa taolised „õiguseotsijad“ on need, kes tõkestavad tõele tee parnassile ja kaitsevad valet ilmsikstulemise eest. „Henn-põlluaasad“ on turvamehed Eesti poliitilisel (loe: pordupoliitilisel) parnassil.

Vello Leito

20.03.2011

PS! Loe kodulehelt ka minu 15.07.2009 artiklit: „Libarahvuslast ära tunda on väga lihtne“.

Soovitan lugeda, ka see üllitis on pühendatud minule ja ka selles artiklis paljastab Leito minu tegelikku olemust :)

Panen siia ka oma heade sõprade Martin Helme ja Aivar Koitla kommentaarid:

Aivar: Leitol ei ole tõepoolest peakolus kõik korras. Hennu viide e-valimiste vigadele ongi osa infost valimiste võltsimise ja moonutamise kohta. Kahjuks on see konkreetne Hennu poolt välja toodud asjaolu ainus tõestatav asi, millele viitas üks IT-spetsialistist valija. Me ei saagi lahmida umbropsu kõiki teisi isikuliselt süüdistades kes teab milles. Kogu meie valimiskampaania oli nagunii üles ehitatud ju sellele, et tuleb muuta oluliselt Eesti valitsemise aluseid, sealhulgas ka valimisseadust, mis ei ole vastavuses demokraatia ja ka Põhiseadusega.

Martin: Huvitav, kes keelab tal ise neid valimisi vaidlustada just neil põhjustel, mis talle korda lähevad. Leito on selles mõttes tore inimene, et ta ei lase kunagi kellelgi meelest minna, miks temasse tuleb suhtuda nagu pidalitõbisesse vaimuhaigesse.

Andsin edasikaebuse Riigikohtusse

2011-03-16T12:20:00.000-07:00

Panen siia oma protesti Riigikohtule, milles taotlen Vabariikliku
Valimiskomisjoni otsuse ja e-hääletuse tulemuste tühistamist. Kaalusin ka seda sammu pikalt, sest nii mõnigi meediakanal on näidanud mind kui tola, kes ei jaga arvutist ega selle kasutamisest tuhkagi ja protsessib nüüd vaid hetkekuulsuse nimel. Olgu pealegi, arvan, et tolategu oleks tegelikult just selle tõttu suu vett täisvõtmine.

Nagu olen öelnud, küsimus ei ole mitte minu häältes. Küsimus on printsiibis ja põhimõtetes. Leppides täna valimistel tehtava näiliselt väikese vea ja rikkumisega, võidakse homme samamoodi suhtuda juba ka suurtesse rikkumistesse. Tegelik küsimus on, kas Eesti on õigusriik või mitte. Selline see taotlus siis on:

Eesti Vabariigi Riigikohus

Henn Põlluaas
16.03.2011

EDASIKAEBUS

Vaidlustasin Vabariigi Valimiskomisjonis Riigikogu valimiste elektroonilise hääletamise korralduse eelhääletamise päevadel 24.02 - 2.03.2011 seetõttu, et kasutatav valimisrakendus ei kuvanud kandidaatide nimesid korrektselt. Nimekirja lõpus olevate üksikkandidaatide nimed ei olnud nähtavad ja seetõttu polnud valijatel võimalik neile hääli anda (vt. Lisa 1).

Valimiskomisjon ei käsitlenud minu kaebust kaebusena, tuues ettekäändeks, et kuna elektrooniline hääletamine lõppes 2. märtsil 2011.a, siis algas kaebuse esitamise tähtaeg 3. märtsil 2011. a ja lõppes 5. märtsil 2011.a. Seega olevat minu pöördumine esitatud hilinenult (Lisa 3).

Selle väitega ei saa nõus olla. Valimised on terviklik tegevus - eel- ja põhivalimised ei ole kaks erinevat ja eraldiseisvat valimist. Tegemist on Riigikogu valimistega 2011, mitte eraldieksisteerivate elektroonilise ja päris Riigikogu valimistega. Kuna valimised lõppesid 06.03 ja mõlemad valimistulemused avaldati lõplikult 07.03, siis algas kolme päevane kaebuse esitamise tähtaeg just sellel kuupäeval. Mina esitasin kaebuse elektrooniliselt 09.03 ja igaks juhuks ka paberil 10.03 – järelikult mahtus see seaduses sätestatud 3 päeva sisse.

Valimiskomisjoni vastuses antakse mõista, justkui oleks viga olnud valijatepoolne, kes ei osanud arvutit kasutada. See ei vasta tõele. Aivar Silma, kes probleemi avastas ja Valimiskomisjoniga ühendust võttis on IT üliõpilane, kellel on sellel alal suurepärased teadmised. Et viga oli just nimelt valimisrakenduses, seda kinnitas ka A. Silma õppejõud IT Collage-s Antti Andreimann, kes tõdes, et selline olukord ei ole normaalne ja on „paras pähkel“ ka osavale arvutikasutajale (Lisa 2). Mis siis veel tavakasutajatest rääkida.

Pole kahtlustki, et programm peab olema 100% toimiv kõikide fontide ja resolutsioonidega ning igati läbi testitud. Antud juhul see nii ei olnud, „ärakadunud“ kandidaatide nimesid ei olnud võimalik ekraanil ülespoole keerata. Küsimus ei olnud arvutikasutajas. Et valimisrakenduse loonud firma programmid ei funktsioneerinud normaalselt, näitas ka valimistulemuste kokkuarvestamisel toimunu.

Kuigi Valimiskomisjon tunnistas e-valimiste käigus, et nende kasutatav valimisrakendus ei tööta Windows 7-ga tõrgeteta - nende spetsialisti sõnul olevat Windows „loll“ (Lisa 2), ei võetud midagi ette, et olukorda parandada. Tegemist on ränga õigustatud ootuste, kodanike valimisõiguse ja kandidaatide võrdse kohtlemise printsiibi rikkumisega. Kas siis, kui arvutiekraanidel oleks kandidaatide nimekirjast puudunud Henn Põlluaasa asemel nimed nagu Ansip, Laar, Savisaar jt., oleks samuti öeldud, et pole midagi teha, nagu öeldi, kui Valimiskomisjoniga ühendust võtsin?

Lähtuvalt eelpoolöeldust ja enda Vabariiklikule Valimiskomisjonile esitatud kaebusest, esitan Riigikohtule taotluse vaadata läbi Valimiskomisjoni otsus Riigikogu valimiste tulemuste kohta ja tühistada e-hääletuse tulemused ja e-hääled.

Kuna sain Valimiskomisjoni vastuse e-maili teel 14.03, kl. 16.16, siis on mul seadusest tulenevalt õigus kaevata otsus kolme päeva jooksul edasi Riigikohtusse. Kolmepäevane tähtaeg lõppeb 17.03, kl. 16.16. Seega on ka käesolev taotlus esitatud õigeaegselt.

Lugupidamisega,
Henn Põlluaas
üksikkandidaat nr. 887

LISA 1. Kaebus Vabariigi Valimiskomisjonile
LISA 2. Kirjavahetus Vabariigi valimiskomisjoni, valija ja kandidaadi vahel.
LISA 3. Vabariikliku Valimiskomisjoni vastus
Avalduse lõpp.

P.S. Andres Raid küsis seoses minu protesti tagasilükkamisega Urmas Sutropilt, Eesti Keele Instituudi direktorilt ning Tartu Ülikooli antropoloogilise ja etnolingvistika professorilt, kuidas suhtuda keelelisest aspektist Valimiskomisjoni väitesse, justkui e-valimised oleks valimistest midagi eraldiseisvat. Sutropi vastus kõlas: "Eelvalimised, e-valimised sh, moodustavad piduliku valimispäeva valimistega ühe terviku." MOTT

Vaata ka:
Üksikkandidaat kaebab valimistulemuse riigikohtusse 16.03.2011
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/uksikkandidaat-kaebab-valimistulemuse-riigikohtusse.d?id=42206857
Üksikkandidaat Põlluaas kaebas VVK otsuse Riigikohtusse, 16.03.2011 BNS
http://poliitika.postimees.ee/?id=403912

Panen siia veel ühe Postimehe lugeja asjaliku kommentaari:
Asi pole antud juhul ei Põlluaasa isikus ega selles, kui palju ta hääli sai või oleks saanud vms. asi on põhimõttes, et valimisrakendus peab olema kirjutatud vastavalt standarditele. Põlluaas on siin ainult sõnumitooja ja vastutustundlik kodanik. arendaja oleks saanud valimisrakendust planeerides palju paremini eesmärke seada ja on näha, et rakenduse nõuete sõnastajad ei võtnud asja piisavalt tõsiselt, mõtlesid, et tegemist on mingi suvalise veebijubinaga ja ei tajunud oma vastutust.

Dünaamiline kujundus on juba vähemalt pool tosinat aastat veebirakenduste standardiks. flash jms on seda veidi kihva keeranud, aga keegi ei kavatsegi ju kirjutada valijarakendust flashis. ometi tehti valijarakendus fiksresolutsiooniga, keelati kerimisriba ja ei jälgitud dünaamilisuse põhimõtet. selgelt vale tehnoloogiavalik. jah, seda võiks veebitreial lubada mingi suvalise ettevõtte veebi puhul või mingi meelelahutussaidi puhul vms, aga valimiste veebirakendus ei tohiks olla iganenud võtteid kasutades tehtud. kui juba valimisrakendusega tehakse nii karjuvalt valesid tehnoloogiavalikuid, siis mida ma peaks arvama häältelugemis- jms tarkvarast. nagu näha, oli isegi andmebaasiga probleeme.

Et kahtlusi hajutada ei tuleks probleeme eitada, vaid tunnistada ja selgitada seda, mida kavatsetakse asjade parandamiseks teha.

Valimiskomisjon keeldus kaebust elektroonilise valimise probleemide osas arutamast

2011-03-15T23:08:00.000-07:00

Vabariiklik Valimiskomisjon keeldus võtmast arutlusele üksikkandidaat Henn Põlluaasa kaebust e-valimiste moonutatuse kohta, väites, et e-valimised on eraldi valimiste osa, mis toimusid tavavalimistest varem ning seega ei esitatud kaebust ettenähtud aja jooksul. Oma vastuses väidab komisjoni esimees Heiki Sibul, et probleeme tekkis vaid kolmel inimesel ja needki said lõpuks ikkagi hääletada.

"Nagu arvata võis. Leiti formaalne põhjendus protest tagasi lükata" kommenteeris Henn Põlluaas. "Minu käsitluse järgi on valimised terviklik tegevus - eel- ja põhivalimised ei ole kaks erinevat ja eraldiseisvat valimist. Kuna tulemused avaldati 07.03 ja mina esitasin kaebuse 09.03, siis mahtus see ilusti seaduses sätestatud 3 päeva sisse," ütleb Põlluaas.

TMS toob ära ka VVK vastuse:

Vabariigi Valimiskomisjonil ei ole võimalik käsitleda Teie pöördumist kaebusena, kuna olete vaidlustanud elektroonilise hääletamise korralduse eelhääletamise päevadel 24.02 - 2.03.2011 põhjendusel, et valijarakendus ei kuvanud kandidaatide nimesid korrektselt.

Märgin, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 38 lõike 1 kohaselt tuleb kaebus esitada kolme päeva jooksul vaidlustatud toimingu tegemisest. Kuna elektrooniline hääletamine lõppes 2. märtsil 2011.a, siis algas kaebuse esitamise tähtaeg 3. märtsil 2011. a ja lõppes 5. märtsil 2011.a. Seega on Teie pöördumine esitatud hilinenult.

Selgitan Teie kirjas toodud väidete kohta, et Vabariigi Valimiskomisjon ning elektroonilise hääletamise töörühm eesotsas projektijuhi Tarvi Martensiga analüüsis Teie kirjas toodud valijarakenduse kuvamise probleeme põhjalikult ning nagu nähtub ka Teie kirja lisast, Teile vastati ning selgitati probleemi olemust. Lõpliku analüüsi tulemusena selgus, et valijarakenduse kuvamise probleem esines kindlakstehtult kolmel juhul. Kõik kolm valijat ka seda probleemi märkasid, selle kõrvaldasid ning said hääletada. Probleemi põhjuseks ei olnud operatsioonisüsteem ega valijarakendus, vaid operatsioonisüsteemi sätetes tehtud kasutajatepoolsed muudatused. Neil juhtudel jäi osaliselt varjatuks terve valijarakenduse alumine osa, mistõttu kasutajale oli ilmne, et valijarakendust ei kuvata õigesti. Ülaltoodust tulenevalt ei ole Vabariigi Valimiskomisjoni hinnangul tuvastatud, et kirjeldatud probleemi ulatus oli selline, et see oleks saanud mõjutada või oleks mõjutanud hääletamistulemusi.

Kuna Teie kirjas ei ole toodud selle juhtumi kohta uusi andmeid ning valijarakenduse kasutatavust on juba analüüsitud, ei pea Vabariigi Valimiskomisjon vajalikuks täiendava järelevalve teostamist elektroonilise hääletamise valijarakenduse kasutamise väidetavate probleemide üle.

Lugupidamisega
Heiki Sibul

TMS hinnangul on viimaste valimiste korraldamise käigus saanud selgeks, et Eesti, mis pole juba mõnda aega olnud sisuliselt demokraatlik riik, pole seda enam ka formaalselt. TMS on seisukohal, et riigivõim on mittelegitiimne.

Avaldatud:
Terve Mõistuse Sündikaat 15. märts 2011
http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=4366&lang=est

Taotlen e-hääletuse tulemuste tühistamist

2011-03-09T23:28:00.000-08:00

Saatsin Vabariigi Valimiskomisjonile taotluse tühistada Riigikogu 2011.a. e-hääletuse tulemus, sest valimistel poolt kasutatud programmi ebatäiuslikkuse tõttu ei olnud teatud juhtudel minu nime (Henn Põlluaas, üksikkandidaat nr 887 Nõmmel ja Mustamäel), valijate arvutiekraanide valimisnimekirjades näha. Seetõttu ei olnud kõigil soovijatel võimalik minule e-hääletusel häält anda. Sellega rikuti valijate võimalust väljendada enda tahet, kandidaatide võrdse kohtlemise printsiipi, diskrimineeriti üksikkandidaate ja moonutati valimistulemust. Selline asi ei käi demokraatlike valimiste juurde.

Kuigi Valimiskomisjon tunnistas, et nende kasutatav programmi ei tööta Windows 7-ga tõrgeteta (nende spetsialisti sõnu - Windows olevat loll), ei võetud valimiste käigus midagi ette, et olukorda parandada. Kujutage aga ette, mis oleks toimunud, kui arvutiekraanidel oleks kandidaatide nimekirjast puudunud Henn Põlluaasa asemel sellised nimed nagu Ansip, Laar, Savisaar jt. ... Kas ka siis oleks öeldud, et pole midagi teha?

Kaalusin pikalt, kas esitada protest või mitte, kuid kartusest, et samad probleemid võivad tekkida ka järgmistel e-valimistel, otsustasin taotluse siiski sisse anda.
Küsimus ei ole minu saadud häältes. Parteisõdurina oleksin võinud ju peaaegu sissegi saada juba nende häältegagi. Üksikkandidaadina ei oleks piisanud aga ka mitte kümme korda suuremast häältearvust. Veelgi rohkem kallutatud ja ebademokraatlikku valimisseadust annab välja mõelda.

Minu taotlus Vabariiklikule Valimiskomisjonile:

Vabariigi valimiskomisjon (VVK)
esimees, hr. Heiki Sibul

Henn Põlluaas
e-mail: hennpolluaas@gmail.com

09.03.2011

Vaidlustan käesolevaga Riigikogu 2011.a. valimiste e-hääletamise tulemused ja taotlen e-häälte tühistamist. Põhjuseks on asjaolu, et e-valimiste käigus ei olnud Valimisringkonnas nr. 3 (Mustamäel ja Nõmmel) kõigil valijatel võimalik hääletada minu, ehk üksikkandidaat Henn Põlluaasa (nr. 887) poolt.

Nagu Vabariigi valimiskomisjon 02.03.2011 tunnistas (vt. Lisa 1), tekkis valimistel kasutataval programmil tõrge operatsioonisüsteemiga Windows 7 teatud resolutsioonide ja fontide kasutamisel, mistõttu kandidaatide nimekiri oli arvutiekraanidel nähtav vaid osaliselt - nimekirja lõpus olevate üksikkandidaatide nimed (ringkonnas nr, 3 H. Põlluaas ja R. Nurmik) jäid varjatuks. Neid ei olnud võimalik ka ülespoole kruttida. Sellest tingituna ei olnud kõigil soovijatel võimalik minu poolt valimistel häält anda.

Tekkinud probleemist teavitas 25.02.2011 Valimiskomisjoni ja mind kodanik Aivar Silma. Meile mõlemale kinnitati komisjonist, et tegemist olevat vaid üksikjuhtumiga ja et nemad enam midagi ette võtta ei saa. Viga jäigi parandamata kuni e-valimiste lõpuni. Kui paljudel valijatel tegelikult jäi seetõttu hääl üksikkandidaatidele s.h. minule andmata, on teadmata. Võib arvata, et soovitud kandidaati nimekirjast leidmata andis enamik inimesi, protesti esitamata, oma hääle lihtsalt kellelegi teisele.

Riigi ülesanne on tagada e-valimistel kasutatava programmi tõrgeteta töötamine sõltumata sellest, millist arvutit, operatsioonisüsteemi, resolutsiooni või fonte valijad kasutavad. Kui seda ei suudeta, siis ei ole võimalik viia e-valimisi läbi. Sellega, et osade kandidaatide nimed polnud kõigil juhtumitel ekraanidel nähtaval, oli üksikkandidaatide suhtes diskrimineeriv, rikkus rängalt kandidaatide võrdse kohtlemise printsiipi ja moonutas valimistulemusi.

Lähtuvalt eelpoolöeldust esitan Vabariigi Valimiskomisjonile taotluse vaadata läbi valimiskomisjoni otsus Riigikogu valimiste tulemuste kohta ja tühistada e-hääletuse tulemused ja e-hääled.

Lugupidamisega,
Henn Põlluaas
üksikkandidaat nr.887

LISA 1. Kirjavahetus Vabariigi valimiskomisjoni, valija ja kandidaadi vahel.

Mis juhtunuks teistsuguse valimisseaduse puhul?

2011-03-09T03:44:00.000-08:00

Juhul, kui riigikokku oleks saanud igast 12 valimisringkonnast ainult kõige enam hääli saanud kandidaadid, nagu olen juba mitmeid aastaid soovitanud, oleks parlamendis enamus nagu praegugi Reformierakonnal (31 kohta), teise positsiooni oleks hõivanud Keskerakond (22 kohaga), kolmandat-neljandat kohta oleks jaganud sotsiaaldemokraadid ja IRL (20 kohaga). Lisaks neile oleks riigikokku pääsenud 5 üksikkandidaati (Kunnas, Reinberg, Soosaar, Mart Helme ja Martin Helme), 2 roheliste nimekirja „vabatmeest” (Kross, Talvik) ja üks vene erakonna esindaja (Klenski). Viimasel, kui varjamatul Eesti-vaenulikul tegelasel ja pronksiöö "kangelasel" ei oleks mina kandideerida lasknudki. Igatahes, nagu näeme, oleks tulemus hoopis värvikam, mitmekesisem ja võimalusterohkem, kui lubab praegune riigikogusse saanud nelik.

Riigikogusse ei oleks sisse veetud mitte 300-400 häält saanud laiemale avalikkusele tundmatuid parteisõdureid (Lillo), vaid kõigil saadikutel oleks olnud tõeline rahva mandaat. Väikseimaks häälte arvuks, millega oleks olnud võimalik sisse saada oleks olnud kusagil 1600 ringis.

Selline tulemus oleks olnud demokraatlik ja õiglane, praegu kehtiv valimissüsteem tsementeerib aga korrumpeerunud ja stagneerunud suurparteide võimu järgmiseks neljaks aastaks. Kuigi IRL toetas valimiste käigus korduvalt ettepanekuid muuta valimisseadus demokraatlikuks ja rahva tahet arvestavaks, võib kindel olla, et vaid lubaduseks see jääbki. Nagu kõikide parteide poolt eelmistel valimistel antud lubadused.

Valik on tehtud

2011-03-06T23:15:00.000-08:00

Mina ei uskunud kuni eilseni ütlust, et iga rahvas väärib oma valitsejaid. Valimisseadus ju selline, et eesti rahval polnudki kunagi tegelikku valikut.

See, et nüüd, kui alternatiiv oli olemas, valiti ikka samasid stagneerunud, korrumpeerunud ja Eesti huvide peale vilistavaid tegelasi, kes Eesti tänasesse, äärmiselt halba olukorda on viinud, näitab, et ma eksisin. Sügavalt.

Kui Kremli mõjuagent Savisaar valitakse ikkagi Eesti populaarseimaks meheks ja valitsust juhtima Riigikogu poolt kuritegelikuks kuulutatud organisatsiooni liige, ehk endine kommunist, kes nüüd Kremli asemel Brüsselit kummardab, siis rahvas vääribki oma valitsejaid. Täielikult. Palju õnne!

Tänan kõiki neid inimesi, kellel isamaalisust, kainet mõistust ja arusaamist olukorrast jätkus ning kes ennast massiivsest suurparteide propagandast ja ajupesust mõjutada ei lasknud.

Hoiame enda Eestit südames!

terv. Henn Põlluaas

Head rahvuskaaslased!

2011-03-06T01:36:00.000-08:00

Soovin kõigile kindlat meelt, tarkust ja tahet tuua oma valikute läbi Eesti ellu positiivseid muutusi. Me ei ole mitte nn. valge ega must jõud, kes Toompeal juba on - meie oleme sini-must-valge jõud! Ühel meelel ja üheskoos olles suudame palju ära teha! Häid valimisi!

Teie,
Henn Põlluaas

Ühinenud üksikkandidaadid ringkonniti

2011-03-05T23:49:00.000-08:00

Valimiste eel on ilmnenud, et "juhuslikult" kipuvad üksikkandidaadid olema kehvemini nähtavad-leitavad nii e-hääletusel kui eelhääletusel. Võimalik, et tegu on inimliku eksitusega, mis tingitud Valimiskomisjoni suutmatusest tegutseda esmakordselt sellise suure hulga üksikkandidaatidega, ometi tundub kahtlustavale meelele, et selles on liiga palju kokkusattumusi.

Kutsume üles kõiki valijaid andma teada juhtudest, kus üksikkandidaadid pole võrdväärselt teistega tuvastatavad või leitavad ning igal taolisel juhul kindlasti tegema ka ametliku avalduse nii politseile kui Valimiskomisjonile.

Ühinenud üksikkandidaatide ringkonnad ja valimisnumbrid:

Haabersti, Põhja-Tallinn, Kristiine (ringkond nr 1) - Mart Helme, nr 888

Kesklinn, Lasnamäe, Pirita (ringkond nr 2) - Martin Helme, nr 885

Mustamäe ja Nõmme (ringkond nr 3) - Henn Põlluaas, nr 887

Saare-, Lääne-, ja Hiiumaa (ringkond nr 5) - Eugen Veges, nr 886

Lääne-Virumaa (ringkond nr 6) - Aivar Koitla, nr 881

Jõgeva- ja Tartumaa (ringkond nr 9) - Ingvar Tšižikov, nr 883

Tartu linn (ringkond nr 10) - Sten-Hans Vihmar, nr 884

Ühinenud üksikkandidaadid: Konkurents suurparteidele on toonud kaasa valimisprotseduuri väänamise

2011-03-04T06:02:00.000-08:00

Tallinn, 04.03.2011

Konkurents suurparteidele on toonud kaasa valimisprotseduuri väänamise

Ühinenud üksikkandidaadid tõdevad eel- ja e-valimiste järel, et Eestis on tekkinud ohtlikke viiteid demokraatliku valimisprotseduuri korrumpeerimisele olukorras, kus võimuerakondadele pakutakse tõsist konkurentsi. Kutsume valijaid üles mitte laskma protseduuriliste mahhinatsioonidega valimistulemust mõjutada ning anda võimalikult massiliselt oma hääl sõltumatutele kandidaatidele.

Peame tõsiseks probleemiks, et e-hääletuse ja elukohavälise eelhääletusel käigus ilmnes süsteemne kandidaatide ebavõrdne kohtlemine. Oleme seisukohal, et selle tõttu on valimistulemus pöördumatult moonutatud, küsimus on ainult, kui suures ulatuses.

Peame demokraatia ja õigusriigi põhimõtetega põhimõttelises vastuolus olevaks, kui osa kandidaate pole valijale valimisprotseduuri ajal nähtavad või leitavad. Teatud juhtudel jäid e-hääletusel üksikkandidaatide nimed arvutiekraanil varjatuks ja nende poolt polnud võimalik häält anda. Samuti puudusid valimisjaoskondades üleriigilistes nimekirjades üksikkandidaatide nimed. Leidmata neid hääletamisruumis olevast üldnimekirjast ei pruugi valija neid ringkonnanimekirjast enam otsidagi. Ei saa eeldada, et valijad peavad peast teadma iga üksikkandidaadi numbrit, kuna hääletamisruumis või e-keskkonnas pole seda võimalik tuvastada.

Ühtviisi hirmutav on taoline olukord sõltumata sellest, kas see on tekitatud tahtlikult võimul olevate jõudude tegutsemisel või Vabariikliku Valimiskomisjoni ebakompetentsusest, sest on fakt, et eelhääletusel ja e-hääletusel antud hääled ei väljenda lõpuni valijate vaba tahet, kuna osad kandidaadid polnud valijatele valimisotsuse tegemise hetkel nähtavad. See on praktikas vähendanud paraku just üksikkandidaatide võimalusi saada valituks.

Peame küündimatuks Valimiskomisjoni senist eneseõigustust klassikalise jokk jutuga, et seadus ei nõua otseselt üksikkandidaatide lülitamist üleriigilisse kandidaatide nimekirja ja et e-hääletuse probleemid ei tabanud kõiki valijaid. Fakt on, et üksikkandidaate ei kohelda võrdselt parteikandidaatidega ja osal valijatest oli valimisõiguse realiseerimine takistatud. Eesti põhiseaduse paragrahv 12 ütleb selgelt, et “kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida […] poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.” Kandidaatide ühetaoline kohtlemine ja valimisprotseduuri ausus on ka rahvusvahelise õiguse ning praktika järgi vabade ja demokraatlike valimiste aluspõhimõte. Valimiste ausust ja võrdsust tagama pidava, väidetavalt sõltumatu Valimiskomisjoni jaoks peaks need printsiibid olema tegevusjuhiseks une pealt sõltumata alama astme aktide peenkirjast.

Peame ülimalt häirivaks, et kakskümmend aastat peale esimeste vabade valimiste toimumist on Eesti vaikselt tagasi libisemas olukorda, kus valimised on muutumas tulemust ette kindlustama pidavaks protseduuriks, millel on aina vähem pistmist rahva tahte väljendusega ja mis teenib hoopis võimul olevate jõudude edasise võimul püsimise legitimeerimise vormistuslikku ülesannet. See, kui valimiste käigus püütakse riigiaparaadi ja -meedia poolt moonutada võimalust hääletada muutust pakkuvate üksikkandidaatide poolt, viib oma arenguloogikaga varem või hiljem Valgevene tüüpi valimisteni.

Eesti ei saa endale lubada, et järgmine parlamendi koosseis on faktiliselt mittelegitiimne, kuna on kokku pandud rahva tahet moonutades. Mida suurem on sõltumatutele kandidaatidele antud häälte hulk, seda raskem on valimisi võimalik administratiivsete meetmetega “ära teha”. Seetõttu kutsume kõiki kodanikke üles protesteerima ohtliku hiiliva autokraatiasse libisemise vastu, andes oma hääl sõltumatule kandidaadile.

Ühinenud üksikkandidaadid
www.yksikkandidaadid.ee

Mart Helme,
Henn Põlluaas,
Eugen Veges,
Ingvar Tšižikov,
Martin Helme,
Aivar Koitla,
Sten-Hans Vihmar,

Valijad erakondade konksu otsas

2011-03-02T23:59:00.000-08:00

Tulemas on Riigikogu valimised. Erakonnad kiidavad oma kandidaate, valimislubadusi ja programme. Viimne kui üks partei kinnitab, et rikkus ja õnn tulevad õuele, kui vaid valijad hääled neile annaks. Parteilised sõnameistrid on külvanud ajakirjanduse hosiannakirjutistega üle ning debateerivad televisioonis ja raadios. Meedia võrdleb õhinal kandidaate, erakondade lubadusi, programme, nende maksumust ja isegi lehekülgede arvu. Haaratakse igast vihjest ning tehakse prognoose ja ennustusi, mis peaks lõplikku tõde kuulutama. Kõik toimub tõsimeeli ja kui asi poleks tegelikkuses kurb, siis võiks see isegi naljakas paista.

Mis siin siis kurba on? See, et ka eelmistel valimistel (ja enne seda) kinnitati, et rikkus ja õnn tulevad, kui vaid valijad hääled neile annaks. Hääled nad said, kuid vastu ei antud midagi. Vabandust, anti küll – majanduslanguse, tööpuuduse ja võlad. Et jalad maa peale saada, meenutagem eelmisel korral Toompeale pääsenud parteide põhilubadusi. Nende täitmise eest panen hindeks plussi või miinuse.

Alustan Reformierakonna flaierist „5 põhjust, miks hääletada Reformierakonna poolt“: Seisame sissetulekute tõusu eest (oleme sügavas kriisis, palgad on langenud ja pensionireserv otsas). Seisame töökohtade eest (tööpuudus on võtnud enneolematud mõõtmed). Hoiame kindlat krooni (pole kroonigi enam, mida hoida). Kaitseme teid suuremate maksude eest (üldist maksukoormust tõsteti 29%-lt pea 40-le). Seisame lastega perede hea käekäigu eest (toetusi on vähendatud ja osa sootuks kaotatud. Mis puutub emapalgaimesse, siis on sündimus kasvanud lihtsalt seetõttu, et iseseisvumisaegse lastebuumi põlvkond on jõudnud lapsesaamisikka). Lisaks lubati igale lapsele 2000-kroonist huviringitoetust (täitmata). Miinus!

Isamaa ja Res Publica Liit: Sülearvuti igale põhikoolilapsele (täitmata). Kodanikele õigus suunata tulumaksust 1% mõnele mittetulundusühingule või sihtasutusele (täitmata). Avardada inimeste võimalusi, et nad saaksid hakkama ning tunneksid end vajalikena (kümned tuhanded inimesed ei saa enam Eestis hakkama, ei ole kellelegi vajalikud ning lahkuvad välismaale). Kompenseerida raske ja sügava puudega inimesele õppelaen 100% ulatuses (täitmata). Kehtestada maksuvaba tulu ühe maksuvaba miinimumi ulatuses alates esimese lapse sünnist (täitmata). IRL-i loosungiks oli: „Õnn ei peitu rahas!“ Tõepoolest, kuid kuidas seda selgitada töö kaotanud inimesele, kelle telefon on välja lülitatud, pank ihub hammast kodule ja lapsed tahavad süüa? Miinus!

Sotsiaaldemokraatlik Erakond: Üliõpilastele 2000-kroonine õppetoetus kuus ja edukamatele täiendavalt 1000 krooni (täitmata). Vähendada ravijärjekordi poole võrra (täitmata). Ehitame Tallinna-Tartu maantee neljarealiseks aastaks 2015 (tähtaeg ei ole veel käes). Vähendame põlevkivienergeetika osakaalu 50%ni sisemaisest kogutoodangust, arendades kavakindlalt taastuvenergeetikat (Jumal tänatud, et see täitmata on, vastasel juhul ei jõuaks keegi enam elektriarveid tasuda). Toetame igal aastal vähemalt 100 miljoni krooniga külainfrastruktuuri arendamist (täitmata). Hinne: Miinus!

Keskerakond: Viime avaliku sektori keskmise palga 25 000 kroonini kuus (täitmata). Tõstame vanaduspensioni üle 8000 kroonile kuus (täitmata). Lühendame ravijärjekordi poole võrra (täitmata). Suurendame lapse sünnitoetust 10 000 kroonini (täitmata). Ehitame noortele peredele ja teistele vajajatele 10 000 munitsipaalkorterit (täitmata). Alandame ühistranspordi piletite käibemaksu 5%-ni (täitmata). Tasuta koolilõunad lasteaiast kuni keskkooli lõpuni (täitmata). Miinus!

Rahvaliit: Tööaasta peab kindlustama inimesele ühe pensioniaasta arvestamise (täitmata). Rajame Saaremaaga püsiühenduse loomiseks silla (täitmata). Teeme aastas 60 000 krooni maksuvabaks (täitmata). Seame sisse tudengipalga - bakalaureuseõppes 2000 krooni ja magistriõppes 3000 krooni kuus ja õpilastele tasuta huvihariduse (täitmata). Kompenseerime hambaravi 1000 krooni eest aastas (täitmata). Miinus!

Rohelised: Anda rahvale õigus algatada seaduseelnõusid ja panna neid ka rahvahääletustele (täitmata). Taastada sisseastumiseksamid kõrgkoolides (täitmata). Eri- ja kõrgharidus peab olema tasuta (täitmata). Luua vabatahtlik terviselepingute süsteem inimeste tervisekäitumise juhtimiseks (täitmata). Inimene peab saama suunata tulumaksusummast kuni 5% vabaühenduste ja kuni 15% mingi kogukonna toetamiseks (täitmata). Otsetoetused energiasäästlike ja ökoloogiliste kodude rajajaile (täitmata). Miinus!

Nagu näeme, on tegemist manipuleerimise ja kohati otsese petmisega, sest paljusid lubadusi pole proovitudki täita. Usaldatavuse ja lubaduste täitmise suhtes said eranditult kõik erakonnad hindeks miinuse. Sellest võib teha järelduse ka nende seekordsete lubaduste kohta.

Hämmastaval kombel kipuvad inimesed unustama, et vanad lubadused alles täitmata on. Ometigi peaks just see määrama parteide usaldusväärsuse ja inimeste käitumise valimistel. Petiste ja tühipaljaste lubajatega ei teeks eraelus keegi pistmist, kuid uutest ja veelgi säravamatest lubadustest pimestatult neelatakse parteide pandud konksud tihtipeale alla.

Kas ikka anda oma hääl neile, kelle sõnad ja teod on vastukäivad, seda peab iga inimene otsustama ise. Õnneks on meil seekord olemas tõsiseltvõetav ja arvestatav alternatiiv – üksikkandidaadid. Ja väited, justkui läheks neile antud hääled raisku või üle erakondadele, on üks järjekordne parteide petujutt.

Avaldasid Delfi ja TMS:
02.03.2011
http://www.delfi.ee/news/rk/arvamused/henn-polluaas-valijad-erakondade-konksu-otsas.d?id=41322727

Vastused Postimehe ja ERR küsimustele

2011-03-02T02:09:00.000-08:00

POSTIMEHE POOLT ESITATUD KÜSIMUSED:
http://poliitika.postimees.ee/?id=396271

Henn Põlluaas: kriisist pole kiiret väljapääsu
Üksikkandidaat nr. 887, Mustamäe ja Nõmme valimisringkond

1) Millise teemaga sooviksite riigikogus kõige enam tegeleda ja miks? Kui Teil on konkreetne teema, siis kuidas lahendaksite?
Eks eelkõige tuleb tegeleda ikka nende teemadega, millega on vaja tegeleda. Ja see ring on kahtlemata lai. Kui aga valida saaks, siis teistest enam pakuks huvi välispoliitika ja riigikaitse küsimused. Eesti peab käituma iseseisva, suveräänse riigina, lähtuma väärtuspõhisest poliitikast ja rahvuslikest huvidest. Oleme riigi suveräänse otsustusõiguse loovutamisel EL-le läinud juba liialt kaugele, sellele tuleb piir panna. Samuti ei tohi me olla nõus otsustega, mis riivavad meie endi rahvuslikke huve – näiteks viisavabaduse kehtestamine Venemaaga.

Tulles riigikaitse juurde, siis on selge, et kui me ei panusta piisavalt enda kaitsevõime arendamisesse, siis võivad ka kõik muud pingutused osutuda asjatuks. Tuleb lõpetada jutud palgaarmeele üleminekust – kaitsevõime minetanud Läti peaks olema piisavaks hoiatuseks. Lõppema peab ka mõttetute kulutuste tegemine ( näiteks miinitraalerid), mistõttu on nii mitmeidki hädavajalikke hankeid edasi lükatud (keskmaa õhutõrje, rannakaitseraketisüsteemid jne). Enam tuleks toetada Kaitseliitu ja selle arengut. Me ei tohi unustada, et NATO abi ei jõua meieni üleöö, senikaua peame suutma ennast ise kaitsta.

2) Kuidas suhtute e-hääletamisse?
Kui oleks võimalik välistada kõik tehnilised probleemid ja kahtlustused, et e-häältega on võimalik manipuleerida, siis suhtuksin positiivselt. Paraku nii see ei ole. Minuga võttis ühendust valija, kes soovis e-hääletusel mulle häält anda. Üksikkandidaatide nimed jäid aga ekraani tööriistariba all ning neid ei olnud võimalik ülespoole kerida. Valimiskomisjon väitis, et tegemist olevat ilmselt vana arvuti, valede seadete ja oskamatu inimesega, kuid tegemist oli hoopis uue arvuti ja IT-d õppiva isikuga. Ma ei tea, kui paljudel valijatel sarnasel põhjusel hääl mulle ja teistele üksikkandidaatidele andmata jäi ja seetõttu suhtun e-hääletusse suurte reservatsioonidega.

3) Kuidas luua puuduvad (orienteeruvalt) 50 000 töökohta ja inimesed välismaalt koju tuua?
Eeskätt tuleb luua kodumaisele ettevõtlusele võrdsed tingimused väliskapitaliga. See tähendab välisettevõtete maksustamata kasumi väljaveole piiri panekut. Seejärel soodsa majanduskeskkonna loomist rahvusliku majanduse tekkimiseks, mõttetute piirangute ja bürokraatia kaotamist jne. Öeldakse, et kapitalil pole kodumaad, kuid kapitali omanikul on. Kui meil eksisteeriks ka oma keskmine- ja suurettevõtlus ning eestimaine pangandus, oleks sajad miljardid kroonid, mis praegu kasumina välja viiakse, Eestisse jäänud. Selle mõju oleks reaalne ja tuntav. Vaid rahvusliku majanduse areng on võtmeks töökohtade loomisel ja sotsiaalsete garantiide parandamisel.

4) Teatavasti riigikogu tegeleb paljuski seadusloomega. Missugust kogemust omate seadusloome vallas ja palju olete sellega oma praeguses elus kokku puutunud?
Riigikogu seadusloome on tugevalt ülehinnatud. Eesti on „tänu“ EL liikmelisusele olukorras, kus enam kui 80% seadustest ja õigusaktidest tulevad Brüsselist. Riigikogu ülesanne on vaid nende kinnitamine. Sellest ka seadused, mille järgi porgand on puuvili jne. Olen seisukohal, Riigikogule tuleb anda tagasi tema tegelik sisu ja funktsioon.
Enda kogemusest rääkides, siis mind on valitud kahel korral kohaliku omavalitsuse volikogu liikmeks, olen fraktsiooni esimees ja olnud mitmete komisjonide liige. Seetõttu oman head kogemust ja ettevalmistust tööks Riigikogus, samuti teadmisi seadusloome alalt.

5) Olen tavaline kahe lapsega perekonna perepea, mõlemad koos naisega käime tööl. Elame pangalaenuga ostetud eramajas. Lubatakse küll lastetoetusi, pensionitõuse ja mida koike, kuid unustatakse täiesti tavalised tööl käivad inimesed! Millist otsest tulemust näeme, kui anname oma hääled üksikkandidaadile?
Üks on kindel – meie ei anna teile katteta lubadusi ega õhuta kaasa minema laenuralliga, mis suure osa inimestest aastakümnetepikkusesse võlaorjusesse on saatnud. Kriisist, kuhu Eesti on valitsevate ringkondade hoolimatuse ja valeotsuste tõttu sattunud, ei ole kerget ega kiiret väljapääsu. Milliseid samme majanduse taastumiseks astuda, sellele juba vastasin. Vaid see on eelduseks lastetoetuste, pensionite ja muude sotsiaalgarantiide tõstmisele. Teeme kõik, et eestlased ise peaksid Eestit kõige elamisväärseimaks maaks maailmas.
Soovitan teil enne valimisi meenutada parteide lubadusi eelmistel valimistel ja mõelda, kas te ka eraelus usaldaksite isikuid, kes vaid lubavad, kuid oma lubadusi ei täida. Miks peaks selliseid erakondi usaldama? Üksikkandidaatide puhul te teate, kes on konkreetselt teie saadik ja saate temale ka küsimusi ja nõudmisi esitada.

6) Mis saab edasi, kui Te ei saa järgmisesse riigikogu koosseisu?
Jätkan oma publitsistitööd ja tegevust nii kohalikus kui võimalust mööda ka laiemas poliitikas. Samas kardan, et vaadates Eesti poliitikas toimuvaid protsesse ja suundumusi, on alust kahelda, kas me sellisel juhul järgmistel valimistel saame enam üldse rääkida Eestist kui rahvusriigist. Loovutades jätkuvalt enda suveräänsust, oleme tulevikus tõenäoliselt EL kui liitriigi tähtsusetu provints, kes põlisrahvastiku vähenedes on üle ujutatud sisserännanutega nii idast kui mujalt. Senine võimueliit on vaid isiklike ja klikihuvide eest väljas ning riigi ja eesti rahva eksistentsiaalsed mured neid ei häiri. Kahju on sellest, et väljastpoolt Riigikogu oleks meil märksa raskem kaasa rääkida ja toimuvat positiivses suunas mõjutada, kui seestpoolt. Olen siiski positiivselt meelestatud ja arvan, et üksikkandidaadid kujunevad nende valimiste märksõnaks.

EESTI RAHVUSRINGHÄÄLINGU POOLT ESITATUD KÜSIMUSED:
Viimane üksikkandidaatide küsitlus
http://valimised.err.ee/index.php?Leht=Uudis&Id=225060
Henn Põlluaas
Üksikkandidaat nr. 887, Mustamäel ja Nõmmel

1.Miks otsustasite kandideerida ning miks peaks valija andma hääle Teile?
Eesti tuleb välja tuua demokraatia- ja majanduskriisist ning murda juba igasse valdkonda ulatuv sundpolitiseerituse pitser. Tarvis on uut, värsket ja sõltumatut jõudu, kes oleks valmis seisma Eesti riigi, selle majanduse, kultuuri ja rahva, mitte ainult erakonna või isiklike huvide eest. Olen poliitiliselt sõltumatu ja ei kuulu ühtegi erakonda, seetõttu otsustasin kandideerida üksikkandidaadina. Olen kindel, et suudan anda olulise panuse, muutmaks Eesti inim- ja elamisväärseks riigiks, kus eesti rahvas tunneb end kindlalt ja hästi. Eesti vajab positiivseid muutusi!

2. Kuidas iseloomustaksite oma vaateid?
Esindan rahvuskonservatiivset maailmavaadet. Pean oluliseks selliseid Eesti poliitikas unustatud väärtusi nagu ausus, moraal, aated ja isamaaarmastus, mis tuleb riigijuhtimises taas ausse tõsta. Ka isamaalisele kasvatusele tuleb terves ühiskonnas rohkem tähelepanu pöörata. Olen seisukohal, et Eesti peab käituma iseseisva, suveräänse riigina, lähtuma väärtuspõhisest poliitikast ja rahvuslikest huvidest. Paraku on riik läinud suveräänsuse ja otsustusõiguse loovutamisel EL-ile lubamatult kaugele - ühishuvide järgimine on tervitatav vaid niikaua, kui nende realiseerimine ei lähe vastuollu Eesti huvidega. Siin tuleb taastada tasakaal.

3. Nimetage olulisemad eesmärgid, mille nimel parlamendis tööle hakkaksite.
Muuta tuleb Riigikogu valimiskorda, kaotades ära häälte ülekandemehhanismi ja kehtestades saadiku tagasikutsumise võimaluse. Riigi ülesanne on luua soodne majandus- ja seaduskeskkond ettevõtlusele, vähendada tuleb bürokraatiat ja põhjendamatuid piiranguid, võtta kontrolli alla välisfirmade kasumite maksustamata väljakantimine Eestist. See on lähtekohaks tööpuuduse, Eestist lahkumise ja teiste probleemide lahendamiseks.
Toetades traditsioonilisi pereväärtusi, tuleb luua järk-järgult seesuguste sotsiaalsete tagatiste võrgustik, mis soosib sündimuse kasvu, tagab hea ja kättesaadava arstiabi, tasemel hariduse ja mureta pensionipõlve ning katkestab üha massilisemaks muutuva lahkumistrendi meie kodumaalt.
Eesti peab jääma rahvusriigiks, kus eestlased, kui põlisrahvas, omavad vääramatut eelisõigust tagada tingimused oma keele, kultuuri ja rahvuse säilimiseks ja arenguks.

4. Milliseks hindate enda võimalusi pääseda Riigikokku?
Heaks, kuid kõik sõltub sellest, kuivõrd valijad lähtuvad sisulistest kriteeriumitest. Küsitluste põhjal on toetus üksikkandidaatidele suurem kui mitmetel parteidel. Seda tõestavad ka europarlamendi valimised, kus üksikkandidaadid said kokku tervelt kolmandiku häältest. Sellist tulemust ei osanud ennustada mitte keegi. Olles 2005. aastast alates korduvalt valitud KOV linnavolikogu liikmeks ja fraktsiooni esimeheks, oman suurepärast ettevalmistust ja kogemust tööks Riigikogus.

5. Milliste erakondadega teeksite Riigikogus koostööd?
Koostöö on võimalik kõigiga, kes samu ideid, aateid ja pürgimusi kannavad. Siin on määrav erakondade endi koostöötahe ja eeldus, et nad käituks Riigikogu töös objektiivselt, vastutustundlikult ja parteideüleselt. Täna me seda ei näe. Riigikogu ei tohi olla seadusloomes ega otsuste vastuvõtmisel allutatud välisriikide survele ega kitsastele huvigruppidele, olgu need siis kodu- või välismaised. Parteidega, kes pole valmis seadma Eesti riigi ja rahva huve esikohale, on koostöö välistatud.

Video - Kas üksikkandidaate tasub valida?

2011-03-01T01:01:00.001-08:00

Kantud hirmust kaotada kohti Riigikogus, on erakonnad ja nende kontrolli all olev meedia asunud levitama müüti, justkui üksikkandidaate polevatki mõtet valida, neile antud hääled lähvad kaotsi või kanduvad suurparteidele üle, kui nad sisse ei saa. Kuidas on lood tegelikkuses, sellest kõnelengi.

http://www.youtube.com/watch?v=QszXTPoPd4I

Videot näeb klõpsates blogis paremal all oleva lingi peale.

Riigikogu valimised on ukse ees

2011-02-27T00:32:00.000-08:00

Ajalehe Saue Sõna intervjuu Henn Põlluaasaga, üksikkandidaat nr. 887 Nõmmel ja Mustamäel

Miks otsustasite kandideerida Riigikogu valimistel?
Eesti tuleb välja tuua demokraatia- ja majanduskriisist. Tarvis on uut, värsket ja sõltumatut jõudu, kes oleks valmis seisma Eesti riigi, selle majanduse, kultuuri ja rahva, mitte ainult erakonna või isiklike huvide eest. Ausse tuleb taas tõsta sellised väärtused nagu ausus, moraal, aated ja isamaaarmastus. Olen poliitiliselt sõltumatu ja ei kuulu ühtegi erakonda. Seetõttu otsustasin kandideerida üksikkandidaadina. Olen kindel, et suudan anda olulise panuse, muutmaks Eesti inim- ja elamisväärseks riigiks. Eesti vajab positiivseid muutusi! Üksikkandidaadina esindan kõigi inimeste, mitte parteide huve.

Kui pääsete Riigikokku, siis milliste eluvaldkondadega tahaksite kõige enam tegeleda?
Tegeleda tuleb loomulikult kõigi valdkondadega, sest kõik teemad on olulised. Teistest enam pakub aga huvi välispoliitika ja riigikaitse küsimused. Eesti peab käituma iseseisva, suveräänse riigina, lähtuma väärtuspõhisest poliitikast ja rahvuslikest huvidest. Kui me ei panusta piisavalt enda kaitsevõime arendamisesse, siis võivad ka kõik muud pingutused osutuda asjatuks. NATO abi ei jõua meieni üleöö, senikaua peame suutma ennast ise kaitsta.

Millised on Teie valimiseelsed lubadused?
Muuta tuleb Riigikogu valimiskorda, kaotades ära häälte ülekandemehhanismi ja kehtestades saadikute tagasikutsumise võimaluse. Presidendi peab valima rahvas. Kodanik peab saama rahvahääletuse algatamise õiguse. Kohalikel valimistel olgu hääleõigus ainult Eesti kodanikel. Tuleb muuta erakondade rahastamise aluseid ja vähendada riigikogu liikmete palka.

Tööpuuduse ja hinnatõusu vähendamine ning sissetulekute ja sotsiaalsete tagatiste tõstmine pole võimalik, kui Eestis ei taastu kodumaine väike- ja keskmine ettevõtlus, pangandus ning maamajandus. Selleks peab riik looma rahvuslikule ettevõtlusele soodsa majandus- ja seaduskeskkonna, vähendama bürokraatiat ja põhjendamatuid piiranguid. Välisfirmade maksustamata kasumite väljakantimisele ja pankade vastutamatusele tuleb panna piir. Esmase leevendusena tuleb vähendada toiduainete käibemaksumäära ning kütuse- ja elektriaktsiisi.

Eesti on Eesti vaid juhul, kui eestlased ise peavad seda kõige elamisväärseimaks maaks maailmas. Toetades traditsioonilisi pereväärtusi, tuleb luua selliste sotsiaalsete tagatiste võrgustik, mis soosib sündimuse kasvu, tagab kodanikele hea ja kättesaadava arstiabi, tasemel hariduse ja mureta pensionipõlve ning katkestab massilise lahkumistrendi kodumaalt. Eesti peab jääma rahvusriigiks, kus eestlased, kui põlisrahvas, omavad vääramatut eelisõigust tagada tingimused oma keele, kultuuri ja rahvuse säilimiseks ja arenguks.

Mida ootate uuelt Riigikogult?
Eeskätt koostöövõimet ja seda, et Riigikogu oleks oma töös objektiivne, vastutustundlik ja parteideülene. Täna me seda ei näe. Riigikogu ei tohi olla seadusloomes ega otsuste vastuvõtmisel allutatud välisriikide survele ega kitsastele huvigruppidele, olgu need siis kodu- või välismaised. Loodan, et Riigikogu suudab end kehtestada suveräänse riigi kõrgeima võimu, Eesti rahva, esindajana.

Avaldatud:
Saue Sõna nr. 48, 25.02.2011

Head Eesti Vabariigi 93. aastapäeva!

2011-02-24T02:23:00.000-08:00

Vabadus on kui õrn ja habras jäälill, kuid seda kindlamini peame me teda hoidma! Elagu Eesti!

Üksikkandidaadid Tallinna TV-s

2011-02-22T06:07:00.000-08:00

Tallinna TV teeb Tallinna ja Harjumaa üksikkandidaatidest saated:
"Üksinda ja sõltumatud. Riigikogu valimised 2011". Ühinenud Üksikkandidaatidest esinevad:

Valimisringkond nr. 1 Kristiine, Haabersti ja Põhja-Tallinn
Mart Helme
28.02 kell 21.00
kordus 01.03 kell 12.00

Valimisringkond nr. 2 Kesklinn, Lasnamäe ja Pirita
Martin Helme
01.03 kell 21.00
kordus 02.03 kell 12.30

Valimisringkond nr. 3 Mustamäe ja Nõmme
Henn Põlluaas
02.03 kell 21.00
kordus 03.03 kell 12.00

Valimisringkond nr. 4 Harjumaa
03.03 kell 21.00
kordus 04.03 kell 12.00

Riigikogul palk petuga pooleks

2011-02-22T00:07:00.000-08:00

Mäletatavasti tegime Ühinenud Üksikkandidaatidega hiljuti avalduse, et riigikogulaste palka tuleks poole võrra vähendada. Riigikogulaste pärmina kerkiva palga teemat, nagu paljut muudki, olen ülesse tõstnud aga ka varem. Panengi siia meeldetuletuseks veel ühe oma mõne aasta taguse artikli. Olgu see omamoodi vastuseks ühe raadiotegelase küsimusele - "kus te mehed varem olite?".

Palgatõus saab toimuda vaid käsikäes heade tulemuste ja eduka tööga, mis tagavad kasumlikkuse, ettevõtte arengu ja positsioonide kindlustamise nii sise- kui välisturgudel. Laias laastus samadele kriteeriumitele peaks tuginema ka riigiametnike ja rahva poolt valitud riigiesindajate tasustamine.

Kuivõrd „edukas ja tulemusrikas” on olnud Riigikogu ja valitsuse töö, ei vaja eraldi väljatoomist. President Ilves kulutas majanduskriisi kirjeldamisele terve Eesti Vabariigi aastapäevakõne. Samas püütakse meile päevast-päeva sisendada, et mitte keegi ei olevatki toimuvas süüdi. Eriti erakonnad ja poliitikud, kes riigi oma tegemiste ja tegematajätmisega tänasesse olukorda tüürinud on. Ometi on kriis tabanud riike erinevalt, sõltumata sellest, kas nad kuuluvad eurotsooni või mitte. Küsimus on varem tehtud majanduslikes ja poliitilistes otsustes ja need ei ole sündinud iseenesest.

Ilmselt on meie võimulolijate töö olnud majanduslangusele vaatamata „edukas”, sest vaid päev peale Ilvese solidaarsusele kutsuvat kõnet kuulsime, kuidas riigikogulaste palk tõuseb 49 080 kroonilt 52 468 kroonini.

Riigikogu liikme staatuse seaduse järgi lähtutakse palkade arvestamisel eelmise aasta neljanda kvartali Eesti keskmise palga suurusest. Selle alusel arvutatakse riigikogu liikme palk käesoleva aasta 1. märtsist järgnevaks 12 kuuks. Riigikogu lihtliikme palk on neljakordne Eesti keskmine palk. Komisjonide ja fraktsioonide aseesimeeste palk on 4,5 korda suurem keskmisest palgast, esimeeste palk 5 korda, riigikogu aseesimeeste palk 5,5 ning riigikogu esimehe palk 6 korda suurem.

Statistikaameti andmetel oli Eesti keskmine brutokuupalk 2008. aasta neljandas kvartalis 13 117 krooni. Tegemist on aritmeetilise keskmisega, millel ei ole tegelikkusega mitte midagi ühist. Aritmeetlise keskmise palga eksituslikkust illustreerib näide, kui keegi riigikogulastest koliks elama ühte Eesti külla. Külas elab koos temaga 20 inimest, kellest 5 saavad palka 3000 krooni, 3 saavad 4000 ja üks, kes käib tööl linnas saab 10 000 krooni. 10 inimest on hoopistükis töötud. Rahvaesindaja saab 52 000 krooni. Külaelanikud kurdavad, et raha ei ole ja nälg on majas. Valitsus aga vastab, et mis te kurdate, teie keskmine palk on ju 7900.- krooni! (Statistikaamet arvutab keskmist töötasu vaid reaalselt töötavate, mitte kõigi inimeste pealt.)

Tegelikult on keskmise palga arvestamiseks olemas märksa õigem statistiline keskmine: nn. mediaanpalk, mis tähistab summat, millest väiksemaid ja suuremaid väljamakseid on tehtud samal määral. See on töötasu, millest täpselt pooled inimesed saavad rohkem ja pooled vähem. Eestis on palju madalalt makstud inimesi ja väike hulk kõrgelt makstud inimesi ning keskmine palk on viimasel ajal tõusnud eeskätt just kõrgelt tasustatute arvelt.

Mediaanpalk on üsna erinev meile esitatavast, olles umbes neljandiku võrra väiksem aritmeetilisest keskmisest. 2008 aasta neljandas kvartalis oli selle suuruseks ca. 10 000 krooni bruto. Aritmeetiliselt on keskmine palk 13,1 tuhat, aga paraku saab keskmine palgasaaja 10 000, ehk teisiti öeldes: pooled Eesti töötajad saavad palka vähem kui 10 000 krooni bruto. Arvestada tuleks aga ka kümnete tuhandete töötutega. Sellisel juhul langeks nii aritmeetiline- kui ka mediaanpalk veelgi.

Kommenteerides riigikogulaste palgaküsimust, on nii endine kui praegune õiguskantsler öelnud, et palk peab olema õiglane ja õigustatud. Riigikohtu poolt senise jätkuva palgatõusu kinnitamine seda nende väitel ei ole.

Kus on siis väljapääs? Ükski seadus ei nõua keskmise palga arvestamist aritmeetilise keskmise järgi. See ei ole samuti õiglane ega õigustatud. Tegemist on järjekordse patuga pooleks ja põhjendamatu JOKK-iga. Olukorras, kus riiki on tabanud sügav majanduslangus, tuleb riigikogulaste palgakorralduse senised alused ümber muuta. Nende tasu tuleb hakata arvestama neljanda kvartali keskmise mediaanbrutopalga järgi.

Riigikogu ei ole seda võimalust aga arutanudki? Miks? Praeguse korra kohaselt sõltub kõrge riigiametniku palk tema enda palgast ja pole reaalne, et neist keegi aritmeetilisest keskmisest loobuda tahab. Riigikogulaste palk alaneks täna ca. 40 000-le kroonile. Ainuüksi lihtliikmete pealt tuleks säästu 14,5 miljonit krooni aastas, lisaks komisjonide, fraktsioonide, spiikeri ja kõigi palkade arvelt, mis sõltuvad riigikogulaste sissetulekutest. Tuleks kaotada ka kuluhüvitised, mis teeb täiendavad 15 miljonit ning ega kümnetesse tuhandetesse kroonidesse ulatuvad eripensionidki püha lehm ole. Kõik see käib käsikäes Riigikogu vähenenud töökoormusega – tuleb ju täna 80% seadusandlusest Brüsselist, mitte Toompealt.

Oleks muutusi tehtud varem, ei oleks ažiotaaži antud teemal ega rahva pahameelt sündida saanudki. Küll oleks aga juba kokku hoitud sadu miljoneid kroone.
Seadus ei keela seda ning jääb ära ka vajadus muuta Põhiseadust. On vaja ainult head tahet võtta aluseks mediaanpalk. See oleks õiglane ja õigustatud ning räägiks võimulolijate soovist olla solidaarne oma rahvaga.

Avaldatud:
Delfi ja TMS 03.03.2009

Valitsus jättis Eesti kodanikud saatuse hooleks

2011-02-15T22:29:00.000-08:00

Kas teate riiki, mis ei hooli, kui vaenulikult käituv võõrriik kuulutab, et võtab tema kodanikelt ära nende kodud ja maa ning välisminister leiab, et asi pole kõneväärtki? Selline riik on Eesti. Välisministriks, kellel meelest ei vääri Petserimaal elavad Eesti kodanikud kaitset ega abi, on Urmas Paet. Kõne all on Venemaa kava sundvõõrandada piirialadel elavatele välismaalastele, sh eestlastele kuuluvad maad.

Enne sõda elas Petserimaal ca. 68 000 inimest. Sõda, repressioonid ja pagemine Eestisse on elanike arvu drastiliselt vähendanud. Kuigi Riigikogu võttis taasiseseisvudes vastu otsuse nõuda Venemaalt okupeeritud ja annekteeritud Petserimaa ja Narva jõe taguste alade tagastamist, eirati seda ning Paet allkirjastas 2005. aastal Venemaaga uue piirilepingu, millega loobuti tingimusteta ja tasuta kõigist okupeeritud aladest. Riigikogu ratifitseeris leppe, kuid Venemaa mitte, põhjendades seda ratifitseerimisseaduses oleva viitega Tartu rahulepingule. Piirileping ei jõustunud ning ainsaks legaalseks Eesti-Vene riigipiiriks on endiselt Tartu rahulepingu ja Põhiseadusega määratud joon. Faktiline piir omab seaduse silmis vaid kontrolljoone staatust.

Hetkel elab okupeeritud Petserimaal (Pihkva oblasti FSB andmetel) ca. 10-15 000 eesti kodanikku, kellest suur osa on põliste talupidajate järeltulijad. Lisaks neile on tuhandeid inimesi mujal Eestis, kelle kinnisvara ja maad asuvad Petserimaal. Rahvusvahelise õiguse järgi on eraomand püha ja puutumatu ning kellelgi ei ole õigust seda omavoliliselt ära võtta. ÜRO Pinheiro printsiibi põhjal on riik, kes haldab territooriumi kus asub deporteeritute või pagulaste kinnis- ja vallasvara, kohustatud selle tagastama seaduslikele omanikele või nende pärijatele. Juhul, kui see pole võimalik (vara on hävinenud), siis kompenseerima selle täies ulatuses.

Venemaa ei ole iialgi rahvusvahelisest õigusest kinni pidanud. Sealse tsiviil- ja pärimisseadusega on okupeeritud aladele jäänud Eesti kodanikel keelatud pärandada oma kinnisvara Eestis elavatele lastele ja sugulastele. 2001. aastal hakkas kehtima Vene Föderatsiooni maakoodeksi regulatsioon, millega piirati välisriikide kodanike, kodakondsuseta isikute ja välismaise päritoluga juriidiliste isikute õigusi omandada Venemaal maad. K.a. 9. jaanuaril tegi Vene president Medvedjev korralduse «Piiriäärsete territooriumide määratlemine, kus välisriikide kodanikud, kodakondsuseta isikud ja välismaise päritoluga juriidilised isikud ei saa soetada omandiõigusi maatükkidele», milles täpsustas nimetatud keelualad. Petserimaa kuulub nende hulka.

Medvedjevi korraldus tähendab 2001. aasta seaduse, milles on selgelt öeldud, et välismaalastel ei ole lubatud maad omada, käimalükkamist. Autoriteetne Vene ajaleht „Delavoi Peterburg“ ( Peterburi Äripäev ) 13.01.2011 teatas, et säärased maatükid kuuluvad võõrandamisele. Kui välismaalasest omanik ei nõustu maatükki müüma kokkuleppe korras, kohaldatakse sundmüüki kohtuotsuse alusel. Tegemist on räige inimõiguste rikkumisega.

Territooriumi terviklikkuse, kodanike inim-, omandi- ja pärimisõiguse kaitsmine on riigi vältimatu ülesanne. Reformierakonna ja IRL-i koalitsioonivalitsus teeb aga näo, justkui ei olekski midagi lahti ning sotsiaaldemokraadist president Ilves ei tee suudki lahti. Medvedjevi ukaasil polevat tagasiulatuvat jõudu ning pealegi olevat Urmas Paeti sõnul Vene pool kinnitanud, et korraldus ei halvenda välisriikide kodanike, sealhulgas Eesti kodanike õiguslikku seisundit. Kuna välismaalaste maaomandit piirialadel ja pärimisõigust välistavad seadused eksisteerisid juba ammu, siis polegi võimalik nende õigusetut seisundit veelgi rohkem halvenda. Küll aga halveneb nende reaalne olukord, kui maid hakatakse ära võtma.

Eesti poliitiliste juhtide käitumine on häbiväärne. Eriti seetõttu, et tegemist pole üksikjuhtumiga, vaid aastakümneid kestnud süstemaatilise, enda põlisel kodumaal elavate Eesti kodanike tagakiusamise ja diskrimineerimisega, millel on ka selged genotsiidi tundemärgid. Piisab, kui meenutada siiani ainsa allesjäänud eesti kooli sulgemist Petseris, sealsetele eestlastele seatud keeldu müüa oma aiasaadusi turul, kohustust näidata isikuttõendavat dokumenti liinibussides jne. Lisaks taksodes ja mõnedes baarides olevaid silte, mille kohaselt eestlasi ja koeri ei teenindata.

Eesti võitleb inimõiguste eest Afganistaanis, nõuab Gruusia territoriaalse terviklikkuse taastamist, kuid enda territooriumist ei hooli ja oma kodanike tagakiusamisele ei reageeri. Tegemist pole lihtsa hoolimatuse, vaid ka topeltstandardite ja argusega nõuda Venemaalt üldtunnustatud normide täitmist.

Eesti peaks esitama protestinoodi Venemaale ning võtma küsimuse üles kõigis rahvusvahelistes organisatsioonides ja foorumites – ÜRO-s, Euroopa Liidus, OSCE ja selle demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo ODIHR-s jne. Ja tegema seda üheskoos riikidega, kelle kodanikke Venemaa samamoodi represseerib. Eesti peaks olema siin algataja ja aktiivsem pool, näidates sellega maailmale, et oleme demokraatlik riik, kes ei tolereeri tagakiusamist ja inimõiguste jalge alla tallamist ühegi riigi poolt. Samas annaks see võimaluse teavitada maailma ka Venemaa poolt Eesti-vastaste süüdistuste alusetuses – pole ju ükski rahvusvaheline monitooring iialgi tuvastanud venelaste diskrimineerimist Eestis. Kremlit tuleks hoiatada, et vastukaaluks võime keelustada ka maa müügi Vene kodanikele.

See näitaks, et Eesti on siiski veel meie endi riik. Riik, kes hoolib kõigist eestlastest, ükskõik, kus nad ka elavad. Usk sellesse on niigi, nii itta kui läände koogutavate kartellipoliitikute poolt, kes riigi ja rahva huve teisejärguliseks peavad, kõikuma löödud. Kui riik ei kaitse oma kodanikke, kuidas saab siis kodanikelt nõuda, et nemad oma riiki kaitseks?

Pihkva oblasti Setu Rahvuskultuuri Seltsi esindajate sõnul Vene uudisteportaal „Regnumile“, ei jää okupeeritud aladel elavatel Eesti kodanikel muud üle, kui võtta endale Vene Föderatsiooni kodakondsus, sest: „Eesti riigile ei tasu loota “. Selliseid poliitikuid ja riigijuhte, kes rongaema kombel jätavad oma kodanikud saatuse hooleks, meil küll vaja ei ole.

Avaldatud: Delfi 16.02.2011
http://www.delfi.ee/news/rk/arvamused/henn-polluaas-valitsus-jattis-eesti-kodanikud-saatuse-hooleks.d?id=40316758

Kes tegelikult õõnestavad Eesti parlamentarismi?

2011-02-11T01:26:00.000-08:00

(Panin siia veel ühe enda 2008. aastal avaldatud artikli, milles kajastasin muuhulgas Vahtre, Ojulandi ja Oviiri raevunud reaktsioone eelmises artiklis tehtud ettepanekute kohta muuta valimisseadust. Huvitav, kas nad ka nüüd, enne valimisi julgeks selliseid väljendeid tarvitada?)

Poliitikud on võõrandunud ja demokraatia vajab muutusi.

Viimasel ajal on ühiskonnas süvenenud rahulolematus poliitikute suhtes. Ajendiks on riigikogulaste kuluhüvitised ja palgatõus, kuid põhjuseks nende visioonipuudus, rahva arvamuse eiramine, kambakraatia ja üleolev karistamatuse tunne. On esitatud ettepanekuid olukorra muutmiseks uue palgakorralduse sisseviimisest kuni end diskrediteerinud valimisseaduse parandamiseni.

Hämmastav, kuid teisalt ootuspärane on olnud riigikogulaste vastureaktsioon. Selmet asuda dialoogi rahva ja valijatega või otsida lahendusi usalduse taastamiseks, on asutud vasturünnakule. Inimesi süüdistatakse kadeduses, mõistmatuses, pimedas ja enesehävituslikus kurjuses ning väidetakse, et hüvitised hoopiski lähendavat Riigikogu ja rahvast. Heakskiiduga võeti vastu Lauri Vahtre avaldus, et Riigikogu ei allu rahva diktaadile, unustades, et just nemad on seatud rahvast teenima, mitte vastupidi.

Lai kui hobuse tagumik

Riigikogu aseesimees Kristiina Ojuland lubas endale Katariina II hoiakut ja teatas, et “…vanemahüvitise pikendamine, tulumaksu alandamine, pensionireform ei ole tulnud ei-tea-kust. Ikka Riigikogust.” (EPL, 27.03.). Jääb mulje, nagu teeks parlament rahvale kingitusi, ja kui ühiskond rahulolematust ilmutab, võib need ka tagasi võtta.

Ojulandi sõnul olevat käimas jõhker õigusriigi alustalade õõnestamine ja rünnak Eesti parlamentarismi vastu. Ta hurjutas valimissüsteemi muutmise ettepaneku teinuid (dr. Jaak Valge 19.03 PM ja Henn Põlluaas 24.03 Delfi), saamata arugi, mis muutusi pakutakse.

Ojulandiga ühines riigikontrolör Mihkel Oviir (ML, 3.04.), kes leidis arrogantselt, et soov parandada parlamendi töö- ja palgakorraldust ning leida parem valimissüsteem olevat tumedast ihast juhitud kobrutav, hüsteeriline, postsovetlik ja populistlik pseudoteema, mis sillutavat teed kõvakäelisele autokraatsele süsteemile.

“Mis puutub ühiskonna küpsusse kanda parlamentaarset riiki, siis oleme sellest veel väga kaugel,” kinnitas Oviir, justkui kuulukski parlamentarismi juurde kõik see, mis ühiskonna hukkamõistu on pälvinud. “Ennekõike on parlamendi kvaliteedi paranemise võti valijaskonna kvaliteedi paranemises,” kuulutas ta rahva haigeks nagu Päts ja teatas, et rahva maailmapilt on “niisama lai kui hobuse tagumik adra tagant vaadatuna”.

Ojulandi ja Oviiri sõnavõtust ei ole paremat tõestust väitele, et poliitikud on võõrandunud ning Eesti demokraatia mehhanism vajab kindlasti muutusi.

On paremaidki kui Eesti valimissüsteem

Debatt on tähtis ja teretulnud, sest valimisseadus ei ole midagi sellist, mis peaks muutusteta püsima. Eriti kui see ei võimalda esindusdemokraatia rakendumist. Vastupidiselt Ojulandi väitele on maailmas demokraatlikke valimissüsteeme mitmeid ja suurem osa neist on paremad kui Eestis kehtestatu.
Professor Rein Taagepera on praegust süsteemi nimetanud rosoljeks.

Eesti Rahvusliku Liikumise väljapakutud süsteem vastab põhiseadusele, on otsene ja proportsionaalne. Kandidaadid reastatakse nimekirjades tähestikulises järjekorras, valituks saadakse vastavalt saadud häältele, see tagab rahva tahte ja esindusdemokraatia teostumise. Nii erakondadele kui üksikkandidaatidele kehtib teatud künnis. Erakondade asemel, kes seda ei ületa, saavad proportsionaalsuse alusel sisse valimiskünnise ületanud erakondade liikmed vastavalt häälte arvule. Valitsusse või presidendiks läinu asemele saab sisse järgmine sama erakonna enim hääli saanud isik. Riigikogusse tööle mitteasunu või lahkunu asemel saab sisse järgmine enim hääli saanud isik.

Valimiskorralduse muudatus peaks olema Eesti poliitilise süsteemi demokratiseerimise esimene samm. Edaspidi peaks taastama süümevande, välja töötama saadikute tagasikutsumise korra, kehtestama presidendi otsevalimise ja rahvaalgatuse ning -hääletuse võimaluse.

Tahe stagneerunud süsteemi parandada ei ole parlamentarismi ründamine, vaid seda on võrreldud Tallinnaga – see ei saa iial valmis. Mõistagi ei meeldi muutused võimulolijatele. Kõnesolev valimisseadus oleks tänasest Riigikogust jätnud ukse taha kolmandiku, kes said sisse vaid tänu soojale kohale partei nimekirjas ja võõrastele häältele.

Parlamentarismi õõnestavad just need, kes küünte-hammastega hoiavad kinni vanast ja vastuvõetamatust, mis poliitikuid ja rahvast võõrandab, mitte need, kes positiivseid muutusi taotlevad.

Avaldatud Maalehes 24.04.2008
http://www.maakodu.ee/print.php?page=&grupp=artikkel&artikkel=12245

Ühinenud üksikkandidaadid: vähendame saadiku palka poole võrra

2011-02-09T00:38:00.000-08:00

Valimiste eel ühisdeklaratsiooniga liitunud üksikkandidaadid on seisukohal, et järgmine riigikogu koosseis peaks vähendama saadikute palku kuni poole võrra, täielikult tuleks kaotada aga niinimetatud kuluhüvitiste süsteem.

“Kuigi riigieelarve mahtude juures on saadikutele kuluv raha koos parteidele makstava riikliku toetusega väike, on tegu summadega, mis ilmselgelt riivavad kodanike õiglustunnet ja mille kaudu väljendub praeguste võimurite upsakus, omakasu ja hoolimatus rahva suhtes,” selgitab ühinenud üksikkandidaatide nimel Martin Helme.

“Riigikogu liikme palgasüsteem muutub peale valimisi, aga mitte paremuse poole. Meie hinnangul on saadiku palga oluliseks vähendamiseks vähemalt neli väga mõjuvat põhjust: esiteks riivab praegune suurusjärk väga paljude inimeste õiglustunnet. Teiseks ei ole saadikuil mingit vastutust, seda nii sisuliselt kui vormiliselt. Enamus saadikuid ei mõtle oma peaga vaid täidavad partei tagatoa nupulevajutaja rolli. Ja ta võib hääletada kuidas tahes, oma tegevuse tagajärgede eest ei kanna ta vähimatki vastutust. Kolmandaks ei ole saadikuil praegusele tasule vastav töökoormus, rääkigu nad ise mida tahavad oma raske elu kohta. Ja neljandaks ei ole millegagi põhjendatud praegune kuluhüvitiste süsteem. Igas normaalses töökohas on sinu töö ja vaeva hüvitamiseks palk,” selgitab Helme. "Praeguse palga ja kuluhüvitissüsteemi kohta võib vabalt öelda, et tegu on legaliseeritud korruptsiooniga - inimesed kasutavad oma võimupositsiooni omakasu eesmärgil, andes sellele seaduse nime."

Ühinenud üksikkandidaadid leiavad, et just enne valimisi peaks rahvasaadikute töötasu määramise süsteem läbi vaieldud saama, et kõigil kandidaatidel tekiks võimalus ja vajadus oma seisukoht välja öelda ning valijatel oleks võimalik pärast talt sõna pidamist nõuda.

Ühinenud üksikkandidaadid:

Mart Helme, Martin Helme, Henn Põlluaas, Eugen Veges, Aivar Koitla, Ingvar Tžišikov, Sten-Hans Vihmar

PS. Ükskõik millises ettevõttes, ka riigiettevõttes saaks töötajad, kes kohal ei käi, pikema jututa vallandamisteate. Aga mitte Riigikogus! Alustame siis palga ja töökoormuse vastavusse viimisest.

Eesti vajab uut valimisseadust

2011-02-06T01:32:00.000-08:00

Panin siia lugemiseks ühe oma 2008. aastal avaldatud artikli Eesti valimissüsteemi kohta. Nagu näha, on teema täpselt sama aktuaalne ja ka täna tuleb samamoodi tõdeda - Eesti vajab uut valimisseadust!

Demokraatia ja usaldus riigikogu suhtes on sügavas kriisis. Riigikogu on vastandunud rahvale. Seda näitab rahva huvide ja tahte pidev eiramine, riigikogu elukaugus, koalitsiooni ja opositsiooni koostöösoovimatus, madal valimisaktiivsus — ligi pool valijaskonnast on ühiskonnaelu kujundamisest pettunult kõrvale jäänud.

Inimeste õiglustunnet riivavad riigikogulaste palgatõusud, „majoneesihüvitised” ja korruptsioon. 12.03.08 ETV “Foorumi” küsitlusel avaldas riigikogule umbusaldust 95% vastanutest. Normaalses ühiskonnas viiks see parlamendi tagasiastumiseni.

Olukord on süvenenud aastatega. Iga uus võimueliit käitub nii, nagu enne poleks olnud midagi ja pärast tulgu või veeuputus. Riigijuhtimine ühise kasu nimel on asendunud isiklike ja klikihuvide tagaajamisega. Jutt aadetest, moraalist ja rahva teenimisest on lausa kohatu, ometi puudub nende väärtusteta Eestil tulevik.

Võimueliidi eesmärk on võimu põlistamine. Selle nimel on lubatud kõik seaduslikud ja halduspoliitilised jokk-võtted ning põhiseaduseväänamised, mida takistada pole rahval võimalust. Peamiseks võimu põlistamise vahendiks on kehtiv valimissüsteem, mis on ilus paberil, kuid groteskne tegelikkuses.

Põhiseadus ütleb: „Riigikogu liikmed valitakse vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed.” Tänane valimisseadus ei vasta nendele nõuetele ja välistab rahva tahte teostumise võimaluse. Puudub võimalus valida ja vaagida isikuid nende tegelike kavatsuste järgi. Otsestest valimistest ja esindusdemokraatiast ei saa rääkidagi.

Põhiprobleem on häälte ümberjagamine parteide nimekirjades. Suurt osa kohtadest Toompeal ei jagata mitte saadud häälte alusel, vaid kompensatsioonimandaatidena. Valimistulemused sõltuvad häälepüüdjatest, kes tõmbavad kaasa teisi kandidaate, kellel muidu lootustki poleks. Prominentide kasutamisega häälepüüdjatena hävitatakse võimalus teadlikult valida ja külvatakse sihilikult segadust valijate seas.

Riigikogusse saamine ei sõltu rahvast, vaid neist, kes kandidaadi valimisnimekirjas etteotsa sätivad. Tõelised valijad ja valitsejad istuvad parteide tagatubades. Kartes järgmine kord tahapoole jääda, saavad riigikogulastest nende truud käetõstjad-marionetid. Rahva tahe on vaid „lumpeni” ja „värdjate” tüütu pirin.

Näiliselt toimuvad isikuvalimised, sest valida saab vaid isikut. Häältelugemisel muutuvad isikuvalimised aga erakondlikuks ja hääled jaotatakse valija tahet arvestamata erakondade poolt reastatud kandidaatidele. Nii võidabki Pärnus 3000 häält saanud isiku Tartus 300 häält saanud kandidaat, kuigi lõpptulemus ei kajasta selle erakonna tugevust samas ringkonnas.

Olukord, kus enim hääli saanu ei pruugi saada valituks, on kaugel demokraatiast. Pärast 1995. aasta valimisi oli riigikogus vaid 12 isiku- ja 30 ringkonnamandaadiga saadikut. 59 riigikogu liiget sai Toompeale tänu võõrastele häältele ja süsteemile, kus ühed ei tea, kes on nende valijad, ja teised ei tea, kes on nende saadikud. Sellisel taustal mõjuvad kõik jutud erakondade ja valitute vastutusest eriti õõnsalt.

Hiljem on püütud süsteemi parandada ning sätestatatud kord, et hääled kanduvad üle vaid teatud künnise ületanuile, kuid see ei ole olukorda parandanud. Tänase riigikogu moodustasid isikud, kellest 26% ei oleks otsevalimistel sisse saanud. Arvestades riigikogus tööle asumata jätnud häälepüüdjate ja valitsuseliikmete asendusliikmeid, on selliste hulk umbes 40%.

Vähima häältearvuga sisseveetu sai ise vaid veidi üle 400 hääle — mis rahvaesindaja säärane on?! Rahva valitud riigikogulasi on umbes 60 protsenti ja on ainult juhus, et see arv väiksem ei ole. Otseste valimiste puhul erineks riigikogu tänane koosseis oluliselt. Seega tuleb tunnistada, et riigikogu koosseis ei ole rahva tahte väljendus ja tema legitiimsuseski võiks kahelda.

Eesti jagunemine valimisringkondadeks annab põhjuse nuriseda, et ühed ringkonnad on üle- ja teised alaesindatud, et rahvasaadikud ei kaitse oma ringkonna huve jne. Ometi ei olegi riigikogu saadik seotud mandaadiga ja tema pädevuses polegi kohaliku ringkonna esindamine. Riigikogu volitused on täpselt reglementeeritud ja seal ei otsusta mitte ühegi bussipeatuse asukoha või koolimaja remondi küsimusi. Riigikogu liikmed esindavad tervet riiki.

Eesti Rahvuslik Liikumine (ERL) leiab, et tuleb algatada riigikogu valimisseaduse muutmine eesmärgiga kaotada põhiseadusega vastuolus olev ja esindusdemokraatiat kitsendav süsteem. Valimised peavad olema otsesed, üheringkonnalised ja läbipaistvad.

Erakondade kandidaadid reastatakse nimekirjades tähestikulises järjekorras, valituks saadakse vastavalt isiklikult saadud häältele. Erakondadele ja üksikkandidaatidele peaks kehtima erinev valimiskünnis. Erakondade asemel, kes valimiskünnist ei ületa, saavad proportsionaalsuse alusel sisse künnise ületanud erakondade liikmed vastavalt häälte arvule. Valitsusse läinud riigikogulase asemele saab sisse järgmine sama erakonna enim hääli saanud isik. Riigikogusse tööle asumata jätnu või lahkunu asemel saab sisse järgmine üldjärjestuses enim hääli saanud isik. Kõik on lihtne ja arusaadav.

Saadikud tuleks siduda mandaadiga ning kehtestada nende tagasikutsumise võimalus. Taastama peaks süümevande ning nomenklatuurikommunistide kandideerimiskeelu. Kommunistlik partei on kuulutatud kuritegelikuks, kuidas võivad siis kuritegeliku organisatsiooni liikmed kuuluda riigikokku ja valitsusse?

Üks üleriigiline valimisringkond muudab valimised ausamaks ning kaotab võimaluse lollitada inimesi omavalitsuse valdkonda kuuluvate lubadustega, nagu täna kombeks. Kandidaadil ei oleks võimalik iga kord valida ka uut ringkonda, kus uusi „ohvreid” mesijutuga ära meelitada.

Kehtiv valimisseadus ei ole vastuvõetav. Kui soovime, et valitsejad oleksid valija nägu ja valimistulemused lähtuksid valija tahtest, tuleb kehtestada otsesed üheringkonnalised valimised. Et järgmistel valimistel poleks valimised ja häältelugemine enam eri asjad. Kui rahvas on andnud hääled Jaanile, siis valituks saab Jaan, mitte Jüri nagu nüüd.

www.DELFI.ee
24. märts 2008
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-eesti-vajab-uut-valimisseadust.d?id=18500892

Riik peaks kaotama lähiaastateks käibemaksu peamistele toiduainetele

2011-02-01T04:43:00.000-08:00

Ühinenud üksikkandidaadid
Tallinn, 20.01.2011
Riik peaks kaotama lähiaastateks käibemaksu peamistele toiduainetele

Ühinenud üksikkandidaadid tegid avalduse, milles teevad ettepaneku lähiaastateks kaotada peamistele toiduainetele käibemaks, et tasakaalustada kiiret toiduhindade tõusu.

Selline soodustus peaks olema kindlasti piiritletud ajaliselt näiteks kolme aasta peale, mitte tähtajatu, aitamaks inimesi just lähiaastatel, mil Eesti majandus on veel masu tingimustes. Samuti peaks toiduainete nimistu olema piiratud. Toiduained on meil juba praegu pea sama kallid kui näiteks Soomes, aga sissetulekute võrdlemisest pole mõtet rääkidagi. Kõige valusamini puudutab kallis toit aga kõige vaesemaid inimesi, sest isegi töötu peab ju sööma.

Euroopas on riike, kus peamistel toidukaupadel ei olegi üldse käibemaksu. Käibemaksu ajutise kaotamise puhul peaks iga toidukaup odavnema kohe 20 protsenti(selle tagamiseks ja kontrollimiseks tuleb sätestada vastav regulatsioon). Tegemist on arvestatava rahaga, inimesed vaadaku oma poetšekkidelt, kui palju nad sellega säästaks.

Maksusoodustusega kaasneva eelarveaugu peaks Eesti täitma kärbetega avalikus sektoris ning vajadusel leppima lähiaastatel pisut suurema eelarvedefitsiidiga. Olukorras, kus Eesti on Euroopas pea ainus riik, kes püsib laia varuga Maastrichti eelarvedefitsiidi piirides ei ole meil peale euroalaga liitumist vaja selle pärast väga muretseda.

Indrek (5a) vajab abi vähi ravimisel

2011-01-31T00:49:00.000-08:00

Sain täna hommikul kirja, milles paluti abi viieaastase Indreku vähiravi korraldamiseks. Tegemist on äärmiselt kurva looga, mille juures tulevad eriti teravalt välja meie haigekassasüsteemi vead ja puudused piisava ja ajakohase ravi tagamiseks. Kogu senine süsteem vajab kardinaalset muutmist, et muuta ravikindlustus efektiivseks ja välistada olukord, kus inimesed ja meie endi lapsed jäetakse rahapuuduse ettekäändel abita. See on kahtlemata teema, millega on vaja tegeleda. Loodan kogu südamest, et levitades seda abipalvet leiab väike Indrek häid toetajaid ja sõpru ning saab abi kõige kiiremas korras. Palun selleks kõigi abi.

Kiri ise on järgmine:

Lugupeetud Henn Põlluaas !

Käisime Teie kodulehel , leidsime Teie meiliaadressi , ning võtsime kokku julguse Teile pöördumine teha . Kirja lõpus on teema - millega hetkel abi vajaksime !
Elame Ida - Virumaal , Aseris . Käime sageli pisikese Intsuga Tallinnas vähiarsti juures kontrollis/ravil ning Värska Sanatooriumis taastusravidel .
Meie peres kasvab väikene poeg Indrek Tamm (5) , kellel avastati pooleteistaastasena vähk . Nüüdseks on Ta puudega lapsinvaliid , kellega peame käima pidevalt haiglas uuringutel ja sanatoorsetel taastusravidel ! Elukaaslane ei ole saanud tööl käia - sest peab poja eest hoolt kandma . Hetkel elatun ka ise juhutöödest ja otsin püsivat tööd . Tänu sellele on meie sissetulekud väga väikesed aga väljaminekud pole kahanenud ja probleemid hakkavad üle pea kasvama !
30.12.2005.a. tekkis Merike Niinemägil rasedustoksikoos . Ta langes kliinilisse surma ,
kuid suutsin Ta õnneks elustada . Kohtla - Järve Ida - Viru Keskhaiglas tehti keiser - lõige , et elukaaslase ja lapse elu päästa , kuid kuna pisike Indrek Tamm oli 1,5 kuud enneaegne -
polnud Tal kopsud iseseisvaks hingamiseks valmis - Tema elu päästmiseks viidi ta kiirabiga Tartu Lunini Lastehaiglasse - kus Ta veetis kaks nädalat hingamisaparaadi all . Elukaaslane võitles
Kohtla - Järve Keskhaiglas oma elu eest - nädal aega tilgutite all olles . Tal oli äge neerupuudulikkus . Esimese eluaastani võitles Indrek enneaegsuse arengupeetusega . Siis hakkas Tal tervis
paranema . Elukaaslasel on siiani probleeme mäluga ja üleväsimuse (närvilisuse) korral tekivad kerged krambid kätes ning jalgades. Edasi järgnes Indreku vanaisa vähktõve avastamine ning surm .
Kuu aega peale vanaisa matuseid - tekkis Indrekul kubemesong . Perearst soovitas opereerida sügisel - kuid lapse pidevaid piinu nähes- lasin Kohtla - Järve Keskhaigla kirurgil Indrekut kohe
opereerida . See oli mul õige otsus , sest Indrekul oli peale kubemesonga ka vasaku munandi vähk . Sügiseks poleks Teda enam meie seas olnud ! Järgnes raske , 2007.a. suvi , Tallinna Mustamäe
Lastehaigla onkoloogiaosakonnas . Indrek kaotas võitluses vähiga vasaku munandi . Ta on nüüd lapsinvaliid . Kuna Tema kõne ja liikumisvõime on teiste temaealistega võrreldes vähem arenenud - käime Indrekuga igakuiselt kontrollis ja regulaarselt Värska sanatooriumis taastusravidel . Kuna Ta üksi ei suuda taastusravidel käia - peame Teda ise transportima ja üks meist peab Temaga ravil kaasas olema . Sotsiaalamet korvab aga vaid Indreku taastusravi ja ka mitte
kõike - vaid ainult osa ning sedagi vaid korra aastas !
16.06.2009.a. käisime Tallinna vähiarsti juures uuringutel ja pisikese Intsu kopsudest leiti mingid moodustised . 04.08.2009.a. uuring näitas moodustiste kahanemist . Uus uuring pidi tehtama novembri algul , kuid kuna Haigekassal polnud raha , toimus uuring alles 20.01.2010.a. Elasime pikalt piinavas teadmatuses . Õnneks ei ole uusi moodustisi tekkinud ja ka vanad pole suurenenud . Loodame , et munandivähk pole edasi arenenud kopsu .
19.02. opereeriti Intsu rinnast välja potaks - seadeldis , kust vähiuuringutel võeti vereproove ja lasti keemiaravi seanssidel verre keemiat .
18.04. - 23.04. olime Intsuga Värskas vähi taastusravil .
26.04. Tallinna Lastehaigla Onkoloogiaosakonnas vähi uuringutel .
09.06. käisime Intsuga Rakvere Haiglas kõrvauuringutel . Sellel aastal on Tal olnud 6 korda kõrvaõletik . Määrati ravikuur .
10.06. oli Tallinnas uus vähiuuring !
05.08. määras Rakvere kõrvaarst Intsule Tartus narkoosiga kõrva sondeerimise - lootsime , et saame ka vasaku kõrva kroonilisest põletikust rohuga lahti - nii nagu parema kõrvaga saime . Kuid kahjuks ei läinud nii . Tuleb Tartus see asi ära teha . Kuigi Ta on niigi piisavalt üle elanud ja kahju on Teda jälle piinata - aga see on paratamatus . Meie Intsu ei taha haigused kuidagi rahule jätta !
08.08.-13.08. olime Värskas vähi sanatoorsel järelravil !
25.08. oli kõrvapuhastus Tartus .
16.09. toimus Tallinnas vähiuuring .
21.11. - 26.11. oli Värska Sanatooriumis vähi sanatoorne taastusravi .
13.01. toimus põhjalik alakeha vähiuuring Tallinna Lastehaiglas .
27.01. toimus põhjalik ülakeha vähiuuring samas haiglas .

Suur palve Teile Henn :
Oleme alustanud finantside kogumist Intsu selle aasta vähi sanatoorse taastusravi teostamiseks . Kokku oleks vaja saada 1 300 eurot . Ehk oleks Teil , Teie tuttavatel / sõpradel / koostööpartneritel võimalik Intsu sanatoorset vähi taastusravi rahaliselt toetada ? Avasime Intsule 2008.a. Jõulude ajal Swedbangas oma ravikonto : Indrek Tamm : 221030441078 !

Head alanud aastat , tugevat tervist ja kõike head Teile , Teie lähedastele , Teie kolleegidele !
Pisike Ints , Merka ja Tom

Tel : 57 852 681 / 53 746 084
Meil : toomas.tamm.006@mail.ee / adru@hot.ee
Aadress : Kooli 7 - 26 , Aseri , Ida - Virumaa , 43401 , Eesti

IRL-i mitu juttu

2011-01-26T07:35:00.000-08:00

Tahes-tahtmata hakkavad silma teravad vasturääkivused erakondade seisukohtades ja hoiakutes, mis puudutavad konkreetseid küsimusi. Vaadate paljusus on normaalne. Kui need vastuolud esinevad aga ühe ja sama erakonna seisukohtades ja avaldustes, siis ei ole see enam normaalne.

Nii tegi näiteks IRL-i rahvuslaste ühendus avalduse, milles rõhutati Tartu Rahu, kui meie riikliku õigusjärgsuse alusmüüri jätkuva tunnustamise vajadust ja tauniti viisavabaduse kehtestamist EL ja Venemaa vahel. Tervitan igati IRL-i rahvuslaste ühenduse avaldust, kuid kahjuks tuleb tõdeda, et see on tüüpiline näide IRL-i sisevastuoledest ja sellest, kuidas saba ei tea, mida teeb pea.

Tartu Rahu Põlistamise Selts, mida mul on au juhatada, on võtnud korduvalt (ja hiljaaegu) ühendust mitmete Riigikogu Setomaa toetusgrupi liikmete ja IRL-i juhtfiguuridega. Oleme edastanud neile Eesti-Vene piirilepingu (millelt Venemaa on oma allkirja tagasi võtnud) denonsseerimise ja loovutuslikele piiriläbirääkimistele moratooriumi seadmise eelnõu, lootes, et see Riigikogule menetlemiseks edastataks. Vastupidiselt IRL-is kõrvale tõrjutud rahvuslastest, kes Tartu Rahu au sees peavad, ei leidnud IRL-i juhtfiguurid, et Eesti peaks Tartu rahuga määratud piiride ja okupeeritud aladele jäänud kodanike eest seisma või mingeidki meetmeid tarvitusele võtma. TRPS koostatud eelnõud keelduti käsitlemast. Kinnitati, et Toompeal ei ole esindatud mitte ühtegi poliitilist jõudu, kes asjaga tegelemisest huvitatud oleks.

Samasugune kahepalgelisus ja lõhestatus valitseb ka Eestile hukatusliku viisavabaduse küsimuses, mida IRL erakonnana toetab, kuid IRL-i rahvuslaste ühendus oma avalduses taunib.

Tekib küsimus, kas IRL on ikka see õige erakond, kuhu rahvuslaste ühendus kuulub. Ehk oleks neil juba ammu aeg lahkuda Res Publika poolt kaaperdatud libarahvuslikust IRL-ist, selle asemel, et nimekirja esinumbritele hääli koguda. Või kuulubki IRL-i valimistaktikasse hämamine ja erinevatele sihtgruppidele erineva jutu ajamine? Nagu keskerakonnal, kellele eestlastele ja venelastele suunatud valimisloosungid sootuks erinevad on.

Igatahes ma ei leia, et oleks võimalik usaldada erakonda, kes käitub kui mitmepealine lohe, kellel iga pea erinevat ja teineteisele risti vastukäivat juttu räägib. Tegudest,näiteks riigi raha ja vahendite kasutamine valimiskampaaniate korraldamisel, mis IRL-i Reformierakonna ja Keskerakonnaga äravahetamiseni sarnaseks teevad, ma ei hakka rääkimagi.

887

2011-01-26T04:46:00.000-08:00

Kandidaadide numbrid on välja loositud. Minu numbriks sai 887, mis paigutab mu Nõmme-Mustamäe valimisringkonna kolme üksikkandidaadi seas auväärsele viimasele kohale. Ei ole põhjust karta, et see valimistulemust määraks - keskel olijat on raskem märgata. Seega võin numbriga igati rahul olla.

Kui kandidaadinumbritele läheneda kui punktidele, siis edestavad üksikkandidaadid kõiki erakondi. Ehk õnnejumalanna, lõpptulemusele panustades, pidaski seda silmas. :)

nr.887 Henn Põlluaas

GSM: +372 56 510 87
hennpolluaas@gmail.com

Kandideerin Nõmmel ja Mustamäel.

2011-01-21T08:24:00.000-08:00

Eile sai siis lõplik samm astutud ja minu varem välja kuulutatud kandideerimine Riigikogu valimistel ametlikult ära registreeritud. Kandideerin üksikkandidaadina Tallinnas, valimispiirkonnas nr. 3, Nõmmel ja Mustamäel.

Võib küsida, kas see samm oli mõtekas, kas üksikkandidaatidel on üldse lootust valituks saada. Vastan, et kindlasti on. Seda näitavad nii värskeimad arvamusküsitlused, mille põhjal toetus üksikkandidaatidele ületab juba nii mõnegi partei toetust (ERR - üksikkandidaadid 11%, Rohelised 4% ja RL 2%), kui ka europarlamendi valimised, kus üksikkandidaadid, eriti Tarand, kuid ka Martin Helme said oluliselt enam hääli kui nii mõnedki erakonnad. 6 üksikkandidaati 11 valimisnimekirja konkurentsis kogusid EP valimistel kolmandiku häälesaagist. Tegemist polnud Indrek Tarandi fenomeniga, vaid umbusaldusega poliitilisele kultuuritusele. Üksikkandidaatide edu Euroopa parlamendi valimistel tõi kinniste valimisnimekirjade kaotamise. Valimisedu korral riigikogu valimistel oleks tulem veelgi parem. Ka viimastel kohalikel valimistel said parteidevälised valimisliidud volikogudes kohti oluliselt rohkem kui varem. Need on selged märgid, et inimesed on väsinud kõigi eluvaldkondade sundpolitiseeritusest ja erakondlike kliki- ja omahuvide taga ajamisest.

Kahtlemata on tõsiseltvõetav üksikkandidaat oluliselt etem kui erakonna nimekirjas ülekantud häältega sisse veetud parteisõdur, kelle roll Riigikogus veedetud nelja aasta jooksul piirdub vaid kuuleka käetõstmisega. Valija saab sellest väga hästi aru.

Erakonda valides ei tea kunagi, kellele sinu antud hääl üle kantakse. Valid Jüri, saad Jaani, kellele sa poleks mingil tingimusel oma häält andnud. Üksikkandidaadile antud hääl on aga kindlalt temale antud ning see ei lähe kellelegi üle kui ta ka valituks ei osutu. Väited, justkui üksikkandidaatidele antud hääled läheks kaotsi või hoopiski Keskerakonnale on vale. Erakonnad saavad kohti proportsioonis saadud häältega ja vastavalt mandaatide arvule ringkonnas. See ei muutu, kui üksikkandidaat piisavalt hääli ei kogu. Küll muutub olukord aga siis kui ta saab kvoodi täis - ja see väärib juba riskimist.

Rahvas tahab positiivset muutust. Seda pakuvad just sõltumatud ja ühinenud üksikkandidaadid, kes toovad Toompeale värskeid tuuli, uusi mõtteid, väärtuspõhisust ja südametunnistust. Valitud üksikkandidaatidel on tõeline rahva mandaat ja kõigil nende valijatel on olemas konkreetne esindaja Toompeal, kelle poole vajadusel pöörduda. Valituks saades kavatseme me, nn ühinenud üksikkandidaadid, tegutseda Riigikogus ühtse jõuna.

Teatavasti on suurparteid eraldanud endale riigikassast pea sada miljonit krooni igaaastast toetust, millega tasutakse oma kandidaatide kautsjonid ja valimispropaganda. Väikeparteid ja üksikkandidaadid on võimuparteide poolt pandud ebavõrdsesse seisu ning peavad kautsjoni ja kogu kampaania kulutused kinnni maksma omaenda taskust. Ainuüksi kandideerimiskautsjon on igal kandidaadil 8700.- krooni (mis tagastatakse vaid sisse saanutele), pluss kõik muud kulud (trükised, valimisürituste ruumide rent, reklaamid jne). Kokku teeb see väga suure summa.

Pöördungi seetõttu kõigi inimeste poole palvega toetada minu kampaaniat ja/või meie ühinenud üksikkandidaatide nimekirja rahaliselt enda poolt sobivaks peetud summaga ja muidugi ka kõikvõimalikul muul viisil. Iga ühise ürituse nimel antud kroon läheb õilsa eesmärgi teenistusse - teha Eesti paremaks.

Minu arveldusarve SEB pangas: Henn Põlluaas, 10022045467003

Eks nüüd peab siis selle kõige raskemaga hakkama saama - tulla valituks. Kuna minul kui üksikkandidaadil erakondlikku masinavärki ja meeskonda taga ei ole, siis on kõigi abi ja toetus teretulnud. Kui kellelgi tahtmist, aega ja võimalust valimiskampaanias kaasa lüüa on, siis andke aga julgesti teada.

Teeme üheskoos võimalikuks selle, mida võimuerakonnad kardavad ja juba eos võimatuks on kuulutanud - viime üksikkandidaadid Riigikokku!

Juba ette tänades,

Henn Põlluaas

GSM: +372 56 510 87
hennpolluaas@gmail.com

Ühinenud üksikkandidaadid - alternatiiv praegusele stagneerunud poliitkartellile

2011-01-15T03:35:00.000-08:00

Kuigi võimuladvik kinnitab rahvale, et kõik on hästi ja läheb aina paremaks, mõistavad mõtlevad inimesed, et Eesti ühiskond on väga suures kriisis. See ei avaldu üksnes majanduses, Eestit õõnestab ka poliitiline ja moraalikriis, mille algpõhjuseks on võimuladviku hoolimatus rahva tahtest ja vastutuse hülgamine. Eestis puuduvad sisuliselt opositsioon ja koalitsioon, tegutseb stagneerunud poliitiline kartell, kes administratiivseid vahendeid ja maksumaksja raha kasutades küüniliselt kaitseb enda poolt endale loodud privileege. Kodanikel on kujunenud olukorras üha vähem valikuid ja võimalusi kutsuda riigi arengus esile põhimõttelist kursimuutust.

Oma suveräänsust järjest enam väljapoole delegeeriv Eesti vajab uut, värsket ja sõltumatut jõudu, kes on valmis seisma Eesti riigi ja rahva, Eesti oma majanduse, kultuuri ja keele eest, mitte aga klammerduma kitsalt erakondlike või isiklike huvide ja privileegide külge. Rahvast peavad esindama Rahva Saadikud, mitte eluvõõras omakasule orienteeritud võimuladvik. Kehtiva valimissüsteemi järgi komplekteerib riigikogu koosseisu parteiline võimuladvik, mitte rahvas. Soovides pakkuda alternatiivi praegusele stagneerunud võimule, oleme otsustanud kandideerida eelseisvatel Riigikogu valimistel tõeliste rahvasaadikutena, valides selleks kandideerimise üksikkandidaatidena. Just nii oleme kõige vahetumalt seotud kindla valimisringkonnaga, saame mandaadi ainult enda häältega ning vastutame seejärel valituks osutumise korral otse ja vahetult ka oma valijate ees.

Riigikokku pääsemisel pühendume järgnevate eesmärkide saavutamisele:

- Eesti riigi valitsemine saab muutuda vaid juhul, kui muutub praeguse poliitilise süsteemi aluseks olev valimissüsteem. Muuta tuleb Riigikogu valimiskorda, kaotades ära häälte ülekandemehhanismi ja kehtestades saadiku tagasikutsumise võimaluse. Presidenti peab valima rahvas. Kodanik peab saama siduva rahvahääletuse algatamise õiguse. Kehtestame omavalitsuste valimisõiguse ainult Eesti kodanikele. Korruptsiooni ja erakondliku ringkäenduse kaotamiseks peavad kohtunikud, prokurörid ja politseiprefektid olema rahva poolt valitavad.

- Eesti inimesi vaevavad elumured kasvavad välja kõik ühest juurest, milleks on rahvusliku majanduse häving. Murrangut võitluses tööpuuduse ja tõusvate hindadega, aga samuti elanike kehvade sissetulekute ja kasinate sotsiaalsete tagatiste vallas pole võimalik saavutada, kui Eestis ei taastu massiline kodumaine väike- ja keskmine ettevõtlus, pangandus ning maamajandus. Riik ei saa kõige selle juures olla passiivne pealtvaataja, vaid peab aktiivselt sekkuma ning protsesse juhtima.

- Eesti on Eesti vaid juhul, kui eestlaste kriitiline mass peab seda kõige elamisväärsemaks maaks maailmas. Toetades traditsioonilisi pereväärtusi on meie eesmärgiks luua järk-järgult seesuguste sotsiaalsete tagatiste võrgustik, mis soosib sündimuse kasvu, tagab kodanikele hea ja kättesaadava arstiabi ning koolihariduse ja katkestab inimeste üha massilisemaks muutuva lahkumistrendi meie ajalooliselt kodumaalt.

Kinnitame, et ka peale valimisi jätkame koostööd sõltumatu ja ühtse jõuna ega liitu Riigikogus olemasolevate kartelliparteide või nende fraktsioonidega.

Rohkem Eestit!

Ühinenud üksikkandidaadid:

Mart Helme, Martin Helme, Henn Põlluaas, Ingvar Tšižikov, Eugen Veges, Sten-Hans Vihmar, Aivar Koitla

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/martin-helme-meie-uksikkandidaadid-lubavad-oigust-riigikogulane-tagasi-kutsuda.d?id=38417201

Kandideerin üksikkandidaadina

2011-01-12T02:46:00.000-08:00

Saatsin täna ajakirjandusele järgmise pressiteate:

Teatan käesolevaga, et kandideerin üksikkandidaadina eelolevatel Riigikogu valimistel .

Eestis valitseb demokraatia kriis, millega kaasneb sügav majanduslik langus. Olukord on süvenenud aastatega. Riigijuhtimine ühise kasu nimel on asendunud isiklike ja klikihuvide tagaajamisega. Demokraatia on muudetud poliitkartelli poolt fiktsiooniks, kus valijale on jäetud vaid statisti roll. Aated, moraal, riigi ja rahva teenimine on parteidele teisejärgulised, ometi puudub nende väärtusteta Eestil tulevik. Olemasolevad parteid ei taha ega ole suutelised olukorda muutma ning üleüldine rahulolematus korrumpeerunud erakondliku poliitika suhtes üha kasvab.

Tarvis on uut, värsket ja sõltumatut jõudu, kes oleks valmis seisma Eesti riigi, selle majanduse, kultuuri ja rahva, mitte ainult oma erakonna või isiklike huvide ja heaolu eest.

Seetõttu olen otsustanud kandideerida eelolevatel Riigikogu valimistel üksikkandidaadina, kuuludes parteidevälisesse nn ühinenud üksikaandidaatide nimekirja koos Mart Helme, Martin Helme ja teistega. Ülejäänud kandidaadid avalikustatakse lähiajal ning siis esitatakse ka ühisdeklaratsioon.

Olen kindel, et suudan Riigikogu liikmena anda olulise panuse, muutmaks Eesti inim- ja elamisväärseks riigiks, kus eesti rahvas ja iga kodanik tunneb end kindlalt ja hästi ning tekib taas lugupidamine ja heatahtlikkus teineteise suhtes. Eesti vajab positiivseid muutusi!

Lugupidamisega,

Henn Põlluaas

Publitsist ja analüütik
Saue linnavolikogu liige
Eesti Demokraatlik Rahvuslike Jõudude Koostöökoja esimees.

http://www.postimees.ee/?id=370892
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/rahvuslane-henn-polluaas-purib-uksikkandidaadina-riigikokku.d?id=38280145

Kahepalgeline hukkamõist

2011-01-04T01:37:00.000-08:00

Nüüd on ka president Savisaare Venemaalt rahahankimise teemal sõna võtnud. Võõrriikide mahitusel ja rahastamisel teostatav muumeelne poliitika on tõesti lubamatu ja väärib kõige karmimat hukkamõistu. Eriti kui seda püütakse ellu viia ka seadusandlikul tasandil.

Rääkides Kremli katsetest mõjutada Eesti sise-ja välispoliitikat läbi meie endi poliitikute, mõjukatel positsioonidel olevate isikute ja muulaste, siis kirjutab KAPO aastaraamat sellest juba aastaid. Näiteks kinnitas KAPO, et Konstitutsioonierakond on Vene salaluure poolt organiseeritud ja rahastatud Eesti-vaenulik õõnestusorganisatsioon. Imestama paneb, et midagi ei võetud ette selle takistamiseks ja neil lasti osaleda isegi Riigikogu valimistel. Miks?

Kuid mis seal imestada – on ju Eesti kohtutelt saanud õigeksmõistvad otsused kõik meie rahva ja riigi vaenlased, alates Rozhokist ja lõpetades linterite-klenskite ja Johan Bäckmanniga. Kui täna julgetakse tulla välja süüdistustega Savisaare ja Keskerakonna vastu, siis ei tohiks jääda poolele teele ega piirduda pelga näpuviibutamisega.

Savisaare suhtes pole olnud saladuseks, et ta on aastaid ajanud rahvusriigile vaenulikku ja idameelset poliitikat ning omab kahtlustäratavaid sidemeid vene võimuerakondade ja isikutega. Pronksiöö sündmustes positsioneeris Savisaar ennast selgelt Eesti-vaenulike vene šovinistide ja impeeriumimeelsete poolele. Mäletatavasti kogus Eesti Rahvuslik Liikumine 2007. aastal, peale pronksiööd pooleteise nädalaga tervelt sada tuhat allkirja petitsioonile, milles nõuti Savisaare tagasiastumist. Rahva tahe oli aga kui hane selga vesi.

Pööraksin erilist tähelepanu ühele lõigule president Ilvese avalduses: "See on halb, kui varjatud rahastamine tuleb siseriiklikult, aga see on palju halvem, kui see tuleb väljaspoolt riiki. Iga selline rahastamine eeldab vastuteeneid. Kui siseriiklike annetuste puhul on need vastuteened korruptiivse maiguga, näiteks toetatakse ühte või teist seadust, siis kui see tuleb välismaalt, on see juba julgeolekuoht," kinnitas Ilves, rõhutades, et ükski president ei tohi lasta sellisel parteil ega isikul, kes välismõjutustele allub, valitsust moodustada.

Olen presidendiga igati nõus. Ida rahaga ei tohi „Eesti poliitikat“ teha. Aga muu välisrahaga? Ilves on ilmselt unustanud, et igal mündil on teine pool ning lisaks idale eksisteerib ka lääs. Ajast, mil Eesti liitus Euroopa Liiduga on üle 80% meie seadusandlikest aktidest tulnud välismaalt. Koos piitsa - poliitilise surve ja trahvidega, ning präänikuga - struktuurifondide rahade ja EL ametnike hüperpalkade ja soodustustega. Eesti seadusandlikul kogul on olnud nende seaduste vastuvõtmisel vaid statisti roll - kohapealsetel „omavalitsustel“ pole õigust tekstides komakohtagi muuta.

Meie seadusandlust on kujundatud aga välise tahte järgi algusest peale. Juba enne liitumist Euroopa Liiduga taganeti välisorganisatsioonide ja –riikide survel järjepidevalt meie Põhiseaduslikest normidest ja suveräänsest otsustusõigusest. Mäletame hästi, kuidas president Lennart Meri keeldus Venemaal erahuvisid omanud OSCE erikomissar Max van der Stoeli ja teiste „meie sõprade“ otsesel mõjutusel välja kuulutamast välismaalaste seadust ja keeleseadust, mis olid kantud põhiseaduslikust rahvusriikluse ideest ning kuidas Riigikogu survele järgi andis. Mäletame hästi, kuidas EL andis enam kui sada miljonit krooni avaliku arvamuse ja meeleolude mõjutamiseks ning liitumispropaganda tegemiseks.

Eesti on tõrkumatult vastu võtnud EL seadusi, mis näevad ette banaani lubatud kõveruse, liigitavad porgandi puuviljaks jne. Brüsselist tulnud ettekirjutised ja tihtipeale absurdsed euronormid on välja suretanud lugematuid külapoode, väiketootjaid, turismitalusid, põllumajandust jm. Tänane kriis on suuresti nende kümnete tuhandete ettekirjutiste ja keeldude vili, mis on viinud tootmiskulud ja tarbijahinnad lakke, põhjustavad töötust, vaesust ja parimas eas inimeste pagemist välismaale, kuid mille järgimist meie enda riiklikud instantsid nõuavad. Kas keegi julgeb väita, et tegemist ei ole julgeolekuriskiga?

Iga riik peab lähtuma enda riiklikest ja rahvuslikest huvidest. On selge, et oma huve peame kaitsma ka läänes ja nii mõnigi lääne soovitus ja samm kujutab endast vaid Kremli kellade kaja. Piisab, kui meenutada viisavabaduse sõlmimise kavasid ja Mistralite müüki Venemaale. Toompea erakonnad teevad näo, justkui oleks unustanud, et maakera on ümmargune ja ka lääne suund võib viia itta.

President, peaminister jt, kellele Meri eeskujul on „meie lääne sõprade“ huvid primaarsed, ei räägi aga muudest riskidest sõnagi. Oli ju Ilves euroläbirääkimiste põhitegija, keda ei huvitanud lepingute sisu ja võimalikult heade liitumistingimuste saamine Eestile, vaid peatükkide sulgemise kiirus. Vaid tänu Poolale ja mõnele teisele riigile laiendati nende väljakaubeldud soodustusi osaliselt ka meile. Ka Brüsseli poolt pealesurutud eurole üleminekule, millele eesti rahvas olla EL referandumil jah öelnud (kuigi sellest tollal isegi ei räägitud), on osatud vaid emotsioonidest kantud põhjendusi tuua. Seni on vankuvale eurole ülemineku pingutused tõuganud Eestit vaid sügavamale majanduskriisi. Lisaks kaob viimanegi võimalus iseseisvat ja meie endi huvidest lähtuvat rahanduspoliitikat ellu viia. Julgeolekurisk? Loomulikult.

Nüüd, kui ida rahaga „Eesti poliitika“ tegemise on hukka mõistnud kogu poliitiline ladvik, tuleks panna piir ka teistele väliskatsetele mõjutada Eesti poliitikat. Vastasel juhul on hukkamõist kahepalgeline. Rahvuslikke huvide eest seismine ja julgeoleku tagamine ei saa piirduda ainult ühe ilmakaarega.

Avaldatud Delfis, 04.0I.20II, Pealkirja all: Savisaare kahepalgeline hukkamõist.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-savisaare-kahepalgeline-hukkamoist.d?id=37763825

Rahvas annab sõjaväele hinge

2010-12-01T01:35:00.000-08:00

Sattusin sirvima ajakirja „Sõdur“ sõjaeelseid aastakäike. Neis arutleti erinevate militaarprobleemide, strateegia ja taktikaliste küsimuste üle, analüüsiti nii ajaloolisi kui hiljuti toimunud konflikte (Hispaania kodusõda, Poola vallutamine jne), meenutati Vabadussõja kogemusi, jagati näpunäiteid üksikvõitleja oskustest tankitõrjerajatiste püstitamise ja moodsa õhusõjani. Ühesõnaga, anti ülevaade kõigest, mida riigikaitse valdkonnas oluliseks peeti.

Aeg, tehniline, strateegiline ja taktikaline areng on suure osa kirjutatust ajalooks muutnud. Ometi leidus teema, mis oma aktuaalsust vähimalgi määral kaotanud ei ole ning mis vajaks tänagi märksa suuremat rõhuasetust ja esiletoomist. Jutt on isamaalisest kasvatusest, kaitsetahte ja kaitsevõime seosest rahvuslike aadetega. Siis pandi sellele küsimusele oluliselt enam rõhku kui täna. Riigikaitseõpetus koolides (käsikäes isamaalise kasvatusega) oli kohustuslik, see oli sisuliselt sõjaväeteenistuse üks osa, mida peeti iga kodaniku pühaks kohustuseks riigi ees. Rahva vapper vastupanu suvesõjas 1941 ja 1944. aasta kaitselahingutes ning vabaduseiha, mida idanaabri jõhker okupatsioonireziimgi murda ei suutnud, tõestab sellise rõhuasetuse õigsust ja vajalikkust.

Toon järgnevalt valiku erinevatest ajakirja „Sõdur“ numbritest ja artiklitest nopitud mõtetest, mis ajatutena võiksid kuuluda ka tänapäeva ja on eriti aktuaalsed tänasel tähtpäeval -1. detsembril:

„...Riigikaitse tugevus, riigikaitse potents ei seisa üksi relvastatud jõus, ei seisa tankide ja lennukite arvus, vaid terve riigi ja rahva elujõus. Millised iganes on iga sõjalise aktsiooni reaalsed huvid ja eesmärgid, ometi jääb tõigaks, et võitlejate moraalseks jõuallikaks ja võitlusvaimu kandjaks on rahvustunne. Kaitseväe vaimu ja meelsuse kandjaks saab olla vaid vankumatu rahvuslus ja patriotism. Teistsuguse vaimu ja meelsusega ei saa olla sõjaväe kui terviku ega tema juhtide ja sõdurite sügavat usku ega truudust oma riigile, rahvale ja juhtidele.“

„Moraalset jõudu saab ammutada eeskätt rahvuslikust iseteadvusest ja kokkukuuluvustundest. Need on aluseks patriotismile, kohusetruudusele, võitlustahtele jne. Ühesõnaga, tähtis on vaimsus, mida sõdur kannab. On see ühine riigi üldise poliitikaga, on sõjavägi tugev ja võitlusvõimeline, on aga rahvas killustatud, on ka sõjaväe vaim kirju ja kõikuv.“

„Rahva tugevus ja väärtus ei olene ei arvukusest ega majanduslikust edust. Teame suuri, kuid nõrku rahvaid, rikkaid ja sisemiselt jõuetuid. Vabadust ei saa hinnata vaid materiaalsete väärtuste mõõdupuuga. Võib tuua rea näiteid, kuidas rahvad hävinesid ja hukkusid materjaalseid hüvesid esmasteks seades ja neist nõrgestatult. Rahvas, kes seab mammona esikohale ei vääri vabadust. Rahva tugevus ja väärtus oleneb tema vaimsest jõust, rahvustunnetusest ja sisemisest elutahtest.“

„Rahvuslus on usk isamaasse, oma rahvusesse, selle arenguvõimekusse ja eluõigusesse. Tema eesmärk on suunata elujõudu ühes suunas – elada vaba rahvana, iseseisva riigina ja teostada ülesandeid, mis vastavad riigi ja rahva huvidele, majanduslikule jõukusele ja vaimsetele võimetele.“

„Rahvas annab sõjaväele mitte ainult isikkoosseisu, varustuse ja relvastuse. Rahvas annab sõjaväele ka oma hinge, oma elumõtte, aated ja eesmärgid. Puuduvad aga rahval elutahe, mõte, aated ja sihid, puuduvad need ka kaitseväel. Siis puudub meestel ka eesmärk, mille eest võidelda ja põhjus mille eest olla valmis surema.“

„Eesti rahval on olemas kõik eeldused vaba ja iseseisva riikliku elu elamiseks ja jätkamiseks. Kuid julgeim ja elavaimgi rahvas võidakse muuta loiuks ja passiivseks, jõuetuks, araks ja ükskõikseks massiks, kui ta immutatakse läbi ekslike hoiakute, vaadete ja arusaamadega asjade tõelisest tähendusest ja seisukorrast. Kui juhtidel puudub arusaam tegelikest rahvuslikest eesmärkidest. Omamata rahvustunnet ja evimata dünaamilist edasikestmistungi, ei jää ükski rahvas kestma.“

„Eesti rahva üheks suuremaks puuduseks ongi olnud nõrk rahvuslik iseteadvus ja rahvuslik uhkus. Eelistatakse sageli ja peetakse paremaks kõike, mis on võõrsilt – enda oma alahinnatakse ja painutakse võõra ees. Ometi, väikeriik, kes tahab eksiteerida, peab näitama üles tahet elamiseks, tundma sisemist väärikust ja rahvuslikku uhkust. Meil on palju, mille üle uhked olla.“

„Tahame hoida oma riiki ja iseseisvust, kasvatada tugevaid kaitsejõude, peame kasvatama tugevat rahvast – isamaaliste vaadetega, tugeva rahvusliku elumõtte ja elutahtega. Kui noortesse suudetakse kasvatada tulist armastust oma kodumaa vastu, siis on see põhjaks, millel kasvab tahtejõud ja kohusetunne. Kaitsejõudude tugevus on võrdeline rahvuse tugevusega. See on aga üks riikliku eksistentsi ja julgeoleku olulisemaid aluseid.“

„Eitada riigikaitse vajadust tähendab sedasama kui eitada oma vabaduse tarvilikkust. Meie kaitseorganisatsioonid ei ole loodud ühegi isiku või kildkonna võimu säilitamiseks vaid kogu rahva vabaduse ja iseseisvuse tagamiseks. Riigikaitse on sedavõrd laialdane ala, et siin leiab iga kodanik endale tegevust, niihästi mees kui naine, noor kui vana, kui ta vaid mõistab, millisel määral sõltub ka tema isiklik heaolu ja julgeolek riigikaitse tugevusest.“

„Riigikaitseprobleemide lahendamine, millest võib sõltuda rahva suveräänsus, sõltub sõjaväe prestiižist ja kodanike suhtumisest sellesse. Oleme saamas lahti veneaegsest halvustavast vaatest „soldatiseisusele“ ja sõjaväele üldse. Rahvusliku kaitseväe loomise perioodist alates on meie sõjavägi võitnud enesele hea nime ja tõestanud, et ta erineb sellest sõjaväest, mis ei omanud eestlaste poolehoidu ega austust.“
„Riigi elulistes huvides on tähtis, et sõjaveäteenistuse kohustusest kujuneks välja au- ja uhkuseküsimus, traditsioon, mille eeskujuliku sooritamiseta ükski meeskodanik ei peaks väärima kodaniku suuri õigusi.“

„Iseseisva riigi ühiskondlikus elus on kaitsejõududel asendamatu tähtsus. Tal ei lasu üksnes riigikaitselised ülesanded, vaid ka kodanike sõjaväelise kasvatuse, harimise ja rahvuslike aadete kaugeleulatuvate eesmärkide elluviimine. Meie riigi ja rahva kestmajäämise tagamine...“

Lõpetaksin siinkohal tollase Kaitsevägede Staabi ülema, kindralmajor N. Reegi sõnadega: „Riigikaitse teravam kuju, riigikaitse ultima ratio on sõda. Meie sõda ei alga. Meie sõda ei provotseeri. Meie teame, mida tähendab sõda rahva saatusele. Meie jaoks on sõda vastupanuakt, vastupanu selleks, et sundida vastast loobuma oma püüetest, oma nõudest meie vastu. Kuid sõda, olgu missugune ta on, on alati seotud rahva ja riigi kõigi eluvaldkondadega, tema vapustab riiki ja riiklikku organismi kuni vundamendini. Kui see nii on, siis on selge, et sel korral kogu rahva elu, kogu riikliku organismi pingutused, kõik, mis rahval on, saab ja peab saama pühendatud selleks otsustavaks võitluseks rahva olemasolu eest“ (Rahvuskogus 02.03.1937.a.).

Neile sõnadele pole midagi lisada. Tuleb vaid küsida, kas ja kui kindlalt meie oleme valmis seisma oma rahvuse ja rahvusriikluse jätkuvuse eest tänases maailmas?

Avaldatud Terve Mõistuse Sündikaadis:
http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=4149&lang=est

Ka Eestis valitseb multikultuursuse krahh

2010-11-10T00:37:00.000-08:00

Oleme juba harjunud Venemaa süüdistustega, mille järgi Eestis kiusatakse venelasi. Aeg-ajalt ühinevad nendega need Lääne organisatsioonid, kus on Kremli, kreeka kommunistide ja multikulti apologeetide mõju suurem.

Vaatamata faktile, et ükski rahvusvaheline monitooring pole diskrimineerimist tuvastanud, pole piisavalt ja resoluutselt meie kaitseks välja astunud ükski rahvusvaheline organisatsioon või riik, rääkimata Euroopa Liidust (mida liitumise eel kiideti kui kaitset Vene vaenamiste eest).

Vastupidi, nõuandjaid, kes soovitavad muulastele järelandmisi ja eelistusi teha, on sisse trüginud nii uksest kui aknast. Lisaks püüavad meid „rikastada“ kõikvõimalikud sallimatud homoaktivistid ning võrdõiguslased, kelle meelest isegi nimetuse ema ja isa kasutamine olevat sooline diskrimineerimine. Viimati tekitas suurt kära mustalt mandrilt pärit ÜRO rassilise diskrimineerimise raportöör, kes Eesti oludest aimu omamata tuli välja kakskeelsuse soovitusega, toetades sellega sama nõudvaid suurvene šoviniste.

Mina ei ole ainus, kes ootas riigipoolset reageeringut. Kuid valitsus, riigikogu ja president vaikivad. Vaid mõni üksik poliitik on eraviisiliselt öelnud, et ÜRO raportööri nõudmised ei tule kõne allagi — need kõnelused on Eestis juba ära peetud.

Kuid miks üldse oodata seisukohta riigilt? Sest vanasõna järgi on vaikimine nõusolek ja lisaks meenuvad lugematud juhtumid kõigega nõustumisest, mida „lääne sõbrad“ meilt Eesti multikultuuristamisel nõudnud on. Meenuvad keele, kodakondsus- ja valimisseaduste korduvad lahjendamised, mille tagajärjel on meie elamislubade jagamise poliitika, kodakondsus-, keele- ja valimisseadused juba niigi oluliselt pehmemad kui üheski lääneriigis. Võimulolijad ei julge või ei taha enam ammu rääkida Eesti rahvuslikest huvidest ega eesmärkidest, mis sest, et põhiseaduse preambulis kõik kenasti kirjas on.

Kakskeelsus on sadu miljoneid kroone maksma läinud integratsiooniprogrammi varjus praktikas juba sisse viidudki — okupatsiooniaegne venestamine on transformeerunud võimude poolt igati tervitatavaks multikultuursuseks ning eesti keeleta saab siin suurepäraselt hakkama. Keeleinspektsiooni direktori Tomuski sõnul kannatavad Eestis keelelise diskrimineeriminse all hoopiski eestlased, kellel pole võimalik realiseerida oma põhiseaduslikke õigusi — kõikjal eesti keeles rääkida ja asju ajada. Tõsiselt sellesse sekkuda Keeleinspektsioonil aga ei lubata.

Igal aastal tuleb meile idast kuus kuni seitse tuhat inimest (10 aasta jooksul 60-70 000), läänest saabuvate immigrantide üle ei peeta aga arvestustki. Riik propageerib noorte välismaale minekut ja jagab muulastele piiramatult kodakondsust. Hoolimata enneolematust tööpuudusest, räägitakse saja tuhande immigrandi sissetoomisest. Sääraste tendentside jätkudes ei piisa varsti kakskeelsusest, vaja läheks juba kolme-neljakeelsuse väljakuulutamist.

Kui 5-10% piir on ületatud, ei sulandu immigrandid ilusate multikultiteooriate kiuste enam põlisrahvustega. Eesti ei ole erandiks. Küll erineme aga teistest oma väikese rahvaarvu ja Euroopa mastaabis juba niigi erakordselt suure immigrantrahvastiku osakaalu poolest (ca 30%), mis vähendab veelgi võimalust tulla toime võõrrahvaste integreerimise/assimileerimisega eesti keele- ja kultuuriruumi. Meie võimuringkonnad keelduvad aga tunnistamast, et lõdvad immigratsiooni-, kodakondsus- ja keeleseadused kujutavad eesti rahva jaoks juba ammu eksistentsiaalset ohtu.

Euroopas on selgelt nähtav multikulturistliku ja kosmopoliitliku surve vastukaaluks olevate rahvuslik-konservatiivsete jõudude populaarsuse kasv ning nende edu kohalikel- ja parlamendivalimistel. Isegi Saksa kantsler Angela Merkel oli sunnitud tunnistama, et multikultuursus on läbi kukkunud. Meie naabritest said rahvuslik-konservatiivid valimistel suure rahva toetuse Rootsis. Lätis sai erakond Visu Latvijai Seimis 8 kohta. Ajalehes Helsingin Sanomat avaldatud küsitluse põhjal on Soome rahvuslik-konservatiivse erakonna Perussuomalaiset toetus tõusnud 12,5 protsendile. See viis nad populaarsuselt neljandaks erakonnaks. Kevadel toimuvatel parlamendivalimistel ennustatakse neile enneolematut edu.

Eestis ei toimu aga näiliselt midagi. Võimuparteide kontrolli all olev ajakirjandus, politoloogid (mõne erandiga) ja nn punaprofessorid kuulutavad multikultuursuse ja tolerastia paratamatust ning eitavad igasuguseid muutusi. Seda püütakse tõestada tendentslike ja tegelikkust moonutavate küsitlustega, milles jäetakse välja pea poolte inimeste arvamus, kes olemasolevaid erakondi ja nende poliitikat ei toeta ning unustatakse tõsiasi, et kohalike omavalitsuste ja europarlamendi valimistel saatis parteiväliseid jõude suur edu.

Muutused, seda enam, et neid soovib suur osa Eesti valijatest, jõuavad paratamatult ka siia. Rahvuslik-konservatiivse ilmavaate võidukäiku ja estofoobse sundmultikultuuristamise krahhi tuleb tunnistada ka Eestis.

Senisel, eestlasi kui põlisrahvust ignoreerival viisil ei ole võimalik edasi minna. Me ootame riigi vastust ÜRO raportöörile. Vaikimine või temaga nõustumine tähendab meie enesemääramisõiguse, oma riigi ja rahvuse püsimajäämise õiguse eitamist.

Delfi 10.11.2010
ttp://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-ka-eestis-valitseb-multikultuursuse-krahh.d?id=34802843

Kanal 2 Eesti Rahvuslikust Liikumisest

2010-10-03T03:34:00.000-07:00

Pole vist vaja tõestama hakatagi, et demokraatia on Eestis asendunud elitaarse partokraatiaga, mis seab ennast (valimis)seadustega Toompeale põlistada püüdvate tegelaste isiklikud- ja klikihuvid kõrgemale kõigest muust. Eeskätt tegelikest riigi ja rahva huvidest, eesmärkidest ja vajadustest. Eesti vajab muutust.

Nii viimased kohalikud, kui ka europarlamendi valimised näitasid hästi, et edu saadab võimuparteide väliseid ja uusi jõude. Uus erakond, mis kavatsetakse luua ERL-i ja EKD baasil, tekitab sünergiat ja saab kahtlemata värskeks ja alternatiivseks jõuks, et positiivseid muutusi tuua ja Toomepea Augease tallid rämpsust puhtaks pühkida...

Kanal 2 esitas Reporteri saates lühivaate ERL-ist. Intervjuude andmine ja klipi tegemine kestis tegelikult tunde ja jutuks tuli veel palju muidki küsimusi ja teemasid. Kuid eks saate formaat nõuab lühendamist ja teatud valikute tegemist. Tänud autoritele ja Kanal 2-le.

Vaata videot:

"Kevadel valitakse uus Riigikogu ja see on käivitanud aktiivse valimispropaganda. Suurte parteide kõrval soovivad parlamenti pääseda ka uued ja väiksemad tegijad, kellele sageli ei antagi meedias sõna.

Et ebavõrdsust vähendada, tutvustame teile Eesti Rahvuslikku Liikumist, mille liikmed on kindlad, et seekord pääsevad ka nemad Riigikokku."

Rahvuslased rihivad Riigikogu, Reporter, Kanal 2

http://www.reporter.ee/2010/09/20/rahvuslased-rihivad-riigikogu/

Heterofoobia peab lõppema

2010-08-17T23:08:00.000-07:00

Riskides homoaktivistide ja vasakpoolsete viha alla sattuda, panen üles ERL-i avalduse, mis sai eile meediale saadetud. Homoringkondade ja nende trummi taguvate tolerantide seisukohtade hüsteeriline pealesurumine avalikkusele, nende läbinähtav heterofoobia ning kõigi ründamine ja süüdistamine, kes nende väärastunud ja ebamoraalseid homo-"väärtusi" ei poolda, on läinud juba üle igasuguse piiri. Väited, justkui homosid diskrimineeritaks selle läbi, et Eesti haridussüsteem ei ole nõus lastele homopropaganda tegemisega, on mitte ainult absurdne vaid lausa haige.

Paraku pole mina aga antud ERL-i avaldust kusagil näinud - TMS-s välja arvatud (vabandan, kui siinkohal mõnele meediakanalile ülekohut teen). Leian, et normaalsete pereväärtuste ja eeskät laste kaitseks tuleb välja astuda ja teha seda enne, kui on hilja. See on meie õigus ja kohustus. Asjaolu, et homopropaganda jaoks on kõik meediakanalid avatud, teistsuguste seisukohtade jaoks aga suletud, näitab, kui kaugele kõikvõimalike hälvete elunormiks tegemisel on juba jõutud ja millise "tolerantsuse ja võrdsuse" poole ühiskonda tegelikult tüüritakse.

ERL: Heterofoobia peab lõppema

Eesti Rahvuslik Liikumine (ERL) avaldab sügavat hämmeldust ja halvakspanu Sotsiaaldemokraatliku Partei noorliikmete suhtes, kes on käsikäes grupi homoaktivistidega asunud normaalseid pereväärtusi ründama. Peame absurdseks nende ähvardusi haridusminister Tõnis Lukase suhtes, kelle sõnul Eesti koolide õppematerjalides ei kavatseta homoabielusid hakata propageerima.

ERL avaldab selles küsimuses haridusministrile toetust ja tunnustust ning on koos Eesti rahva valdava enamusega resoluutselt homoabielude lubamise ja propageerimise vastu. Eriti laste- ja kooliasutustes. Me peame õigeks keelustada ka laste adopteerimise sellist kooselu elavatele isikutele. Samale seisukohale on jõudnud Euroopa Inimõiguste Kohus, kelle sõnul riigid ei pea lubama homoabielusid. Igal lapsel on võõrandamatu õigus nii emale, isale kui normaalsetele perekonnaväärtustele, millest on võimalik osa saada vaid täisväärtuslikus traditsioonilises perekonnas. Nende õiguste keelamine grupi kõvahäälsete pervertide kasuks on lubamatu ja otsene laste diskrimineerimine. Nende väärtuste kaitsjate hüsteerilise hurjutamisega asetavad homovõitlejad end ühiskonna perifeeriasse. Sotsiaaldemokraatide valmisolek ja soov hakata juba koolides homopropagandat tegema on äärmiselt madal, moraalitu ja vastik.

„Hüsteeria üleskütmise ja normaalsete väärtushoiakute ründamisega näitavad homoaktivistid ja nende partnerid sotsiaaldemokraadid, kuivõrd kitsa, sallimatu ja arusaamatu maailmavaatega inimestega on tegemist. Võideldes näiliselt tolerantsuse eest, on nende näol tegemist pimedate fanaatikutega, kelle eesmärgiks on meie laste ja terve ühiskonna moraalne laostamine ning traditsiooniliste väärtushoiakute lammutamine,“ ütles ERL juhatuse liige Henn Põlluaas.

ERL on seisukohal, et Eesti riik peab seisma oma kodanike moraalsete ja eetiliste tõekspidamiste rikkumise vastu ning ei tohi olla kõikelubav ainukese tõelise perekonnavormi (ema, isa ja lapsed) lõhkumise ja mahategemiste suhtes. Seda rõhutab ka Eesti Põhiseaduse § 27, mis sätestab, et perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all. Kaitskem siis seda.

ERL juhatus

lisainfo
Martin Helme
või
Henn Põlluaas

Taasiseseisvumisest filmilindil

2010-07-23T01:25:00.000-07:00

Leidsin Militaarfoorumist rea huvitavaid linke, mis ka siin üles panen. Saab ju varsti sellest kõigest 20 aastat. Päris huvitav on vaadata ja meenutada, milline oli olukord meil ja meie naabrite juures, kellega meil ühine saatus kanda oli, millised olid meie ootused, mis jõud olid meie vastas ning mis üleüldse toimus. Ja kõige selle taustal mõelda, kuhu me oleme jõudnud. Head vaatamist ja mõtlemist.

Vilnius
http://www.youtube.com/watch?v=I2SvhDY23So
http://www.youtube.com/watch?v=6iWFYXjF4Z0
http://www.youtube.com/watch?v=YLTmOfTR6Bc

Riia
http://www.youtube.com/watch?v=1y4wLPgTxwk
http://www.youtube.com/watch?v=oQc6R8rRdNg
http://www.youtube.com/watch?v=fm_ZD50KqqE
http://www.youtube.com/watch?v=lD7rVu95lYU

Tallinn
http://www.youtube.com/watch?v=2b9l7Oa0I1k
http://www.youtube.com/watch?v=QiIeZjFqgQ4
http://www.youtube.com/watch?v=jlhxd_VLVzY
http://www.tv.postimees.ee/210506/esileht/siseuudised/202413.php
http://www.youtube.com/watch?v=OOpHfAjMm1g

Balti kett (1989 aasta)
http://www.youtube.com/watch?v=CNVQvZfz3G0
http://www.youtube.com/watch?v=VvhVj8FsZAs

Kolooniast uuesti riigiks

2010-07-10T05:16:00.000-07:00

Võtsin täna sõprade soovitusel ette Õhtulehe, et lugeda mõni päev tagasi avaldatud, juba kurikuulsa, Sami Lotila järjekordset kirjutist.

"Tehtud! Eestist sai Soome koloonia!"
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=385725&q=lotila

No loomulikult ajas ikka hinge täis küll. Esimese hooga tahaks vihaga Samile hüüda: "Mis sul viga on? - siis kui meie juba Sigtunat põletasime, istusite teie, põdrad, alles puu otsas ja kui Tartus ülikool avati polnud teie pealinnast veel (puskari)haisugi. Saa(ge) kaineks." Tegelikult ma muidugi nii ei hüüa - tagasihoidlikus, eestlaslik vaoshoitus ja viisakus ei luba.

Kui aga jätta kõrvale solvumistunne, mida Lotila arrogantne toon tekitab ja ka kõik Lotila roppused ja labased allapoolevööjutud ning ilmse mõnuga tehtud ülevindikeeramised ja filtreerida ibast välja iva, siis tuleb kahjuks tõdeda, et Sami lapsesuu räägib tõtt. Tema julgeb välja öelda seda, mida valdav osa meie kartellistunud meedia "leheneegritest" tunnistadagi ei julge, ammugi siis välja öelda. Ta osutab asjadele, mille suhtes võimulolevad ringkonnad peaksid mitte ainult häbi tundma, vaid ka vastutust kandma. Otsest ja isiklikku.

Katsun siin välja sõeluda, mida asjalikku tema napoleonikoogilikult mitmekihilisest kirjatükist siis leida on. Lotila kirjutab:

"Eestil pole enam mitte mingisuguseid võimalusi otsustada oma saatuse üle. Eestimaa on juba käest antud meile, välismaalastele: pangad, ettevõtted, magusaim kinnisvara ja krundid. Mis on jäänud eestlastele endale? Ainult hiigelsuured võlad! Välismaalastel läks ainult 20 aastat, et imeda Eesti tühjaks. Ettevõtteid, mida meie, välismaalased sooviksime veel osta, Eestis enam pole. Kõik väikese Eesti mastaabis suured firmad – nagu Tallink – on juba pankade kätes.

Tööpuudus Eestis on 20 protsenti! On täiesti võimatu mõista, et Eesti töötutest suurem osa ei saa riigilt toetusi mitte sentigi. Miks ei? Kas nemad, polegi Eesti riigi kodanikud? Nagu igas koloonias, on ka Eestis elukvaliteet kehv. Raskete haiguste, nagu HIVi ja tuberkuloosi levimises on Eesti muidugi Euroopa tipus ja terveid eluaastaid on inimestel siinmail vähem kui kusagil mujal Euroopas.

Elu koloonias tähendab Põhja-Korea-laadset riigipoolset propagandat, korrumpeerunud ja idioote täis haridusaparaati. Kolooniaelu meeldib enamikule eestlastest. Eestlane pole ju kunagi soovinud teha otsuseid, kanda vastutust, nii et talle sobib hästi see, et keegi teine otsustab tema eest. Kas keegi Eestis on märganud, kuidas suured, ka Baltikumis tegutsevad rahvusvahelised ettevõtted pakuvad Eestist pärit inimestele juhtivaid ametikohti väga vähe.

Aga kes tegid Eestist sellise koletise? Süüdlasi võib leida Toompealt, ilusast roosast majakesest. Nende kättetöö on see poliitiline pederastia, mille tulemusena Eestist on saanud Läänemere naljanumber, välismaa ahnete äri- ja kepimeeste ning vodkaturistide koloonia."

Paraku polegi siin midagi uut ega millegi üle vaielda. Sarnaseid tõdemusi võiks mitmelt elualalt ja nii sise- kui välispoliitikast ainult juurde lisada. Seega sai veelkordselt kinnitust ammutuntud tõde, et sõnumitoojat pole mõtet maha lööma hakata. Ka siis kui sõnum ei meeldi.

Kahju ainult, et eestlasi, kes aastaid eelpooltoodud asjadele on tähelepanu juhtinud ja üritanud häirekella lüüa, on roosa majakese kaaperdanud tegelinskite poolt küll äärmuslasteks, marurahvuslasteks, ksenofoobideks jne. tituleeritud ning kartellimeedia on nende ees üksmeelselt oma uksed sulgenud. Ei tea, kas kõik ausad, korrumpeerumatud ja aateid omavad eestlased peaks soomlaseks hakkama, et nende hääl Eestis kõlada võiks? Või hoopis vasakpoolseks ja homoaktivistiks, kelle propagandale on meedia lahkesti avatud?

Loodan siiski, et terve mõistus võidab ja et Lotila sõnu, et Eestil pole enam mitte mingisuguseid võimalusi otsustada oma saatuse üle, on võimalik veel ümber lükata. See eeldaks aga uue paradigma sündi Eesti poliitikasse, mille sünd eeldaks omakorda muidugi uusi inimesi Riigikogusse, valitsusse ja presidendiks, mis eeldaks jälle omakorda meie äärmiselt ebademokraatlike ja põhiseadusevastaste valimisseaduste muutmist jne, jne. Nendelt sussaaninitelt aga, kes meid sihikindlalt ja omakasu taga ajades (mõned ka lihtsast rumalusest) tänasesse mülkasse on juhtinud, ei tasu loota meie välja toomist sealt. Pealegi - nad ei taha ega oskagi seda teha ja nende käskijadki ei lubaks seda.

Eelpool kirjeldatud uus-kolonisatsioonist vabanemine nõuab esmalt, et meie, tavalised eestlased saaks üle ennast kammitsevast vaoshoitusest ja ükskõiksusest. Sellest, mis ei luba meil minna tänavatele ja nõuda võimulolijatelt seda, mis nende kohus - Eesti riigi ja rahva, mitte ida- ja lääne isandate teenimist. Me ei tahtnud vabaks saada ju mitte selleks, et ennast uuesti koloniseerida lasta.

Andestamine eeldab kahetsust

2010-06-21T07:34:00.000-07:00

Vastuseks Delfis avaldatud Tõnu Lehtsaare artiklile:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/tonu-lehtsaar-ulekohut-andestada-suudab-vaid-vaimult-vaba-rahvas.d?id=31776559

Andestamine eeldab kahetsust. Kuna Tõnu Lehtsaare näol olevat artikli päise järgi tegemist teoloogiat tundva inimesega, peaks see printsiip talle hästi tuttav olema. Tema jutust tuleb välja aga muu - eestlased peaks orjarahvana kõik neile tehtud ülekohtu alla neelama ja kõigi venelaste roimade üle, mis meie rahva kallal toime pandi, rõõmsadki olema. See, et kurjategija/d vähimatki kahetsust ei tunne, vabandada ei kavatse ja tänaseni oma metsikusi ja veretöid ülbelt õigustavad, ei tähenda justkui midagi. Hoopis meie, eestlased, peaksime ennast süüdlastena tundma, et neile ilma kahetsuseta andestada ei taha.

Tahaks küsida, kas autor soovitab ka juutidel oma vaenajatele kõik andeks anda ja unustada? Kui ei, siis millest tuleneb selline vahetegemine? Kas eesti rahva kannatused on kuidagi teisejärgulisemad?

Samas, miks üldse on olemas üldinimlikud käitumisnormid ja seadused kehtestatud, miks me mõistame hukka ja karistame kurjategijaid? Äkki andestaks ka kõikidele tänapäeva röövijatele, mõrtsukatele ja vägistajatele. Lööks kõigile moraali ja eetika normidele käega ja saadaks kohtud laiali. Elagu üleüldine amneesia ja karistamatus. Röövlile kingime ohvri maja ja viimase rahanatukese, vägistajale lubame ohvri mängukanniks ja tema süütud lapsedki, mõrtsukale anname kuulipilduja ja vaba voli inimjahti pidada. Täpselt nagu punavenelased käitusid, kui nad Eestit "vabastasid" ja meile "kultuuri" tõid. Meie aga muudkui unustaks ja andestaks, et ennast vaimult suure ja üllana näidata. Kas selline Eesti ja maailm oleks autori ideaal?

Vähemalt minule tundub selle tegelase ideaal olema mitte "vaimult vaba rahvas", nagu ta sõnastab, vaid sõna otseses mõttes "vaimuvaba". Vägisi tekib kahtlus, kas Lehtsaar, kes sellist "andestamist" propageerib, ise juba on selline või siis on asjal ka teine seletus - Stockholmi sündroomi.

(Stockholmi sündroom on pantvangi(de)l vahel ilmnev psühholoogiline sündroom, milles pantvang ilmutab pantvangi võtjale lojaalsust ja poolehoidu ning annab kõik andeks, vaatamata viimase põhjustatud kannatusatele ja ilmsest ohust tema elule. Sageli asuvad Stockholmi sündroomiga pantvangid oma kinnihoidjat abistama või pärast vabastamist teda õigustama ja kaitsma. Stockholmi sündroomiga sarnane sündroom ilmneb vahel ka seksuaalse ärakasutamise või vägivalla ohvritel, kes asuvad süüdistamise asemel kurjategijat õigustama ja võivad sellesse koguni armuda.)

Lehtsaarele head soovides loodan, et teda ei ole kunagi seksuaalselt ära kasutatud või tema kallal vägivalda tarvitatud. Siiski ei ole temast sugugi ilus pool sajandit kommunistliku režiimi pantvangis hoitud ja piinatud eesti rahvale sellist psühholoogilist patoloogiat soovitada ja sündroomi normaalsusena esitada. See on äärmiselt kohatu ja ebaeetiline. See ei ole terve. Oodakem siiski siirast ja südamest tulevat kahetsust, enne kui me venelastele meie rahva vaenamise ja ebainimlikud kuriteod andestame. Teisiti ei ole isegi kristlik mitte.

Valimiste eel seatakse pseudoprobleemid tulipunkti

2010-06-07T22:31:00.000-07:00

Kuigi presidendivalimised toimuvad alles peale tuleva aasta Riigikogu valimisi, tundub kampaania seekord olevat alanud õige varakult. IRL, Reformierakond, sotsiaaldemokraadid ja rohelised algatasid presidendivalimiste seaduse muutmise, millega tahetakse muuta tänaseni seaduse tasandil sätestamata valijameeste valimise korda. Üks eelnõu algatajatest, Urmas Reinsalu IRL-st imestas, et määramatus, kus iga omavalitsus otsustas ise, kuidas valijamehi määrata, nii kaua püsinud on. Tema sõnul tagaks seadus suurema “õigusselguse”. „Valijameeste valimine toimuks ühes salajases hääletusvoorus. Sel, kel on volikogus rohkem kohti, saaks ikka rohkem valijamehi, kuid süsteem tagaks esindatuse ka opositsioonile.”

Paraku puudutatab seadus vaid üksikuid omavalitsusi. Üle ühe esindaja valijameeste kogus on vaid vähestel – Tallinnal kümme, Tartul ja Narval neli ning mõnel üle 10 000 elanikuga linnal-vallal kaks. Eelnõus on läbinähtav soov kärpida Kekerakonna mõju valijameeste kogus, kuid selle mitmesajaliikmelisest liikmeskonnast (Riigikogu liikmed + valijamehed) muutuks kokkuvõttes vaid mõni liige. Varasem kogemus aga näitab, et isegi sellest võib valimistulemuse muutmiseks piisata. Eriti oluline oleks see siis, kui peavad paika sahinad, mille kohaselt Tallinna linnapea ja Keskerakonna autoritaarne juht Edgar Savisaar piidleb maialt presidenditooli poole.

Kui reaalne tema võit aga oleks? Reformierakond toetab Ilvese jät¬kamist, sotsid kui Ilvese vana kodupartei samuti, ka IRL on vihjanud valmisolekust Ilvese taha koonduda. Viimati toetasid Ilvese vastaskandidaati Rahvaliit ja Keskerakond. Tänaseks on sellest leerist alles vaid Keskid ning vaevalt Savisaar ka Rahvaliidu riismete hääli kuigipalju koguks. Kindlasti mitte roheliste omi. Tõenäoliselt leitaks tema häälte lahjendamiseks mõni teine tõsiseltvõetav kandidaat, nii nagu I992. aasta presidendivalimistel toodi Arnold Rüütli võidu takistamiseks mängu Rein Taagepera. Pealegi omab Savisaar peamist toetust mitte eestlaste, vaid valdavalt venelaste seas. Seega tõenäosus, et Edgar presidendiks saaks on üsnagi olematu ja hüpoteetiline ning seadusemuudatus iseenesest üsnagi ebaoluline.

Presidendivalimistega tegelemine täna ja sellel tasemel on ilmselgelt mõeldud vaid tõsisematelt teemadelt tähelepanu kõrvalejuhtimiseks ning Riigikogu valimiskampaania sissejuhatuseks. Näitamaks, et “meie lahendame probleeme, meie oleme tegijad”. Kui tahetaks tõesti presidendivalimistega sisuliselt tegeleda, peaks keskenduma hoopiski teistele küsimustele, mitte tõstatama pseudoprobleeme. Esimese sammuna tuleb muuta president rahva poolt valitavaks, nii nagu ta 90-ndate alguses oli ja nagu juba aastaid lubatud on. Võeti ju vaid Lennart Meri võidu kindlustamiseks rahvalt õigus presidenti valida, ometi tegi just seesama kübaratrikk hiljem Arnold Rüütli uuesti presidendiks. Meri lubas ka ise teha kõik, et president rahva poolt valitavaks muuta, kuid lubaduseks see jäigi. Rahvale tuleks anda ka presidendikandidaatide ülesseseadmise õigus – tuleb vaid vastav kord ja protseduur sätestada.

Nagu me teame, ei ole Riigikogu pea kahekümne aasta jooksul mitte kordagi olnud suuteline presidenti valima. Valijameeste koguga kaasneb aga märksa suurem problem kui käesoleva seaduseelnõu esitajad julgevad tunnistada ning millest võimulolijad eelistavad hoopistükki vaikida. Tegemist on asjaoluga, mis muudab Eesti Vabariigi presidendi valimised valimiskogus tegelikult farsiks ning seab terve presidendiinstitutsiooni ja selle legitiimsusegi kahtluse alla.

Probleem on selles, et Eestis on kohalike omavalistusete valimistel antud valimisõigus ka mittekodanikele. Lätis sellist praktikat ei tunnistata. Selle vilju maitseme tänagi, selle tulemusena võimutseb Tallinnas Keskerakond, kes vastavalt suvale tõstab maamaksu, kehtestab müügi- ja paadimakse, laiendab tasulise parkimise alasid, paneb pealinna kultuuri ja haridusala (k.a. integratsiooni) abilinnapeaks vastava hariduseta, alles Eesti kodakondsuse omandanud isiku, kes on tuntuks saanud Eesti-vaenuliku vene õõnestusorganisatsiooni esindajana, jne. Seda kõike võimaldavad võõrriikide kodanike häältega linnavolikogust suure osa haaranud muumeelne ja muukeelne kontingent. Mis puutub see presidendivalimistesse, küsite?

Kõige otsesemalt. Nimelt valivad sellise praktika tõttu Eesti Vabariigi presidenti ka välisriikide kodanike poolt valitud esindajad. Valijamehed pole enam vaid Eesti kodanike valitud ning sisuliselt võib öelda, et Eesti president on osaliselt Kremli alamate ehk Vene Föderatsiooni kodanike poolt paika pandud. See on aga probleem, millest käesoleva eelnõu esitanud IRL, Reform, Sotsid ja Rohelised rääkidagi ei söenda, ammugi siis eelnõu esitamisest, millega teha president kodanike poolt otsevalitavaks, lahendades sellega elegantselt kogu eelpooltoodud probleemipuntra. Lihtsam on ju tegeleda näiliselt edumeelse tühja-tähjaga ning saabuvate Riigikogu valimiste jaoks lihtsameelsete häälte püüdmisega.

Avaldatud Delfis 09.06.I0 pealkirja all: Pseudoprobleemidega valimisootus

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-pseudoprobleemidega-valimisootus.d?id=31533695

Viisavabadus Venemaaga on Eestile rahvuslik häving

2010-05-28T09:15:00.000-07:00

ERL tegi täna pressiteate seoses kavandatava EL ja Venemaa viisavabadusega:

Eesti Rahvuslik Liikumine
Pressiteade
Tallinn, 28.05.10

Viisavabadus Venemaaga on Eestile rahvuslik häving

Eesti Rahvuslik Liikumine (ERL) on kategooriliselt vastu Euroopa Liidu kavale sõlmida viisavabadus Venemaaga. Sisulise piirikontrolli kadumine Eesti ja Venemaa vahel lükkab meid tagasi 1980-ndatesse aastatesse, mil eesti rahvast ähvardas idasuunalise massimmigratsiooni tõttu kiire vähemusse jäämine oma põlisel kodumaa ning paratamatult rahvusena välja suremine.

Arvestades, et üle kahe kolmandiku Vene kodanikest elavad äärmises vaesuses ja allpool ametlikku elatusmiinimumi kasvab viisavabaduse korral rändesurve läände - eeskätt lähiriikidesse - drastiliselt. Eriti valusalt lööb viisavabadus just Eestit ja teisi riike, kus venelaste osakaal on okupatsiooni tagajärjel niigi suur. Meie demograafide hinnangul on ainuüksi Eesti-venelastel idapiiri taga kuni poolteist miljonit lähisugulast. Küsitluste järgi plaanivad emigreerumist miljonid meeleheitele aetud venelased. Eristiimuli piiritagustel venelastel Eestisse liikuda annab see, et Eesti võimud on lääneriikide survel ja kodumaiste venestajate eestvedamisel vene keele kasutusala siin aastaid järjekindlalt laiendanud. Vene immigrant ei pea vähimalgi määral oskama eesti keelt, et end siin koduselt tunda.

ERL on seisukohal, et viisavabaduse kehtestamine Venemaaga on otseselt vastuolus Eesti rahvuslike huvidega, äärmiselt ohtlik meie julgeolekule ja perspektiivis kogu Eesti riigi ja rahva eksistentsile. Taoline areng nõuab poliitikute väljavahetamist, kes toetavad euroliidu eesti rahva ellujäämist ohustavat plaani ning on juhuks, kui kavast ei loobuta, piisavaks põhjuseks euroliidust välja astumiseks.

ERL meenutab, et EL kehtestas juba 2007. aastal Venemaa kodanikele lihtsustatud viisaandmiskorra, väites, et sedasi vähendatakse illegaalset immigratsiooni idast. Tegelikkuses on illegaalne immigratsioon Venemaalt EL riikidesse hoopis kordades kasvanud. Selle asemel, et toimunust adekvaatsed järeldused teha, kavatsetakse mai lõpus toimuval Euroopa Liidu-Venemaa tippkohtumisel anda Venemaale täieliku viisavabaduse kehtestamise tegevuskava.

Mäletatavasti naeruvääristati enne Euroopa Liitu astumist selle eest hoiatanud euroskeptikuid ning lubati, et seda ei juhtu. Pealegi olevat Eestil võimalus veto kasutamiseks. Tänased võimulolijad seda kasutada ei kavatse.

ERL juhatuse liige Henn Põlluaas: “Viisavabadus on äärmiselt vastutustundetu samm reaalse piiri kaotamise suunas Venemaaga - selle tagajärjed oleks Eestile katastroofilised. Tänases olukorras, kus Eesti ei kontrolli piiriülest rännet EL suunalt, ei oma vähimatki ülevaadet juba niigi sisserännanute tegeliku arvu suhtes ja ei oma ka Venemaaga illegaalsete immigrantide tagasivõtmise lepingut, on meie poliitikute valmisolek sõlmida Venemaaga viisavabadus kuritegelik ja eesti rahvast hukutav. Olukorras, kus isegi piirangute tingimustes saabub praegu igal aastal Venemaalt Eestisse rohkem inimesi kui sinna lahkub, ehk sama palju kui 80-ndate jõhkratel venestamisaastatel, on see lubamatu. Kriitilise tasemeni viidud demograafiline olukord ja reaalne oht saada vähemusrahvaks omaenda kodumaal oli üheks põhjuseks, miks me üldse Eesti riigi taastasime. Nüüd tahetakse sama olukord, ehk eestlaste väljasuremine ja Eesti venestumine viisavabaduse sisseviimisega taastada. Ja seda meie endi poliitikute kätega,” hoiatab Põlluaas.

Eesti peab õppima suveräänsuse kaitsmist

2010-05-23T00:58:00.000-07:00

Heitsin pilgu Suur-Britannias valimised võitnud Konservatiivide ja Liberaaldemokraatide koalitsioonilepingule. Nagu Sisekaitseakadeemia õppejõud Liivik oma blogis tõdeb, sisaldab leping palju väga huvitavat - tegemist on ju erinevate jõududega, kes ka valimistel lubasid seista erinevate aadete ja printsiipide eest. On suur kunst see kõik kokku sobitada, seda enam, et Inglismaa jaoks on koalitsioonid üldse ebatraditsioonilised.

Oodatult on koalitsioonileppes juttu rahandus- ja majandusküsimustest, kodnikevabaduste taastamisest ja proportsionaalsusest, võrdväärsuse printsiibist suhetes Euroopa Liiduga, eurole ülemineku välistamisest jne. Tugevalt rõhutatud on nõue oma rahvuslikke huve ja eeskätt suveräänsust kaitsta - selle edasine loovutamine EL-le ei tule kõne allagi.

Suveräänsuse kaitsmine, nagu palju muudki, on asi, millest Eestilgi tuleks inglise konservatiividelt tõsiselt eeskuju võtta. Meilgi tuleks rõhutada rahvuslike huvide, suveräänsuse ja Põhiseaduse ülimuslikkust.
See on nüüdki sätestatud, kuid antud printsiipi tõlgendatakse kallutatult. Nimelt kinnitab PS § 123, et „Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. Kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid“.

Siit järeldatakse võimulolijate poolt, et kui mõni välislepe on vastuolus põhiseadusega, siis tuleb lepet pidada esmaseks. Tegelikult käib jutt alama astme aktidest ja seadustest, mille ees välislepingud on primaarsed. Ükskõik millise välislepingu vastuolu puhul põhiseadusega tuleb alati kohaldada põhiseadust, sest ükski leping, rahvusvaheline või mitte, ei saa sellest üle olla. Selliseid lepinguid lihtsalt ei sõlmita või siis rakendatakse neid määral, kus nad ei ole PS-ga vastuolus. Seega, Lissaboni leping, millega loovutati enamikes riiklikes valdkondades otustusõigus Brüsselile, on rakendatav kuni ta ei lähe vastuollu põhiseadusega. See on muidugi väga keeruline.

Toompeal ei ole ühtegi poliitilist jõudu, kes tahaks või julgeks neid printsiipe järgida. Selmet hinnata lepinguid ja samme vastavalt põhiseadusele, püütakse jokkskeemide abil väänata ja moonutada põhiseaduse mõtet. Lissaboni lepet ma juba mainisin, kuid siia ritta mahub ka piirileping (PS deklareerib, et Eesti-Vene piir on määratud Tartu Rahuga), eurole üleminek (PS määrab, et Eesti raha emiteerib Eesti Pank) jne.

Et vääriti mõistmist vältida tuleks deklareerida Eesti suveräänsuse kustumatust. Kuulutada kõvahäälselt ja pidulikult välja uus Suveräänsusdeklaratsioon. PS § 1 ütleb ju: „Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja võõrandamatu.“ Seda ei saa üle anda ega delegeerida.

Hetkel on minu silmis Eesti poliitmaastikul vaid kaks väärikat tegijat - Eesti Kristlikud Demokraadid ja Eesti Rahvuslik Liikumine/ Eesti Rahvuslik Konservatiivne Liit, kes on selleks võimelised. Üheltpoolt on tegemist erakonnaga, kes Riigikogu valimistel jäi napilt künnisest allapoole, kuid kellel on kindel valijaskond ja rikkumata renomee. Teiselt poolt kodanikuorganisatsiooniga, kelle kandidaat Martin Helme sai europarlamendi valimistel sama palju hääli kui Rahvaliit ja Rohelised. Nende koostöös tekiks sünergia, arvestatav, korrumpeerumatu, puhas ja aus konservatiivne jõud, millega ühineksid paljud väärtusi hindavad inimesed. Uus konservatiivne liit suudaks edukalt täita tühiku vasakpoolsete ja liberaalsete klikiparteide vahel.

Muid jõude meie poliitskaalal ei eksisteerigi. Venemeelne Keskerakond, Sotsid ja kadunuke Rahvaliit platseeruvad vasakul, Reform ja IRL on paremliberaalsed elitaarsed parteid. Tsentrum ja konservatiivide sektor on tühi, seal uitab vaid tuul - respublikaanide ruulitav IRL ei kuulu sinna enam ammu. Ta ei ole ka ammu enam ei kristlik ega rahvuslik erakond, nagu Isamaa end kunagi määratles. Rohelistel polegi ideoloogiat, traditsiooniliselt on nemadki vasakul. Ühelgi neist ei ole aateid, ükski ei ole korruptsiooni- või muudest skandaalidest ja süüdistustest puutumata.

Eesti on Toompea erakondade poolt lastud vastutustundetult kreeni, tööpuudus, vaesus ja hoolimatus on võtnud mõõdu, kus euroopa raportööridki juba sekkuvad. Vanad poliitilised jõud, kes vaheldumisi võimul olles on sellel juhtuda lasknud, ei ole vaatamata lubadustele ja eduretoorikale suutelised meid kriisist välja tooma. Imerohul eurolgi ei pruugi olla mingit positiivset toimet, kroon on niigi euroga seotud ja euro ise vaagub hinge.

On selge, et vanamoodi edasi ei saa. Elitaarsed klikihuvid tuleb asendada väärtuste ning riigi ja rahva huvide teenimisega, demokraatiale tuleb anda reaalne sisu. Seega oleks uuel erakonnal suurepärased eeldused täita olemasolev tühemik. Aeg uue jõu esiletulekuks ja muutusteks on käes. See olekski lootus, mida Ühtne Eesti kuulutas, uus erakond, mida rahva poolt pikisilmi oodatakse ja võimulolijate poolt paaniliselt kardetakse. Kõik märgid näitavad, et nii võib see minnagi. Briti konservatiivsus on heas mõttes nakkav.

Avaldatud Delfis 17.05.2010
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=31074197

09. mai kui põrgu apoteoos.

2010-05-10T02:43:00.000-07:00

Minu kõne Vabadusvõitlejate Liidu II MS lõpu pidulikul tähistamisel Maarjamäel 08.mail 2010

Lugupeetud hr. President,
Lugupeetud vabadusvõitlejad,
Lp. sõbrad ja külalised.

Lubage mul õnnitleda Teid tänase päeva puhul. Täna 65 aastat tagasi lõppes II Maailmasõda, vaikisid kahurid ja lõppesid lahingud Euroopas. See on äärmiselt oluline ja tähtis päev. Ometigi täidab see mind teatud kõhklustega, sest ma ei ole päris kindel, kas meie siin Eestis peaksime rõõmustama või hoopiski tundma kurbust.

Heitsin hommikul põgusa pilgu tänastele ajalehtedele. Ilmselt ei oska meediagi seisukohta võtta, sest sõja lõppemisest ja rahu saabumisest neis ei räägitud – küll oli aga juttu homsest võidupühast. Teadagi kelle.

Miks ma kahtlen? Sest sõja lõppemine ei tähendanud meile ja poolele Euroopale sama, mida see tähendas Lääne-Euroopale või vene nõukogude impeeriumile. Meie jaoks tähendas sõja lõpp lootuste purunemist ja kommunistliku terrorireziimi võitu. Tähendas poole Euroopa alistamist vene sõduri kirsasaapale, kolme Balti riigi okupeerimist, annekteerimist ja kadumist maailmakaardilt. Tähendas röövimisi, uusi arreteerimisi, küüditamisi, piinamisi ja mahalaskmisi. Miljonite emade ja tütarde vägistamist kõigis alistatud maades. Surmakellade helinat Euroopa tsivilisatsioonile, mille eelpostiks me olime. Ma ütlen tsivilisatsioon seepärast, et kõik see, mis järgnes, oli maapealse bolševistliku põrgu apoteoos, millel ei olnud euroopaliku tsivilisatsiooniga midagi ühist.

On ülisuur vahe 8. kuupäeval, mida meie tähistame, ja sellel, mida tähistatakse 9. kuupäeval. Terve Euroopa (v.a. Venemaa) tähistab 8.-ndal kuupäeval rahu saabumist, pommitamiste ja kuulirahe lõppu. Päeva, mil lõppes verevalamine, lahingud ja lugematute tsiviilisikute kannatused. See oli uue lootuse tärkamise päev. Täna pühitseme seda päeva rahu ja tuleviku nimel. See on rõõmus päev.

Mida tähistatakse aga 9.-ndal mail? Hoopis midagi muud. Tähistatakse kõike seda ebainimlikku, koledat ja häbiväärset, millest ma juba rääkisin. Tähistatakse ja ülistatakse ühe sõjaalustaja – Venemaa võitu, vabade rahvaste ja riikide alistamist, nende ikestamist kommunistliku režiimi alla. Leitakse, et kümnete miljonite inimeste elu ja kannatused ei maksnud riigi laiendamise ja võidu kõrval midagi. See on verejanune neostalinistlik võidubakhanaal, kus ei tunta vähimatki kahetsust toimunu üle, ei hoolita grammivõrdki sooritatud kuritegudest ega ohvrite kannatustest. Kahjuks on enamik venelastest ennast kõige sellega samastanud ja näevad enda identiteedikandjana vene mundris vallutajat, mõrtsukat ja vägistajat, keda nad vabastajaks kutsuvad. Kuid nemad on juba pea sada aastat infoblokaadis ja totaalse ajupesu tingimustes elanud. Tõeliselt hämmastamapanev on hoopis see, et nii mõnegi maa (k.a. Eesti) riigipead on nõus enda ja oma rahva alandamise hinnaga seda häbiväärset mängu Moskva võiduparaadil kaasa mängima.

Mul on väga hea meel, et president Ilves on lõpuks omati leidnud tee siia, meie vabadusvõitlejate juurde, tähistama koos nendega sõja lõppu. See on esimene kord. Loodan, et tänane päev saab märgilise tähtsuse, et lõpuks ometi saavad mehed, kes võitlesid II Maailmasõjas Eesti eest ametliku tunnustuse osaliseks, mida nad väärivad. Lõppkokkuvõttes pole tähtis, et nad võitlesid (paratamatuse sunnil) saksa mundris - nende võitlus oli ju õige. Eesti mehed ei võidelnud mitte Saksamaa ega natsiideoloogia eest. Selles pole vähimatki kahtlust. Nad võitlesid Eesti riigi ja rahva eest, meie vabaduse ja iseseisvuse eest. Et me rahvana edasi kestma jääksime. Vabadusvõitlejad väärivad riigipoolset ametlikku tunnustamist ja Vabadussõja sangaritega võrdseks kuulutamist. See on riigi kohus. Seda enam, et võitlusesse mindi meie rahvuslike ringkondade heakskiidul ja Eesti peaministri presidendi ülesannetes Jüri Uluotsa üleskutsel. Loodan sügavalt, et härra president võtab selle asja ajamise enda südameasjaks.

Eelkõnelejad rääkisid noorte rahvuslikust kasvatusest. On iseenesestmõistetav, et kui me tahame, et meie iseseisvus kestma jääks, peab meie noorsugu olema patriootlik, tundma uhkust oma riigi ja rahva üle. Neil peavad olema aated ja eeskujud, keda austada, kelle poole alt üles vaadata. Selleks peab otse ja selgelt välja ütlema, kes on meie kangelased, keda me austame, kellest me lugu peame. Meie riigitegelased peavad selja sirgu ajama ja lõpetama häbeliku vaikimise lääne ja alandliku köögutamise ida suunas ning ütlema otse välja – eesti mehed võitlesid oma sõda, meie endi sõda. Eesti mehed võitlesid ida „vabadusetoojate“ vastu Eesti vabaduse nimel – ja me oleme uhked nende üle. Tingimusteta ja alati. Ainult rahvuslikke aateid ja eeskujusid omades saab noortest kavatada tulevasi isamaakaitsjaid ja patrioote, kes on vajadusel valmis Eesti eest võitlema. Ainult nii võib Eesti riik kestma jääda.

Lugupeetud vabadusvõitlejad, ilma teie võitluseta, mida täna tähistame, ilma ohvriteta, mida te tõite, ei oleks meil täna oma riiki, oma rahvast rääkimata. Me oleme teile sügavalt tänulikud. Eesti rahvas ei unusta oma kangelasi iialgi. Olge terved.

Lõpuremargina mainin siia juurde veel, et president kuulas kõnet esireas morni näoga pingil niheledes, tundes selget ebamugavust ja julgemata mulle otsagi vaadata. Eesti Ekspressi fotol, kus ta istub Moskvas koos vene punaveteranide hordi ja mõne üksiku samasuguse allaheitliku ja eneseväärikuse unustanud Euroopa riigipeaga, oli tal täpselt samasugune nägu ees. Justkui keegi oleks teda sundinud Moskvasse minema ja nii ennast kui Eesti riiki ja rahvast alandama. Aga äkki sunnitigi, teisi lääneriikide riigimehi seal ju polnud? Kui sunniti, siis kes ja kuidas? Või, mis eriti piinlik, läks tõesti omal soovil?

Kes pommitas Tallinna?

2010-04-22T08:36:00.000-07:00

Eelmisel nädalal, 14. aprillil, toimus Kiur Aarma ja Ilmar Raagi dokumentaalfilmi „September 1944“ esilinastus. Teema iseenesest on Eesti ajaloolastel üsna läbiuuritud ja kirjutatud, kuid filmilinal on dokumentaalkaadreid neist ärevaist päevist, mil Eesti riik ja rahvas vaid mängukanniks suurriikide omavahelistes dominatsioonimängudes oli, üsna vähe näha olnud. Kunstilisi filme pole ollagi, kuigi 1944. aastal toimunud vastupanu idast tulevale bolševistlikule terrorile on Vabadussõja kõrval teine sama oluline rahvusliku ühtsuse ja heroismi tähis, mis vääriks kindlasti jäädvustamist mõnes monumentaalfilmis. Seda enam, et Vene propagandamasin püüab vägisi meie võitlust iseseisvuse eest natsioreooliga pärjata.

Kahe mehe autorifilmi valmimine, kus lisaks dokumentaalkaadritele olid sisse põimitud osavalt lavastatud sõjaepisoodid ja intervjuud sõjas osalenud soomepoiste, rahvusliku liikumise tegelaste, punase korpuse meestega jne, oli tõesti hea uudis. Filmis osalesid Jaan Kross, Vello Salo jt., kõik tuntud ja tõsised mehed. Esilinastusele minnes täitsid mind ja kindlasti teisigi vaatajaid suured ja positiivsed ootused. Andsin need edasi ka oma gümnaasiumiealisele pojale, kelle kaasa võtsin. Seda filmi on ammu oodatud.

Ja tõepoolest – kaadrid ja fotod olid huvitavad, hästi valitud ja omavahel seostatud, filmi ülesehitus ja montaaž õnnestunud ning ka filmimuusika, mis mind eesti filmide juures tihti häirinud on, oli seekord tasmel. Pildiliselt tõesti suurepärane ja professionaalne töö.

Paraku pean aga tõdema, et mida kauem ma filmi vaatasin, seda enam vähenes positiivne meelestatus ning asendus tasahilju pettumusega. Milles siis asi? Küsimus oli filmi sisus, meelestatuses, selle autorite pakutavates ajalootõdedes ja teose eesmärgis laiemalt. Minul tekkisid seda esmakordselt vaadates mitmed küsimused, mis ühe objektiivse ajaloodokumentaali puhul ei tohiks vast üles kerkidagi.
Kas tegu ikka on dokumentaalfilmi ehk tõese ajaloo tutvustamise ja esitamisega? Kas tegu on autori/te nägemusega ajaloost? Või on tegu tellimustööga, mis tingis kallutatuse? Milline on selle filmi eesmärk?

Esimesele küsimusele tuleb kahjuks ja kindlasti vastata eitavalt. Tegemist on poliitkorrektse teosega, milles kramplikult püüti otsida nn. kolmandat teed, mis lahutaks meid kõigist sõdivatest osapooltest, eriti Saksamaast. See tingis aga teatud oluliste seikade mahavaikimise ning teiste, kohati ebaoluliste, ületähtsustamise. Tulemuseks on film, mida ühtemoodi julgelt võib näidata nii Kremli „tõekomisjonile“ kui meie lääne „sõpradele“, kellel puudub igasugune teadmine ja sügavam huvi meie ajaloo keerdkäikude suhtes. Kuid mitte neile, kellel vähegi aimu, millised asjalood ja tõde tegelikult olid. Teistele küsimustele vastust ma aga ei tea, jäägu see Kiur Aarma ja Ilmar Raagi südametunnistusele, kuid etteruttavalt resümeerides ei saa filmi teisiti iseloomustada, kui pooltõdede ja valede kogumit, mis osava propagandafilmi kombel tõelõimega kokku on traageldatud.

Toon mõned näited. Eestis pole loodetavasti kellelegi saladuseks, et Tallinna märtsikuise terroripommitamise, mille järgi ei olnud militaarsest vaatepunktist vähimatki vajadust, korraldasid venelased. Usutavasti teavad seda filmi autorid samuti, kuid seda hämmastavam on jälgida, kuidas leegitsevat ja varemetes linna näidates, pommituseõudusi ja inimeste kannatusi kirjeldades on suudetud see oluline fakt täielikult maha vaikida. Terve filmi jooksul ei mainita poole sõnagagi, kes olid Tallinna ja teiste Eesti linnade pommitajad. Samamoodi jäetakse lahtiseks, kelle pommid lõhkesid Tallinnas septembris, kui Punavägi selle vallutas. Küll mainitakse, et sakslased purustasid taganedes Tallinna sadama ja üritasid lõhata mitmeid muid objekte. Inimestel, kellel meie ajaloo teadmised puuduvad või kesised on (noored, siinsed muulased ja välismaalased), jääb vägisi mulje, nagu oleks sakslased need, kes Tallinna pommitamises süüdi on. Just nii, nagu venelased Nürnbergis väitsid.

Tervet filmi läbib joon, justkui meie peavaenlane oleks olnud hoopis Saksamaa, kes meile vabadust ei andnud, mitte NSV Liit, kes meilt vabaduse võttis. Otse seda ei öelda, kuid film on tiine sellest sõnumist. Näiteks Soomepoiste intervjuud, kus räägitakse kuidas nad liitusid Soome armeega soovist vältida saksa mobilisatsiooni, on kontekstis, kus teisiti ei saagi mõelda. Olevat ju filmitegijate väitel tervelt 99% mobiliseeritutest läinud bolševike vastu sõdima mitte vabatahtlikult vaid sunniviisiliselt. Ju siis Vene poolele mindi vabast soovist?

Fakt on aga, et 1941. aastal astuti massiliselt saksa väkke kätte maksma venelastele oma peredele, sugulastele ja sõpradele punase terrori ehk „kannatuste aastal“ osaks saanud arreteerimiste, piinamiste, küüditamiste ja tapmiste eest. Sellest ei räägita. Fakt on, et 1944. aasta mobilisatsiooniga ühines peaminister Uluotsa ja rahvuslike jõudude innustusel sakslaste loodetud 15 000 mehe asemel vabatahtlikult tervelt 45 000 meest. See vaikitakse täielikult maha. Et pealetungivate vene vägede vastu võitles 70-80 000 eesti meest, ei vääri filmis mainimistki. Samuti see, et paarkümmend tuhat eesti meest jätkas peale Eesti langemist bolševismivastast võitlusteed Euroopas, k.a. filmis intervjueeritud soomepoiss Vello Salo.

Kramplikult otsitakse filmis kolmandat teed, mis autorite tõlgenduses väljendub saksavastasuses ja ei ole seega üldsegi mitte kolmas tee vaid sulaselge ühe poole valik. Süngete fotodega Klooga koonduslaagrist, põhjalikult käsitletud saksavastase vastupanuliikumise tegevuse kajastamisega, soomepoiste teema sissetoomisega (kelle tee oli tõesti omalaadne kolmas tee, mis lõppes aga nende naasmisega Eestisse) jne, seatakse Eesti ja eestlased sõjas sakslaste vastasleeri. Rahvuslike jõudude arreteerimine sakslaste poolt, kes oma naiivsuses liitlasi luureinfoga varustasid, justkui kinnitaks seda. Paraku edastasid liitlased kogu informatsiooni koheselt venelastele ning tänaseni on teadmata kui palju eesti poisse seetõttu rindel elu pidid andma. Leiti ju Auvere lahingus langenud venelastelt ülitäpsed kaardid Eesti üksuste positsioonide kohta. Lõpuks pidid isegi filmitegijad tunnistama, et liitlased, kes Atlandi Hartaga meile iseseisvust lubasid, polnudki meie tegelikud sõbrad – nad müüsid meid Stalinile maha. Sajandi reetmine, tõdes ka Kross.

Mul on kahju inetul kombel ärakasutatud meestest keda filmis on intervjueeritud. Nad rääkisid kuidas oli, kuid nende jutt on pandud konteksti, mis annab sellele hoopis teise tähenduse. Soomepoistel lastakse kiruda sakslasi ja saksa mundri selgapanemist, kuid lõppude-lõpuks tulid nad ju vabatahtlikult Eestisse tagasi, et koos sakslastega venelaste vastu sõdida. Sellesama vaenlase vastu, kelle vastu nad ka Soomes sõdisid. Muidugi ajas olukord kirjuma, sest iga eestlane, mitte ainult soomepoisid, eelistanuks teha seda Eesti Kaitsejõudude koosseisus ja mundris. Kuid siis sellist võimalust, mis oleks olnud tõeliseks kolmandaks teeks - Eesti kui riigi võitlust oma iseseisvuse eest, ei eksisteerinud. Kui, siis ainult septembrikuu mõnel päeval, mil Tiefi valitsus eksisteeris. See ei teinud aga sakslast meie vaenlaseks – meil oli siiski ühine vaenlane ja võitlus võidelda. Ma usun, et ka Kross oleks protesteerinud, kui ta oleks näinud, kuidas tema juttu on lõigatud ja kasutatud, sest ka tema ei pidanud ju sakslasi Eesti peavaenlasteks. Seda enam, et sakslased 1945 aastal, enne enda lõplikku kokkuvarisemist, kui Eesti oli juba venelaste poolt okupeeritud, Eesti iseseisvust siiski tunnustasid. Sellest aga Aarma ja Raag muidugi vaikivad.

Filmis tuuakse ära punase Laskurkorpuse poiste mälestuskatkeid, kuidas härdimusega suudeldi Eesti mulda, kui siia jõuti. Kuidas fašiste peksti ja kuidas nad ei teadnudki, et sõdivad eestlaste vastu. Mis ei vasta loomulikult tõele. Kõik see jättis mulje, justkui olekski nad olnud vabastajad, mis sellest, et vene mundris. Sellest, milline oli selleks ajaks Eesti Laskurkorpuse koosseis, Avimurme massimõrvast, tankidega üle põgenevate tsiviilisikute ja haavatute sõitmisest ja muudest „vabastajate“ vägitegudest ei räägitud filmis poolt sõnagi. Küll toodi aga välja vähimadki vastuolud sakslastega. Selle taustal jäi üsna arusaamatuks miks üldse venelastele vastu hakati.

Ma tean, et teatud ringkondade meelest ei ole poliitkorrektne näidata, et me võitlesime sakslastega samal poolel. Kuid tegelikkus ja tõde on lömitavast poliitkorrektsusest üle. Seda enam, et meil ei ole midagi häbeneda. Natsiparteis ei olnud ühtegi eestlast ja eestlased ei vastuta Saksamaa kuritegude eest. Meie mehed ei võidelnud sakslastega ühel pool mitte natsi- ega saksaihalusest, vaid seetõttu, et meil oli ühine vaenlane – kommunistlik terrorirežiim. Täpselt sama vaenlase vastu võitles ka Soome. Ja sama vaenlase vastu võitlesid ka soomepoisid nii seal kui siinpool lahte. Sakslased polnud küll meie tõelised sõbrad, kuid nad polnud ka meie vaenlased ja see on tõde, mida tuleb tunnistada – paremat liitlast polnud meil lihtsalt kuskilt võtta. Kas oleks raske rääkida tõtt? Et võideldi võõras mundris, sest enda omas ei saanud meie riigijuhtide allaheitlikkuse tõttu. Kuid sellele vaatamata võideldi vaid Eesti eest.

Kuigi filmis oli loomulikult ka palju õiget ja objektiivset materjali, millega igati nõus olen, tundus film tervikuna olevat mitte ajaloo kujutamine vaid ajaloo kujundamine just selles võtmes, millest rääkis kunagi Urve Palo – meie ajalookäsitlus peaks kõigile teistele vastuvõetav olema. Ehk siis – tõe selgitamise asemel peame hoopis minevikku ja iseennast maha salgama. Film seda teebki - raske uskuda, et niipalju apsakaid filmi lihtsalt kogematta ja teadmatusest tekkis, tõrvatilku on selleks meepotis liialt palju.

Miks peame aga kartma ja häbenema oma ajalugu ja võltsima seda meeldimaks vaenulikule Kremlile ja kompromissialtitele Kremli sõpradele Brüsselis? Selle asemel peaksime me valjult selgitama tõtt ja eeskuju võtma kasvõi Soomest, kellel ei ole vähimatki valehäbi oma veteranide ja nende võitluse tunnustamisel. Erinevalt Eestist käivad sealsed kõrged riigitegelased oma veteranide suurüritustel. Üle Soome on püstitatud nii mitmeidki ausambaid saksa mundris võidelnud soomlastele ja kellelgi ei tule pähegi mingist natsiseotusest rääkida.

Enda pojale selgitasin filmi ebakõlad kenasti ära ja rääkisin, mis ja miks tollal tegelikult juhtus. Kas on aga kõigil noortel keegi võtta, kes Kiur Aarma ja Ilmar Raagi vassimised ümber lükkaks. Ilmselt pole ja võõrameelne propaganda saab jälle ühe punkti.

Kuid äkki olen liialt kriitiline? Selline oli lihtsalt minu esmamulje. Kahjuks küll vastuoluline, kuid kõigele vaatamata pean tunnistama, et film oli huvitav ja lõpliku arvamuse kujundamiseks jääb põgusast esmamuljest tegelikult väheks - ma tahaksin filmi siiski veelkord tähelepanelikumalt üle vaadata.