Vastus Riigikogu liikme Henn Põlluaasa kirjalikule küsimusele (KK 276)

Austatud Riigikogu juhatus

Vastan Riigikogu liikme Henn Põlluaasa 11. juunil 2018 esitatud kirjalikule küsimusele siseministri kodakondsuse kohta.

1.        Küsimus: Kui tavapärane või normaalne on, et arhiivist kodakondsuse vormistamise küsimustes järelepärimise tegemine ja isikute kodakondsuse vormistamine või ümbervormistamine toimub Siseministeeriumi ametnike poolt nende endi initsiatiivil? Miks ei kasutata seda teiste Eesti kodakondsuse taotlejate, näiteks optantide järglaste suhtes?

Vastus:

Selgitan esmalt lühidalt Eesti kodakondsusega seonduvaid üldisi põhimõtteid. Eesti Vabariik taastati õigusliku järjepidevuse alusel ja sama põhimõte kehtib ka Eesti kodakondsuse suhtes. Eesti kodakondsuspoliitika ning kodakondsusega seotud põhimõtted on olnud selged ja arusaadavad, neid ei ole muudetud ja need on säilinud algsel kujul alates Eesti Vabariigi loomisest.

26. veebruaril 1992 võttis Ülemnõukogu vastu otsuse, millega taasrakendas 1938. aasta kodakondsuse seaduse ning sellega fikseeriti taas ka Eesti kodakondsuse põhimõtted. Taasrakendatud kodakondsuse seaduse järgi olid Eesti Vabariigi kodanikud isikud ja nende järglased, kellel oli enne nõukogude okupatsiooni algust olnud Eesti kodakondsus. Kõik need inimesed omandasid kodakondsuse automaatselt sünniga.

Sünnijärgse kodakondsuse puhul kehtib põhimõte, et laps omandab sünniga Eesti kodakondsuse, kui vähemalt üks tema vanematest on sel ajal Eesti kodakondsuses. Samuti kehtib sünnijärgse kodakondsuse puhul põhimõte, et sünniga omandatud kodakondsust ei saa kelleltki ära võtta ning sellest saab isik üksnes ise oma avalduse alusel loobuda. Selline põhimõte on kehtinud järjepidevalt alates Eesti riigi väljakuulutamisest.

Eesti Vabariigi väljakuulutamise järgselt võeti 26. novembril 1918 vastu Eesti Vabariigi Maanõukogu määrus (MN määrus), mis oli sisuliselt esimene kodakondsuse seadus. MN määrus piiritles isikute ringi, kellele laienesid Eesti Vabariigi kodaniku õigused. Esiteks pidi isik elama Eesti Vabariigi piirides. Teiseks pidi isik kuni 1918. aasta 24. veebruarini olema

Stenbocki maja / Rahukohtu 3 / 15161 Tallinn / Estonia 

+372 693 5555 / riigikantselei@riigikantselei.ee / www.riigikantselei.ee

olnud endise Vene riigi alam ning kolmandaks pidi isik olema pärit Eesti demokraatliku vabariigi osadest või olema kirjas kohalike elanike nimekirjades.

Isikud, kes olid lahkunud Eestist Nõukogude Venemaale enne Eesti Vabariigi loomist ega elanud Eesti Vabariigi loomise ajal Eestis, Eesti kodakondsust MN määruse alusel ei omandanud. Neil tekkis võimalus taotleda Eesti kodakondsust mõne hilisema toimingu alusel nagu naturalisatsioon või optsioon.

Eelnevat arvestades on Siseministeerium seisukohal, et 1992. aastal taasrakendatud 1938. aasta kodakondsuse seaduse järgi omandas Andres Anvelt Eesti kodakondsuse sünniga, kuna Andres Anvelti sünni ajal oli tema isa Eesti kodanik. Tema oli selle omandanud oma ema Alice Anvelti järgi. Alice Anvelt omandas Eesti kodaniku õigused ülalnimetatud MN määruse alusel Eesti riigi loomisega.

Riigiarhiivis säilitatavate andmete põhjal on teada, et Andres Anvelti isa ema sündis Varbola vallas enne Eesti Vabariigi väljakuulutamist ning sai Eesti kodanikuks MN määruse alusel. Hilisemad andmed tema Eestis elamise kohta on säilinud aastast 1920, mil talle anti välja isikutunnistus ning 1922. aastast on säilinud aadressleht Tallinnas elamise kohta. Veel on teada, et ta oli II Riigikogu asendusliige 18.02.1924-–02.03.1924. Andmeid kinnitab Rahvusarhiivi Riigikogu arhiivifond (ERA.80.2.2584), mille kohaselt on säilitamisel Alice Levaldi toimik.

Lisaks on teada, et Alice Levald lahkus Eestist 1925. aaastal ja abiellus hiljem välisriigi kodanikuga. Ainuüksi riigist lahkumise fakt või abiellumine välisriigi kodanikuga ei saa automaatselt kaasa tuua kodakondsuse kadumist, vaid see tuleb riigi poolt dokumenteerida. Kuna puuduvad andmed või dokumendid, et Andres Anvelti vanaema oleks kaotanud MN määruse alusel omandatud  Eesti kodakondsuse, on  ka tema lapsed ja lapselapsed, sealhulgas Andres Anvelt, sünnijärgsed Eesti kodanikud.

Juba MN määruses oli sätestatud kodakondsusest lahkumise kord, mille kohaselt oli Ajutine Valitsus see, kes tegi lõpliku otsuse kodakondsusest vabastamise või mittevabastamise kohta. Samuti oli 1922. aasta kodakondsuse seaduse järgi kodakondsusest lahkumine võimalik vaid juhul, kui isik ise seda soovis ning astus selleks ka vastavaid samme. Rahvusarhiivi sellekohastest fondidest (ERA.1; ERA.14.14) ei leitud andmeid, et Alice Levald oleks Eesti kodakondsusest vabastatud. Samuti ei ole andmeid, et teda oleks loetud Eesti kodakondsusest väljaheidetuks. Tollase halduspraktika kohaselt ei loetud isikuid kodakondsusest väljaheidetuks automaatselt, vaid see pidi toimuma Vabariigi Valitsuse otsusega. Seega on õiguspärane käsitleda Alice Levaldit Eesti kodanikuna.

Mainite oma küsimuses optantide järglaste õigusi Eesti kodakondsuse olemasolu tõendamisel. Lubage mul selgitada, et praegusel juhul ei ole paralleeli toomine asjakohane, sest  tegemist on erinevatel õiguslikel alustel Eesti kodakondsuse saamise võimalusega, millele kohaldusid ka erinevad tingimused. Ei ole õige võrrelda sünniga või seaduse alusel Eesti kodakondsuse omandamist ja selle võimalikku kaotamist ning Eesti kodakondsuse saamist optsiooniõiguse alusel. Esimesel juhul on tegemist isikutega, kes olid juba omandanud Eesti kodakondsuse ning teisel juhul isikutega, kellel oli soov saada Eesti kodanikuks.

Optantide näol on tegemist isikutega, kes olid lahkunud Eestist Nõukogude Venemaale enne Eesti Vabariigi loomist ega elanud Eesti Vabariigi loomise ajal Eestis ning seetõttu nad Eesti kodakondsust MN määruse alusel automaatselt ei omandanud. Neil tekkis võimalus taotleda Eesti kodakondsust optsiooni teel Tartu rahulepingu sõlmimisega. Optsiooni korras kodakondsuse saamiseks pidi isik esitama vastavasisulise taotluse, saama kodakondsustunnistuse ja asuma Eestisse elama. Ainult kõigi nende tingimuste täitmisel sai isikust Eesti kodanik. Kui isik Eestisse elama ei asunud, siis ta Eesti kodanikuks ei saanud, vaid jäi välismaalaseks. Sellisele seisukohale on asunud ka Riigikohus oma 2. märtsi 2018 lahendis 3-16-1810.

Vabariigi Valitsuse 31. mai 2012 määruse nr 39 „Siseministeeriumi põhimäärus“ § 11 kohaselt töötab Siseministeerium muude ülesannete hulgas välja ka kodakondsuspoliitikat, suunab ja koordineerib asjaomaste valitsusasutuste tegevust ning korraldab teenistuslikku järelevalvet. Siseministri 30. septembri 2009 määruse nr 44 „Politsei- ja Piirivalveameti põhimäärus“ § 15 kohaselt on Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) üheks põhiülesandeks ka kodakondsuse valdkonna juhtimine ja arendamine ning kodakondsuse asjade korraldamine.

Arvestades, et Siseministeerium on kodakondsusküsimuste osas vastutavaks ministeeriumiks, siis on täiesti tavapärane, et Siseministeerium teeb kodakondsuse määratlemise küsimustes vajadusel päringuid arhiividesse või teistesse asutustesse. Küll aga ei tee Siseministeerium ega PPA päringuid ega uuri ühegi isiku kodakondsusse kuulumist ilma isiku pöördumiseta. Pelgalt omal initsiatiivil ei ole võimalik ühegi isiku kodakondsust määratleda, kuna päringute tegemiseks on igakordselt vaja sisendandmeid, mida valdab üksnes isik, kelle kuulumist Eesti kodakondsusesse on vaja määrata.

Niisamuti uuriti ning täpsustati siseminister Andres Anvelti Eesti kodakondsusesse kuulumist ka tema enda palve alusel. Mis puutub optantide järglaste Eesti kodakondsusesse kuulumise kontrollimist, siis vastava päringu saamisel kontrollitakse alati isiku Eesti kodakondsuse omandamise aluseid ning antakse isikule vastus Eesti kodakondsuse omamise või mitteomamise kohta. Vajadusel antakse isikule nõu, kuhu ja millise välisriigi pädeva asutuse poole on vaja päringuga pöörduda.

2.              Küsimus: Kuidas on võimalik, et Andres Anvelti naturalisatsiooni korras saadud kodakondsus vormistati ümber sünnijärgseks kodakondsuseks ilma ühegi dokumenti esitamata, mis tõendaks tema õigust sellele, samas kui teistelt isikutelt (sh. optantide järglastelt) nõutakse, et nad tõendaksid oma õigust Eesti kodakondsusele viimastegi pisiasjadeni koos kõikide asjassepuutuvate dokumentide esitamisega?

Vastus:

Vastav isik ei pruugi ise teada, millistes asutustes või arhiivides säilitatakse tema kodakondsuse kohta andmeid ja dokumente. Sellisel juhul annab isik talle teadaolevad andmed Siseministeeriumile või PPA-le ning asutused teevad vajadusel päringu vastavasse andmekogusse või registrisse. Üldjuhul kehtib põhimõte, et kui andmeid säilitatakse mõnes andmekogus või riiklikus registris, siis konkreetses menetluses sellekohaseid dokumente ei dubleerita ega koguta ja otsuse tegemisel viidatakse dokumendi asukohale. Nimetatud põhimõttest tulenevalt ei nõutud vastavate dokumentide esitamist ka Andres Anveltilt.

Teie väite osas, et teistelt isikutelt (sh optantide järglastelt) nõutakse, et nad tõendaksid oma õigust Eesti kodakondsusele viimastegi pisiasjadeni koos kõikide asjassepuutuvate dokumentide esitamisega, tuleb tähele panna, et optantide järeltulijad ei ela praegusel ajal ega ole ka varasemalt elanud Eestis. Seetõttu ei ole nende kohta Eesti Vabariigis andmeid ja määratlemaks nende kuulumist Eesti kodakondsusesse on vaja vastavaid alusdokumente. PPA teeb vastava info olemasolul ja järelkontrolli käigus järelepärimisi ka teiste riikide sh Venemaa Föderatsiooni pädevatesse asutustesse, kus elab valdav osa optantide järglasi.

3.              Küsimus: Ametnike suunamine tegelema ministri isiklike asjadega ja vormistama mitteõiguspärast sünnijärgset kodakondsust on kvalifitseeritav ministri poolse ametiseisundi kuritarvitamisega. Mida kavatsete selles osas ette võtta?

Vastus:

Vabariigi Valitsus ega siseminister ei ole suunanud ametnikke tegelema siseministri isiklikke asjadega. Siseministeerium kohtleb kõiki isikuid ühetaoliselt ning kontrollib vajadusel nende kodakondsusse kuulumist või mittekuulumist olenemata pöörduja ametikohast.

4.              Küsimus: Kuna küsimus puudutab siseministrit, siis kuidas tagatakse selle küsimuse erapooletu lahendamine, Andres Anvelti sünnijärgse kodakondsuse saamise seaduslikkuse kontrollimine, vajadusel selle tühistamise menetluse algatamine jne?

Vastus:

Andres Anvelti kodakondsuse andmete korrigeerimine PPA poolt isikut tõendavate dokumentide andmekogus ei ole erandlik. Sellised kannete parandamised ning muutmised on tavapärane tegevus ning neid juhtumeid esineb igal aastal kümmekond. Kui PPA-le saab teatavaks, et isik on määratletud Eesti kodanikuna naturaliseerumise,  abielu või Eesti lastekodus kasvamise kaudu, kuid järelkontrolli tulemusena selgub, et isik on tegelikult sünnijärgne Eesti kodanik, siis tehakse andmetes parandus ja isiku kodakondsuseks märgitakse alati Eesti kodakondsuse omandamine sünniga.

5.              Küsimus: Kui Andres Anvelti naturalisatsiooni korras saadud kodakondsus tühistus tema sünnijärgseks kodanikuks tunnistamisega, kas ta peab juhul, kui sünnijärgne kodakondsus tühistatakse, taotlema uuesti kodakondsust naturalisatsiooni korras?

Vastus:

Ei pea. Andres Anvelt on saanud Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras Vabariigi Valitsuse 10. novembri 1992 korraldusega nr 311 ja nimetatud korraldust ei ole tunnistatud kehtetuks. Haldusmenetluse seaduse kohaselt võib haldusakti, mis andmise ajal oli õiguspärane, tunnistada isiku kahjuks edasiulatuvalt kehtetuks üksnes siis kui see on lubatud seadusega või kui selleks on jäetud võimalus haldusaktis eneses. Arvestades, et kodakondsuse seaduse kohaselt omandatakse, saadakse, taastatakse või kaotatakse Eesti kodakondsus kodakondsuse seaduses sätestatud tingimustel ja korras ning et naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmise otsuse näol on tegemist õiguspärase haldusaktiga, ei tunnistata seda kehtetuks. Taoline on olnud ka senine halduspraktika ning isiku lugemisel Eesti kodanikuks muul alusel (sünniga) või Eesti kodakondsusest vabastamisel, ei tunnistata kehtetuks tema suhtes tehtud otsust naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmise kohta.

6.              Küsimus: Kui selgub, et niivõrd olulisel ministrikohal oleva isiku sünnijärgne kodakondsus on registreeritud valel alusel või ametiseisundit kuritarvitades, on tegemist mitte ainult skandaaliga, vaid ka otsese julgeolekuprobleemiga. Millisena näete Andres Anvelti võimalust jätkata siseministrina, kui selgub, et tema sünnijärgne kodakondsus ei ole saadud õiguspäraselt?

Vastus:

Andres Anvelti puhul on tõendatud, et tal on sünnijärgne Eesti kodakondsus.

 

7.              Küsimus: Avalikkuses on tekitanud imestust, et valitsuse liige ei ole andnud üldsusele sisulisi selgitusi tema suhtes kerkinud väga põhimõttelistes küsimustes. Milline peaks olema nii ministri kui valitusese käitumine selliste juhtumite puhul? Kas peate vaikimist ja küsimuse ignoreerimist õigeks?

Vastus:

Riigikogu liikmel on õigus erinevaid parlamentaarse kontrolli vahendeid ja formaate kasutades küsida valitsuse tegevuse kohta informatsiooni või pärida valitsuse liikmetelt aru. Seejuures võib Riigikogu liige viidata, et tema küsimus tuleneb avalikkuse huvist. Antud juhul on minu hinnangul andnud nii siseminister kui Siseministeerium üldsusele piisavaid selgitusi. Lähtudes eesti vanasõnast, et kordamine on tarkuse ema, on mul siiski hea meel seda teemat antud kirjaliku küsimuse vastuses veelkord selgitada.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Jüri Ratas

Riho Kangur

riho.kangur@riigikantselei.ee