Siseministeerium vassib ja valetab võõrtööjõu ja iibe küsimuses
laupäev, mai 19, 2018
Siseministeerium vassib ja valetab
võõrtööjõu ja iibe küsimuses
On
tervitatav, et Siseministeerium leidis vajalikuks arendada diskussiooni
rahvastikuprobleemide ja sisserände üle. Püüan omalt poolt diskussiooni edasi
arendada, tehes seda Siseministeeriumi kommentaaride alusel minu artiklile.[1] Pean tõdema, et ministeerium mitte ei põrmustanud minu
väiteid, nagu nad kinnitasid, vaid näitas hoopiski enda ignorantsust ja ebakompetentsust.
Seda enam, et lõviosale minu artiklis väidetule, ei suutnud nad ühtegi
vastuväidet esitada. Sest neid polegi.
Ma
ei näe vähimatki mõtet minna kaasa ebasisulise ning sõnastustest ebakorrektseid
tõlgendusvõimalusi otsiva demagoogilise lähenemisega, nagu Siseministeerium
seda tegi. Kuigi Siseministeeriumi vastuses on palju, ilmselt tahtlikke faktivigu,
keskendun ma siiski vaid mõnele põhimõttelisele ja poliitikat mõjutavale
küsimustele.
1. Siseministeerium kinnitab, et rände suurendamine on lahendus demograafilisest olukorrast
tingitud tööjõupuuduse lahendamiseks.
Vastus: Pean taas kinnitama, et demograafilisest olukorrast
tingitud tööjõupuudust ei saa lahendada rände abil, sest ka sisserännanud
vananevad. Kolmandiku meie elanikkonnast moodustavad nõukogude ajal töörände
raames sisserännanud, kellest suur osa on täna juba pensionil. Kas see lahendas
probleeme või tekitas hoopiski juurde? Neis riikides, kust peamiselt pärinevad
Eestisse tulnud võõrtöölised (Venemaa ja Ukraina), on sündimus madal, ning
reeglipäraselt muutub sisserändajate sündimus uuel asukohamaal veelgi madalamaks.
Eakate ja tööealiste senise proportsiooni säilitamise tagab taastetasemel
sündimus, mille kasvu me peame panustama, mitte sisseränne. Et püsida
kaasaegses maailmas konkurentsivõimeline, tuleb tööjõupuudust kompenseerida ka innovatsiooni,
tootmise automatiseerimise, robotiseerimise, digitaliseerimise ja tootlikuse
kasvuga. Töökäte arv on majanduskasvu ainsaks tagatiseks vaid mahajäänud arengumaades,
kelleks meie end vast ikkagi ei pea.
2. Siseministeerium kinnitab, et tänased sisserände reeglid ei võimalda Eestisse tuua odavat
tööjõudu, kuna tööandja on kohustatud välismaalastele maksma vähemalt Eesti
keskmist brutokuupalka.
Vastus:
Küsimus on selles, mis on odav
tööjõud. Eesti on Euroopa Liidu liige ning Euroopa Liidus on kehtiv tööjõu vaba
liikumine. 2015. aastal moodustas Eesti elaniku keskmine sissetulek vaid 42%
Euroopa Liidu keskmisest.[2] Seega on Eesti keskmine töötasu Euroopa Liidu taustal
kahtlemata madal, ning arvestades, et välistööjõule tuleb maksta Eesti keskmist
töötasu, pole kahtlust, et Euroopa Liidu taustal on tegemist odavtööjõuga. Minu
väite kontekst seisnes selles, et kinnistades Eesti keskmist, ent Euroopa Liidu
kontekstis äärmiselt madalat palgataset välistööjõu sissetoomisega, surume omaenda
inimesi ja tööjõudu Eestist välja, kuna näiteks Soomes oli keskmine töötasu
2017. aastal ca 2,5 korda kõrgem kui Eestis.[3]
Vaid
kasumit, mitte Eesti jätkusuutlikkust või rahva kestmist väärtustavatel
ettevõtjatel on kasulik hoida võõrtööjõuga palga ja tootmiskulud all, selmet
panustada tehnoloogia arengusse või tõsta palku. Kuna suur osa siinsest
ettevõtlusest kuulub väliskapitalile, siis ei pane säärane suhtumine imestama. Selline
lühinägelik strateegia, mida ka valitsus vastutustundetult toetab, kinnistab
Eesti igaveseks vaeseks ja odavat allhanketööd tegevaks riigiks, kust eestlased
rändavad välja ja meid ähvardab oht muutuda vähemusrahvuseks omaenda kodumaal.
3. Siseministeerium väidab, et nn ajutine tööjõud ei mõjuta pikas perspektiivis
Eesti rahvastikku.
Vastus:
Väide ei
vasta tõele. Kui Eestisse tuli ainuüksi 2017. aastal
7578 nn registreeritud töötajat, kelle hulk kavandatud välismaalaste seaduse
muudatuse tulemusena 2018. aastal tõuseb, siis ei saa kuidagi öelda, et see ei
mõjuta pikas perspektiivis Eesti rahvastikku. Lisaks võib Eestisse tulla ka
teiste EL töölubadega. Siseministeeriumil ei ole vähimatki ainu, kui palju on
Eesti illegaalseid või renditöötajaid, kas neid on kümme või kakskümmend tuhat.
Eesti rahvastikku mõjutab nii nende kõigi kohalolu kui ka nende kaudu madalamal
hoitud palk, mis surub Eesti tööjõudu Eestist välja. Ei pea olema
raketiteadlane, et jagada loogikat, mille kohaselt odavama tööjõu juurdevool,
tingimustes, kus on võimalik mujal valida tasuvam töökoht, viimasele valikule
suunabki, ning seda rohkem, mida suurem on töötasu vahe.
Oma artiklis ei rääkinud ma aga ainult ajutisest tööjõust.
Jutt käib ka alalise elamisloa saavatest inimestest. Immigratsioonikvoodile,
mis lubab sisse tuua ca 1300 inimest aastas on tehtud tervelt kaheksateist
erandit ja see on muudetud juba tõeliseks immigratsioonipumbaks. Kui
sisserännanute arv jätkuvalt tõuseb, siis ei saa väita, et nende siinolek ei
mõjuta Eesti rahvastikku.
Lisaks on siia töötama või õppima tulijatel võimalik tuua
kaasa ka oma pered. Minister Anveti koduerakond SDE on korduvalt tõstatanud
teema anda kõikidele siin sündivatele lastele automaatselt Eesti kodakondsus.
Hetkel saavad nad selle kui vanemad nii soovivad.
4. Siseministeerium kinnitab, et
Eesti ei ole demograafilises kriisis. Statistikaameti andmetele tuginedes väidetakse, et ehkki surmade arv ületas sündide arvu 2017.
aastal 1960 võrra, on välisrände saldo olnud juba kolm aastat positiivne, 2017.
aastal näiteks 5030 inimese võrra.
Vastus:
See on üks küünilisemaid
ja hämmastavamaid valeväiteid nende vastuses. Algatuseks tuleb märkida, et Siseministeeriumi ametnikud on
andmete tõlgendamisel kõike muud kui täpsed. Juba selles Eesti Statistikaameti
pressiteates, kust Siseministeerium on rändearvud saanud, toonitatakse, et
tegemist on esialgsete andmetega ning täpsustatud andmete kohaselt suureneb väljaränne ilmselt
sisserändest enam.
Rahvastikuteadlased on 2000. aasta ja 2010. aasta rahvaloendustele tuginedes
järeldanud, et väljaränne on ca 30% ulatuses alaregistreeritud.[4] Statistiaamet korrigeerib oma andmeid ilmselt lähemal
ajal, ent täpsemad andmed rahvaarvu muutusest käesoleval kümnendil saame paraku
alles peale 2020. aasta rahvaloendust.
Teiseks ja hoopis olulisemaks küsimuseks on rahvastikukriisi defineerimine. Näib, et
Siseministeerium ei suuda või teadlikult ei taha aru saada, mis on Eesti ja mis
on rahvastikukriis. Eestlaste väljarännet ületav välismaalaste sisseränne ei
tee eestlaste demograafilist kriisi olematuks. Kui mõistame Eestit eelkõige
meie kultuuri, identiteedi, eestlaste ja põlisrahvastiku kaudu, st meie
põhiseaduse vaimu kohaselt, mille täitmine on isegi Siseministeeriumile kohustuslik,
siis on kriisi defineerimisel oluline just taastetasemest allpool olev
sündimus, aga mitte see, kuipalju välismaalasi Eestisse mõnel aastal elama
tuleb. Statistikaameti andmetel - ning sellekohased andmed on täpsed - on Eesti
summaarne sündimuskordaja kõikunud viimasel kahekümnel aastal 1,32 ja 1,72
vahel, olles 2017. aastal 1,6 last naise kohta.[5] Taastetase on aga teatavasti 2,1. Eestlaste arv on
vähenev.
Siseministeeriumi enneolematu kinnitus,
et Eestis rahvastikukriisi ei ole, on kas teadlik vale või näitab nende
täielikku ebakompetentsust. See on pehmelt öeldes üsna omapärane ka sel taustal, et Riigikogus on moodustatud
Rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjon, mis toob peamiste probleemidena
välja madala sündimuse ja suure väljarände ning püüab välja töötada vajalikke
meetmeid. Kui ministri arust Eestis
demograafilist kriisi ei olegi, miks siis riigi kõrgeim seadusandlik organ
selle küsimusega tegelema peaks?
Raske
öelda, kas ministeeriumiametnikud vastandavad end omaalgatuslikult nii Eesti
põhiseadusele kui Eesti rahvaesindusele, või on tegemist sotsiaaldemokraadist
minister Anvelti korraldusega. On ju rahvusriiklusevastasus ja multikultuurse
Eesti loomine tõstetud SDE agendaks. Reaalsuse ja selle negatiivsete tagajärgede ees silmade kinni pigistamine
enda erakondlike eesmärkide nimel on lubamatu. Vaatamata Siseministeeriumi vastupidistele
kinnitustele on meil on sügav ja tõsine rahvastikukriis ning see on vaieldamatult meie rahva, keele,
kultuuri ja omariikluse püsimajäämisele kõige suuremaks ohuks.
Tekib
küsimus, kas siseminister on üldse adekvaatne ja suuteline oma ministeeriumit
juhtima. Siiamaani on Anvelt vaid naeruvääristanud Eesti Konservatiivse
Rahvaerakonna nõuet taastada kontrolli meie piiridel. Tema lubadus hakata nüüd tõhusamalt
võitlema ebaseadusliku tööjõu kasutamise vastu, st seaduste täitmise eest, on
vähemalt aastajagu, tegelikult palju rohkemgi, hilinenud, sest politsei
tuvastas juba eelmisel aastal, et ebaseadusliku tööjõu
kasutamine on koguni kolmekordistunud.[6] Hilinemine, mille tagajärjel on Eestis võib-olla üle kümne
tuhande, võib-olla enamgi, ebaseadusliku töötaja ning osale ettevõttetest on
ebaseadusliku tööjõu kasutamine juba rutiin, tõendab, et minister ei ole kursis
oma ministeeriumi haldusalas toimuvaga. Või ei ole soovinud tagada seaduste
täitmist. Kas selline minister tohib oma ametis jätkata?
Avaldatud
EPL/Delfis 18.05.2018 pealkirja all: Henn Põlluaas: siseministeerium lihtsalt
vassib ja valetab. Kas Anvelt on üldse adekvaatne?
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/henn-polluaas-siseministeerium-lihtsalt-vassib-ja-valetab-kas-anvelt-on-uldse-adekvaatne?id=82146927
[1]
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/ministeerium-teeb-henn-polluaasa-artikli-maatasa-ekre-poliitik-esitas-pagulas-ja-iibeteemal-valevaite-valevaite-otsa?id=81922277
[4]
Aastatel 2000–2015 oli eestlaste registreeritud väljaränne
45 700 ja sisseränne 16 200 inimest, negatiivne rändesaldo ulatus 29 500 inimeseni. Ent sel meetodil saadud väljarände arvud on tegelikest väiksemad.
Bilansimeetodil (2000. ja 2010. aasta rahvaloendustele tuginedes) tehtud
arvutused näitavad, et ca 30%. (Alis Tammur, Allan Puur, Tiit Tammaru. Kas
Eestis toimub rändepööre? Välisrände
suundumused 2000–2015. Eesti inimarengu aruanne 2016/2017).
[6]
https://majandus24.postimees.ee/4358985/politsei-ebaseadusliku-toojou-kasutamine-on-kolmekordistunud
0 kommentaari