Esimese punase aasta jooksul arreteeriti, küüditati ja tapeti ligi 60 000 eestlast. See oli eestlastele liig ning rahvas pesi endalt alistumise häbi. Algas suvesõda ja saksa vägede saabumisel olid metsavennad pool Eestit vene okupantidest juba vabastanud. Sakslastega koos jätkasid võitlust ühise vaenlase vastu umbes 80 000 meest, 3500 siirdusid vabatahtlikena Soome.

Meie meeste kangelaslik võitlus võimaldas 20.09.1944 kuulutada välja Otto Tiefi valitsus. Kontrolli Eesti territooriumi üle ei saavutatud, kuid Eesti kuulutati sõjas neutraalseks ja nõuti kõigi võõrvägede viivitamatut lahkumist. Admiral Pitka alustas vägede organiseerimist ja Pika Hermanni torni heisati Eesti lipp. Punanaarmee küll vallutas Eesti, kuid peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots ja mõned valitsuse liikmed pääsesid Rootsi ning jätkasid eksiilis Eesti järjepidevuse edasikandmist ning tegutsemist kogu okupatsiooniaja vältel. Käesoleval suvel püstitatakse EKRE kaasabil Otto Tiefi kunagise kodutalu maadele talle mälestuskivi.

Sõjas ja kommunistlikes repressioonides kaotasime pea kakssada tuhat inimest. Läände põgenes ca 70 000 eestlast. Viiekümne okupatsiooniaasta jooksul jäi sündimata pool miljonit last. Eestlaste venestamise eesmärgil asustati siia Venemaalt enam kui seitse miljonit inimest, kellest püsivalt jäi kohale umbes pool miljonit.

Kõik, mis meenutas Eesti iseseisvust ja omariiklust kuulus hävitamisele ja  väljajuurimisele. Kultuuri hakati suunama ülevaltpoolt. Heideti prügikasti kõik, mis varasemal ajal loodud. Esimestel okupatsioonikuudel suleti 212 väljaannet, ehk 80% kõigist olemasolevatest ajalehtedest ja ajakirjadest. Kevadel 1941 algas massiline raamatute hävitamine, milleks andis korralduse Kirjandus- ja Kirjastus- Asjade Peavalitsuse ülem (ehk tsensuuriülem), ”elukutseline” kommunist Olga Lauristin, riigikukutaja Johannes Lauristini abikaasa. Ainuüksi Tartu Ülikooli raamatukogus raiuti kirvega tükkideks u. 70 000 raamatut. Isegi Tarzani lood keelati - küllap sellepärast, et ahvide kasvandik polnud proletaarset päritolu.

Kuid eestlaste relvastatud vastupanu ei vaibunud. 1949. aastaks oli tapetud ja vangistatud ligi 10 000 metsavenda, üles  andis ennast 7000 okupatsioonirežiimi eest varjanud isikut. Võitlustes langenud vene NKVD-laste, hävituspataljonlaste ja kommunistlike aktivistide kaotused olid sama suured. Metsavendade üldarv oli u. 30 000 meest, mis oli pea kaks korda suurem, kui oli Eesti Vabariigi regulaararmee. Kuigi relvavõitlus vaibus peale Stalini surma, jäi kestma koolinoorte põrandaaluste organisatsioonide vastupanu. Tehti nõukogudevastast agitatsiooni, valmistati lendlehti, heisati Eesti lippe rahvuslikel tähtpäevadel, koguti relvi, purustati ja õhiti okupatsioonivõimu monumente jne. KGB andmetel tegutses Eestis üle 30 noorte vastupanuorganisatsiooni, viimane noorte vabadusvõitlejate kohtuprotsess toimus 1962. aastal, mil Eesti okupeerimisest oli kulunud üle kahekümne aasta.

Kuid see ei olnud kõik. Metsavend August Sabbe langes tulevahetuses KGB-ga 1978. aastal. Viimane metsavend Oskar Lillenurm leiti surnuna Läänemaalt 1980. aastal, kui kogu maailm oli juba sõjakoledused unustanud ja Tallinnas toimus Moskva olümpiamängu purjeregatt. Eesti okupeerimisest oli möödunud 39 aastat. Enamik meist mäletavad ka samal aastal toimunud noorterahutusi ja ”40 kirja”. Vastupanu ja dissidentlus ei kustunudki.