Minu kõne 03.12.2018 Riigikogus Venemaa agressiooni hukkamõistva avalduse vastuvõtmisel.

Mul on väga hea meel, et Riigikogu on teinud kõnealuse avalduse ja selle üle, et kõikides Riigikogu fraktsioonides on selle vajalikkuses ja sisus üksmeel. See on ääretult oluline dokument sellepärast, et Venemaa maskid on lõpuks langenud. Meil ei ole, enamikul meist ei ole iialgi kahtlust olnud, kes on agressor, see on täiesti selgelt välja öeldud meie avalduses, aga Venemaa on seda siiamaani tagasi lükanud. Kuid nüüd tunnistati lõpuks avalikult, et käimas on sõda Venemaa ja Ukraina vahel ning käimas on sõda keset Euroopat.

 
Kui me vaatame reageeringuid nüüd juba enam kui nädal aega tagasi juhtunud agressioonile, jultunud ja häbematule vägivaldsele agressioonile Ukraina vastu, siis selle taustal peab kahjuks nentima, et enamik Euroopa riike ja ka Euroopa Liit on olnud ääretult hambutud ja otsustusvõimetud hukka mõistma agressorit ja võtma tema ohjeldamiseks vastu mingisuguseidki meetmeid. Euroopa Liidu eesistuja Austria tegi ettepaneku karmistada sanktsioone. Seesama Austria, mida ülejäänud n-ö liberaalset demokraatiat esindavad riigid parempopulismis süüdistavad, see riik tegi ettepaneku. Ja kes on selle ettepaneku kõige suuremad vastuolijaid? Saksamaa ja Prantsusmaa, lisaks ka mitmed muud riigid. See on tõeliselt häbiväärne ning selle taustal paistab meie avaldus täiesti selgelt ja eredalt silma, koputamaks ülejäänud maailma südametunnistusele. 

Eesti on olnud selles suhtes tubli – me oleme toetanud Gruusiat, mille vastu Venemaa algatas agressiooni, me oleme ka varem Ukraina kaitseks välja astunud, me oleme hukka mõistnud nii Ida-Ukraina agressiooni kui Krimmi annekteerimise, me oleme hukka mõistnud kõik suveräänsete riikide vastu suunatud agressioonid ja nende territoriaalse terviklikkuse rikkumised.

 
Aga paraku iseenda suhtes me ei ole nii ausad ja otsekohesed. Krimmi annekteerimisest saab tuua ju otsese paralleeli siia Eestisse. Meie Narva-tagused alad ja Petserimaa on täpselt samamoodi okupeeritud ja annekteeritud ebaseaduslikult Venemaa poolt. Ainukene vahe Krimmiga on ajaline vahe – see, mis meil toimus, oli aastakümneid varem – ja muud vahet ei olegi. Nii et me peaksime ka selles küsimuses olema konsensuslikud, ühte meelt, et lõpetataks ka Eesti territoriaalse terviklikkuse rikkumine.

Paraku on siin saalis ainult kaks erakonda, kes selle eest seisavad: Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ja Isamaa. Ma loodan, et see eelnõu, piirileppelt allkirja tagasivõtmise eelnõu, mille EKRE täna uuesti siia saali esitas, saab Ukraina sündmuste taustal ka teiste erakondade poolt positiivselt vastu võetud ja me julgeme seista mitte ainult teiste eest, vaid ka iseenda eest.  

Täiesti selge on, et senised sanktsioonid ei ole piisavad, nad ei ole suutnud pidurdada Venemaa agressiivset käitumist, nende rahvusvahelisele õigusele ja kokkulepetele sülitamist. Seega peame me olema esireas, peame olema see, kes jätkuvalt nõuab sanktsioonide karmistamist, kes nõuab reaalsete sammude astumist agressori vastu. Sellepärast, et me teame ju väga hästi, et tegelikult Venemaa katsetab Lääne ja NATO ühtsust ja julgust. Kui Kertši väinas toimunu ei saa väärilist vastusammu mujalt maailmalt, siis on vaid ajaküsimus, millal võidakse katsetada NATO artikkel 5 kehtivust ja lääneriikide ühtsust ka meie Balti regioonis. Silmi ei tohi kinni pigistada. 

Ja seetõttu on mul väga hea meel, et selles avalduses avaldub Eesti Vabariigi Riigikogu ühtsus ja konsensus seista agressorile vastu ja näidata, milline on meie vankumatu seisukoht. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ja selle fraktsioon toetab üksmeelselt Vene agressiooni hukkamõistvat avaldust. Me kutsume üles ka kõiki teisi riike esinema samasuguste avaldustega ja mitte ainult avaldustega esinema, vaid astuma ka reaalseid samme, et sõda ja vägivald Euroopas ja ka mujal lõppeks.

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Mis ütelda selle eelarve kohta? Ega suurt väga ei olegi. Me võime ju siin istuda ja kuulata, kuidas koalitsioonipoliitikud ja rahandusminister ülistavad seda taevani. Samas, kui me vaatame faktidele näkku, millises olukorras me oleme, siis optimismiks põhjust ei ole. Majandusareng on täiesti selgelt allakäiguteed minemas, inflatsioon ja elukallidus läheb üles, investeeringuid Eestisse ei tule. Ja kui me vaatame seda eelarvet, mille eesmärk peaks olema saada meie riik ja majandus käima, siis tegelikult midagi sellist me sealt ei leia, mis lubaks meile edukat majandusarengut.

Vastupidi, näeme igasuguseid rumalused, kaasa arvatud aktiisitõus, millest on väga palju räägitud ja milles mitte mingisugust muutust ei toimu. Mingit soovigi seda ümber pöörata, et riigikassasse rohkem raha voolaks, ei ole ja tulemust me teame. EKRE juba hoiatas 2015. aastal aktsiisitõstmiste kõikide negatiivsete tagajärgede eest ja näete, nüüd me siis olemegi nendega kimpus ja oleme kimpus ka järgmise eelarveaasta jooksul. 
Täna on juba hulk tunde esitatud küsimusi rahandusministrile, kes meile seda eelarvet tutvustas. Ja paraku ma pean ütlema, et nendele mitmetele kümnetele või võib-olla ka sadadele küsimustele me suuremas osas kahjuks vastust ei saanud. Kõigele lisaks on ka õiguskantsler täiesti selgelt tõdenud, et eelarve on läbipaistmatu, sellest on võimatu aru saada ja isegi seletuskiri on selline, mis ei anna mingisugust selget ülevaadet. Ja paraku me olemegi tunnistajad sellele protsessile, et aasta-aastalt lähebki eelarve üha segasemaks, üha keerulisemaks, üha raskemini arusaadavaks. 
Me ei peagi minema tagasi esimese Eesti Vabariigi aegadesse, kus eelarve oli tõesti väga lihtne: tulud, kulud, plussid, miinused, kõik ministeeriumite ja erinevate kulude kaupa lahti toodud. Ka peale taasiseseisvumist oli eelarve oluliselt hoomatavam, oluliselt arusaadavam, selleks ei olnud vaja enam mingisugust raamatupidajaharidust. Aga täna me näeme, et üha enam ja enam liigutakse just sinnapoole, et keegi ei oskaks midagi enam küsidagi. Ilmselt see ongi eesmärk.

Kas te, koalitsiooni lugupeetud saadikud, olete kursis kõikide nende nüanssidega selle telliskivi juures, pluss veel siis iga ministeeriumi lahti kirjutatud teiste samasuguste telliskividega? Ma ei näe mitte kedagi, kes noogutaks ja ütleks, et teiegi olete kursis.

Opositsiooni poolelt me kindlasti uurime ja püüame sealt teie varjatud rahastusi, katuserahasid ja lihtsalt häälte äraostmisi veelgi rohkem välja tuua, kui siiamaani seda on tehtud. Ma olen täiesti veendunud, et see ligi 30 miljonit, millest on meedias juttu olnud, mis enne valimisi on täiesti selgelt häälte ostmise eesmärgil sisse pandud, on oma võimupositsiooni ärakasutamine, ma ütleks, lausa kuritarvitamine. Lisaks sellele on erinevate ministeeriumite all see jõuluvana eelarve, kuidas seda võiks nimetada ja iseloomustadagi, veelgi suurem: kõikvõimalikele MTÜ-dele, sihtasutustele jumal teab mis eesmärgil raha andmine.

Kõik see  võtab raha ära olulistelt asjadelt, just nendelt teemadelt, küsimustelt, millega peaks tegelema. Täna toodi siin ju väga palju selliseid valdkondi esile, kus tegelikult raha väheneb. Nii et tunda siin rõõmu, et meie eelarve kasvab ja kõik on hästi, samas, kui me teame, et suur osa sellest läheb lihtsalt raiskamisele, läheb lihtsalt mõttetustele, läheb lihtsalt häälte ostmisele enne valimisi, ei ole põhjust. 
Konservatiivne Rahvaerakond sellise eelarvega rahul ei ole ja ei ole ka minu arusaamist mööda ükski teine opositsioonierakond. Eravestluses, mis siin salata, on ka väga paljud koalitsioonipoliitikud seda välja öelnud, kuigi siin puldis loomulikult mitte ükski seda ei ütle. Nii et eelarve vajab väga tõsist ümbertegemist, tõsist mõtlemist, väga suuri muutusi. Ma loodan, et ilmselt vist Eesti ajaloos esimest korda on praegu olukord selline, et võib-olla see isegi õnnestub, sest koalitsioon on üsna kenasti pudenenud ja oodata seda, et kõik inimesed, kes on lahkunud koalitsioonierakondadest, ka jäägitult toetavad seda eelarvet, ilmselt ei tasu. Meie praktikas ei ole veel seda kogemust olnud, et üksainuski meie ettepanek oleks nende varasemate kolme eelarve puhul sisse läinud. Me väga loodame, et seekord see ehk nii juhtub ja ka opositsiooni häältega ja soovidega mingilgi määral – loodan, et täiel määral – arvestatakse.

Topeltkodakondsuse lubamise ettepanekuid on ka varem tehtud. Need on alati tagasi lükatud. Nüüd ollakse siis uuel katsel, olles toppinud selle kahepalgeliselt eelnõusse, mille muud osad on ju suhteliselt mõistlikud. 

2013. aastal koostas Siseministeerium topeltkodakondsuse mõjuanalüüsi, mille lõppjäreldus oli ühemõtteliselt negatiivne, sest see kätkeb endast otsest julgeolekuohtu. Protsessi oli kaasatud Välisministeerium, Kaitseministeerium, Kultuuriministeerium, Politsei- ja Piirivalveamet ning kapo. 

Minu ettekanne põhineb sellele analüüsile. 

Jah, täna kasutavad topeltkodakondsust mitmed riigid, samas toimub see aga valdavalt piiratud juhtudel, näiteks kui see tuleb erineva kodakondsusega vanematelt. Topeltkodakondsus pole üldlevinud ja sellel on selged põhjused. Näiteks, Holland on halva kogemuse järel muutnud topeltkodakondsuse uuesti mittelubatuks. 

Kodakondsuse seadus ütleb, et Eesti kodanik ei tohi olla samaaegselt muu riigi kodakondsuses. Meie kodakondsuspoliitika on alates iseseisvuse taastamisest muutunud vähe ja on lähtunud seisukohast, et selle põhimõtteid ei muudeta. Eelnõu, mis meil täna laual on, pöörab meie kodakondsuspoliitika täiesti pea peale. 

Topeltkodakondsusele lubatud riikide nimekirja kehtestamine ei takista seda, et meie kodanikest võivad saada ka mõne kolmanda, meile vaenuliku riigi kodanikud. Euroopa Liidu liikmesriikide või teatud muude riikide topeltkodakondsuse lubamisel tuleb arvestada, et mitmed neist lubavad topeltkodakondsust ka kolmandate riikidega, näiteks Venemaaga. 

Andes sünnijärgsetele Eesti kodanikele õiguse olla ka mõne muu riigi kodanik, tekib olukord, kus need isikud on avatud teiste riikide poliitilistele ja sotsiaalsetele mõjutustele, kuivõrd lojaalsus riigile on reaalsuses jagamatu, tekib vääramatult lojaalsuskonflikt, eriti kui teisel riigil on teistsugused huvid. Kuidas tagada näiteks Eesti kodanikele kohustusliku ajateenistuse täitmine, mida mujal pole jne. Topeltkodakondsus suurendab julgeolekuriske, välisriikide oluliselt suurema mõju tekkimisega parlamendivalimistel ja muudes poliitika-, ühiskonna- ja majandusvaldkondades. 

Põhiseadus näeb ette Eesti Vabariigi eesmärkidena rahvusriigi säilimise ning avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamise. Topeltkodakondsusega isikul on aga kohustused mitme riigi suhtes. Võimaldades topeltkodakondsust, anname teiste riikide kodanikele juurdepääsu Eesti kõrgeima võimu teostamisele. Küsimus on, millise riigi huve esindab näiteks Riigikogu liige hääletamisel, minister või diplomaat, kui ta peab läbirääkimisi teise riigiga, kelle kodakondsus tal samuti on. Keda kaitseb selline kindral või kapo agent? Isegi kui on tegemist meile sõbraliku liitlasriigiga, on igal riigil omad huvid. Kellele sellised isikud on lojaalsed? Kelle huvides siin topeltkodakondsust tahetakse? 

Põhiseadus sätestab, et Eesti kaitseb oma kodanikke ka välisriikides, topeltkodakondsus võib tekitada pingeid riikidevahelistes suhetes. Näiteks, kui isik soovib diplomaatilist kaitset teise riigi vastu, olles mõlema kodanik, siis väheneb Eesti võimalus kaitsta oma kodanikku välisriigis. Topeltkodakondsuse seadustamisega tekib kohustus hallata isiku identiteeti oluliselt laiemalt. See paneb Politsei- ja Piirivalveametile, kapole, Välisministeeriumile ja Kaitseministeeriumile suure töökoormuse. Tekivad probleemid, kuidas saada ja kontrollida infot isiku teiste kodakondsuste kohta, ja samas ei taga riikidevaheline koostöö ikkagi täit teavet, kas kodanik on lisaks ka kolmanda riigi kodanik või mitte.  

Topeltkodakondsuse üle arvestuse pidamine nõuab ka suuri ja kulukaid infotehnoloogilisi arendusi. Tuleb teha muudatusi andmekogudes, näiteks rahvastikuregistris, isikut tõendavate dokumentide andmekogus, sissesõidukeeldude registris ja kodakondsuse saanud, taastanud või kaotanud isikute andmekogus jne. Tuleb sõlmida leping paljude riikidega andmete vahetamiseks isikute kodakondsuse kohta. Kuid isegi täna meil ei ole seda riikide täiel määral, kellega meil on isikuid, kellel on topeltkodakondsus. Tuleb ... 2013 hinnati ühekordseks kuluks kuni kolm miljonit eurot ja püsikuludena kuni miljon eurot aastas, täna on need summad kahtlemata oluliselt suuremad. 

Meil on isikuid, tõepoolest, kellel on topeltkodakondsus, ebaseaduslik topeltkodakondsus, ka siinsamas Riigikogus. Seaduse rikkumise tulemusel saadud topeltkodakondsuse omamine ei saa olla legitiimne alus selle seadustamiseks. Meie kohus on seista Eesti, mitte üksikute isikute või välisriikide huvide eest. Pikas perspektiivis kannab see eelnõu otseselt Kremli huve. 

Analüüsi lõppjäreldus kõlab järgmiselt. "Kuivõrd topeltkodakondsuse seadustamiseks puudub rahvusvahelisest õigusest ja põhiseadusest tulenev vajadus, see oleks vastuolus järjepideva kodakondsuspoliitikaga ja tooks kaasa olulised nii laiapõhjalised kui otsesed julgeolekumõjud, siis puudub mõistlik põhjus Eestis topeltkodakondsuse seadustamiseks." 

Ja täna ei ole selles suhtes mitte midagi muutunud. See analüüs on täpselt sama adekvaatne, kui ta alles mõni aasta tagasi tehti. 

Seetõttu teeb Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ettepaneku lükata eelnõu esimesel lugemisel tagasi. 

Kõne Riigikogus 25.09.2018

Reformierakonna ettepanek lükati tagasi. Teistest erakondadest toetas seda Vabaerakond.