Henn Põlluaas: 2016

laupäev, detsember 24, 2016
1 Comments

Eesti peab tasuma tänuvõla oma veteranide ees

Vähem kui kahe aasta pärast tähistame Eesti Vabariigi sajandat juubelit. Meie riik ja rahvas on selle aja jooksul läbi elanud nii okupatsioonikannatused kui Teise Maailmasõja, milles osales kümneid tuhandeid meie parimaid poegi. Juubeliaastal oleks kohane meenutada eriti suurelt nende kangelastegusid, tänada ja tunnustada neid.

Paraku ei ole mehi, keda täna on alles vaid käputäis, valitsuse meelest justkui olemaski. Neid ei tunnistata veteranideks, neil ei ole sotsiaalseid tagatisi, nagu tänapäeva missioonidel osalenud meestel, neid ei meenutata Võidupühal, Kaitsejõudude esindajatel on keelatud osaleda nende üritustel ja neid ei autasustata väärikalt. Näiteks Harald Nugiseksi on korduvalt, kuid asjata, esitatud presidendile autasustamiseks.

Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühing pöördes õiguskantsleri poole, leides, et Eesti veteranipoliitika on vale, kuna ei arvesta II Maailmasõjas Eesti vabaduse eest võidelnutega. Leiti, et õigusaktid, mis reguleerivad veteranide sotsiaalseid garantiisid, rikuvad võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna veteranipoliitika kontekstis peetakse veteraniks vaid pärast taasiseseisvumist Kaitseväes ja Kaitseliidus teeninud isikuid. Ühing soovis maailmasõjas võidelnud veteranidele samasuguseid sotsiaalseid tagatisi nagu on missioonidel osalenutel.

Õiguskantsler Ülle Madise vastas, et II Maailmasõjas Eesti vabaduse eest võidelnutele ei ole vaja kohaldada Eesti veteranipoliitikat, kuna nemad võtsid sõjast osa Eestit okupeerivate riikide otsuste alusel. Nende erinev sotsiaalsete tagatiste määr ei ole vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega ja riik ei vastuta kaasnenud tagajärgede eest sõjas osalenute elule ja tervisele. Ühesõnaga, nad justkui ei võidelnudki Eesti eest, nad pole veteranid ja ei vääri riigi poolt midagi.

Madise vastus on vastuolus 2012 aasta Riigikogu avaldusega, mis tunnustas Eesti kodanikke, kes tegutsesid Teise maailmasõja ajal Eesti Vabariigi de facto taastamise nimel. Piinlik, kui õiguskantsler ignoreerib teadlikult juriidilisi ja ajaloolisi fakte. Sama hästi võinuks ta ühineda Vene propaganda valedega, mille järgi Punaarmee ei okupeerinud, vaid vabastas Eesti nii 1941. kui 1944. aastal ja meie isad ja vanaisad olid Hitleri eest võitlevad fašistlikud kõrilõikajad.

1938. aasta Põhiseadus sätestas, et iga Eesti kodaniku ülimaks kohuseks on olla ustav Eesti riigile ja põhiseaduslikule korrale ning kõik Eesti kodanikud on kohustatud osa võtma riigikaitsest. Riigikohus on mitmetes otsuses sedastanud, et „Metsavendade võitlus 1941.a. suvel nõukogude võimu vastu ning Omakaitse tegevus sõjaolukorras oli kooskõlas Eesti vabadusvõitluse eesmärkidega“, et see „oli võitluseks Eesti vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu.“ Suvesõjas ei võideldud ühegi okupeeriva riigi otsustest lähtuvalt, vaid omaalgatuslikult ja Eesti Vabariigi hüvanguks. See puudutab ka sõjajärgset metsavendlust ja dissidentlust ning tähendab, et kõigi nende inimeste ees on riigil kohustused ja vastutus.

Vaatamata okupatsioonile, ei katkenud Eesti riigi juriidiline järjepidevus. Tänane Eesti on 1918. aastal väljakuulutatu õigusjärglane. Seaduslikuks riigipeaks, alates 21.06.1941, oli Jüri Uluots, peaminister presidendi ülesannetes. Tal oli põhiseaduslik õigus langetada riiklikke otsuseid, sh kuulutada välja mobilisatsiooni. Uluotsa poolt 18. septembril 1944 ametisse kinnitatud Otto Tiefi valitsuse legitiimsusel tugineb järgmiste ja ka tänase valitsuse legitiimsus.

Kui 1944. aastal rinne Eesti pinnale jõudis, kuulutasid sakslased välja mobilisatsiooni. Peaminister Uluots ja Eesti poliitiliste jõudude esindajad ei olnud varasemaid Saksa mobilisatsioone toetanud, kuid olukord oli muutunud ja nüüd otsustati mobilisatsiooni toetada. Teati, et uus Nõukogude okupatsioon tooks kaasa eestlaste kui rahvuse hävitamise. 7. veebruaril peetud raadiokõnes kutsus Uluots eestlasi relvile ja kuulutas mobilisatsiooni sisult Eesti mobilisatsiooniks. Ta kinnitas: „Toetan täielikult mobilisatsiooni head kordaminekut. Arvan, et ainult sel viisil on eestlastel oma jõududega võimalik oma maad ja rahvast kaitsta.“ Ilma meie riiklikku järjepidevust vaidlustamata ei ole võimalik vaidlustada Uluotsa pädevust see otsus langetada.

Kuna mobilisatsiooni taha olid asunud rahvuslikud ringkonnad koos peaminister Uluotsaga, tuli kutse peale loodetud 15 000 asemel kokku u. 45 000 meest. Eesti kodanikena täideti oma kohust Eesti Vabariigi ees. Koju kutsuti kõik mujal idarindel võitlevad Eesti üksused. Augustis saabusid Eestisse, kodumaa eest võitlema ka ca 1800 soomepoissi. 1944. aastal sõdis Eesti rinnetel Punaarmee vastu Eesti rahvusväeosades u. 70 000-80 000 meest.

Nii Uluots oma hilisemates ütlustes, kui Eesti Vabariigi Rahvuskomitee, mis koosnes kõigi EV poliitiliste jõudude esindajatest, nimetasid Punaarmee vastu lahingusse astumist uueks Vabadussõjaks ja võitluseks Eesti Vabariigi eest. Juhan Reigo, Otto Tiefi valitsuse sisekaitse ülem, ütles augustis: „Meie oleme toetanud väljakuulutatud mobilisatsiooni, oleme algatanud ja aidanud teostada Eesti vabatahtlikkude tagasitoomist Soomest...EVR on kujunenud selleks keskseks organiks kelle ümber on koondunud kõik poliitlised rahvuslikud ringkonnad ja kes juhib võitlust Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest. Meie poliitlise hoiaku suhtes ei ole eesti rahvuslikkude ringkondade keskel tekkinud mingisuguseid lahkaravamusi.“

Peaminister Jüri Uluots ütles 17. 08. 1944 raadiokõnes: „Ainult üks võimalus ja üks eeldus on praegu eesti rahval oma tuleviku säilitamiseks. Et säilitada meie maa, meie rahvas ja kõik see, mis temale kallis, peame võitlema. Oma võitlusega ja oma verega tõestab eesti rahvas tervele maailmale, et meie, eestlased, ei ole Nõukogude Liidu osa. Et me mitte mingitel tingimustel ei taha ka edaspidi N. Liitu kuuluda. Võitluses ida vastu oleme meie, eestlased, praegu hädakaitse seisundis. Sest mitte meie ei ründa, vaid meid rünnatakse. Meil, eestlastel endil kuulub seega õigus otsustada, missugusel viisil ja kellega koos on meie enesekaitse efektiivsem. Igal enesekaitsel on siht, milleks seda teostatakse. Meie tõendame avalikult ja otsekoheselt kogu maailmale, et meie, eestlased, kaitseme oma rahva olemasolu, oma põlist eluruumi ja oma rahva vabadust. Vabadussõda jätkub praegu. Õigel teel on kogu eesti rahva olemise kaitsel need eesti mehed, kes relvaga käes võitlevad praegu ja edaspidi. Nendest sõltub kogu eesti rahva olevik ja tulevik.“

Ja nüüd öeldakse, et võitlus oli vale, et võideldi hoopis okupatsioonivõimude otsusel. Professor Lindmäe on kinnitanud, et sisult oli tegu mobilisatsiooni väljakuulutamisega presidendi ülesandeid täitva peaministri poolt: „Siinjuures ei ole määrav, et Eestis sellal de facto kehtivas õiguskorras ei saanud peaminister presidendi ülesannetes täita riigikaitse kõrgeima juhina oma volitusi täies ulatuses.“ Ehk teisisõnu, munder, mis meestel seljas oli, ei ole oluline. Tegutseti meie seadusliku riigijuhi üleskutsel ja ülesandel, Eesti riigivõimu otsuse alusel. Eestlased võitlesid mitte Saksamaa, vaid Eesti riigi taastamise ja iseseisvuse nimel. Seda võitlust jätkati nii metsavendade kui hilisemate dissidentide poolt.

24.02.1952 kinnitas Eesti Riigivolikogu ja Riiginõukogu liikmete kogu eksiilis järgmist: "Eesti Vabariigi, oma kodumaa ja rahva elu, vabadus ning au eest võitlesid ja valasid verd eesti mehed ka Teises Maailmasõjas, kuigi nad selles võitluses olid sunnitud kandma võõrast vormi või tegutsema metsavendadena. Eesti rahvas ei unusta kunagi Eesti vabaduse eest võitlejaid. Nende võitlus oli aus, õiglane ja püha. Neile oleme kõik tänu võlgu".

Uluotsa mandaadi ja eesti meeste võitluse sisu kahtluse alla panemine tähendab ka Eesti juriidilise järjepidevuse kahtluse alla panemist. Paraku on õiguskantsler Madise mitmete otsustega näidanud, et tegemist on pigem valitsuse poliitilist tellimust täitva kui põhiseaduslikkust kaitsva institutsiooniga. Senised riigikogu koosseisud ja valitsused on eelistanud vabadusvõitlejate osas pea liiva alla peitmist selmet selgitada maailmale eestlaste võitluse eripära. 2005. aastal võeti Juhan Partsi valitsuse käsul Lihulas öösel ja vägivalda kasutades maha isegi bolševismi vastu ja Eesti vabaduse eest võidelnud meestele püstitatud ausammas.

Kõik, kes võitlesid Eesti eest peavad saama tunnustuse osaliseks, mida nad väärivad ning sellega kaasnevad sotsiaalsed tagatised: toetused, soodustused, arstiabi. Nende diskrimineerimine tuleb lõpetada. Vabadusvõitlejad väärivad võrdsustamist mitte ainult tänaste missiooniveteranidega, vaid ka Vabadussõja sangaritega. Pole tähtis, et nad võitlesid paratamatuse sunnil saksa mundris – nad võitlesid ja paljud neist langesid Eesti riigi ja rahva eest, meie vabaduse ja iseseisvuse eest. Selleta ei oleks meil ka tänast vabariiki.

Riik peab lähtuma sellest, mida meie õigeks peame, mitte tõmbama saba jalge vahele Kremli haukumise või meist mitte aru saada tahtvate „sõprade“ arvamusest. EKRE kavatseb esitada Riigikogule vastava seaduseelnõu, et tasuda riigi moraalne ja õiguslik auvõlg nende meeste ja ka naiste ees.

Avaldatud: Konservatiivide Vaba Sõna, nov-dets 2016

pühapäev, detsember 04, 2016
0 Comments

Kaheteistkümne kiri presidendile

Väga austatud proua president Kersti Kaljulaid !

Allakirjutanud on mures Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahel välisministrite poolt allkirjastatud uue piirilepingu pärast. Me usume, et äsja ametisseastunud presidendina teenite Te ametivande kohaselt Eesti riiki ja toote muudatusi kõnealuse teema käsitlusse.

Me valutame südant 1994. aastal alanud arengute pärast Eesti idapiiri küsimuses. Siis võttis meie riik ootamatult suuna Eesti Vabariigi territoriaalsele tükeldamisele. Meie riik taastati 1991. aastal õigusliku järjepidevuse alusel ja seda kõigis riigi tunnustes, kaasa arvatud riigipiir. Seda poliitilist suunda toetas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu tunnistades 12. septembril 1991 kõik Eesti NSV Ülemnõukogu poolt piiriküsimustes vastu võetud aktid õigustühisteks. Hetkel on uue piirilepingu vastu Eesti erakondadest Eestimaa Rohelised, Eesti Vabaduspartei - Põllumeeste Kogu, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ja Eesti Vabaerakond, aga ka teiste, kaasa arvatud koalitsioonierakondade liikmeskonnas on arvukalt uue piirilepinguga rahulolematuid. Mõningate avaliku arvamuse küsitluste kohaselt on kodanikkonna hulgas uue piirilepingu vastaseid tunduvalt enam kui selle pooldajaid.

Meie riik toetab Gruusia, Ukraina jt. riikide territoriaalset terviklikust. Miks seda põhimõtet aga ei järgita Eestis, kus lepitakse omal ajal tehtud stalinistlike piirimuudatustega. Uus piirileping haarab Tartu rahulepingus kindlaks määratud Eesti territooriumist 5,2%. Piirilepingu teema on esile toonud kogu riiki kahjustava demokraatia kitsendamise sõnavabaduse alal. Juba pikemat aega ei avalda peaaegu ükski Eesti suur ajaleht uue piirilepingu suhtes kriitilisi artikleid. Isegi 23. aprillil 2015 Riigikogule suunatud 120 Eesti kodaniku avalikku kirja ei avaldanud meile teadaolevalt ükski Eesti meediaväljaanne. Teisitimõtlemise tasalülitamine ja rahva arvamuse mahasurumine ning vaikiva ajastu kehtestamine ei pruugi Eesti riigile hästi lõppeda. Kõike seda tehakse naaberriigi huvides uue piirilepingu läbisurumiseks. Kahjuliku lepingu jõustumisel saab rahva õiglustunne sügavalt riivatud, sest riik ei suuda ise oma huve kaitsta, aga kodanikualgatust käsitletakse taunitava tegevusena. Ka loovutab riik uue piirilepinguga osa oma loodusvaradest, mis oleksid vajalikud meie majanduse arendamiseks, nõrgendab oma kaitsevõimet ja annab sisuliselt tunnustuse agressiivsete jõumeetodite kasutamisele rahvusvahelises poliitikas.

Oleme häiritud piirilepingu teemat käsitlevate juhtivate Eesti ärimeeste kitsarinnalistest seisukohtadest, mida meedia võimendab. Uuest piirilepingust neile mingit kasu ei tule ja kui tulekski, siis ühelgi juhul ei tohi seda saada petserimaalaste ja Eesti-Ingerimaa elanike ning Eesti riiklike huvide arvel! Uue piirilepingu, mis sisuliselt on kinkeleping, sõlmimisega aitame ise oma riigi põhiseadust rikkudes kaasa sealsete põlisrahvaste olukorra pöördumatule halvenemisele.

Me ei vaja uut piirilepingut, sest rahvusvaheliselt tunnustatud piirileping idanaabriga aastast 1920 on meil olemas ja hoiul ÜRO kehtivate lepingute registris (11 LTS 29). Uue piirilepinguga loovutame Saaremaa suuruse maa-ala, mille väärtuseks on majandusteadlased hinnanud vähemalt triljon eurot. Uue piirilepingu jõustumisel anname kontrolljoone-tagused Eesti Vabariigi maavarad, hüdroenergia ja riigi ning kodanike varad tasuta naaberriigile. Hetkel ei sobi isegi soodsat lepingut naabriga sõlmida, sest on tegemist ebausaldusväärse partneriga, kes viljeleb inimröövi, õhupiraatlust, naaberriikide territooriumide anastamist, sõjalist sekkumist teiste riikide siseasjadesse ja pole varem Eesti Vabariigiga sõlmitud lepinguid kunagi ausalt täitnud .

Meie arusaama järgi on tekkinud olukorras esimeseks sammuks uue piirilepingu ratifitseerimisega kiirustamise asemel üldrahvalik teemakohane arutelu. Riigi territoorium puudutab kõiki ja selle saatust ei saa otsustada kitsas ring poliitikuid ja ärimehi. Kindlasti ootab ajaloolis-õiguslikku hinnangut naaberriigi okupatsioon ja anneksioon Petseri maakonnas ja kolmes Viru vallas. Kõigest sellest olenevad uued sammud Eesti Vabariigi territoriaalse terviklikkuse taastamisel. Kui aga hetkel pole meil võimekust partneriga läbi rääkida, võtame aja maha ja külmutame teema. Kui Jaapani Keisririigil on aega, on seda meilgi. Palun tulge appi Eesti Vabariigi territoriaalset terviklikkust hoidma!

Kirjale on lisatud lugemisvara, millest võib kasu olla uue piirilepingu teemal. Meie kõigi sellealase parima raamatu, „Eesti-Vene piirileping. Ära andmine või äraandmine“ (Tallinn, 2010) on koostanud Henn Põlluaas.

P.S. Oleme ärevusega tähele pannud, et juurdepääs neile Eesti elektroonilistele ajaloodokumentidele, mis ei ole kooskõlas uue piirilepinguga, pole riigiportaalis internetipõhiselt kättesaadavad või on juurdepääs neile tehtud keeruliseks (vt. RT 1990, 5, 64).

1.11.2016

1. Rein Einasto. Geoloog, Tallinna Tehnikakõrgkooli emeriitprofessor

2. Paul Hagu. Rahvaluuleteadlane, Seto Kuningriigi sootska, seto kultuuri edendaja

3. Aldo Kals. Ajaloolane, Isamaa ja Res Publica Liit, Tartu Rahu Põlistamise Selts

4. Rein Koch. Füüsik, EestiVabaduspartei – Põllumeeste Kogu

5. Aleksander Laane. Eestimaa Roheliste erakonna esimees

6. Henn Põlluaas. Poliitik, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

7. Anto Raukas. Geoloog, akadeemik

8. Jüri Vaidla. EV kodakondsus- ja migratsiooniameti Petserimaa osakonna endine juhataja

9. Arvo Valton. Kirjanik

10. Ilmar Vananurm. Kirjanik, luuletaja, tõlkija,seto kultuuri edendaja

11. Toomas Varrak. Ajaloolane (PhD), poliitikateadlane (Dsc), Euroakadeemia professor

12. Tiit-Rein Viitso. Keeleteadlane, Tartu Ülikooli emeriitprofessor

neljapäev, november 03, 2016
0 Comments

Virolainen kansanedustaja: ”Vihollinen tulee ainoastaan idästä, ja Suomi jää jalkoihin”

pühapäev, oktoober 30, 2016
0 Comments

Virolaiskansanedustajan karu arvio: Vihollinen tulee vain idästä ja Suomi jää tielle

KASPERI SUMMANEN

Viron parlamentin ulkoasiainvaliokunnan jäsenen Henn Põlluaasin mukaan Nato-optioita ei ole kenelläkään.

– En yhtään vähättele Suomen puolustusvoimia, mutta ulkopuolisena ja yksin on Suomi valitettavasti Itämeren ja lännen etulinjan heikoin lenkki. Vihollinen tule vain idästä ja Suomi jää tielle, Viron konservatiivisen kansanpuolueen EKRE:n kansanedustaja ja Viron parlamentin ulkoasiainvaliokunnan jäsen Henn Põlluaas toteaa.

Hän ruotii kannanotossaan Suomen mahdollista Nato-jäsenyyttä. Põlluaas liputtaa voimakkaasti sen puolesta.

– Naton läsnäolon lisääminen Baltiassa ja Puolassa ovat vastaus Venäjän aggressioille, kansainvälisten sopimusten hylkäämiselle, joukkojensa vahvistamiselle ja siirtämiselle Euroopan itärajalle. Eli päinvastoin kuin Venäjän propaganda väittää.

Põlluaasin mukaan presidentti Vladimir Putinin Venäjä haikailee imperiumia ja toimii arvaamattomasti. Hyvistä suhteista naapureihin tai muihinkaan valtioihin taikka rauhan ja tasapainon säilyttämisestä ei huolita.

– Turvallisuus on länsimaiden yhteinen huoli ja vaikka kansalliset puolustusvoimat olisivat kuinka hyviä ja kykeneviä, yksin ei pärjää tänään kukaan.

Henn Põlluaasin mukaan Venäjällä pyritään tekemään kaikki sen eteen, ettei Suomi koskaan saisi Naton turvatakuita. Hän pitää kahdenvälistä keskustelua Venäjän kanssa tarpeellisena. Silti täytyy olla varovainen, koska hyvien suhteiden avain on yksin Kremlin käsissä.

Henn Põlluaasin mukaan Venäjän uhkaavaan retoriikkaan ei kannata kiinnittää liiallista huomiota.

– Jokaisella kansakunnalla on oikeus päättää itse omista asioistaan.

Nato-optiota ei ole

Suomalaiset poliitikot sanovat Henn Põlluaasin mukaan usein, että Suomen ei tarvitse päättää Nato jäsenyydestä vielä, koska kumppanuus sotilasliiton ja USA:n kanssa on tiivistynyt viime vuosina, ja Suomella on ”Nato-optio”.

Hänestä tämä on virhe. Virolaispoliitikko myöntää yhteistyön ja yhteensopivuuden olevan tärkeitä. Nato-optiota ei Põlluaasin mielestä kuitenkaan ole olemassakaan.

– Päätös ja hakemus täytyy tehdä hyvän sään aikana, vuotavaa venettä ei ole mahdollista korjata merellä myrskyn aikana, hän muotoilee.

Henn Põlluaasin mielestä Nato-jäsenyyden päämäärä on rauhan takaaminen riittävän sotilaallisen pelotteen olemassaolon kautta. Se vaikuttaa hänen mukaansa olevan myös ainoa kieli, jota Vladimir Putin ymmärtää ja kunnioittaa.

Mikäli kriisi puhkeaisi, tarvitsisi Suomi Henn Põlluaasin mukaan epäilemättä sotilaallista tukea. Tällaisessa tilanteessa yhteistyö Ruotsin kanssa tai EU:n puolustus ei riittäisi korvaaman Naton jäsenyyttä.

Virolaispoliitikon mielestä Suomen ja Ruotsin Nato-jäsenyys olisi lisäksi tärkeää koko Itämeren alueen turvallisuudelle. Hän jakaa monien asiantuntijoiden arvion siitä, että mahdollinen kriisi leviäisi myös niihin Itämeren valtioihin, jotka eivät ole Naton jäseniä.

– Mahdollisen kriisin puhjettua hyökkäisi Venäjä myös Suomeen, sen alue olisi sille strategisesti tärkeä. Sitä ovat korostaneet useiden maiden viimeaikaiset turvallisuuspoliittiset selonteot. Venäjä on viime vuosina toteuttanut runsaasti laajamittaisia hyökkäys ja maihinnousuharjoituksia, joiden kohteina ovat olleet myös Suomi ja Ruotsi. Venäjä on kehittänyt kyvyn siirtää huomattavan isoja joukkoja huomattavan lyhyessä ajassa tuhansien kilometrien päähän, Põlluaas varoittaa.

Virolaiskansanedustajan mukaan Suomi ei voi hallita eikä torjua nykyisiä uhkiaan yksin. Sotilaallinen turvatakuu tulisi vain Naton jäsenyyden myötä.

– Nato hyväksyisi Suomen hakemuksen, mutta se ei tapahdu kriisitilanteessa eikä ole nopea prosessi.

Põlluaas arvioi, että Ruotsi liikkuu nykyhallituksensa vastustuksesta ja Suomen päätöksistä – tai päättämättömyydestä – riippumatta yhä varmemmin ja nopeammin kohti Natoa.

– Suomen eduksi ei ole jäädä yksin ulkopuolelle.

Avaldatud Verkkouutiset

9.10.2016 klo 09:30 (päivitetty 9.10.2016 klo 21:38)

http://www.verkkouutiset.fi/kotimaa/polluaas_nato_suomi-56116

pühapäev, oktoober 30, 2016
0 Comments

Olin Vikerraadio Opositsioonitunnis

pühapäev, oktoober 30, 2016
0 Comments

Arutelul Vaba Mõtte Klubis

pühapäev, oktoober 30, 2016
0 Comments

HENN PÕLLUAAS: Jätkuvad parvlaeva hädad on ahne valitsuse töö tulemus!

"Praegust laevaliikluse olukorda vaadates on selgelt näha, et puudub igasugune plaan B ja see on tüüpiline meie valitsusele," selgitas riigikogu liige Henn Põlluaas rääkides laevaliikluse umbsõlmest Hiiumaa ja mandri vahel.

Hiiumaa laevaühenduse kitsaskohad tekitavad suuri probleeme nii normaalses igapäevaelu liikumises mandri ja saare vahel kui ka hiidlaste äritegevuses . TS Laevad saavutasid kokkuleppe Saaremaa Laevakompaniiga ja liinile toodi lisalaev Kõrgelaid. Selleks ajaks olid aga ootejärjekorrad kasvanud kaheteisttunni pikkusteks.

Riigikogu liikme Henn Põlluaasa hinnangul on alanenud veetase tekitanud küll probleeme ,kuid tähelepanu võiks ja peaks juhtima ka aastaid süvendamata laevateele. Aastaid on selge olnud see, et Hiiumaa trass on olnud problemaatiline kuna meri on madal ja seda kanalit tuleb regulaarselt süvendada, seda ei ole tehtud siiamaani piisavalt.

Põlluaasa hinnangul näitab see selgelt, et elatakse päevast – päeva ja ei arvestata eriolukordadega.

Leedo peab jälle appi tõttama

Põlluaasa hinnangul oli omaaegse riigihanke idee tegelikult heade kavatsustega. Lepingud, mis Leedoga kunagi tehti oleks garanteerinud talle suure kasumimarginaali. Loomulikult oleks see olnud kahjulik nii riigile kui maksumaksjale ja sellepärast püüti leida uut lahendust aga see kuidas seda kõike lõpuks tehti, näitab Põlluaasa hinnangul kõige suuremat oskamatust ja saamatust.

"Oluliselt efektiivsem oleks mitte seda enda kätte haarata vaid Leedoga läbirääkimisi pidada," leiab Põlluaas. "Juhu kui Leedo poleks olnud nõus hindu alandama, siis oleks võinud ühe võimalusena kaaluda, et riik võtab selle enda kätte, minu teada aga ei jõutud sellise aruteluni üldse, vaid pandi kohe lauale nelja sidruni altkäemaksu nõue ," selgitas Põlluaas.

Edasi manipuleeriti riigihankega

Esimene riigihanke voor tühistati ära, kust saadi aga Leedo ärisaladused kätte, kõik tehnilised andmed praamide kohta ja opereerimise kulud, selgitas Põlluaas. Kogu seda informatsiooni kasutati hiljem uues hankes ära, et see kõik Tallinna Sadamale mängida.

"Praeguseks on ilmselge, et valitsus ja vastava ala minister on äärmiselt käpardlikult ja saamatult tegelenud kogu protsessi haldamisega," lisas Põlluaas.

Kas Leedo oleks pidanud sidrunid kinni maksma

Põlluaasa hinnangul oleks Leedo sellisel juhul jätkanud ja käigus oleks uuemad ja korralikud praamid, mis käiksid regulaarsemalt ja paremini. Probleeme poleks ka ilmselt praamidega, mis praegusel hetkel on täielikud romud.

"Lisaks sellele ei oleks me ilmselt pidanud ära ostma ühte nendest romudest täiesti korruptiivse hinnaga," lisas Põlluaas." Selge on see, et korruptsiooni ei saa ju õigustada ja Leedo tegi õigesti, et ta sõna otseses mõtte saatis altkäemaksu nõudjad kuupeale. See aga näitab selgelt, et need tänased hädad ja probleemid pärinevad tegelikult meile kõige kõrgemalt tasemelt ehk valitsuselt ja kui seal nii oskamatult ja ahnelt ei tegutsetaks, siis oleks olukord kindlasti teine" selgitas Põlluaas.

Maksumaksja kulud aina kerkivad

Tulevikus ilmselt selguvad nii mõnedki lisakulud, mida maksumaksja peab kinni maksma, selgitas Põlluaas. Praegu oleme me juba uute laevade eest maksnud kõrgemat hinda kui oleksime ostnud need näiteks Soome tehasest ja nende hilinemisel kasvavad kulud veelgi. Lisaks sellele oleme rentinud Leedolt metsiku hinna eest vanad praamid, millest üks on kogunisti ära ostetud.

" Need tehingud on toimunud ju kõik teadmata perioodiks ja summad võivad kasvada kolossaalseks. Kõige naljakam on mõelda seda, et Saaremaa püsiühenduse ehk silla loomine oleks läinud kordades odavamaks maksma kui praegu kõiki neid lisakulusid kokku arvestada," selgitas Põlluaas.

Põlluaasa hinnangu peaksid juhtivad poliitikud praegu selge vastutuse võtma. Kolmapäevases riigikogu infotunnis oli aga selge, et minister ei kavatse endiselt vastutust võtta.

"Kolmapäevases infotunnis küsisin minister Michalilt, et ta lubas 2015 augustis võtta ministrina poliitilise vastutuse kui praamid ei jõua kohale, sest siis ta väitis, et hoolimata altkäemaksu skandaalist nad jõuavad kohale. Lisaks sellele kinnitas ta 2016 aasta veebruaris ikka veel, et kõik jõuab õigeks ajaks kohale aga mitte midagi ei ole jõudnud," ütles Põlluaas.

"Praegu kui karm reaalsus on käes, tuleb ka ministril oma sõnu süüa," lisas Põlluaas.

Avaldatud: Pealinn 22. oktoober 2016 http://www.pealinn.ee/majandus/henn-polluaas-jatkuvad-parvlaeva-hadad-on-ahne-valitsuse-too-n178313

teisipäev, oktoober 25, 2016
0 Comments

Rail Baltic kui 19. sajandi relikt

Euroopa Komisjon kiitis heaks toetuse eraldamise Rail Balticule. Projektiga seotud ringkonnad rõõmustavad, sellele erinevatel põhjustel vastu olijad jäid hüüdjaks hääleks kõrbes ja osal inimestest on ilmselt ükskõik, kas, millal ja millisena see ellu viiakse.

Piisava vastuseta on jäänud paljud küsimused: milliseks kujuneb Rail Balticu tegelik maksumus ja kasumlikkus; kas trassivalik on õige; milliseid tagajärgi toob riigi poolitamine trassiga, millest alt või üle pääseb vaid üksikutest kohtadest; miks ei ole peatusi Eestis; kas projekteerijad ja ehitajad on Eesti firmad; kust tulevad kaubad ja reisijad; miks rongide kiirus on väike (120–240 km/h) jne.

Vananenud tehnoloogia

Maailmas on käimas tehnoloogiline revolutsioon. Projekteeritakse ja ehitatakse uusi, tänapäeva tehnoloogial põhinevaid uuenduslikke raudteid, mis nii oma välimuselt, kiiruselt kui ka funktsionaalsuselt erinevad oluliselt raudteest, millega meie oleme harjunud ja mida hakatakse rajama Eestist Euroopasse. Uute raudteedega võrreldes meenutab Rail Baltic 19. sajandi relikti, mis sellisena sobiks pigem muuseumieksponaadiks kui meile sajandiehituseks.

Moodsa aja märksõna on USAs arendatav viimase põlvkonna raudtee HyperLoop, mille kiirust plaanitakse suuremaks kui reisilennukitel, 1200 km tunnis ja millega katab näiteks vahemaa San Franciscost Los Angelesse (ca 600 km) 35, Tallinnast Riiga 18 minutiga. See on Rail Balticuga võrreldamatu kiirus. Tallinnast jõuaks Kesk-Euroopasse Berliini vaid veidi rohkem kui tunni ajaga, millele lisanduks loomulikult peatustele kuluv aeg.

Tegemist on postidel olevates vaakumtorudes magnetitel hõljuva ja nende mõjul liikuva müravaba rongiga, millel puudub hõõrde- ja õhutakistus, mis võimaldab uskumatuna tunduvat kiirust. HyperLoopiga saab vedada nii reisijaid kui ja spetsiaalsetes vagunites kaupa. Raudtee, mis kulgeb kõrgemal kõikidest teedest, ei tükelda erinevalt Rail Balticust läbipääsmatu seinana maad, mida ta läbib ja ei vaja seetõttu ei raudteetamme, maanteesildu ega -tunneleid. See asjaolu võimaldab hoolikal kavandamisel viia liine isegi läbi või õigemini üle looduskaitsealade ning see kompenseerib rongides ja nende liigutamiseks kasutatava tehnoloogia maksumust.

Los Angeleses on ehitusega juba alustatud ning kavas on katta terve USA HyperLoopi võrgustikuga. Käesolevast aastast teeb Venemaa koostööd USA firmaga Hyperloop One, et rajada Moskva–Peterburi kaubaveoliin. HyperLoopi ehitamine on projekteerimisjärgus Pariisist Amsterdami ja üle mere Helsingi ja Stockholmi vahele. Poolas arutatakse Gdanskist Krakovisse nn Hyper Polandi ehitamist. Miks mitte Hyper Baltic Tallinn–Riia–Vilnius–Varssavi–Berliin?

Eesti rong aeglasem kui Aafrikas

Kui keegi arvab, et HyperLoop on liialt futuristlik või kallis, siis tuleb vaadata, mida tehakse maailmas. Kiireid raudteeühendusi ehitatakse paljudes riikides. Hiinas avati 2012 maailma pikim kiirraudteeliin (350 km/h), mis ühendab pealinna Pekingit Guangzhouga riigi lõunaosas. Katsetati ka rongi, mis sõidab isegi 500 km tunnis. Pekingi–Shanghai kiirraudteel sõidavad rongid 380kilomeetrise tunnikiirusega, mis lubab läbida 1300 kilomeetrit nelja tunniga. Marokos Casablanca ja Tangeri vahel pandi hiljuti liikuma kahekorruselised 320 km/h sõitvad rongid, mis rajanevad Prantsusmaal juba 1996. aastast liikuval Alstom Duplex rongidisainil.

Euroopas sõidavad juba aastaid sellele järgneva põlvkonna EuroDuplexi rongid. Indias alustatakse kiirraudtee ehitamist Mumbaist Ahmedabadi, kus rongid liiguvad samuti 320 km/h. Venemaal tahetakse aga rajada Moskva–Kaasani liin, millel saab sõita kuni 400 kilomeetrit tunnis. Näidetest, mis panevad mõtlema, miks Rail Baltic uuemate ja teiste ehitatavate raudteedega võrreldes nii aeglane on, vist piisab.

Tehnoloogiliselt suure sammuna sellisest raudteest edasi on näiteks Jaapanis Tokyo ja Nagoya vahele rajatav raudtee, mis sarnaselt HyperLoop-ile asetseb nn monorelss-raudteel, millel rongid hõljuvad ja liiguvad magnetite abil. Ka selline raudtee võib kulgeda maapinnast kõrgemal postidel ja ei vaja raudteetammi ega rajatisi teede ülevalt ega alt läbiviimiseks. Erinevus HyperLoopiga on selles, et liiklus käib tavapärases keskkonnas, mitte vaakumtorus. Kõnealune tehnoloogia lubab rongidel liikuda rohkem kui 600 kilomeetrit tunnis, mis on kolm korda kiirem meile täna kavandatavast ja ehitatavast raudteest.

Lennukist kiirem

Kui tulla Eestisse tagasi, siis tõenäoliselt eelistavad inimesed pigem lennata paari tunniga Berliini, kui loksuda sinna Tallinnast terve päeva või öö Rail Balticuga. Eriti kui hinnavahe rongisõitu ei toeta. Küll aga pakuks HyperLoop nii kiiruselt kui ka ajaliselt lendamisele reaalset alternatiivi. Kui Eesti ja Euroopa vahelisest raudteeühendust rajada, siis tuleb seda teha tulevikku vaadates nii funktsionaalsete võimaluste kui ka kasutatava tehnoloogia poolest.

Ei ole mõtet viia ellu kolossaalset ja ülikallist projekti, mis juba ülehomme meid enam ei rahulda ning jääb jalgu maailma arengule, standarditele ja vajadustele. Olgem julged eelkäijad, mitte järelsörkijad. Meie lähinaabrite Soome ja Rootsi HyperLoopi eeskuju näitab, et see on võimalik ka meil. Asjadeks, mille kaudu meid terves maailmas teataks, poleks enam mitte ainult IT-lahendused ja Skype. Samuti on HyperLoop energiat ja keskkonda säästev. Peatagem Rail Baltic ja rajagem hoopis rongiliikluse viimase põlvkonna Hyper Baltic.

Avaldatud Õhtulehes 13.10.2016 http://www.ohtuleht.ee/764683/henn-polluaas-rail-baltic-kui-19-sajandi-relikt

laupäev, oktoober 15, 2016
0 Comments

Henn Põlluaas: Toomas Hendrik Ilvese sekkumine presidendivalimistesse on lubamatu

reede, september 30, 2016
0 Comments

Euroarmee versus NATO – vesi Kremli veskile

Euroopa Liidus on hakatud taas aktiivselt rääkima Euroopa Liidu armee loomisest. Üks, kes on end avalikult selle vankri ette rakendanud on Euroopa Komisjoni esimees Jean-Claude Juncker, kes tahab lähiajal asja viia Euroopa Parlamenti.

Plaan ei ole tegelikult uus, Juncker on rääkinud sellest juba ammu, kuid paljud asjatundjad ei ole selle realiseerumist reaalseks pidanud. Nüüd, mil idee suurim vastustaja, Suur-Britannia, on Euroopa Liidust lahkumas, on teema taas laual. Junckeri väitel pakuks Euroopa armee vastukaalu Venemaa agressiivsele käitumisele.

Lisaks olemasolevatele NATO standarditele tahetakse luua mingid Brüsseli standardid, ühine armeejuhatus, peastaap, ühine taristu jne. Kõik see tähendab senisele sõjalise koostööle täiesti erineva sisu ja vormi andmist. Asja ümber käib teatud hämamine ja keerutamine, sest paljud EL liikmesriigid ideed ei toeta. Komisjonis kardetakse, et kavas nähakse järjekordset sammu Euroopa Liidu föderaliseerumise poole, millega siin kahtlemata on ka tegemist - ühisarmee loomine nõuab täiendavat otsustusõiguste ja suveräänsuse loovutamist Euroopa Liidule.

Seni on olnud Eesti igati põhjendatult nende riikide seas, kes EL armee loomist ei toeta. Kuigi ka meil on neid, kes selle toetuseks on sõna võtnud (Tarand, Bahhovski jne), on kaitseanalüütikud, professionaalsed kaitseväelased ja enamus poliitikutest Junckeri kava vastu. See on selgelt meie rahvuslikke huve riivav. Kui seni on kaitseteemaliste otsuste tegemine rahvusparlamentide käes, siis ühisarmeele annab käsu lahingusse minna või mitte minna Brüssel. See tähendaks meie sõdurite elude ohtu panemist poliitikate nimel, mida me ei pruugi toetada ning halvimal juhul ka võimalikku mitte vastu hakkamist meie suunal algatatud agressioonile. Ei pruugi olla kindel, et kõik euroliidu riigid nõustuksid Venemaa vastu sõdima. Täna ei ole kasutatud ka juba olemasolevaid Euroopa lahingugruppe. NATO kollektiivkaitse aga toimib, kuigi meie õnneks pole seda veel vaja olnud sõjaliselt praktikas järgi proovida.

Võitlusvõimet ei tõsta

NATO riikide kaitse- ja võitlusvõimet juba olemasolevate vahendite ümberjagamine kahe struktuuri vahel ei tõsta, see tähendab olemasoleva panuse efektiivsuse langust või hoopis kasvavaid rahalisi kulutusi. Kuigi NATO-väliste riikide, nagu näiteks Soomele, ootused on kõrged, ei paku see neile NATO liikmelisusega kaasnevaid ja sarnaseid julgeolekugarantiisid. EL armee loomine muudab kogu tänase Euroopa kaitse üldpildi, vastutuse, juhtimis ja otsustusprotsessi ning lahustab, jagab ja kulutab ressurssi ehk teisisõnu vähendab NATO võimekust ja kaalu Euroopa julgeolekusüsteemis. NATO operatiivsus ja toimimine kahjustuvad, kuna senised ühe organisatsiooni liikmed peavad kõiki protsesse hakkama dubleerima ning kooskõlastama kahe struktuuri vahel. See muudab mõlemad aeglaseks ja kohmakaks.

Ning viimasena, kuid sugugi mitte väheolulisena on see, et EL armee vähendab kindlasti USA, Kanada, aga ka Suur-Britannia pühendumist Euroopa kaitsmisele. Transatlantilisel liidul on oma unikaalne väärtus ning see pole lihtsalt tähtis, vaid selle tähtsus on hoopiski tõusnud. Süsteemi lõhkumine, mis on hoidnud ja kaitsnud Euroopat viimase 70 aasta jooksul, või isegi rõhuasetuse kõrvalekandumine, on kõike muud kui mõistlik. Meil on vaja suuremat efektiivsust, suuremat sõjalist suutlikkust, suuremat pühendumust, ehk paremat kaitset ja julgeolekugarantiid. Palju lihtsam ja operatiivsem on tegutseda ennast juba igati õigustanud ja toimiva NATO raamistikus.

Euroopa julgeolekustruktuuri alus ja garant on NATO ning kõigi selle liikmesriikide koostöö. Kaitsevõime ja suveräänsuse seisukohast, eriti tänase geopoliitilises olukorras (massiimmigrtsioon, islamiterrorism, Venemaa arrogantsus ja agressiivsus jne), kus Euroopas on nii sise- kui välisjulgeoleku riskid dramaatiliselt kasvanud, on NATO kõrvale paralleelstruktuuri loomine väga halb kava, millega ei saa mingil juhul nõustuda ega kaasa minna.

Koostöö peab siiski süvenema

Hoopis teine teema on Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikide, mis suuremas osas omavahel kattuvad, koostöö ja sõjaliste võimete arendamine. See on vältimatu, nagu ka vajadus kõikide riikide kaitsekulutuste tõstmine kahele protsendile. Koostöö tähendab ühisõppuste ja hangete korraldamist, omavahelist koordineerimist ja ühilduvust, ühtseid standardeid, arusaamu, koostööd kaitsetööstuses, teadus- ja arendustegevuses jne. Seda ei asenda miski ja selleks ei ole vaja Euroopa armeed. See viib vaid tähelepanu kõrvale.

Kohati tundub, et tegemist on mingi sotsiaaldemokraatliku kavaga, sest Junckerile lisaks on Euroopa armee ideed toetanud näiteks ka Prantsuse ja Saksamaa sotsidest välisministrid. Nüüd aga peamine ja kõige olulisem küsimus - kellele kõik see kasulik on? Kes võidab sellest, kui NATO roll väheneb? Kes saab oma geopoliitilisi fantaasiaid veelgi julgemalt ja arrogantsemalt ellu viia, kui vastasjõud on nõrgestatud? Ma arvan, et sellele küsimusele ei ole keeruline vastata. Vastust teavad kõik - Euroopa julgeolekuarhitektuuri muutmine on üksnes Venemaa huvides.

Avaldatud: 14.09.2016 EPL/Delfi http://epl.delfi.ee/news/arvamus/euroarmee-versus-nato-vesi-kremli-veskile?id=75616281

neljapäev, september 15, 2016
1 Comments

Kahetooli seadus on põhiseadusevastane

Henn Põlluaas
Kõne Riigikogus 18.05.2016

Head kolleegid! See ei ole esimene kord, kui koalitsioon üritab anda Riigikogu liikmetele õigust kuuluda kohalike omavalitsuste volikogudesse. Vaatamata eelnõu näiliselt kenadele eesmärkidele on selle tegelik eesmärk suurendada erakondade mõjuvõimu kohtadel, määrata omavalitsustesse enda esindajaid, sekkuda kohaliku elu korraldamisse ehk rikkuda omavalitsuste autonoomiat ja tugevdada Toompealt kohalikesse omavalitsustesse ulatuvat võimuvertikaali. See võimaldab valijameeste kogu kaudu orkestreerida tulevikus ka presidendivalimisi.

2005. aastal jättis president Rüütel samasisulise seaduse välja kuulutamata ja tegi Riigikogule ettepaneku viia seadus põhiseadusega kooskõlla. Riigikogu arutas vaidlustatud seadust ning võttis selle muutmata kujul uuesti vastu. President pöördus Riigikohtu poole taotlusega tunnistada seadus põhiseadusega vastuolus olevaks. President ütles Riigikohtule saadetud taotluses, et seadus on vastuolus kohaliku omavalitsuse autonoomia, võimude lahususe ja tasakaalu ning ametite ühitamatuse põhimõtetega.
Põhiseaduse §-st 154 ja Euroopa kohaliku omavalitsuse hartast tuleneva omavalitsuse autonoomia põhimõte eeldab, et volikogu tegevus kohaliku elu küsimuste otsustamisel peab lähtuma eelkõige kohalikest oludest ning omavalitsuse volikogu liikmed saavad otsuseid langetada sõltumata riigi keskvõimust, asetades esikohale kohalikud huvid.
Põhiseaduse §-s 4 sätestatud võimude lahususe ja tasakaalu põhimõte on vältida võimu kontsentreerumist. Võimude lahususe põhimõtet on rikutud, kui üks ja sama isik täidab ühel ajal kahe võimuharu funktsioone. Volikogu tegevus omavalitsusliku halduse teostamisel on käsitatav täidesaatva võimu teostamisena. Omavalitsuse volikogusse kuuluv Riigikogu liige asub teostama täidesaatvat riigivõimu, mis on võimude lahususe ja tasakaalu põhimõttega vastuolus. Kui üks isik täidab samal ajal eri võimude funktsioone, siis ei ole see kooskõlas ka põhiseaduse §-s 63 sätestatud ametite ühitamatuse põhimõttega, mille üks eesmärke on tagada Riigikogu liikmele võimalus keskenduda tööle Riigikogus. Kahel pingil istumine segab seda.
Riigikohus rahuldas presidendi taotluse, osutades vastuolule põhiseadusega. Seadus jäi vastu võtmata. Ka õiguskantsler leidis, et Riigikogu liikmete kuulumine omavalitsuse volikogusse on põhiseadusega vastuolus. Omavalitsuse autonoomia põhimõte on vertikaalse võimude lahususe printsiibi väljendus, mis seisneb omavalitsustele kohaliku elu küsimuste lahendamisel otsustusõiguse tagamises. Kui kohalike küsimuste otsustamisel osalevad parlamendiliikmed, väheneb omavalitsuste iseseisvus, sest võib tekkida olukord, kus kohalike küsimuste otsustamisel lähtutakse pigem riigi huvidest kui kohalikest vajadustest. Kohaliku elu probleemidega kursis olemiseks ei pea olema volikogu liige. Üheaegne kuulumine nii volikogusse kui ka Riigikogusse mõjutab esindusorganite tegevuse stabiilsust. Ametite ühitamatuse põhimõte seisneb ühele isikule samal ajal kahe erineva võimuvolituse andmise keelus, mille eesmärk on vältida huvide konflikti. Teine ametite ühitamise keelu eesmärk on tagada, et Riigikogu liikmed pühenduvad parlamenditööle.
Õiguskantsler lisas, et kuulumine mõlemasse esindusorganisse ei ole kooskõlas personaalse võimude lahususe põhimõttega. Olukorras, kus isik täidab ühel ajal vastandlikke ülesandeid ja taotleb vastandlikke eesmärke, võib ülesannete täitmisel tekkida huvide konflikt. Näiteks võib omavalitsuse volikogusse kuuluvate Riigikogu liikmete osalemine riigieelarve üle otsustamisel tuua kaasa omavalitsuste ebavõrdse kohtlemise.
Eesti põhiseaduse kommenteeritud väljaanne selgitab, et Riigikogu liikme ja kohaliku omavalitsuse volikogu liikme mandaat on ühitamatu. Riigikogu ja volikogu liikme mandaadi ühitamine on vastuolus põhiseadusest tulenevate huvide konflikti vältimise ning vertikaalse ja personaalse võimude lahususe põhimõtetega. Ühelt poolt võib mandaatide ühitamine kallutada Riigikogu liiget käsitlema riiklikke küsimusi kohalikust vaatenurgast, teiselt poolt võib väheneda omavalitsuste iseseisvus kohaliku elu küsimuste otsustamisel, kui volikogudes on otsustajateks riigivõimu esindajad, kes võivad jätta kohalikud vajadused tagaplaanile. Riigikogu liikmena peab isik seisma riigi huvide, volikogu liikmena aga kohalike huvide eest. Need huvid võivad teineteisele vastanduda.
Kõik see on valitsusele suurepäraselt teada, ometi tullakse jälle välja samasisulise seaduseelnõuga.

Arvestades eespool toodut, on kummastav, kuidas võimul olev Reformierakonna, sotsiaaldemokraatide ja IRL-i koalitsioon üritab oma mõjuvõimu suurendamiseks kohalikul tasandil teadlikult rikkuda Eesti Vabariigi põhiseadust ning eirata Riigikohtu ja õiguskantsleri seisukohta. Säärane teadlik ja tahtlik demokraatliku riigikorra toimimise normide ja põhiseaduse rikkumine tähendab ainult üht: valitsus lahutab ennast Eesti õigussüsteemist ja seab sellega enda legitiimsuse kahtluse alla. Seetõttu teeb Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ettepaneku eelnõu teine lugemine katkestada. Aitäh!

laupäev, september 03, 2016
1 Comments

Pages

Eesti peab tasuma tänuvõla oma veteranide ees

Kaheteistkümne kiri presidendile

Virolainen kansanedustaja: ”Vihollinen tulee ainoastaan idästä, ja Suomi jää jalkoihin”

Virolaiskansanedustajan karu arvio: Vihollinen tulee vain idästä ja Suomi jää tielle

Olin Vikerraadio Opositsioonitunnis

Arutelul Vaba Mõtte Klubis

HENN PÕLLUAAS: Jätkuvad parvlaeva hädad on ahne valitsuse töö tulemus!

Rail Baltic kui 19. sajandi relikt

Henn Põlluaas: Toomas Hendrik Ilvese sekkumine presidendivalimistesse on lubamatu

Euroarmee versus NATO – vesi Kremli veskile

Kahetooli seadus on põhiseadusevastane

Minust

Jälgi mind

Mina Facebookis

Mina Twitteris

Blogi arhiiv

Populaarseimad postitused

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Uued uudised