Lugupeetud sauelased, sõbrad ja külalised!
Tervitan teid Saue Linnavalitsuse nimel ja soovin
õnne saabuva Eesti Vabariigi üheksakümne kuuenda aastapäeva puhul!
See on mul tänavu juba kolmas kord osaleda Vabariigi
aastapäeva tähistamisel, täpselt, nagu eelmisel aastal. Esmalt gümnaasiumis
korraldatud ajalookonverentsil, siis lasteaias ja nüüd siin. Kõik korrad on
olnud toredad ja meeliülendavad üritused. Eriti lasteaias.
Kui küsisin lastelt, kas nad teavad, mida tähendab Eesti
Vabariik, ütlesid nad, et see on justkui perekond, see on meie kodu, meie maa.
Kas saab veel paremini öelda?
Võib-olla just seetõttu täidab mind tänavusel Eesti Vabariigi
aastapäeval kahetine tunne. Ühtepidi suur rõõm meie riigi sünnipäevast ja headest
saavutustest, teistpidi kurbus vahetult enne Vabariigi aastapäeva välisministri
poolt allkirjastatud Eesti-Vene piirilepingu pärast.
20-nes sajand oli Eesti saatuses üks murranguterohkemaid
aegu. Siis sai tegelikkuseks meie rahva kauaaegne unistus. Sellesse sajandisse mahtusid
Eesti Vabariigi väljakuulutamine; Vabadussõda, millega kindlustasime oma riigi
ja rahva püsimise ning mis päädis Tartu Rahulepingu sõlmimisega; Moskvast
juhitud riigipöördekatse 1924. aastal; Teise Maailmasõja heitlused; võõrvõimude
okupatsioonid, millest viimane kestis tervelt pool sajandit ning kommunismiikke
alt vabanemine laulvas revolutsioonis. Me ületasime kõik raskused.
Vabadus ja omariiklus ei tulnud kergelt, rahvas
pidi korduvalt iseseisvuse eest võitlema ja oma parimaid poegi ja tütreid ohverdama.
Viimane iseseisvuse taastamine toimus õnneks verevalamisteta, kuid me kõik
mäletame, et olime ka selleks valmis kui vaja. Sest meie õigluse- ja vabadusetahe
oli sedavõrd suur ja kustumatu. Ma loodan ja usun, et see meie südametes
kustunud ei ole ja iialgi ei kustu.
Miks
ma ei toeta piirilepingu sõlmimist? Sest ühe iseseisva riigi soov loobuda
vabatahtlikult ja tasuta oma territooriumist on ajaloos pretsedenditu. Nagu
lapsed ütlesid, see on meie pere, meie kodu ja meie maa. Me loobume oma
õigustest ja mitte midagi vastu saamata ka sadade miljardite eurode väärtuses
maavaradest – põlevkivist, uraanist ja muust. Rääkimata tuhandest ruutkilomeetrist
kalarikastest vetest Narva lahel (mis isegi nõukogude ajal kuulusid Eestile) ja
kümnete tuhandete eestlaste kodudest ja maadest.
Meie
ametlik riigipiir on fikseeritud Tartu rahulepinguga ning ajutine kontrolljoon
Eesti ja Venemaa vahel, mis täidab riigipiiri funktsioone, toimib kõigi rahvusvaheliste
normide kohaselt. Venemaal on piirivaidlusi enam kui kümne naabriga (isegi
USA-ga Beringi väinas) kuid mitte kellegi julgeolek ei ole seetõttu ohustatud –
ammugi meie oma, kes me oleme nii Euroopa Liidu kui NATO liige. Läti sõlmis sarnase
lepingu 2005. aastal, kuid kas nende suhted Venemaaga ja julgeolek on Eestist
paremini tagatud?
Soovides oma naabrile head, peaksime lootma ja uskuma, et kunagi
saab ka Venemaast demokraatlik riik, kes soovib heastada teistele tehtud kurja
ja tagastab meilt äravõetud alad. Oleme nende tagasisaamist oodanud pool
sajandit, võime vabalt oodata veelgi. Või siis sellest ka loobuda, kuid ainult peale
referendumit, rahvalt nõusoleku küsimist, ja mõistliku kompensatsiooni eest. Ma
loodan, et riigikogu lepingut sellisel kujul ei ratifitseeri. Selles suhtes oli
mul eile hea meel kuulata põllumajandusminister Seederi, minu seisukohtadega
kattuvat avaldust antud küsimuses.
Kuid täna räägime asjadest, mille üle meil on põhjust rõõmu
tunda. Manifest
kõigile Eestimaa rahvastele 24. veebruaril 1918 algas nii: „Eesti rahvas ei ole
aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas
kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste
vägivallavalitsusest kord tuleb Eestis aeg, mil kõik pirrud kahel otsal lausa
löövad lõkendama ja et kord jõuab Kalev koju oma lastel’ õnne tooma.“ Nüüd on
see aeg käes.
Õnne
võti on aga meie endi kätes. Meist endist, rahvast ja meie valitud
riigijuhtidest sõltub, kuivõrd suudame hoida neid pirde lõkendamas ja vältida
nende kustumist. Siin on ülioluline meie igaühe panus ja eeskätt tahe mõelda ja
tegutseda riigi ja rahva huvides. See on meie kohustus.
Meil on õnn olla üks väiksemaid rahvaid maailmas, kellel on
oma riik ja omakeelne haridussüsteem. See on tõeliselt suur ja haruldane asi
ning kui me soovime, et see oleks nii ka tulevikus, siis tuleb sellesse
jätkuvalt panustada. Sellest hoolimata, et see nõuab meie riigilt ja rahvalt vägagi
palju. Nii tööd kui raha, mida ei ole kunagi liialt palju. Kuid omariiklust, rahva
püsimajäämist, kultuuri ja haridust ei saa ega tohigi mõõta rahaga.
Miks ma sellest räägin? Sest see puudutab otseselt ka meid
Saue linnas. Mõni päev tagasi saime teada rahvusvahelise Pisa testi tulemused,
mille põhjal saame
enda laste ja Saue Gümnaasiumi üle rõõmu ja tõelist uhkust tunda. Kui me
võrdleme ennast maailma riikide keskmiste tulemustega, siis on Saue Gümnaasium
maailmas matemaatikas kolmandal kohal Šanghai ja Singapuri järel,
funktsionaalses lugemises Šanghai järel teine ja loodusteadustes maailmas
esimene. Euroopa riikide keskmiste tulemuste valdkonnas aga oleme oma kõikide
tulemustega vaieldamatult esimesel kohal. See on fantastiline tulemus ja minu
meelest parim kink Saue linnale Vabariigi aastapäevaks!
Mul
on väga hea meel, et aastatepikkune panustamine Saue lastesse ja kooliharidusse
on ennast igati õigustanud. Siinkohal tahan südamest tänada kõiki meie
õpetajaid, kooli juhtkonda, õpilasi, lapsevanemaid ja nii praegust kui
eelnevaid linnavalitsusi ja volikogude koosseise tubli töö ja pühendumise eest.
Ma loodan, et Saue Gümnaasium jääb ka praeguse haridusreformi tormituulte käigus
püsima ja annab jätkuvalt meie lastele sedavõrd head haridust. Lapsed on ju
meie ja terve Eesti tulevik ning me teeme nende heaks kõik endast oleneva. Just
see on meie prioriteet.
Vabariigi aastapäeval on kohane pöörduda
tänutundega kõigi eelmiste ja loomulikult ka tänase põlvkonna poole, kes meie
riigi on loonud. Eesti on täna vaieldamatult
ilusam ja ka rikkam, kui kunagi varem oma ajaloo jooksul, kuigi teha, et meie
riik saaks selliseks, nagu me oma vaimusilmas näeme ja unistame, on meil veel
palju.
Vanasõna, kus viga näed laita, seal tule ja
aita, kehtib täna täpselt samamoodi kui vanasti. Seetõttu soovin kõigile
aktiivsust, pealehakkamist ja jõudu osaleda ühiskondlikus elus, öelda julgesti
välja oma seisukohti ja panna õlg alla vaba mõtte ja meie riigi arengule. Vaid
sedamoodi saame kaasa aidata positiivsete arengute tekkimisele, mis suudavad
muuta elu paremaks igal pool Eestis. Vaid üheskoos hoiame pirrud lõkendamas.
Soovin teile head Eesti Vabariigi aastapäeva! Lehvigu lipud
ja elagu Eesti!
Henn Põlluaas
Saue linnapea
- teisipäev, veebruar 25, 2014
- 0 Comments
