2014. aasta riigieelarve projekti kohaselt kasvab
riigieelarve tulude maht järgmisel aastal 4,3%. Tulude poolelt on riik ületanud kriisieelse
taseme. Valitsuse väitel ei olevat ka omavalitsused kunagi nii hästi elanud kui
nüüd.
Regionaalminister
Siim Kiisleri sõnul on omavalitsuste tulud tõusnud kasvavate palkade arvelt,
mistõttu tulumaksu laekub rohkem kui varem. Samas unustab ta mainida, et
aastaid on inflatsioon olnud märksa suurem, kui praegune palgatõus ning valitsus
on omavalitsustele (märkusega, et see ei
too kaasa rahakulu)
rohkesti ressurssenõudvaid kohustusi lisanud, andmata uute ülesannete jaoks sentigi.
2009. aastal majanduslanguse ajal kärbiti omavalitsustele
laekuva tulumaksu osa 11,93%-lt 11,4%-le. Näiteks Skandinaavias
ja Taanis läheb omavalitsustele 50-60% eraldistest, Eestis võiks see olla
20-30%.
Eesti Linnade Liit ja Eesti Maaomavalitsuste Liit on taotlenud
juba viis aastat tulubaasi taastamist majanduskriisi-eelsele ehk 2008. aasta
tasemele, kuid asjatult. Ka hiljuti lõppenud valitsuse ja omavalitsusliitude
läbirääkimistel ei jõutud valitsuse vastuseisu tõttu kokkuleppele. Rahaliselt
tähendab see kohalikele omavalitsustele järgmisel aastal tulumaksu laekumises
35 miljoni euro suurust kaotust.
Sama tendents on ka kohalike teede ja linnatänavate hoolduse
vahenditega. 2008. aasta 40 miljoni euro asemel eraldati aastatel 2009-2011
vaid veerand ehk 10-12 miljonit aastas. Eelmisel aastal eraldati 29 miljonit,
kuid järgmiseks aastaks vähendati seda miljoni võrra. Investeerimisvajadused on
aga oluliselt suuremad. Pea pooled Eesti
teed ja tänavad on omavalitsuste hallata, kuid riik eraldab selleks neile vaid
10% teederemondiks sisse seatud kütuse aktsiisimaksust.
Mis võimalused on omavalitsustel enda maksutulu tõsta? Kohalike
maksude seaduse kohaselt saab kohalik omavalitsus kehtestada järgmisi makse:
reklaamimaks, teede ja tänavate
sulgemise maks,
mootorsõidukimaks, loomapidamismaks, lõbustusmaks
ja parkimistasu. Kõik.
Nagu arvata võib,
on nende maksude osakaal omavalitsuste tulubaasis üsnagi olematu ja ei kata
elementaarsemaidki vajadusi. Võimalik on tõsta ka maamaksu määra, kuid enamikes
omavalitsustes on see juba maksimumi lähedal ja elamualuse maa maksuvabastus
kooris suure osa omavalitsuste maamaksu tulust. Ettevõtluselt laekuvatest
maksudest ei suunata, vastupidiselt üheksakümnendate alguse praktikale,
omavalitsustele mitte sentigi. Tagajärjeks on omavalitsuste huvi puudumine
ettevõtluse arendamise suhtes ja ettevõtluse sisuline puudumine paljudes
väikestes valdades.
Seega sõltuvad omavalitsuste tulud otsustest, mis riigi
tasandil vastu võetakse. Väga suur sõltuvus valitsuse vastuvõetud seadustega
määratud ja valitsuse poolt jagatavatest vahenditest pärsib omavalitsuste funktsioonide
täitmist. See raskendab ka pikaajaliste arenguplaanide koostamist ja
elluviimist. Omavalitsusi on võimalik tugevdada omavalitsuste tulubaasi ja
otsustusõiguse suurendamise läbi. Eestis on aga valitsus läinud vastupidist teed.
Iseseisvusaja algusaastatega võrreldes on asi muutunud kardinaalselt.
Kui valitsus omavalitsuste vajadustega ei arvesta, jäävad
need virelema ja ei suuda pakkuda vajalikus mahus vajalikke teenuseid. Teed
lagunevad, pakutavad sotsiaaltoetused vähenevad, lasteaiakohti ei suudeta luua,
koole suletakse, kaovad töökohad ja lõpuks ka inimesed.
Kuid valitsus probleemi ei näe. 2011. aasta detsembris ütles
peaminister Ansip riigikogu liikmete arupärimistele vastates, et Eesti ei
tohiks seada oma eesmärgiks pakkuda kõigis kohalikes omavalitsustes sama laia
spektriga ja sama sügavusega teenuseid kõigile kodanikele, sest siis muutuks
omavalitsused külanõukogudeks ja keskvõimu ülesannete täitjateks.
Vastavalt Euroopa kohaliku omavalitsuse hartale ja kohaliku
omavalitsuse korralduse seadusele on omavalitsus kohalike võimuorganite õigus,
võime ja kohustus seaduse alusel ja kohalike elanike huvides juhtida nende
vastutusalasse kuuluvaid ühiskonnaelu valdkondi. Harta ütleb, et riigi kohustusi peavad täitma eelistatavalt
kodanikele kõige lähemal seisvad võimuorganid, ehk siis omavalitsused. Raske
öelda, mida mõtles Ansipi viitega külanõukogudele ja keskvõimu ülesannete
täitmisele, kuid valitsus käitub, justkui omavalitsused ei olekski osa riigist.
Kui omavalitsuste tulubaas eluga sammu ei pea, ei suuda
omavalitsused nende vastutusalasse kuuluvaid valdkondi korraldada. Sisuliselt on
tegemist omavalitsuste ja suure osa Eesti maapiirkondade väljasuretamisega,
millele valitsus riigi (politsei, tuletõrje, arstiabi jne) kokkutõmbamisega jõudsalt
kaasa aitab. Kohalike elanike huve see kindlasti ei teeni. Samuti mitte Eesti
riigi huve, mis peaks seisnema normaalse elu võimalikkuse säilitamises kõikides
piirkondades.
Omavalitsuste tuluautonoomiaga seotud probleemide lahendamine on Eesti
ühiskonna jätkusuutlikkuse küsimus. Mida rohkem otsustatakse ja tehakse
omavalitsuste poolt esmatasandil, seda vähem probleeme tekib riigi tasandil.
Järelikult peab omavalitsuste otsustusõigust ja tulubaasi tugevdama. Eestis
kasutatav omavalitsuste finantseerimise süsteem on oma võimalused ammendanud.
Viimane aeg on lõpetada valitsuse poolne omavalitsuste alarahastamine. Omavalitsustel peab kohustuste täitmise jaoks piisavalt
vahendeid olema.
Asja ei paranda omavalitsuste arvu sundvähendamine, sest tulude
suurenemist liitmine kaasa ei too ning omavalitsuste vahelised tuluerinevused
jääksid endiselt väga suureks. Saksamaa kogemus näitab, et regionaalministri
poolt imerohuna väljapakutud tõmbekeskuste idee ei tööta. Vaevalt Eestiski
mujal läbikukkunud lahendus edukaks kujuneb. Eesti väiksuse juures tuleb riiki
arendada kõikjal ja tervikuna.
- reede, oktoober 18, 2013
- 0 Comments
