- reede, veebruar 24, 2012
- 0 Comments
Hiljuti tuli grupp ühiskonna- ja majandustegelasi välja algatusega jäädvustada mälestusmärgiga Vene presidendi Boriss
Jeltsini panus Eesti iseseisvuse taastamisse. Miks mitte, oli
ju Jeltsin lisaks meie iseseisvuse tunnustamisele ka pealtnäha igati sümpaatne
ja muhe viinanina, kelle lustakaid sekeldusi saab You Tube-s kümnete kaupa vaadata
- kuidas ta Saksamaal purjuspäi dirigendilt kepi haaras ja orkestrit juhatas;
kuidas laval kašatsokki vihtus; kuidas teda toetati, kui jalad hästi kanda ei
tahtnud või kuidas ta tädisid tagumikust näpistas. Naljaviluks võiks talle ehk
ausamba püstitadagi,
kuid paraku kaasnevad sellega nii mõnedki aga-d.
Jah, Jeltsin tunnustas Baltimaade iseseisvust, kuid
mitte sugugi siirast sümpaatiast meie rahvaste vastu. Jah, tema tegevus hoidis
ära Gorbatšovi kavandatud verise jaanuariputši Tallinnas ja kiirendas NSV Liidu
kokkuvarisemist. Need on teod, mille eest on kahtlemata põhjust talle tänulik
olla. Paraku oli ta samas tüüpilise vene šovinistliku ja impeeriumimeelse mõtteviisi
esindaja ning Jeltsinil olid tollal kaalul olulisemalt suuremad panused, kui
kolme väikeriigi vabastamine nõukogude ikke alt. Meie iseseisvust tunnustas
Jeltsin vaid seetõttu, et see oli talle hetkel poliitiliselt vajalik
võimuvõitluses Gorbatšoviga. See oli hind, mida ta lihtsalt oli sunnitud
maksma. Tööõnnetus.
Jeltsini teeneid
meenutades ei tohi unustada Tartu lennuväebaasi juhtinud kindral Džohhar
Dudajevi (hilisema Tšetšeeni presidendi ja nende vabadusvõitluse juhi) rolli nõukogude okupatsioonivägede mittekasutamises Eesti
iseseisvuspüüdluste vastu. See oli suurem, kui me arvata oskame ja sugugi mitte
vaid tähtsusetu kõrvalroll.
Niipea, kui NSV Liit lagunes paljastus Jeltsini
tõeline pale. Ta keeras Eestile ja teistele Balti riikidele otsustavalt selja
ning Venemaa muutus meie vastu varjamatult vaenulikuks. Algas tänaseni kestev
propagandasõda ja otsene vastutegevus meie suveräänsusele.
Jeltsin käskis ühepoolselt Eesti-Vene riigipiiri maha
märkida ja seda mitte Tartu Rahuga kokkulepitud joonele, vaid Stalini ajal
vägivaldselt muudetud ENSV piirile. Eitas Eesti okupeerimist, süüdistas meid
ajaloovõltsimises ja jõhkras venelaste diskrimineerimises, ähvardas selle ja hiljem
ka NATO-ga liitumise soovi tõttu sõjalise konfliktiga. Keeldus okupatsioonivägede
väljaviimisest (lõpuks viis, kuid ajendatuna tugevast Lääne survest ja Meri eranditult
kõigi Venemaa tingimustega nõustumisest - viienda kolonni ja
sõjaväepensionäride siiajätmine, neile sotsiaalsete ja poliitiliste tagatiste
andmine, looduse- ja okupatsioonikahjude kompenseerimise nõudest ja Tartu Rahu piiridest loobumine jne). Võttis
vastu nn Karaganovi doktriini, millega kuulutati Balti riigid Venemaa
mõjusfääri kuuluvaks ja nägi ette siiajäetud vene kogukonna ning kõigi lubatud
ja lubamatute vahendite kasutamist, et saada meid taas vene impeeriumi
kontrolli alla. Tõi võimule KGB taustaga Putini, keda parimalgi tahtmisel ei
saa meie sõbraks tituleerida.
Just Jeltsin oli see, kes jätkas väikerahvaste
vabaduspüüete verist mahasurumist ja
alustas sadade tuhandete süütute tsiviilelanike surma põhjustanud Tšetšeeni
sõja. Lisaks oli Jeltsin ohjeldamatu korruptant, fakt, mis tõsi küll Eestit
otseselt ei puuduta. Ettepaneku esitajatele ei tohiks kõik see ju teadmata
olla, ometi nimetatakse teda demokraadiks ja Eesti sõbraks.
Mis puutub Jeltsini ausamba püstitamist Toompeale,
nagu Olari Taal soovitas, siis see oleks tegu, mis tugevdaks lisaks Romanovite
dünastia juubeli auks püstitatud Nevski katedraalile Vene imperiaalset taaka
meie vabaduse kantsil veelgi. Kui niigi ilutsevad Eestit tutvustavate
turismiteatmike kaantel vene katedraali sibulakuplid, siis lisanduks sellele
veel ka Vene presidendi ausammas. Mis kuvand see on, mida Eestist pakkuda
tahetakse? Eriti kui Eesti suurmeestele pole ausambaid püstitatud.
Pööran tähelepanu veel ühele aspektile. NSV
Liidu lammutamise ja impeeriumi lõhkumise pärast ollakse teatud ringkondades
Venemaal Jeltsini peale vägagi tigedad. Putini sõnul oli NSV Liidu
kokkuvarisemine 20 sajandi suurim katastroof. Kuigi Venemaa järgib Jeltsini
agressiivset välispoliitilist doktriini tänaseni, mõjub tema nimi Kremlile ja ka
suurele osale venelastest kui punane rätik härjale. Huvitav, et ootamatult on
järelandliku idapoliitika pooldajad (kellest nii mõnigi on üleskutse
allkirjastaja) kaotanud igasuguse hirmu Venemaad ärritada.
Kas põhjus peitub selles, et ausammas ülistaks
püstitamise idealistlikest eesmärkidest ja retoorikast hoolimata hoopiski
eespool väljatoodud Jeltsini tegusid ja seisukohti? Annaks neile indulgentsi ja
meie heakskiidu. Ka Tšetšeenias toimunud genotsiidile, mille Eesti on hukka
mõistnud. Teatud seltskonnale see kannapööre kindlasti meeldiks. Sellest vaatenurgast nähtuna on ettepaneku motiivid
kahtlemata mõtlemapanevad ja peaks nii mitmedki häirekellad helisema panema.
Kelle idee see õieti on? Kas kõik, kellelt üleskutsele allkirja paluti, on ikka
asja süvitsi läbi kaalunud?
Intrigeerivat ideed aga edasi arendades - ehk peaks
varsti ka Leninile ausamba püstitama? Mis tema siis Jeltsinist kehvem on? Oli
ju Lenin kogunisti 1920. aastal sõlmitud Tartu Rahu, terve Eesti riigi sünnitunnistuse,
sõlmimise taga.
Avaldatud Delfis 20.02.2012
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-ausammas-jeltsinile-voi-okupatsiooni-eitamisele.d?id=63942065
- esmaspäev, veebruar 20, 2012
- 0 Comments
Vahur Koorits
www.DELFI.ee
Põlluaasa sõnul toetavad nad igati vabadusvõitlejate tunnustamist, kuigi see jäi tema sõnul liiga ümaraks ja poliitkorrektseks. Praegu jääb vabadusvõitlejate ring üsna laiaks, näiteks võivad tema hinnangul riigikogu praeguse sõnastuse järgi ka paljud "Nõukogude korda seestpoolt õõnestanud" kompartei liikmed end vabadusvõitlejatena tunda (näidata).
"Oleks võinud, kui selline avaldus tehakse, selja sirgeks lüüa ja mitte karta Ida ja Lääne rünnakuid. Peab tunnustama mehi lähtuvalt sellest, mida meie õigeks peame," lausus Põlluaas. Eeskuju võiks võtta kasvõi Soomest, sest võitlesime samal poolel sama vaenlase vastu.
Tunnustama oleks pidanud konkreetsemalt, leidis Põlluaas. "Avaldus ei ütle selgelt ära, et Eesti vabadusvõitlejad olid vaid need, kes võitlesid, selg Eesti poole." Sinna gruppi kuuluvad ka metsavennad ja hilisemad vabadusvõitlejad. Ta põhjendas ebaselgust sellega, et 20 aastaga pole suudetud maailmale selgeks teha, et Eesti oli Teise maailmasõja ajal eriolukorras ning seda olukorda ei saa mustvalgelt vaadata. "Kõik saksa mundris sõdinud mehed polnud natsid," nentis Põlluaas.
Täpsustuseks intervjuu juurde: Ma olin varem ERL-i juht, täna olen juhatuse liige.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/polluaas-oleks-voinud-vabadusvoitlejate-tunnustamisel-selja-sirgu-luua.d?id=63910749
- esmaspäev, veebruar 13, 2012
- 0 Comments
Henn Põlluaas
www.DELFI.ee
Hiljuti tekitas laineid suuremate skandaalide varju jäänud juhtum, mille põhjustas kodakondsuse ära võtmise vene neiult, kes sai sünnijärgse Eesti kodakondsuse 1996. aastal. Nimelt avastati, et tema isa oli saanud kodakondsuse alles pärast lapse sündi ja neiu polegi sünnijärgne kodanik. Põhiseaduse järgi saab laps kodakondsuse, kui vähemalt üks vanem on Eesti kodanik.
Järgnes avalduste tulv, milles kõrged riigitegelased justkui ühest suust kuulutasid vajadust lihtsustada ja muuta kodakondsusseadust. President Toomas Hendrik Ilvese sõnul käituvat riik ekslikult antud kodakondsust ära võttes väiklaselt ja ebaõiglaselt. Siseminister Vaher teatas, et algatab seadusemuudatuse, mille kohaselt riigi vea tõttu passi saanud inimesed kodakondsusest ilma ei jää.
Õiguskantsler Indrek Teder leidis, et selline kodakondsuse ära võtmine rikub õiguspärase ootuse põhimõtet ja tegi riigikogule ettepaneku teha kodakondsusseadusesse vastavad muudatused. Vastuseks lubas Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste, et seadust muudetaksegi võimalikult kiiresti.
Nii sotsid kui Keskerakond andsid jaanuari keskel sisse vastava seaduseelnõu. Keskerakonna eelnõu on veelgi laiem – selles püütakse hiilida mööda ka põhiseaduse sätetest ja lihtsustada kodakondsuse andmist Eestis sündinutele ning vabastada üle 65-aastased taotlejad eesti keele eksamist (eks ilmselt enda elektoraadi suurendamiseks).
Surve ja süüdistuste alla sattunud Politsei- ja Piirivalveamet otsustas, et peatab valel alusel välja antud passide tühistamise kuni poliitikud selles asjas selgesõnalise otsuse teevad. Politsei- ja Piirivalveameti kodakondsus- ja migratsiooniosakonna kodakondsustalituse juhataja Koidu Mesilase sõnul jäi kõnealusele neiule ajutise, aastase passi saamise võimalus.
Ootamatult
suurekspaisunud lugu kulmineerus aga äärmiselt piinliku asjaolu
ilmsikstulekuga, mis oleks pidanud selge olema ammu enne, kui
raskekahurvägi tule avas ja president, õiguskantsler, siseminister ning
teised kõrged riigitegelased valel alusel passi saanute kaitsel
ambrasuurile viskusid. Nimelt selgus, et passita jäänud teismelisel on
ka Vene Föderatsiooni kodakondsus.
Kolinaga ämbrisse
Skandaal vaibus visinal ämbrisseastumisega, kuid masinavärk on käima lükatud. Opositsiooni eelnõud ootavad Riigikogus järge ja siseministeerium valmistab ette kolmandat. Pole kahtlustki, et seaduseparandus, mille kohaselt tekib õigus Eesti kodakondsusele isikutel, kellele see on antud ametnike ehk „riigi“ eksimuse tõttu, võetakse vastu. Väga võimalik, et Põhiseaduse muutmise läbi antakse kodakondsus ka kõigile siin sündinud lastele - sellest on Keskerakond ja õiguskantsler varemgi juttu teinud.
Kodakondsusseaduse muutmine ja „eksituste“ legaliseerimine avab omamoodi Pandora laeka. Selmet vähendada kahetsusväärsete eksituste tekkimist, avatakse täiesti uus, korruptiivne ja tagantjärgi kontrollimatu kanal Eesti kodakondsusega äritsemiseks. Kõigele lisaks tehakse võimalikud altkäemaksu eest kodakondsust andvad ametnikud seaduse ees õigeks ja puutumatuks, sest seadus võimaldab neil enda kriminaalseid tegusid põhjendada „riigi eksimusega“. Säärase jokk-skeemi loomine ületab küünilisuses isegi elamislubade afääri.
Et eksimused on tavalised, näitab fakt, et ainuüksi eelmisel aastal tunnistati kehtetuks 33 Eesti kodakondsust tõendavat dokumenti. Eksimine on inimlik, kuid kui need seadustatakse, siis võib meid tabada lausa „eksimuste“ laviin. Raske uskuda, et tegemist on naiivsusega ja Toompeal seadusemuudatuse võimalikest tagajärgedest aru ei saada.
Kodakondsusega seotud probleemidering on meil niigi lai. Peale taasiseseisvumist anti Eesti kodakondsust vaba käega, kodakondsust tõendavate andmete tõele vastavust kontrollimata. Neid „eksimusi“ ei ole tühistatud ja alates 2003. aastast kehtiva seadusemuudatuse alusel ei saagi enne 1995. aastat välja antud passe tühistada.
Surve kodakondsusseaduse lahjendamiseks
Lisaks sellele jagasid kodakondsust tollal võimul olnud Laari ja Vähi valitsused, andes seda tuhandete kaupa nn. erandkorras vene sõjaväepensionäridele ja eestivaenulikele interrinde aktivistidele, keda püüti sellisel erakordsel kombel ümber kasvatada. Pronksiöö sündmused tõestasid, et säärane pedagoogika oli juba eos läbikukkumisele määratud. Ometi leidub veel tänagi poliitikuid, kes võrdsustavad kodakondsuse lojaalsusega.
Kõigele lisaks ei teata kui paljudel naturaliseeritud Eesti kodanikel on samaaegselt taskus ka Vene Föderatsiooni pass, nagu kõnealusel neiul ja tõenäoliselt ka tema isal. Kümned tuhanded vene rahvusest Eesti kodanikud kasutavad Vene piiri ületusel kahte passi, osalevad Vene Föderatsiooni hääletustel, osa noortest läbivad isegi Vene Föderatsiooni ajateenistuse. Ajakirjanduses on sellest korduvalt juttu olnud, kuid probleemi ees pigistatakse silmad kinni.
Öeldakse, et poliitikas juhuseid ei ole. See paneb mõtlema, kas ootamatud mõõtmed ja tagajärje saavutanud juhtumi näol ei ole tegemist hoopis üksmeelse ja ettekavatsetud sammuga Põhiseaduse muutmiseks. Teame, kuidas 90-ndatel aastatel Venemaa ja OECD esindaja Van der Stoeli survel meie Euroopa võrdluses niigi pretsedenditult üliliberaalset kodakondsus- ja keeleseadust lahjendati. Kas Eesti on järjekordselt kapituleerumas idast või läänest tulevale survele kodakondsusseaduse lahjendamiseks ja vene tüdruku juhtumit kasutati lihtsalt ettekäändena ära?
Pole oluline, kas kodakondsus tühistatakse seetõttu, et taotleja on valeandmeid esitanud või seetõttu, et isikule, kellel puudub seaduslik alus saada kodakondsus on see eksikombel antud. Oluline on, et mõlemal juhul puudub taotlejal Eesti kodakondsuse saamiseks seaduslik alus ja õigus. Nii nagu ekslikul kombel pangaarvele kantud raha tuleb tagastada, nagu ükski teine ekslik dokument ei kehti, nii tuleb ka ebaseaduslik pass ja kodakondsus tühistada. Rääkida siinjuures väiklusest või õiguspärase ootuse põhimõttest on naeruväärne.
Artikli algne pealkiri oli: Kas vene neiuga püütakse põhiseadusel jalad alt lüüa?
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-kelle-huvisid-teenib-kodakondsusnouete-lahjendamine.d?id=63891341
- neljapäev, veebruar 09, 2012
- 0 Comments
See on minu ettekanne 01.02.2008 Rahvusraamatukogus toimunud konverentsil „Tartu Rahu ja tänapäev”.
Head Tartu Rahu aastapäeva!
Homme 02. veebruaril möödub 88 aastat Tartu Rahulepingu sõlmimisest Eesti
ja Venemaa vahel. Rahuleping pani punkti kaks aastat kestnud ränkraskele Vabadussõjale,
millega eesti rahvas näitas vankumatut tahet kaitsta oma vabadust.
Tartu Rahulepinguga tunnustati Eestit esmakordselt kui riiki. Venemaa
kinnitas lepingus Eesti õigust iseseisvusele ja puutumatusele igaveseks ajaks ning
pandi paika piir Eesti ja Venemaa vahel. Venemaa pidas oma sõna vaid 20 aastat,
siis Eesti okupeeriti vägivalla ähvardusel ja annekteeriti. Järgnesid verised repressioonid
ja genotsiid. Kui kommunistlik koloss varises, taastati Eesti riik
õigusjärgsuse põhimõttel endistes, Tartu Rahulepinguga määratud piirides. See
kirjutati ka meie Põhiseadusesse. Kõik maailma riigid taastasid oma
diplomaatilised suhted just sellise Eestiga, k.a. Venemaa. Täna on 5,2 protsenti
Eesti territooriumist aga endiselt Venemaa poolt okupeeritud ja annekteeritud.
Eestil, Soomel, Lätil ja Leedul on olnud suurtesti ühine saatus. Me oleme
geograafiliselt Lääne viimane vahipost Ida väravatel. Kuigi ka Venemaa peab end
lääne kultuuriruumi kuuluvaks, vastandab ta end sellele igal sammul. Lääne maailmavaade
ja väärtused seal ei kehti. Venemaa on suverään, kes defineerib ise mis on
demokraatia. Tema eesmärk on Peeter I aegadest olnud maailmahegemoonia. Lenin
ja Stalin kutsusid seda maailmarevolutsiooniks, Putin vene rahva pühaks
missiooniks. Venemaale ei ole nende meelest mitte ainult kõik lubatud, vaid tal
olevat ka alati õigus.
Rääkides Vabadussõdadest, on Eestil, Soomel, Lätil ja Leedul veel ühist. Me
saime hakkama sellega, millega ei ole saanud ajaloos hakkama ükski suurriik Euroopas - meil õnnestus
võita sõda Venemaaga. Me võitsime bolševikud ja me saime vabaks.
Eesti oli esimene, kes sõlmis 1920. aastal rahu Venemaaga. Tartu Rahu oli
meie rahva huvide ja tahte väljendus. Varsti järgnesid sellele ka teised. Tartu
Rahulepingut tunnistas Venemaa veel 1932. aastal mittekallaletungilepingu ja
1939. aastal baaside lepingu sõlmimisel. Kuna Eesti ja Venemaa ei ole omavahel
ametlikult sõjas olnud, siis kehtib rahvusvahelise õiguse järgi Tartu
Rahuleping edasi.
Venemaa on aga teatanud, et kuna Lenini Venemaa näol oli tegemist
kuritegeliku bolševistliku režiimiga, siis Tartu Rahuleping ei kehtivat. Selle loogika
järgi ei kehtiks siis ju ka teiste riikide poolt Venemaale antud tunnustus ja
Venemaad kui rahvusvahelist õigussubjekti ei oleks olemaski. Ometi on Venemaa
kuulutanud end ise sellesama kuritegeliku režiimi õigusjärglaseks ja on vägagi
olemas.
Lepingutega ei ole nii, et kord kehtivad, kord ei kehti. Rahvusvahelise õigusega
peab isegi Venemaa leppima. Tartu Rahulepingu kehtivuses ei ole kahtlust. Küsimus
on hoopis selles, kas ja kuivõrd seda täita tahetakse.
Põhiseadus ütleb, et Eesti-Vene piir on määratud Tartu Rahulepinguga, et
Eesti territoorium on ühtne ja jagamatu ja et Eesti ei sõlmi välislepinguid,
mis on vastuolus Põhiseadusega. Eesti põhiseadus välistab Eesti-Vene piiri
muutmise valitsuse või parlamendi otsusel. Esmalt peaks muutma referendumil
põhiseadust. Seda ei ole tehtud. See ei läheks läbi.
Põhiseaduse rikkumine on kuritegu. Sellest hoolimata allkirjastas välisminister
Paet piirilepingu ja Riigikogu
ratifitseeris selle 2005. aastal ära. Riigikohus ei võtnud esitatud hagisid,
milles nõuti ratifitseerimisseaduse õigustühiseks kuulutamist, isegi arutusele.
Tegemist oli ringkaitsega, millega ühines ka õiguskantsler, kes kinnitas, et
hoolimata sellest, et seaduslikust piirist on alles vaid mõni protsent,
vastavat uus piir endiselt põhiseaduses sätestatud Tartu Rahu piirile. Teisisõnu, kui varas võtab
teilt sajast kroonist üheksakümmend viis ära, on teil endiselt sada alles.
Uue piirilepinguga loobub Eesti vabatahtlikult ja tasuta maavaraderikastest aladest, mis ka kõige
tagasihoidlikemate hinnangute põhjal maksavad sadu miljardeid eurosid. Üksainus
Venemaa käeliigutus võib jätta terve Eesti elektrienergiata, sest Narva
Soojuselektrijaamade jahutusvee lüüsid jäetakse Venemaa poolele. Ka Narva
koskede saastevaba ja peaaegu tasuta elektrienergia anname me ära, et ise
maksta üha kallineva põlevkivielektri ja sellega kaasnevate saastekvootide eest.
Õnneks tekitas Eesti piirilepingule lisatud deklaratsioon venelastes
vastuseisu, mistõttu Venemaa seda ei ratifitseerinud ja võttis oma allkirjagi
tagasi. Ka meie peaks sama tegema.
Kes tahaks kuulda Eesti poole asjalikke äraandmispõhjendusi, peab pettuma.
Ei ole olemas mitte ühtegi õiguslikku, majanduslikku, poliitilist ega moraalset
põhjendust – on vaid juba Eesti taasiseseisvumise algusest peale hoolega ettevalmistatud
äraandmine, müüdid ja valed. Põhivale, nagu ei pääseks me uue piirilepinguta
Euroopa Liidu ega NATO liikmeks, paljastus iseenesest.
Kuid Tartu Rahulepingu tähtsus ei seisne ainult piiriküsimuses. Loobudes uue
piirilepinguga Tartu Rahulepingust,
loobume ka õiguslikust järjepidevusest - ühest oma riikluse alustalast. Sellega
kinnitaksime Venemaa väidet, nagu oleks Eesti uustekkeline riik. See tähendaks,
et me peaks kuulutama 1991. aasta seisuga Eesti kodanikeks pool miljonit vene
asustuskolonisti. See oleks Savisaare ihaldatud kodakondsuse nullvariant, mis
annaks otsustusõiguse meie riigi asjades võõrale ja vaenulikule elemendile.
Tartu Rahulepingust loobumine tähendab Venemaa vabastamist tema kohustusest
tunnustada Eesti Vabariigi puutumatust ja iseseisvust igaveseks ajaks. See on
üks Rahulepingu olulisemaid punkte, millest loobumine oleks oma käega silmuse
kaelapanek. Ja seda Venemaa ju tahabki. Venemaa ei ole leppinud meie
iseseisvusega ja ei kavatsegi meie puutumatust austada, kuid see ei anna meile põhjust
ise loobuda klauslist, millele saame oma iseseisvust kaitstes toetuda.
Lepingu sõlmimise järel ütles üks meie poliitik, et polevatki tähtis, kelle
huvides see on. Kellegi huvides see ju ometi on, ja igatahes mitte Eesti
huvides. Miks ei ole meie poliitikutel sirget selga, et seista Eesti õiguste eest?
Märksa lihtsam on alluda nii ida kui lääne survele ning naeruvääristada neid,
kellel seda on. Küsitluste järgi on uue piirilepingu vastu 71 – 82,5 protsenti eestri
rahvast. Kuid rahva tahe ju ei loe. Ja see on kahjuks veel üks asi, mis ühendab
Soomet, Eestit ja Lätit - meie kõigi poliitikud on annektsiooni ja ülekohtuga
allaheitlikult leppinud.
Venemaal pole meie alasid vaja. Need võsastuvad, lagunevad, külad on
inimestest tühjaks jooksnud. Venemaa vaid võidaks nendest lahtisaamisega. Ta on
tagastamas Hiinale Amuuri jõe saari, kokku ca. 400 ruutkilomeetrit. Läbirääkimised
Kuriili saarte pärast kalduvad üha enam Jaapani kasuks. Peab olema vaid tahet
ja meelekindlust.
Rahvusvahelise õiguse järgi pole meie positsioon nõuda seadusliku olukorra
taastamist iialgi tugevam olnud kui praegu. Venemaa okupatsioon ja annektsioon
meie aladel on tänaseni jätkuv kommunismikuritegu, millele tuleb lõpp teha. Kommunismikuriteod
on kõige kõrgemal rahvusvahelisel tasemel hukka mõistetud. Venemaa on
kohustatud selle tagajärjed likvideerima ja tagastama annekteeritud alad nii
Soomes, Eestis kui Lätis.
Soome sunniti 1947. aasta Pariisi rahuga loobuma oma aladest. Meie alad
annekteeriti 1944. aasta suvel, ära ootamata isegi terve maa vallutamist. Rahvusvahelise
õigus ei tee vahet, kas annektsioon toimus vägivallaga või ähvardades. Igasugused
piirimuutused on seaduslikud vaid rahvaste endi vabal tahtel. Meie rahvastelt
ei ole nõusolekut iialgi küsitud.
Riigikogu peab denonsseerima põhiseadusevastase ning riigi ja rahva huve
kahjustava uue piirilepingu. Me ei vaja seda. Meil on olemas kehtiv Tartu
Rahuleping.Ootasime 50 aastat iseseisvust, võime veelgi oodata. Pole midagi rumalamat kui kapitulatsioon rahu ajal ja ilma, et vaenuvägesid piiril ähvardamas oleks.
Soome marssal Mannerheimi on öelnud: „Rahvas, kes vabatahtlikult loobub kasvõi
jalatäiest oma maast, ei vääri iseseisvust.” Me teame, et meie rahvas ei ole
seda iialgii teinud. Oma maast on loobunud ja on valmis loobuma vaid meie valdavalt
ekskommunistidest riigijuhid. On viimane aeg loobuda hoopis sellistest tegelastest.
Mütsi maha nende meeste ja naiste ees, kes Vabadussõja rinnetel sõdides ja
tagalas kaasa aidates võimaldasid Eestil astuda Tartu Rahuläbirääkimiste laua
taha kindlal positsioonil. Meie läbirääkijatel oli kindel siht saavutada
leping, mis täidab eesti rahva ja riigi huve. Tänu usule oma rahvasse ja
kindlale tahtele nad seda saavutasidki. Võtkem neist eeskuju, sest ka täna peavad
meil kõigil oleme needsamad aated ja veendumused, et kõik mis me teeme, on
tehtud oma isamaa hüvanguks.
- neljapäev, veebruar 02, 2012
- 0 Comments
Seoses Venemaa presidendi Boris Jeltsini sünnipäevaga teen väljavõtte enda raamatust "Lennart Meri, vabaduse valus valgus" (Tallinn 2011), mis räägib Jeltsini 1991. aasta ajaloolisest visiidist Tallinna, mille käigus kirjutati alla leping, milles tunnustati vastastikku Balti riikide ja Venemaa suveräänsust. See käik peatas Gorbatšovi käsul tehtavad ettevalmistused verise jaanuariputši korraldamiseks Tallinnas ja omas olulist rolli NSV Liidu lagunemisel.
Eestis baseerus sel ajal veel üle 120 tuhande okupatsioonisõduri - iga 8 eestlase kohta (naised, lapsed ja raugad kaasa arvatud) oli 1 hambuni relvastatud ja motoriseeritud vene sõdur. Neist enamik tajus eestlaste eraldumissoovi „suure kodumaa“ rüpest reetmisena, kuid olukord oli segane üle terve Nõukogude Liidu ja see kajastus armee meeleoludes, mida oli siseriiklikult üha keerulisem rakendada. Seda näitas ka fakt, et NL ei kasutanud lõppfaasis korraloomiseks mitte regulaararmee üksusi, vaid OMONI salkasid, siseministeeriumi spetsiaalseid rühmi, kes pandi räpast tööd tegema. NSV Liit oli küll vankuv savijalgadel koloss, kuid väikeste Balti riikide põrmustamiseks oli sel kolossil jõudu ülearugi. NLKP Keskkomitee võttis vastu salajase otsuse teha toimuvatele „korratustele ja omavolile“ kiire lõpp, viia Lätis, Leedus ja Eestis läbi putš ning panna paika moskvameelsed valitsused. Lätis ja Leedus korraldasid nõukogude eriüksused 1991. aasta alguses rünnakuid, milles hukkus kümneid ja sai haavata sadu inimesi. Tehti ettevalmistusi sama kordamiseks Eestis, et vägivalla ja olukorra kulmineerudes võiks Gorbatšov presidendi eriõigusi kasutades lõplikult korra majja lüüa.
Välisminister Lennart Meri sai 13. jaanuaril 1991,
vahetult peale Vilniuse veretööd, mil KGB eriüksused ründasid sealset
teletorni, valitsuselt volitused
tegutseda peaministri nimel välismaal, juhul kui valitsus on sunnitud jätkama
eksiilis. Savisaar on meenutanud, kuidas talle sai tookord lõplikult selgeks,
et Meri allutamine distsipliinile oli täiesti lootusetu asi. Isegi kriisi
kõrghetkedel, mil välisminister oleks kindlasti pidanuks viibima väljaspool
Eestit, võis teda ikka kohata laevaga edasi-tagasi sõitmas.
Meri pidev sagimine Tallinna ja Helsingi vahel tekitas küsimusi mitte ainult
Eestis. Savisaare andmetel alustas Soome kaitsepolitsei SuPo mõni aeg enne
augustiputši mitteametlikku uurimist, mida Meri õieti nii sageli nende riigis
teeb.
Kahjuks ei võimalda SuPo materjalide salastatus sellele küsimusele veel
niipeagi vastust saada.
Tänu lääne teravale hukkamõistule ja Venemaa
presidendi Boris Jeltsini ootamatule visiidile Eestisse, tühistas Gorbatšov siiski
ettevalmistused veriseks jaanuariputšiks Tallinnas ja distanseeris ennast
toimunust. Jeltsin hurjutas Venemaa nimel NSV Liitu Vilniuses ja Riias
toimepandud veretööde eest ja pöördus Nõukogude vägede poole hoiatusega, et
käsk astuda Eesti riigivõimuorganite ja rahva vastu on ebaseaduslik. 14.
jaanuari hilisõhtul kogunes kogu meie juhtkond eesotsas Rüütli ja Ülemnõukogu
saadikutega Toompeal valitsuse istungite saali, kus kirjutati alla leping,
milles tunnustati vastastikku Balti riikide ja Venemaa suveräänsust ning peeti
lubamatuks vägivalla ja relvajõudude kasutamist. Kohal oli ka president
Gorbunovs Lätist. Koos saadeti Balti riikide iseseisvust nõudev ühisläkitus
ÜRO-le. Leedu president Landsbergis andis oma allkirja faxi teel.
Jüri Luik on meenutanud, kuidas Eesti
Välisministeerium tegi kõik, et Balti riikides toimuvat maailmas teadvustada:
„Ööl, mil OMON läks Lätis (tegelikult Leedus – H.P.) rünnakule, istusid Lennart
Meri kabinetis toolidel, laual ja põrandal välisriikide diplomaadid, paljud
neist meie isiklikud sõbrad, kes olid otsustanud jääda Toompeale, mis ka ei
juhtuks ja olla vähemalt tunnistajaks. Tundus, et Bushi ja lääne liidrite
palved ei liigutanud enam Gorbatšovi südant. Ja järsku levis lossis kulutulena
uudis, et Jeltsin saabub Tallinna. Mäletan, et läksin Meri kabinetti, kus pea
täielikus vaikuses istusid meie lääne diplomaatidest kaaslased. Nad ei uskunud,
et Jeltsin võiks Tallinna saabuda. Kui ma mõni tund hiljem taas nende juurde
läksin, et teatada, et Jeltsin on juba lossis, tormasid nad ummisjalu telefone
otsima. Välisministeeriumid kogu maailmas said uskumatu teate. State Department
võttis uuesti ühendust NSV Liidu Välisministeeriumiga ja tugevndas survet. Mäng
oli taas alanud.“
Luige sõnad lükkavad ümber Lennart Meri väited, mille
kohaselt olnud just tema see, tänu kellele Jeltsin Eestisse saabus. Nimelt
kinnitas Meri Andreas Oblatkale 1999. aastal antud intervjuus, et kõik märgid
viitasid peatselt toimuvatele kokkupõrgetele Tallinnas. Meri kirjeldas, kuidas
„Öisel tunnil helistas mulle peaminister Savisaar ja küsis, kas mul on
ettepanekuid, kuidas saaksime ähvardavast olukorrast pääseda. Ma vastasin
spontaanselt, et mina näen ainult ühte võimalust: me peaksime Venemaa
presidendi Boriss Jeltsini Tallinna külla kutsuma. Savisaar nõustus ja lubas
kõik vajaliku viivitamatult joonde ajada. /.../ Jeltsin tuli otsekohe. Ma ise
läksin samal päeval Stockholmi... /.../ Ma kohtasin Jeltsinit trepil, kui tema
saabus, mina aga oma ministeeriumist lahkusin. Palju dokumente kirjutati
alla...“
Paraku ei olnud allkirjastaja mitte Meri ning kui välisminister oli tõesti
Venemaa presidendi kutse initsiaator, siis oli temast küll kohatu eelistada
niivõrd tähtsale ja pöördelisele kohtumisele informatsioonipunkti avamist.
Tõenäoliselt ei olnud tal, nagu tema toonane nõunik Luik kogemata välja rääkis,
tegelikult vähimatki aimu Jeltsini saabumisest.
Edgar Savisaare sõnul pole tema küll kindel, kust see
idee tuli, aga ta ei saa olla nõus Meri väitega, et „Jeltsin tuli otsekohe“.
See nõudnud Savisaarelt veenmist ja kahte vähemalt kolmveerandtunnilist
telefonikõnet Jeltsinile.
Ülo Nugis on aga kinnitanud, et kutsujaks oli hoopis Arnold Rüütel ning Jeltsin
andis just nimelt temale tulekuks nõusoleku.
Seda kinnitas ka Rüütli kantseleiülem Daniel Märtmaa, kelle sõnul eelpoolnimetatutest vaid Rüütlil oli piisav ametlik positsioon Jeltsinile küllakutse esitamiseks. Samas pahandas Nugis: „Jeltsin käis siin kohal, see jamamine selle
ümber, kes ta kutsus või kelle kutse oli tähtsam, see on lihtsalt häbiväärne“.
Selles suhtes on tal täiesti õigus, poliitikute ego ja edevus kipub pahatihti
asja olemust varjutama.
Huvitava seigana mainin siinkohal veel Jeltsini
ärasõiduga seotud ärevaid hetki, mil tema luure ja ihukaitse said andmeid
kavandatava atendaadi kohta. Nimelt olevat vastasleeril olnud kavas lasta õhku
lennuk, millega Boris Jeltsin pidi Tallinnast Moskvasse naasema. Sestap anti
Jeltsini käsutusse valitsuse esindus-Tšaika ja Vene president asus salaja oma
kaaskonnaga teele maad mööda Leningradi ja sealt teise lennukiga edasi.
Jeltsini ihukaitse oli sedavõrd valvas, et pidas kinni ka oma tavalises
riietuses – kampsuni ja selle all pussiga Toompeale saabunud Ülemnõukogu
saadiku Kaido Kama. Eestis teeseldi veel mitu tundi peale Jeltsini lahkumist,
et läbirääkimised ikka veel kestavad.
- neljapäev, veebruar 02, 2012
- 0 Comments