Eesti Konservatiivne Rahvaerakond
Pressiteade
Tallinn, 10.10.12

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on üheselt vastu kavale alustada uuesti Eesti–Vene piiriläbirääkimisi, mille eesmärgiks on loovutada vabatahtlikult ja tasuta Petserimaa ja Narva jõe tagused alad Venemaa Föderatsioonile ning seadustada sellega aastakümneid kestnud anneksioon. Konservatiivne Rahvaerakond on seisukohal, et uue piirilepingu sõlmimiseks puudub Eesti poolel poliitiline, majanduslik ja moraalne vajadus. Läti kogemuse põhjal Abrene piirkonna loovutamise järel Venemaale ei ole põhjust loota, nagu parandaks taoline samm kahepoolseid suhteid.

„Puudub igasugune põhjendatus Eesti territoriaalsest terviklikkusest loobumiseks ning Saaremaa-suuruse maatüki vabatahtlikult ja tasuta ära andmiseks,“ ütleb Konservatiivse Rahvaerakonna erakonna esimees Margo Miljand. „Jõudsime Eesti taasiseseisvumist oodata 50 aastat, jõuame oodata ka Petserimaa ja Narva jõe taguste alade tagasisaamist. Ajutine kontrolljoon on hetkel toimiv lahendus. Rääkides poliitilistest realiteetidest ei tohi me unustada, milleni viis allaheitlikkus Eesti riigi 1939. aastal. Eesti ei vaja uut piirilepingut ega oma suveräänsuse piiramist – me vajame olemasoleva lepingu täitmist.“

Tuletame meelde, et EV põhiseaduse järgi on Eesti territoorium ühtne ja jagamatu ning Eesti–Vene riigipiir on määratud Tartu rahulepinguga. Põhiseadus keelab sõlmida välislepinguid, mis on põhiseadusega vastuolus. Petserimaa ja Narva jõe tagused alad kuuluvad rahvusvahelise õiguse põhjal Eestile ning kõik välisriigid, kes taastunnustasid Eesti riiki 1991. aastal, tegid seda meie ajaloolistes, Tartu rahuga määratud piirides. Setumaa ja Narva jõe taguse territooriumi näol on tegemist põlise ning etnilise eestlaste ja soome-ugri alaga, mille kuulumine Eesti Vabariigi koosseisu kinnitati 1920. aastal Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahulepinguga. See leping on jätkuvalt jõus ja on kantud ÜRO kehtivate rahvusvaheliste lepingute registrisse. Petserimaal elab tänagi ca 15 000 eesti kodanikku, kelle huve praegune valitsus ei kaitse.

Loobudes vabatahtlikult kõnealustest aladest tunnistame me ise Tartu rahulepingu kehtetuks ning seame kahtluse alla oma riigi õigusliku järjepidevuse. See annaks Venemaale aluse esitada Eestile nõudmisi kakskeelsuse ja kodakondsuse nullvariandi kehtestamiseks.

„Nii valitsuse kui ka Riigikogu liikmed on andnud vande täita põhiseadust ja olla truud Eesti riigile. Ootame neilt mitte äraandmist ja loovutuslike läbirääkimiste alustamist, vaid hoopis Eesti huvide eest seismist ning loovutustele moratooriumi kehtestamist,“ kommenteerib Konservatiivse Rahvaerakonna volikogu esimees Henn Põlluaas. „Merepiiri vabatahtliku tagasitõmbamisega 1994. aastal me juba loobusime transiidimaksudena laekuvatest miljonitest eurodest. Nüüd vaikivad võimulolijad sellest, et loovutatavate alade maavarade (põlevkivi, kriit, asbest, keraamikasavi, klaasiliiv, mets jne.) koguväärtus ulatub kümnetesse või isegi sadadesse miljarditesse eurodesse. Ainuüksi Venemaale ära antavast põlevkivist toodetud diiselkütus kataks terve Eesti vajaduse ja tagaks meie energeetilise julgeoleku pea kaheksakümneks aastaks. Kes kompenseerib Eestile need kahjud?“
http://www.ekre.ee/eesti-ei-tohi-asuda-loovutuslikele-piirilabiraakimistele-venemaaga/

 12 ühiskondlikku organisatsiooni ja 45 inimest saatsid täna avalikult rahandusminister Jürgen Ligile järelepärimise, tundes muret kümne Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) puudutava küsimuse üle.


31.07.2012
Austatud rahandusminister, hr Jürgen Ligi

Pöördume Teie poole avaliku palvega selgitada meile kui Eesti Vabariigi kodanikele ja maksumaksjatele arusaamatuks jäänud küsimusi. Teie poole isiklikult sundis meid pöörduma asjaolu, et Te olete kõige enam informeeritud viimase aja sündmustest, mis puudutavad meid maksumaksjatena oluliselt ja mille tulemusena võib meie maksukoormus kasvada talumatult suureks. Samuti asjaolu, et ELAK-i istungid on kinnised ning avalikud allikad ei võimalda jälgida ESM ja Fiskaalpakti arutelu käiku.


Meie küsimused on järgmised:

1. Miks nõustusite European Financial Stability Facility (EFSF) ajutise - ja hiljem Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) nime kandva alalise päästemehhanismi asutamisega, kuigi Euroopa Liidu Leping ning ka selle täiendatud versiooni artikkel 125 keelab teiste liikmesriikide ja nende organite osas rahaliste kohustuste võtmise?1 Nimetatud kohustuste võtmise vastuolu kehtiva õiguskorraga kinnitab fakt, et koos otsustega luua alalised päästemehhanismid otsustati teha täiendus ELTL artiklisse 136, mis hakkab lubama selliste mehhanismide loomist.2 Kuna nimetatud muudatus ei ole tänaseni jõustunud, siis palume selgitada, miks Te olete seisukohal, et ESM ja EFSF leping ei ole vastuolus ELTL artikliga 125?

2. Palume selgitada, miks oli vaja moodustada EFSF eraõigusliku juriidilise isikuna Luksemburgis ja miks ei kasutatud selleks rahvusvahelise organisatsiooni vormi?

3. Kuidas välistate riski, et võimalike tõsiste finantsprobleemide puhul ei saa Eesti ESM-st mitte kunagi abi, sest meie finantsraskused ei kasva kunagi nii suureks, et see hakkaks ohustama EL kui terviku finantsstabiilsust?3 Palun edastage viited, millistest allikatest on võimalik veenduda, et väikeriikide abivajaduse puhul ei arvestata nõuet, et neid tabanud kriis peaks ohustama kogu euroala.

4. Teie osalusel ja heakskiidul asutamisel olevale ESM’le ja kõikidele tema töötajatele on antud erilised privileegid ja immuniteet s.h see, et organisatsiooni vahendid, otsuste menetlust ja langetamist kajastavad dokumendid on salajased ning otsuseid langetavad ametiisikud on puutumatud (Sic!). Seega ei saa nimetatud isikuid isegi Euroopa Kohtusse ega ühegi riigi või rahvusvahelisse kriminaalkohtusse kaevata.4 Palume selgitada, millised õiguslikud lahendused on mõeldud olukorraks, kui ESM juhtorganite liikmed või töötajad peaksid toime panema näiteks finantskelmuse ESM varade suhtes?

5. Mõistame riigikohtu lahendi valguses, et ESM ei ole EL õigus, kuid on siiski EL õigusega seotud. ELTL artikli 296 lõike 2 järgi eksisteerib Euroopa Liidu õiguses nõue, mille kohaselt peab õigusaktis põhjendama, mis on langetatud valikute põhjuseks. ELTL teise lisaprotokolli artikli 5 kohaselt „[]iga seadusandliku akti eelnõu peab sisaldama üksikasjaliku seletuse, mis võimaldab hinnata subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte järgimist“. ESM lepingu eessõnast ei ole võimalik tuvastada põhjendust, miks ESM-le ja kõigile tema töötajatele peeti proportsionaalseks ja vajalikuks ette näha kõik eelloetletud immuniteedid. Sellega seoses palume teatada, millisel Eesti riiklikul kodulehel ja Euroopa institutsioonide ametlikul kodulehel on võimalik leida vastavad põhjendused ja selgitused?

6. Riigikohtus väitsite, et ELAK komisjonis arutati põhjalikult „erandkorras ühehäälsuse põhimõttest loobumist ja ka 85% häälteenamuse nõude sisseviimist“, enne kui sellega nõustusite. Kuivõrd olete rõhutanud seda, et otsus on tehtud läbipaistvalt, oleme püüdnud leida internetist ELAKi koosoleku arutelu käiku jälgida võimaldavat infot, kuid see ei ole õnnestunud. Sellega seoses palume teatada, kus Eesti riiklikul kodulehel ja Euroopa institutsioonide ametlikul kodulehel on võimalik leida põhjendused selle kohta, millised argumendid olid kaalumisel just sellise hääletusmehhanismi kasuks otsustamisel? Samuti palume teatada, miks ei olnud võimalik kasutada ELL artiklis 16 lõikes 4 väljatöötatud häälteenamusel hääletamise võimalust, mida seni 27 liikmesriiki on pidanud piisavalt paindlikuks ja samas väikeriikide huve arvestavaks ning mis samuti välistab üksikute liikmesriikide võimaluse olulisi otsuseid blokeerida? Millised olid ülekaalukad avalikust huvist tulenevad kaalutlused, mis sundisid häälteenamusel lähtuma üksnes kapitalist ja hoiduma täiendavast liikmete häälteenamuse nõudest ja seeläbi vähendama võrreldes EL õigusega Eesti hääle kaalukust häälteenamusega otsustamisel?

7. Palume selgitust, kuidas oleks Eesti Vabariigil võimalik väljuda ESM lepingust, kui me ei jõua enam meile võõraste isikute poolt pealepandud finantskohustusi täita. ESM lepingus puuduvad sätted sellest väljumise kohta. Lissaboni lepingu ühe suure edasiarendusena teavitati avalikkust sellest, et „Esimest korda on lepingus sätestatud liikmesriigi võimalus soovi korral Euroopa Liidust lahkuda ning esitatud kord, mida sellisel juhul kohaldatakse.“ 5 Miks on ESM Eestile olulisem kui EL selliselt, et EL liikmelisus on seatud võimalusega lahkuda, kuid ESM-ist lahkuda ei saa? Kas me saame õigesti aru, et ESM jääb pöördumatult siduvaks kõikidele tulevastele Riigikogu koosseisudele isegi siis, kui Eesti teoreetiliselt EL-st Lissaboni lepingus toodud menetlusega lahkub? Millisest allikast on võimalik lugeda selle teoreetilise, kuid seadusega selgelt ettenähtud olukorra kohta?

8. Käesoleva aasta 9. juunil toimus Euroopa Keskpanga ja liikmesriikide rahandusministrite ühine nõupidamine, millel Keskpank tegi ettepaneku panna „senior pointholderid“ vastutama nende poolt antud ebamõistlike finantskohustuste eest. Liikmesriikide rahandusministrid lükkasid nimetatud ettepaneku tagasi. Milline oli, hr Jürgen Ligi, Teie seisukoht nimetatud ettepaneku osas ja kas ka Teie arvates peaksid nimetatud isikute poolt võetud riske kandma Eesti maksumaksjad?

9. Kust plaanite Teie, hr Rahandusminister võtta need miljonid eurod, kui ESM otsusega nõutakse Eesti Vabariigilt 7 päeva jooksul (Sic!) miljonite eurode ülekandmist ESM’i või selle järeltulijate arvele? Kas sellise kiirusega on võimalik kasutada Vabariigi Reservfondi vahendeid või plaanite hankida neid turult olukorras, kus ka teised riigid peavad tegema sama ning ülenõudlusest johtuvalt tõstavad kapitaliomanikud oma kasumimarginaali nõudeid?

10. Olete korduvalt selgitanud, et otsused Euroopa Keskpangas võetakse vastu konsensuslikult. Arusaadavalt on teil selle väite toetuseks olemas ka allikas. Palun teavitage, kas viimase kolme aasta jooksul on Euroopa Keskpangas konsensuslikult vastu võetud kõik otsused või on tehtud otsuseid ka häälteenamuse põhiselt?

*Järelpäring koostatud Eesti Klubi initsiatiivil
Lugupidamisega allakirjutanud
Mati Väärtnõu
Eesti Klubi president
56282878
MTÜ Eesti Klubi
Erakond Eestimaa Rohelised
Erakond Eesti Kristlikud Demokraadid
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna juhatus
Eesti Iseseisvuspartei
Eesti Vabaduspartei - Põllumeeste Kogu
MTÜ Demokraadid juhatuse esimees Rainer Vakra
MTÜ Eesti Eruohvitseride Kogu
MTÜ Eesti Ühistegeline Liit
MTÜ Vabade Kodanike Ühendus
MTÜ Kristiine Üürnike Ühendus
MTÜ E-erakonna Algatusgrupp
Paul Tammert
Marje Tammert
Rein Sepp
Ivar Raig
Ülo Vooglaid
Enno Selirand
Andres Raid
Jaan Leetsaar
Andrus Helenurm
Valter Sääsk
Jaak Uibu
Jüri Ennet
Aare Kasemets
Aleksander Laane
Peeter Võsu
Henn Põlluaas
Aivar Koitla
Paul Puustusmaa
Vello Leito
Aarne Toomsalu
Rein Koch
Henn Leetna
Einar Laigna
Ingvar Tšižikov
Vladimir Maslov
Dagmar Mattiisen
Robert Närska
Äli Roodemäe
Tiina Pärnpuu
Malle Salupere
Madis Linnamägi
Mati Palm
Sulev Roosma
Toivo Palm
Tiiu Kuurme
Olavi-Jüri Luik
Tarmo Treimann
Alger Tammiste
Tõnu Ploompuu
Alvar Tipp
Margus Sardis
Maido Päike
Rene Naptal
Jaan Vaabel
Ann Suigussaar
 
Avaldatud Delfis 31.07.2012
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/avalik-jareleparing-jurgen-ligile-esmi-10-kriitilist-kusimust.d?id=64752574

Riigikohus kiitis 12.07.2012 ESM-i heaks, kuigi tunnistas, et tegemist on süveneva Eesti suveräänsuse riivega. Tegemist oli ilmselgelt poliitilise, mitte õigusliku otsusega.

President Ilvesel oli Riigikohtu otsuse üle hea meel. Oma arust rahvast ja selle soove hästi tundes kinnitas ta, et "Olen kindel, et rahvas toetab arukaid valikuid", ehk siis jätkuvat iseseisvusest loobumist ja põhiseaduse rikkumist. 

Peaminister kuulutas rõõmsalt, et tema ootaski sellist tulemust. Ilmselt teadis Ansip hästi, mida enda erakonnakaaslase Raski juhitult Riigikohtult oodata oli. Nii napp häälteenamus (10 : 9) võis neil aga hetkeks hirmuhigi küll lahti võtta.
 

Paraku ei oska eesti inimesed seda hinnata. Äripäeva küsitluse järgi on 66% inimestest ESM-i vastu. Päevalehe küsitluse järgi lausa 85%. 

Tahes tahtmata peab president tõdema, et järelikult pole tema rahvas sugugi arukas - ei taha millegipärast otsustusõigusest loobuda ega võõraid hiigelvõlgu kinni tampida. Räägivad midagi vaesusest, demokraatiast ja iseseisvusest... Peaminister on juba varem kuulutanud kõik, kes temaga ühel meelel pole, seemnesööjateks.
 

"Maailma parim" rahandusminister Ligi pani seepeale aga asja kindla käega paika. Aitab! Lõpp igasugusele demokraatia mängimisele! Tema sõnul on rahva tahte küsimine, ammugi sellega arvestamine, täielik porno. Ja ei midagi muud. Porno!

Vaat nii, kallis rahvas. Nüüd pange aga suu, koolid, maapoed, -apteegid, päästekeskused jne kinni ja laduge raha letti. Plekkige, kuni põlvepikku poisikenegi siin veel elab...

Väljavõtted riigikohtunike eriarvamusest:

“Olen seisukohal, et Põhiseaduse täiendamise seadus ei anna Riigikogule õigust ratifitseerida ESM-i ilma rahvahääletust korraldamata”.
Jüri Ilvest, riigikohtunik http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222548595

“Kuna tegemist on põhiseaduse aluspõhimõtete riivega, mis on sätestatud põhiseaduse esimeses peatükis, siis on selliste riivete lubatavuse üle põhiseaduse §-st 162 tulenevalt õigus otsustada üksnes Eesti rahval kui suveräänil”.
Tambet Tampuu, riigikohtunik http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222548597

“Põhiseaduse § 162 sätestab selgesõnaliselt ja ühemõtteliselt, et Põhiseaduse I peatükki „Üldsätted“ ja XV peatükki „Põhiseaduse muutmine“ saab muuta ainult rahvahääletusega. Just nimelt muuta: Põhiseaduse täiendamisega ei ole võimalik anda Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse aegumatusele ning võõrandamatusele kui aluspõhimõttele teistsugust sisu ja eesmärki selliselt, et muutumata jääks ühtne aluspõhimõtete süsteem tervikuna”.
Jaak Luik, riigikohtunik http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222548598

“Sestap peamegi mitmes mõttes diskuteeritavaks otsuse p-i 223 teksti: „Üldkogu on seisukohal, et PSTS § 1 tuleb käsitada nii volitusena ratifitseerida Euroopa Liiduga liitumisleping kui ka tulevikku suunatud volitusena, mis lubab Eestil kuuluda muutuvasse Euroopa Liitu. Seda tingimusel, et Euroopa Liidu aluslepingu muutmine või uus alusleping on põhiseadusega kooskõlas. Samas ei ole üldkogu hinnangul PSTS volituseks legitimeerida Euroopa Liidu lõimumisprotsessi ega piiramatult delegeerida Eesti riigi pädevust Euroopa Liidule. Seetõttu peab eeskätt Riigikogu iga Euroopa Liidu aluslepingu muutmisel, samuti uue aluslepingu sõlmimisel eraldi läbi arutama ja otsustama, kas Euroopa Liidu aluslepingu muudatus või uus alusleping toob kaasa sügavama Euroopa Liidu lõimumisprotsessi ja sellest tuleneva Eesti pädevuste täiendava delegeerimise Euroopa Liidule, seega ka põhiseaduse põhimõtete ulatuslikuma riive. Kui selgub, et Euroopa Liidu uus alusleping või aluslepingu muutmine toob kaasa Eesti pädevuste ulatuslikuma delegeerimise Euroopa Liidule ning põhiseaduse ulatuslikuma riive, on selleks vaja küsida kõrgema võimu kandjalt ehk rahvalt nõusolekut ja tõenäoliselt täiendada uuesti põhiseadust. Neid nõudeid tuleb arvestada ka siis, kui ESML toob kaasa muudatusi ELTL-is ja ELL-is“.
Soovime rõhutada kahtlusi, millest tegelikult kantuna on kirja pandud otsuse p 223, otsuse viimane ja lugeja jaoks ilmselt eeskätt kõlama jääv punkt. Need on kahtlused selles, et kas siiski juba ESML ise ei kujuta sisuliselt niisugust EL-i aluslepingute muutmist, mis oleks tinginud nõusoleku küsimist rahvalt.
Riigikohtunike Henn Jõksi, Ott Järvesaare, Eerik Kergandbergi, Lea Kivi, Ants Kulli ja Lea Laarmaa eriarvamus http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222548596

 

Euroopa Ühendriikide hiiliv loomine on kui mustkunstniku trikk,kus üritatakse riikide suveräänsus jänese kombel kaduma panna.


Võrreldes, mida Euroopa meedia kõige olulisemate küsimustena kajastab ja seda, mille üle Eesti poliitikud ja ajakirjandus debateerivad, on erinevus suur. Kui euroliidus tõstatub üha enam võimu Brüsselile andmise ja Euroopa Ühendriikide loomise teema (mida meie võimuparteide poolt Euroopa Liitu astumise aegadel teravalt eitati ja võimatuks kuulutati), siis Eesti poliitikute seas see käsitlemist ei leia. 


Mingit debatti selle üle, kuidas me suveräänsusest loobumisse ja Euroopa föderalismi peaksime suhtuma, ei peeta. Hoolimata sellest, et Eesti põhiseadus, liitumisreferendumi sõnastus ning senine üldine poliitiline konsensus sätestab Eesti püsimise suveräänse riigina. Paistab, et Eesti muutumine Euroopa Ühendriikide kohaliku omavalitsuse staatuses olevaks objektiks pole võimulolijatele oluline ega teema, mida riigi tasandil, ammugi rahvaga koos, arutama peaks. Eurovõlakriisi lahendamist peetakse piisavaks ettekäändeks võimu ja suveräänsuse loovutamisele ja Ühendriikide loomisele. Kavandatakse isegi põhiseaduse muutmist, et selle varjus kaotada riigiõiguslikud takistused Eesti kujunemiseks Euroopa Ühendriikide osariigiks.

Võib muidugi vaielda, kuivõrd suveräänsed me praegugi oleme, sest oleme osa oma suveräänsust jaganud rahvusvaheliste organisatsioonide ja liitudega, kuhu kuulume. Peaasjalikult Euroopa Liiduga - tervelt üheksakümmend protsenti meie seadusandlusest on Brüsseli päritolu. Kuid sellele vaatamata ja vähemalt nimeliselt on Eesti riik veel endiselt suveräänne subjekt, mitte objekt, nagu Nõukogude Liidu „vennalikku perre“ kuulumise aegadel. See võib aga varsti muutuda, sest Euroopa võlakriisist väljatulekut ja euro säilitamist kasutatakse küüniliselt ja ebademokraatlikult ära võimu tsentraliseerimiseks ebademokraatlikesse institutsioonidesse ning Ühendriikide loomiseks.

Võlakriisi suurim süüdlane on euro

Arvestades Euroopa rahvaste kultuurilisi ja mentaalseid eripärasid, mis käivas eurovõlakriisis tulevad eriti esile põhja ja lõunadimensiooni erinevustes, on Ühendriigid pikemas perspektiivis läbikukkumisele määratud. Kui Ühendriigid tekiksid rahvaste endi initsiatiivil ja demokraatlikul viisil, poleks sellest tõenäoliselt halba midagi. Paraku on aga valdav enamus Euroopa rahvastest, risti vastupidiselt oma juhtidele, sellele vastu. On olemuslik vahe, kas kuuluda iseseisva riigina riikide liitu, või kohaliku omavalitsusena unitaarriigi koosseisu.

Pole põhjust olla optimistlik selles suhtes, et Kreeka, Hispaania, Itaalia ja veel nii mõnegi riigi majandus pöörduks tõusule võlarallit toitnud pankadesse paisatud miljardite tõttu. On unustatud, et võlakriisi suurim süüdlane on euro, millesse kaasati väga erinevates majandussituatsioonis olevaid riike. Just eurost ja suurpankadest moodustus Lõuna-Euroopa jätkusuutmatut majandusmulli toitev ja kasvatav mehhanism.

Brüsseli bürokraatide juhitud Euroopa Ühendriigid tähendaks ühisvastutust ja võlataaga jagamist, ehk siis hästi ja vastutustundlikult tegutsenud riikide karistamist. Just nende maksumaksjad ja pensionärid peaksid kinni maksma ebaefektiivsete laristajariikide tänased ja ka lisanduvad võlad. Kui seni toime tulnud riigid seisaksid vastu nõuetele maksta sisse ja garanteerida stabiilsusfonde üha suurenevas määras, saaksid keskvalitsus ja lõuna võlariigid neid tulevikus selleks lihthäälteenamusega sundida.

Soome rahandusminister Jutta Urpilainen teatas hiljuti, et Soome kaalub eurotsoonist lahkumist, kui peab hakkama maksma teiste riikide võlgu. Ka Eestil on vaja kaitsta riigi suveräänsust nii nagu seda teevad soomlased, inglased, taanlased, rootslased, tšehhid ja slovakid, kes keeldusid üldse või tingimusteta osalemisest Lõuna-Euroopa riikide abistamises. Meie rahandusministril Ligil pole aga midagi maksmise vastu.

Eurot hoitakse piinlikustunde vältimiseks

EÜ-s ei oleks Eestil oma väiksuse tõttu mingitki võimalust ei neis, ega teistes küsimustes kaasa rääkimiseks, küll aga oleks meil näiliselt võlavabana (inimeste võlataak on Eruroopa suurimaid) kohustus endast rikkamaid toetada. Meie enda heaolu ja jätkusuutlikkuse arvelt. Vastuolud vaid kasvaksid ja kannatajaks oleksid meie lapsed ja lapselapsed. Oleme olukorras, kus mõisted vabadus ja Euroopa sattuvad omavahel üha suuremasse vastuollu.

Harvardi majandusteaduste professor Robert Barro kirjutas jaanuaris Wall Street Journalis, et „euro oli üllas eksperiment, kuid see ebaõnnestus“. Tema sõnul „oleks EL-ile ja kõigile teistele parem teha selgeks parim viis tagasi pöördumiseks rahvuslike valuutade juurde selle asemel, et raisata üha enam raha süsteemi laiendamisele ja päästefondide loomisele“.

Käimasolev Euroopa Ühendriikide hiiliv loomine on kui mustkunstniku trikk, mille käigus üritatakse riikide suveräänsus jänese kombel kaduma panna. Üheks põhjuseks on see, et eurotsooni lagunemine oleks paljudele europoliitikutele äärmiselt piinlik. Eriti meie riigijuhtidele, kelle väitel pidi euro tooma Eestisse massiliselt välisinvesteeringuid ja rikkust. Pole saladuseks, et mitte midagi sellist ei ole toimunud. Tulemuseks on hoopis massiline väljaränne ja üha hoogustuv elu hääbumine maapiirkondades.

Viimane sõna rahvale, trikkideta

Euro ja Euroopa Ühendriikide idee hülgamine enne paljude majandusteadlaste poolt ennustatavat kriisi levimist annaks võimaluse Eesti jätkusuutlikkuse tagamiseks. Selle tunnistamine on aga valitsusele ilmselt sama raske, kui Ansipil tunnistada eksimist ACTA, fooliummütsikeste ja seemnete suhtes. Tähendaks see ju enda ja oma erakonna poliitika läbikukkumise tunnistamist. Tõeline riigimees oleks selleks valmis. Küsimus on, kas korruptsioonist ja skandaalidest räsitud Eesti poliitladvikus veel riigimehi on?

Euroopa riikide tihe kultuuriline, majanduslik ja poliitiline koostöö on igati tervitatav ja vajalik, kuid plaan viia riikide eelarved ja maksud Brüsseli alluvusse ning Euroopa Ühendriikide loomine on lepitamatus vastuolus suveräänsuse põhimõttega. 2003. aastal toimunud referendumil andsid eesti valijad loa Euroopa Liiduga liitumiseks vaid rangelt tingimuslikult, mille kohaselt „Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest“ ning et „Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi.“

Meie põhiseaduse üheks peamiseks aluspõhimõtteks on, et „Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja võõrandamatu“. Toompeal sellest ei hoolita ja käitutakse, justkui küsimus oleks juba ära otsustatud. Viimane sõna Euroopa Ühendriikide teemal peab jääma rahvale. Ilma mingite kübaratrikkideta.


Avaldatud Delfis 12.07.2012
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-kubaratrikk-eesti-iseseisvusega.d?id=64668090 

Tänavu möödub 71 aastat ajast, kui üle Eesti käis erakordselt julm ja verine terrorilaine, mida viisid ellu kaks päeva peale sõja algust (24.06.1941) NKVD juhi Lavrenti Beria käsul asutatud kommunistlikud hävituspataljonid.

Henn Põlluaas (Pärnu Postimees / Scanpix)

10.06.2012
ERR uudised




http://uudised.err.ee/index.php?06254848

http://www.eesti.ca/?op=article&articleid=36600

Pressiteade

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond
Tallinn 07.06.2012

 Sel nädalal liitus Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga Saue linnapea Henn Põlluaas, Tallinna piirkond nimetas ta ka erakonna volikogu liikmeks. Põlluaas tõusis märtsis Reformierakonna juhitud koalitsiooni lagunemise järel Saue meeriks, olles eelnevalt olnud mitmes koosseisus linnavolikogu liige ja fraktsiooni esimees.

Mitte ühtegi erakonda kuulunud Põlluaas põhjendab oma liitumist sellega, et jagab Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohti, aateid ja eesmärke. „Eesti poliitmaastikul ei olnud kuni Konservatiivse Rahvaerakonna sünnini ühtegi parteid, kellega ma oleks soovinud liituda. Eesti riigi ja rahva huvidest lähtuv poliitika on asendunud Toompea parteilasi iseloomustava upsakuse, põhimõttelageduse ja korrumpeeritusega. Just rahvuskonservatiivses maailmavaates ja EKRE-s näen ma kaua oodatud uut jõudu ja positiivset alternatiivi umbe jooksnud kartellipoliitikale. Eesti vajab näoga rahva poole seisvat ja avatud riigijuhtimist.“

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Margo Miljand ütleb, et Rahvaliidu ja Rahvusliku Liikumise ühendamise järel tekkinud uus jõud peab Eesti elujõu ja tuleviku pandiks tugevaid omavalitsusi, tarka regionaalpoliitikat ja aktiivset kodanikuühiskonda. „Eks selle tõttu olemegi jätkuvalt esindatud paljudes omavalitsustes. Meie eesmärk tagada hea elu igas Eesti punktis on oluline nii reakodanikule kui omavalitsusliidritele. Konservatiivne Rahvaerakond annab võimaluse kõigil inimestel, kellele Eesti hea käekäik korda läheb, end poliitiliselt realiseerida ja midagi ära teha. Tahame pakkuda selget alternatiivi Toompeal pikka aega võimul olnud erakondadele.“

Henn Põlluaas on 52 aastane, abielus, kahe lapse isa. Kaitseliidu liige. Avaldanud uurimuse Eesti –Vene piirilepingu teemal ning raamatu president Lennart Meri poliitilise tegevuse kohta. Aastatel 2008-09 oli ta Eesti Rahvusliku Liikumise juht.

• http://www.ekre.ee/

Tõmbasime kodus 04. juuni hommikul Eesti lipu päeva puhul sini-must-valge lipumasti lehvima. Ilus ja hea tunne oli vaadata, kuidas ta kõrgel tõusva päikese käes särama lõi.

Seistes lipumasti all meenus mulle, kuidas ma veel üsna sügaval vene okupatsiooni ajal oma esimese, õigetes mõõtudes ja ehtsa Eesti lipu sain.

Tegemist oli vist 1987. aasta lõpuga. Minu mäletamist järgi polnud muinsuskaitsepäeva Tartus, kus esimest korda sini-must-valged värvid välja toodi (1988) ja neid avalikkuses võime trotsides kasutati, veel toimunud. Enne muinsuskaitsepäevi oli kõiki, kes panid Eesti lipu lehvima, kriminaalkorras karistatud, kuid ajad olid juba muutumas ja võimud enam nii kergelt repressioonide peale välja ei läinud. Eesti iseseisvumiseni oli aga veel aega ja iseseisvussoovi, kuigi see hõõgus kõigi südametes, polnud avalikkuses keegi julgenud välja kuulutada. Esimesena tegi seda 1988 aasta augustis asutatud Eesti Rahvusliku Sõltumatuse partei ERSP, kes deklareeris kindlat tahet taastada Eesti Vabariik õigusliku järjepidevuse alusel.


Kuid nagu öeldud, minu kirjeldatud sündmus toimus veidi varem. Kuulsin sõprade, täpsemini kunstnike Andres ja Kaire Tali käest, et kui mul soovi on, siis saaksin endale hankida Eesti lipu. Tuli välja, et Tallinnas, Tartu maanteel asuvas trikotaaživabrikus Marat oli salaja, võib öelda, et lausa "põranda all", tehtud väike partii Eesti lippe, mida siis samamoodi salaja sõpradele-tuttavalele jagati ja müüdi. Ma ei lasknud seda pakkumist endale kaks korda teha. Kaire töötas tollal Maratis tekstiilikunstnikuna ning tänu temale õnnestuski ka minul endale ilus kunstsiidist Eesti lipp hankida.  Et vältida võimalikke pahandusi lipu valmistajatele, kui miilits või KGB oleks hakanud asja vastu huvi tundma, ei pärinud ma, kes olid selle projekti initsiaatorid ja teostajad, kuid mulje jäi, et ka Kaire enda käsi oli siin mängus. Hiljem selgus, et nii oligi.

Võite muidugi minu emotsioone ette kujutada, kui ma oma sini-must-valge lipu pakist välja võtsin. See oli midagi kirjeldamatut. Samasugune võimas, suur ja harras tunne haaras meid kõiki, kui taasiseseisvumise aastatel Eesti lippe lehvitasime või lehvimas nägime.

Kuna varsti oli mu isal tulemas sünnipäev, siis otsustasime õega lipu talle kinkida. Loomulikult ei osanud ta südameski sellist kinki kahtlustada või loota ning seda ehedamad ja mõjusamad olid ka tema emotsioonid. See oli üks vähestest kordadest, kui ma nägin oma isa silmist pisaraid voolamas.

Ja tegemist ei olnud sugugi pehme poisiga, vaid vana ja karastunud sõjamehega. Minu isa siirdus 1943. aastal kaheksateistkümne aasta vanuse koolipoisina Soome, kus astus vabatahtlikuna armeesse, et relv käes võidelda meie ühise vaenlase vastu. "Eesti au ja Soome vabaduse eest", nagu soomepoiste deviis kõlas. Ta osales rasketes lahingutes Karjala kannasel Viiburi lahel ja Vuoksel. 1944. aasta augustis naases ta ca 1800 relvavennaga Eestisse, et võidelda pealetungivate kommunistlike hordide vastu kodumaa pinnal. 22. septembril osales ta grupi soome- ja pitkapoistega Tallinna eest peetud viimases lahingus Pääskülas. Kahjuks oli vene armee liialt ülekaalukas ja Eesti okupeeriti. Edasi viis tee Saksamaale Neuhammeri väljaõppelaagrisse ja tagasi rindele, kus ta peale haavatasaamist Oderi kotis vangi langes. Kuid isegi Siberi raskused ei murdnud teda, nagu ka kümneid tuhandeid teisi eestlasi.

See lipp on mul alles tänaseni, kuigi tähtpäevadel lehvib juba ammu vardas uus, vabas Eestis valmistatud lipp. Vana on pleekinud ja sinine värv on ilmselt nõukogudeaegsete värvide kehva kvaliteedi tõttu violetse varjundi võtnud, kuid ta teenis meid pikki aastaid hästi ja ausalt. Ma ei viska teda kunagi ära. Ikkagi minu esimene oma lipp, Eesti Vabariigi lipp.


Head Eesti lipu päeva kõigile!


Avaldatud Delfis 05.06.2012

  Taasiseseisvumise kahekümnendal aastal oleme silmitsi probleemiga, mis oli esimese vabariigi ajal tundmatu - majandussurutisest, tööpuudusest, madalast elatustasemest ja ebakindlusest tingitud väljaränne.


Riikliku arvepidamise ja statistika puudumise tõttu hinnatakse majanduspagulusse siirdunute arvu kuni saja kolmekümne tuhandeni. Täpsemad tulemused selguvad alles peale rahvaloendust, kuid igatahes on see arv oluliselt suurem, kui põgenes inimesi 1944. aastal nõukogude võimu eest.

Loodetavasti tuleb suurem osa neist tagasi, kui majandusolukord Eestis paraneb, kuid näiteks Soome siirdunutest ei kavatse küsitluste põhjal suur osa kodumaale naasta. Arvestades meie rahvaarvu ja negatiivset sündivust, seab väljaränne pikas perspektiivis ohtu nii Eesti riigi kui ka rahva jätkusuutlikkuse. Eelmise suure laine ajal lahkunute abistamisele ei saanud kodumaalt kaasa aidata, olime okupatsiooni tõttu ise abivajajate rollis. Igatahes said nii kodu- kui väliseestlased oma rahvuse, keele ja kultuuri säilitamisega kõige kiuste hakkama.


Tänane olukord püstitab Eesti riigile rea väljakutseid, millest lisaks sellele, kuidas pöörata lahkumisprotsess naasmisprotsessiks, on oluline küsimus, kuidas tagada eestluse säilimine lisaks Eestile ka eksiilis. Oma artiklis keskendungi just viimasele küsimusele ning vaatlen seda eestikeelse ajakirjanduse kättesaadavuse aspektist.

Väliseesti ajalehti ja ajakirju on olnud sadu

Ei pruugi vist selgitada, kuivõrd tänuväärset tööd on teinud väliseesti ajakirjandus, mis on aidanud aastakümneid hoida üleval eestluse vaimu, rahvuskultuuri, kokkukuuluvustunnet ja aidanud kaasa ka eesti keele säilimisele pagulaskonna seas. Ajalehed ja ajakirjad olid infoallikad, kuid ühtlasi ka sidemehed ja rahvuslike aadete alalhoidjad. See on väärtus, mida ei tohi alahinnata.

Raamatu „Välis-Eesti Perioodika 1944-1975“ andmetel on väliseesti ajalehti ja ajakirju olnud mitusada. Tänaseks on pea kõik vähesed veel allesolevad väljaspool Eestit toimivad eestikeelsed väljaanded jõudnud oma eksistentsi jätkumise küsimuse juurde – lugejaid jääb vähemaks, reklaamirahad ja varad kuivavad kokku, tulevik näib tume. Lisaks sellele vähendab paberväljaannete tellimusi ka interneti levik ja võimalus lugeda kodumaiste ajalehtede võrguväljaandeid. See probleem puudutab kõiki lehti, eriti neid, kes toetusi ei saa või saavad vähem.

Neli viimast suuremat väliseesti nädalalehte on Eesti Elu Kanadas, Eesti Päevaleht Rootsis, Vaba Eesti Sõna USA-s ja Meie Kodu Austraalias. Lisaks on oma leht eestlastel Suurbritannias, Austraalias, Saksamaal, Ukrainas jne. Kõige suuremal ja uuemal väliseesti kogukonnal, mis asub Soomes, oma ajaleht aga puudub.

Kuid ka suuremate lehtede tulevik on tume. Vaba Eesti Sõna, USA-s kord nädalas ilmuv ajaleht on hoiatanud peatsest ilmumise lõppemisest. Lehe tellijate ja tasuliste kuulutuste hulk on pidevalt langenud ning lehe väljaandja The Nordic Press Inc. töötab juba aastaid kahjumiga (umbes -30 000 dollarit aastas), kattes seda põhiliselt vanadest varudest. Need lõppevad aga juba üsna varsti.

Leht kui infoallikas, sidemees ja identiteedikandja

Suurte probleemide ees on ka Stockholmi Eesti Päevaleht, kelle Rootsi riigilt saadav toetus, mis sõltub tellijate arvust, on tunduvalt vähenenud ja kinnipanek terendab silmade ees. Eelmise aasta lõpus pidi ilmuma viimane number Kanadast toimetamise ja trükkimise Eestisse üle kolinud ajalehel „Võitleja“. Õnneks leiti ühe numbri ilmumise jaoks veel vahendeid. Seda kurba loendit võiks jätkata.

Jüri Estam on öelnud, et Välis-Eesti ajakirjanduse missioon peaks olema aidata Eesti eestlastel tunnetada suure maailma hoovusi ja pajatada, milline tundub Eesti väljastpoolt: sellel on väärtus Eesti inimeste jaoks. Kunagine pagulasmeedia on vaba ajakirjanduse bastion, mille vundamendile tugineb mingis ulatuses ka moderniseeruv väliseesti kogukond - see kätkeb endas endiselt hoiakute ja suhtumise poolest seda “midagi erinevat”. Praegusel ajal, mil kümned tuhanded isikud otsivad elatist väljaspool Eestit ja ka neil oleks vaja "oma meediat", oleks vale lasta kõngeda sellel, mis on pidanud vastu rohkem kui pool sajandit, rõhutas Estam.

Leian, et sama oluline on kajastada asukohariikide uuenenud eesti kogukonna uudiseid, ettevõtmisi, informeerida eelseisvatest kultuuri (ja teistest) üritustest, teiste riikide väliseestlaste tegemistest, tähtsatest sündmustest Eestis... Täita samu ülesandeid, mida Välis-Eesti ajakirjandus täitis okupatsiooniaastatel. Olla infoallikas, sidemees, kultuuri, rahvuslike aadete ja identiteedikandja.

Ühendada eestlasi välismaal ja aktiviseerida neid tarbima rahvuslikku kultuuri mitte ainult passiivselt läbi interneti või meedia, vaid osalema selles isiklikult ja otse. Olgu selleks siis laulukoor, näitering, Eesti Majas toimuv Eesti Vabariigi aastapäeva aktus või suhtlemine teiste eestlastega. Kodu-Eesti meedia seda rolli täita ei suuda.

Riigi kohustus vältida eestluse hääbumist

Täna, kui kunagistele pagulastele ja nende järeltulijatele on lisandunud veelgi suurem majanduspagulaste hulk, kes seisavad silmitsi rahvusliku identiteedi säilimise probleemidega, on Eesti riigi kohustus vältida eestluse hääbumist nii kodu kui ka välismaal. Kuulutab ju meie põhiseaduski, et Eesti riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Üheks meetmeks on võtta endale vastutus eestikeelse meedia säilimise eest mujal maailmas.

Olukorras kus Eestis pole isamaalisele kasvatusele 20 aastat rõhku pandud ning kõiki eestlasi konkreetselt ja üheselt konsolideeriv tegur või ühtne vaenlasekujund (nagu oli seda näiteks okupatsioonivõim) puudub, omavad väliseesti ajakirjanduse edasikestmine ja selle edastatavad väärtused olulist tähendust. Eestlaste ühendamine ja identiteedi säilitamine uutes tingimustes võiks anda väliseesti ajakirjandusele uue elu.

Kanal, mille kaudu toetatakse eesti keele ja kultuuri säilitamist väljaspool Eestit on Rahvuskaaslaste programm. On positiivne, et Rahvuskaaslaste programmi kaudu on toetatud ka mitmeid väliseesti ajalehti, kuid ilmselgelt ei piisa sellest kõigi nende probleemide lahendamiseks. Eesti riigi panust eestikeelse meedia säilimiseks välismaal tuleb tõsta ning see tuleb fikseerida läbi spetsiaalse seaduse ka riigieelarves.

Milline ja millises vormis peaks see meedia olema (paber või võrguväljaanne), kuidas tagada parim kvaliteet, kuidas leida üles iga eestlane ja perekond, kes siit on lahkunud, kuidas tagada info jõudmine nendeni, kui suur on vajalik riigipoolne dotatsioon - kõik need on tehnilised küsimused, millel ma siinkohal ei peatu. Võtmeküsimuseks on, kas võimulolijad on valmis tegema kõik, et tagada eestluse säilimine nii kodu- kui välismaal?

Avaldatud Delfis 25.04.2012 
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-riik-peaks-toetama-valiseesti-ajakirjandust.d?id=64307763

http://www.reporter.ee/2012/03/28/saue-linnas-toimus-voimupoore/



http://www.tallinnapostimees.ee/789198/irl-toukas-sauel-reformierakonna-voimult/#.T3LilRt5qHM.facebook



https://www.facebook.com/notes/saue-linn/saue-linnas-loodi-uus-koalitsioon/419750004718835

Kui 90ndatel elektrikütte valisin, maksis kilovatt vähem kui pool eurosenti - hind sisaldas tootmiskulusid ja võrgutasusid. Amprimaksu, taastuvenergiatasu ega aktsiisi polnud. Pärast taasiseseisvumist propageeris riik elektrikütet kui puhast, loodustsäästvat ja odavat. Tasapisi arved aga kasvasid ja ületasid varsti mõistliku taseme. Pean silmas hinna ja riigi keskmise sissetuleku suhet, mis määrab, kas teenus on odav või kallis.

Juba enne, kuid eriti peale katset erastada Eesti Energia kahtlase taustaga ja pankrotti minevale firmale, asus valitsus EE-st hiigeldividende välja võtma ja elektrienergia hinda kergitama, põhjendades seda kulude ja investeeringutega kasvuga. Tõestamaks meil tarbitava elektri odavust, kõrvutati ja kõrvutavad võimulolijad seda rikaste maade hindadega, mainimata tohutut vahet elatustasemetes.

Kulutused ja investeeringud on loomulikult vajalikud, et elektrijaamu ja ülekandevõrke remontida ja ajakohastada. Kuid avalikkuses on kriitikat tekitanud kulutuste põhjendatus (liigkallid tehnilised lahendused, juhtkonna hüperpalgad jne) ning see, et investeeringud kaetakse hinnatõusu ja laenude, mitte ettevõtte kasumi arvelt.

Ansip võtab kasumit

Kasumi väljavõtmine on suurenenud eriti Ansipi valitsemisperioodil. Elektri hinnale on lisatud ampritasud, aktsiis, taastuvenergia tasu jne. Energiahinna tõus põhjustab hindade tõusu kõigis teistes valdkondades, vähendab sisetarbimist ja süvendab majanduskriisi. Soodne energia oli Eesti konkurentsieeliseks, üheks põhjuseks luua siin tootmist ja töökohti. Enam mitte. Vastutustundetu energiapoliitika lämmatab Eesti majanduspotentsiaali.

EE ja võrgufirma Elering saavad ülikasumeid kuid hinnad muudkui tõusevad. 2011.aasta kolmandas kvartalis oli EE puhaskasum 38 miljonit eurot ehk 163% enam kui mullu, aasta puhaskasum oli 149 miljonit eurot. Ikka vähe! Uuest aastast tõsteti hinda. Varsti tõuseb Eleringi ülekandetasu. Taastuvenergia tasu kasvab tänavu tervelt 60%, põhjuseks tuulest ja biomassist saadud energia tootmise kasv. Koos kasumiga kasvavad ka valitsuse võetavad dividendid, lisaks kümmekond miljonit tulumaksu. Kogu selle peo peab kinni maksma tarbija.

Valitsus teeb aga näo, justkui neil ei oleks hinnatõusus mingit osa ja EE tegutseks omapäi. Ansip vandus enne viimaseid valimisi valet, et tema peaministriks oleku ajal elektri hind ei tõuse ning kuulutas järjekordse EE hinnatõstmissoovi nahaalsuseks ja lauslolluseks. Hind aga tõuseb peatumatult, justkui riigikogulase palk, moodustades eesti perede drastiliselt vähenenud eelarvetest üha suurema osa. Kuid valitsust see ei huvita. Üleskutsed elektrihinna alandamisele on kõlanud kurtidele kõrvadele.

EL määrab, et elektriturg peab olema vaba 2013. aastast. Idee oli tekitada konkurents energiatarnimises ja hinna odavnemine. Meile tähendab see elektrisüsteemi ühendamist põhjamaadega ja hoopiski kõrgemate hindade kehtestamist. Tegelikkuses on turu täielik avamine tehniliselt võimatu - olemasolevate merekaablite läbilaskevõime seda ei võimalda. Sellele vaatamata tõstetakse elektri hinda ca 50%. Hinda tõstab ka ELi nõue osta järgmisest aastast CO2 kvoote.

Mida siis teha?

Mitte keegi pole suutnud ega üritanudki selgitada, miks peab Eesti kodanik maksma Eestis toodetud odava elektri eest rahvusvahelise turu kallist hinda? Kuna valitsus on Brüsselile lubanud? Ka rahvale on nii mõndagi lubatud. Ja pea kõiki lubadusi murtud. Eesti huvid ja oma inimeste hea käekäik peaks valitsusele siiski primaarne olema.

Hinnatõusu leevendamiseks, inimeste elatustaseme ja riigi konkurentsieelise säilitamiseks tuleb langetada elektri hinda. Kuidas?

1. Lükata edasi Eesti seisukohalt mõttetu energiaturu avamine. Vabaturuga ühinemiseks ja hindade tõstmiseks puudub vajadus. Dividendide suurendamise soov ja Brüsseli käsk ei saa olla rahva elatustaseme halvendamise põhjuseks. Vaba konkurentsi tingimustel peab EE-l olema õigus müüa elektrit mõistliku hinnaga, vastasel juhul pole tegemist vaba konkurentsi vaid käsumajandusega.

2. Vähendada taastuvenergia tasusid ja peatada selle täiendav kasutuselevõtt. Konkurentsiameti sõnul tuleks ülikasumlikult töötavatele taastuvenergia tootjatele makstavat toetust vähendada 75%. Isegi rohelisel energial peab olema mingi mõistlikkuse piir.

3. Mitte hoolida EL vastuseisust investeeringutele Narva Elektrijaamadesse ja keelduda maksmast CO2 emissiooni eest nagu USA, Hiina, Kanada, Venemaa jne. Põlevkivist toodetav elekter ja põlevkiviõli on Eesti energeetilise julgeoleku garant. Euroopa Komisjoni reeglite pimeda järgimisega ei tohi kahjustada Eesti majandust, konkurentsivõimet ja heaolu.

4. Vähendada elektrienergia ülekandetasusid, aktsiisi ja viia käibemaks tagasi 18%-le.

5. Loobuda selliste liigkeeruliste ja -kallite tehniliste lahenduste rakendamisest, mis toovad kasu vaid nende tarnijatele.

6. Peatada dividendide võtmine ja teha investeeringud kasumi arvelt. Saamatajäävate summade kompenseerimiseks võiks riik maksustada hoopis välisettevõtete poolt maksuvabalt riigist väljaviidava kasumi.

Tänapäeval pole elekter juba ammu enam luksuskaup ja Eesti pole mitte ELi viie rikkama seas, vaid eurotsooni vaeseim riik. Järjekordne hinnatõus ajal, mil eestlaste mediaannetopalk on vaid 410.- ja miinimumpalk 290.- eurot kuus, tähendab viletsuse kasvu ja väljarände edasist hoogustumist, mis pikas perspektiivis viib eesti rahvuse ja ka riigi hääbumiseni.

Elektri, kui meie igapäevase elu ja eksistentsi vältimatu osa mõistliku kättesaadavuse tagamine kõikidele inimestele, sõltumata nende sissetulekutest ja ilma, et nende elujärg kannataks, kuulub tänapäeva mõistes juba inimõiguste kategooriasse. Täpselt nagu rahva elukvaliteedi tahtlik halvendamine kuulub Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi järgi genotsiidi mõiste sisse. Pole mõtet arutleda abstraktsete lahenduste üle, elektri hind on konkreetne asi ja seda on võimalik alandada kohe.


Avaldatud Delfis, 22.03.2012
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-elekter-pole-luksuskaup-vaid-inimoigus.d?id=64114727