Eesti Rahvuslik Liikumine (ERL) teeb EV valitsusele ja Tallinna linnale ettepaneku kujundada Maarjamäe memoriaal ümber kommunismiohvrite mälestusmemoriaaliks.
Ei ole ilmselt kedagi, kes ei teaks tasapisi lagunevat Maarjamäe memoriaali Pirita tee ääras. Kuid vaid üksikud mäletavad, et see püstitati nõukogude võimu poolt algselt „neile, kes võitlesid Eesti vabaduse eest“, ehk kommunistlikele vallutajatele.
Memoriaali keskne objekt on elegantne 35 meetri kõrgune obelisk, mille autorid on arhitekt Mart Port ja skulptor Lembit Tolli. Keskel on tseremooniaväljak ja tribüünid, mille kujundasid arhitektid Allan Murdmaa, Peep Jänes, Rein Kersten, Henno Sepmann, kunstnik J. Palm ja insener Vello Hüdsi. Autoritel õnnestus mälestusmärgi juures vältida pea täielikult traditsioonilist nõukogulikku paatoslikkust ja sümboolikat.
Peale taasiseseisvumist, mil mõned tahvlid eemaldati, ei meenuta enam miski mälestusmärgi päritolu. Seda enam, et memoriaal jäi pooleli ning selle teist etappi ei hakatudki ehitama. Memoriaali ei võetud püsivale kasutusele ja seetõttu puuduvad sellel seosed kommunistliku propaganda ja ideoloogiaga. Möödasõitjatele seostub ta pigem maastikuarhidektuurilise objekti ja Pirita tee kujunduselemendina.
Tegelikkuses on kompleks püstitatud saksa sõdurite haudadele, lisaks on sinna maetud ka 1941. aasta juulis maha lastud eesti lendurid, metsavennad ning Erna rühma sõdurid. Sinna ei ole maetud mitte ühegi „vabastajat“. Sisuliselt kannab memoriaal seetõttu hoopiski teist sõnumit – ta on kui mälestusmärk bolševismi ja kommunismi läbi kannatanutele ja selle vastu võidelnuile. Nüüd on allesjäänud osa sõjaväekalmistust korrastatud - iga aasta 8. mail tähistatakse seal pidulikult II Maailmasõja lõppu.
„On häbiväärne, et Eestis puudub tänaseni kommunismiohvrite mälestusmärk. Puudub keskne koht, kus meil oleks võimalik mälestada repressioonide läbi kannatanuid ja neis hukkunuid. Puudub koht, kuhu viia lilli ja süüdata küünal oma arreteeritud, küüditatud, maha lastud või teadmata kadunud perekonnaliikmete ja rahvuskaaslaste mälestamiseks,“ ütles ERL juhatuse liige Henn Põlluaas. „Kahju, kui hästi kujundatud ja teostatud kompleks armutult hävib. Teeme selle parem korda ja kujundame memoriaali ümber enda soovide ja vajaduse kohaselt. Maarjamäe memoriaal on sobivaim koht kommunismiohvrite mälestamiseks,“ leiab Põlluaas.
ERL pöördub kõigi asjasthuvitatud osapoolte, sh ajakirjanduse poole üleskutsega toetada ideed kujundada Maarjamäe memoriaal kommunismiohvrite mälestusmemoriaaliks. Meie ülesanne on teha kõik, et sellised koledused enam ei korduks. „Me oleme selle võlgu oma eelkäijatele, see on meie aukohus,“ kinnitas Henn Põlluaas.
ERL Pressitoimkond
Ei ole ilmselt kedagi, kes ei teaks tasapisi lagunevat Maarjamäe memoriaali Pirita tee ääras. Kuid vaid üksikud mäletavad, et see püstitati nõukogude võimu poolt algselt „neile, kes võitlesid Eesti vabaduse eest“, ehk kommunistlikele vallutajatele.
Memoriaali keskne objekt on elegantne 35 meetri kõrgune obelisk, mille autorid on arhitekt Mart Port ja skulptor Lembit Tolli. Keskel on tseremooniaväljak ja tribüünid, mille kujundasid arhitektid Allan Murdmaa, Peep Jänes, Rein Kersten, Henno Sepmann, kunstnik J. Palm ja insener Vello Hüdsi. Autoritel õnnestus mälestusmärgi juures vältida pea täielikult traditsioonilist nõukogulikku paatoslikkust ja sümboolikat.
Peale taasiseseisvumist, mil mõned tahvlid eemaldati, ei meenuta enam miski mälestusmärgi päritolu. Seda enam, et memoriaal jäi pooleli ning selle teist etappi ei hakatudki ehitama. Memoriaali ei võetud püsivale kasutusele ja seetõttu puuduvad sellel seosed kommunistliku propaganda ja ideoloogiaga. Möödasõitjatele seostub ta pigem maastikuarhidektuurilise objekti ja Pirita tee kujunduselemendina.
Tegelikkuses on kompleks püstitatud saksa sõdurite haudadele, lisaks on sinna maetud ka 1941. aasta juulis maha lastud eesti lendurid, metsavennad ning Erna rühma sõdurid. Sinna ei ole maetud mitte ühegi „vabastajat“. Sisuliselt kannab memoriaal seetõttu hoopiski teist sõnumit – ta on kui mälestusmärk bolševismi ja kommunismi läbi kannatanutele ja selle vastu võidelnuile. Nüüd on allesjäänud osa sõjaväekalmistust korrastatud - iga aasta 8. mail tähistatakse seal pidulikult II Maailmasõja lõppu.
„On häbiväärne, et Eestis puudub tänaseni kommunismiohvrite mälestusmärk. Puudub keskne koht, kus meil oleks võimalik mälestada repressioonide läbi kannatanuid ja neis hukkunuid. Puudub koht, kuhu viia lilli ja süüdata küünal oma arreteeritud, küüditatud, maha lastud või teadmata kadunud perekonnaliikmete ja rahvuskaaslaste mälestamiseks,“ ütles ERL juhatuse liige Henn Põlluaas. „Kahju, kui hästi kujundatud ja teostatud kompleks armutult hävib. Teeme selle parem korda ja kujundame memoriaali ümber enda soovide ja vajaduse kohaselt. Maarjamäe memoriaal on sobivaim koht kommunismiohvrite mälestamiseks,“ leiab Põlluaas.
ERL pöördub kõigi asjasthuvitatud osapoolte, sh ajakirjanduse poole üleskutsega toetada ideed kujundada Maarjamäe memoriaal kommunismiohvrite mälestusmemoriaaliks. Meie ülesanne on teha kõik, et sellised koledused enam ei korduks. „Me oleme selle võlgu oma eelkäijatele, see on meie aukohus,“ kinnitas Henn Põlluaas.
ERL Pressitoimkond
- teisipäev, juuni 14, 2011
- 0 Comments
