- reede, detsember 23, 2011
- 1 Comments
Nagu on selgunud, tuvastas Politsei ja
piirivalveamet juba kevadel massiliselt elamislubade väärkasutusi ning teavitas
sellest 26. mail ka siseministeeriumi, mil siseministriks oli elamislubadeskeemitajate
Nikolai Stelmachi ja Indrek Raudse erakonnakaaslane Ken-Marti Vaher.
Luubi alla võeti firmade juhtkondades töötamiseks
taotletud elamisload, kuna just nende vastu oli huvi suurenenud
plahvatuslikult. Siseministeeriumi analüüsist ilmnes, et nimetatud elamisloa liiki
kasutati ära Eestis ja Schengeni alal viibimise õiguse saamiseks. Selgus, et
paljudel juhtudel oli äriühing loodud üksnes selleks, et saada välismaalastele
elamisloa taotlemiseks alus. Kõigi nende taotluste osas tehakse nüüd järelkontrolli
ning kuutekümmet viite on asutud kehtetuks tunnistama.
Minister Vaher on tunnistanud, et teadis
elamislubadega seonduvast probleemist juba ajast, mil ta asus ametisse. Sellest
hoolimata suurendas ta oma erakonnakaaslase, majandusminister Juhan Partsi
ettepanekul tänavust elamislubade kvooti 336 võrra, põhjendades seda taotluste
arvu plahvatusliku kasvuga. Selle asemel, et tulekahju kustutada, valas Vaher tulle
bensiini juurde.
Mõlemad väidavad, et ei teadnud oma sõprade ja
erakonnakaaslaste ärist midagi. Raudne ja Stelmach ei olevat midagi valesti
teinud ja seoses ettevõtlusega antud elamislubades pole midagi kahtlast. Majandusminister
Partsi teadmatuse seab kahtluse alla Raudse ja Stelmachi lubamine
majandusministeeriumi ümarlauda, kus arutati just nimelt välismaalaste Eestisse
tulemise lihtsustamist. Ametlikult ei olnud kummalgi sinna mingit asja. Kui aga
siseminister Vaher enda väitel ärist ei teadnud, siis teadis ta suurepäraselt,
et midagi on nende taotlemise ja jagamisega vägagi viltu ning see oleks pidanud
teda valvsaks tegema, mitte panema Partsi palvel kvoote suurendama. Mõlema
käitumine paneb ministrite sinisilmse süütuse kahtluse alla.
Eelpooltoodust saab teha ainult ühe järelduse -
Eesti Vabariigi siseminister ja majandusminister on kas äärmiselt
vastutustundetud või midagi palju hullemat. Mõlemal juhul kujutab nende
jätkamine oma ametis ohtu Eesti julgeolekule. Ainuüksi see, et ministrid enda
sõnul ei teadvat, mis nende haldusalal toimub peaks olema piisavaks põhjuseks tagasiastumisele.
Asi pole ainult
selles, et paarsada vene ärimeest said elamisloa, vaid selles, et tegemist on ju
pettuse ja korruptsiooniga, ametiseisundi kuritarvitamisega, teadlikult valeandmete
esitamisega ja seda tegid valitsuserakondade poliitikud. Tegemist on
fiktiivsete investeeringute ja elukohtadega, pankrotimeistrite, tagaotsitavate kurjategijatega
ja suurima tõenäolisusega ka tegelastega Vene välisluurest, kes kõiki selliseid
olukordi alati ja oskuslikult enda huvides ära kasutab.
Pole välistatud,
et omades kompromiteerivat infot poliitikute elamislubadega äritsemise kohta,
püüti nende läbi ka valitsuse tegevust ja otsuseid mõjutada. Seda enam, et teadlikult
või teadmata lõid mahhinatsioonideks soodsat pinnast ka eelpoolnimetatud
valitsuse liikmed. KAPO aastaraamatu andmetel kasvab FSB aktiivsus
aasta-aastalt ning kõikvõimalikud katsed poliitikuid, ärimehi jne enda
kontrolli alla saada on pigem reegel kui erand. Seda enam, et elamislubade äri
ja kvoodi suurendamisega kaasnes paralleelselt katse seadustada piiriäärsete ja
riigikaitseliselt tundlike maade müümist välismaalastele. Kas siin ei ole tegemist
poliitilise mõjuvõimu kuritarvitamisega? Miks KAPO antud juhtumi puhul vaikib?
Elamislubade ja
ID-kaartide vormistamise skandaal
on kahtlemata suureks löögiks IRL-ile, kes on püüdnud näidata ennast isamaalise
erakonnana kes seisab rahvuslik-konservatiivse maailmavaate, ausa poliitika ja
ideaalide eest. Paraku on selline imago juba aastaid pelgalt mask. IRL-i
volikogus toimunud käte ja omade puhtakspesemine, ignorantsus ning distantseerumine probleemist tõi esile IRL-i
tegeliku palge, millel pole midagi ühist eelpooldeklareeritud väärtustega. IRL-i
peasekretär Priit Sibul ütles keerutamata, et tema ei näe elamislubade äris
midagi, mis käiks erakonna ideoloogiaga risti vastupidi.
Nikolai Stelmach
ja Indrek Raudne on vähemalt oma kohtadelt riigikogus, Tallinna linnavolikogus ja
ka erakonnast lahkunud. Kolmas tegelane, riigikogu liige Siim Kabrits, kes müüs
maad elamislubadevabrikust ID-kaarte saanud vene ärimeestele, jätkab muinasjutuvestmist,
justkui temal poleks aimugi olnud, et talle kuuluvasse korterisse oli
registreeritud üle saja kahtlase taustaga vene firmat, kes sealt siis oma
fiktiivseid ärisid ajasid. Samas paljastas aga „Pealtnägija“, et Kabrits teadis
hästi firmade hulgi registreerimisest enda kaasomandis olevale aadressile, vene
ärimeeste maale toomisest ja elamislubadest. Kuid nagu Vaher ja Parts, on ka
tema keeldunud mingitki poliitilist vastutust võtmast.
Huvitav, kus
olid nende ametnike silmad, kes kõnealused firmad registreerisid, enne kui asi
hulluks läks ja järelkontrolli teostama hakati? Kas tõesti pidasid nad
normaalseks ja igapäevaseks üle saja vene kodanikule kuuluva välisfirma
tegutsemist ühes ainsas vanalinna korteris? Kui suur oli see ring, kes IRL-i
skeemimeistrite ärist kasu lõikas? Lihtametnikust ministrini?
Kuid probleem on
märksa laiem. See on terve valitsuse, mitte ainult IRL-i usaldusväärsuse ja
üksikute isikute käitumise küsimus. Sisserände piirarvu ei suurendanud
siseminister Vaher üksi, vaid seda tehti valitsuse korraldusega. Seeläbi on
skandaaliga seotud terve IRL-i ja Reformierakonna koalitsioon, nende ministrid
ja eeskätt peaminister Andrus Ansip, kes vastutab otseselt enda valitsuse
ministrite tegevuse eest. Eriti, kui see õõnestab Eesti julgeolekut ja
rahvusvahelist mainet.
Peaminister
mängib aga jaanalinnumängu, peites pea liiva sisse ja teeseldes, justkui
probleemi polekski või justkui see riiki, valitsust ega teda ennast ei
puudutakski. Täna oleme kuulnud Ansipi suust vaid seda, et eeldatavasti
kõnnivad Vaher ja Parts õigel teel. Kas luues tingimusi Eesti julgeoleku
kahjustamiseks, silmi kinni pigistades ja vastutust vältides?
Samas
sahistatakse, et põhjus, miks Parts ja Vaher ikka veel oma kohtadel on, peitub peaministris,
kes seeläbi oma koalitsioonipartnereid survestada saab. Olgu sellega kuidas on,
kuid on selge, et järgides euroopalikke tavasid, peab lisaks ministritele Vaherile
ja Partsile tagasi astuma ka peaminister Ansip. See tähendab aga terve
valitsuse väljavahetamist.
Kui suvel
pühaliku presidendivande andnud Toomas Hendrik Ilves on oma kohustuste kõrgusel
ja tahab käituda ausalt ja riigimehelikult, siis ei saa ta jätta peaministrile
vastavat ettepanekut tegemata.
Avaldatud: Delfi
20.12.2011 (lühendatult)
Blogis on artikkel täispikkuses.
Blogis on artikkel täispikkuses.
- teisipäev, detsember 20, 2011
- 1 Comments
Euroopa Liitu tüüritakse süveneva eurokriisi varjus üha
kiirenevas tempos liitriigi poole, kuigi võimupoliitikud on aastaid
kinnitanud, et EL liitriigiks ei muutu. Poliitikud räägivad suurema
kontrolli vajadusest liikmesriikide üle ja Lissaboni leppe muutmise
kavatsustest justkui millestki kokkulepitust ja möödapääsmatust.
See, mille eest euroskeptikud hoiatasid ja mis võimulolijate poolt paranoiaks tembeldati, on tõeks saamas.
Samas pole sellisteks liikmesriikide suveräänsust likvideerivateks sammudeks mitte ühegi Euroopa riigi juhil oma rahva volitusi. Erandiks pole siin ka Eesti valitsus ja võimuerakonnad, kellele rahva eiramist, valesid ja lubaduste rikkumist on viimasel ajal isegi peavoolumeedia ette heitnud.
Kahjuks on etteheited kõlanud kurtidele kõrvadele. Valitsus pole
ühtegi sammu sisulise demokraatia ega usalduse taastamise poole teinud.
Demokraatlik Eesti kõlab ilusa, kuid kahjuks üsnagi sisutu fraasina.
Kaitskem demokraatiat tema enda eest?
Selles mõttes ei tulnud üllatusena ka Ansipi valitsuse rahandusministri Ligi avaldus, kes ELi fiskaaluniooni loomise plaane toetades kuulutas, et tema suure demokraadina tahaks demokraatiat demokraatia enda eest kaitsta, ja rõhutas, et demokraatia vajab kontrolli. Tegemist on üsnagi kummastava avaldusega ühe suveräänse riigi rahandusministri suust, kes peaks oma riigi rahanduse ja maksupoliitika sõltumatuse eest hea seisma, mitte aga selle asemel tervitama kasvavat välist kontrolli ja üha jõulisemat sekkumist liikmesriikide suveräänsusesse.
Ligi väitis veel, et “võlakriis on demokraatlike protsesside tulemus”. Mina varem ei teadnud, et laenu andmist või võtmist võiks demokraatlikuks protsessiks või selle tulemuseks nimetada, kuid Ligi on ennegi huvitavaid väljaütlemisi harrastanud. Neis sõnades paljastub aga avalduse sügavam mõte – kuna demokraatia põhjustas kriisi, siis järelikult on demokraatia paha. Seega on vaja midagi muud demokraatia asemele. Tarvis on kontrolli!
Minu väide, et mitte demokraatia või demokraatlikud protsessid pole süüdi sellistes kriisides, vaid see, et poliitikud ja valitsused ei aja asju targalt, ausalt, läbipaistvalt ja demokraatlikult, jääb vist hüüdja hääleks kõrbes. Toimub ju hoopis vastupidine protsess demokraatiale – võimu tsentraliseerimine ja usurpeerimine ladviku poolt. Nii Euroopa kui ka riikide tasandil.
Eesti riigi väliskontrollile allutamisel on hulk seitsmepenikoormasamme juba astutud ja Brüssel kontrollib niigi juba enamikku riigielu valdkondadest. Pole ju kellelegi saladus, et näiteks meie seadusandlusest pea 90% pärineb otse Brüsselist. Vaid mõnedes üksikutes olulistes küsimustes (mida jääb üha vähemaks) on Toompeal ehk ELi kohalikul omavalitsusel iseseisev otsustusõigus veel säilinud.
Loomulikult peab Eesti oma rahanduse korras hoidma, nüüd aga hakkavad meie rahakoti üle otsustama võõrad ja igatahes mitte Euroopa rahvaste vabatahtlikult loodava konföderatsiooni ametnikud.
Võib ette kujutada kasvavat bürokraatidearmeed ja kümneid tuhandeid
kõrgepalgalisi ametnikke, keda Brüsselisse juurde värvatakse, et
euroriikide eelarveid ja rahandust kontrollida. Lisaks tuleb kohtadele
saata ka terve hulk emissare, kes valvavad valitsusi, et need oma rahva
demokraatlikele nõudmistele järele ei annaks. Eestis sellega muidugi
probleeme ei teki.
Samuti tuleb vastu võtta karmid sanktsioonid ja karistused, mis rakenduvad kohe, kui kõrvalekaldeid avastatakse, muidu süsteem ju ei toimi. Demokraatia vajab kontrolli, kontroll omakorda karmi kätt. Kes kontrollib aga kontrollijate kontrollijaid? Igatahes mitte meie.
Meie idanaabri juures on asi juba kenasti lahendatud ja paika pandud. Võimuvertikaali pidi ja vastuvaidlematu tõdemusega, et isegi riigiduuma pole koht diskussioonideks. Kehtestatud korda nimetatakse "juhitud demokraatiaks".
Kummitemplina käituvas Eesti riigikogus võib diskussioone küll pidada, kuid seegi pole ammu enam koht, kus riigiasju sisuliselt arutataks või otsustataks. Samamoodi vaid jututoa staatuses on Euroopa Parlament, kuhu meie saame esindajaid valida. Otsused tehakse ja käsuliin algab kõrgemalt poolt.
Kas tõesti ülistame jälle väliskontrolli ja käsumajandust, millest me eelmises liidus vabaks tahtsime saada? Kas neist aspektidest vaadates on suurt vahet Ansipi valitsuse poolt toetataval "kontrollitud demokraatial", Putini "juhitud demokraatial" ja ajaloo prügikastist piiluval "sotsialistlikul demokraatial"? Muidugi, NSV Liidul ja Euroopa Liidul on suur ja olemuslik vahe, ent sarnane on see, et rahva, kui kõrgeima võimu arvamust ei vaevuta ühtemoodi üleolevalt ja kõiketeadvalt küsima. Ja seetõttu on meile liitu kuulumise tagajärg pikas perspektiivis sarnane – nii riigi, rahvuse, keele kui ka kultuuri hääbumine.
Kes hakkab otsustama?
Niisiis, kes saab selleks messiaks, kes hakkab üle rahvaste peade otsuseid tegema? Euroopa Nõukogu ja president, keda rahvad pole valinud? Või hakkavad suurriigid, sakslased ja prantslased oma äranägemise ja huvide põhjal määrama erineva kultuuri ja tasemega riikide eelarvetes kajastatud vajaduste otstarbekust? Või antakse eestlastele võimalus otsustada, mis näiteks itaallastele eluks vajalik on? Seda viimast vaevalt juhtub.
Härrad valitsusest ja riigikogust, kuulutage parem ausalt, kohe ja
ametlikult Eesti suveräänsus kehtetuks, seda vähem on vaja ju
demokraatiast hämada! Vähemalt aususe aspektist on tervitatav, et
demokraatiast taganemine tipp-poliitikute huulil juba lauseks hakkab
vormuma. Teame vähemalt, mida oodata on. Kontrollitud demokraatias rahva
arvamust ju ei küsita. Isegi näiliselt mitte.
Avaldatud: Õhtuleht, 10. detsember 2011
http://www.ohtuleht.ee/455565
See, mille eest euroskeptikud hoiatasid ja mis võimulolijate poolt paranoiaks tembeldati, on tõeks saamas.
Samas pole sellisteks liikmesriikide suveräänsust likvideerivateks sammudeks mitte ühegi Euroopa riigi juhil oma rahva volitusi. Erandiks pole siin ka Eesti valitsus ja võimuerakonnad, kellele rahva eiramist, valesid ja lubaduste rikkumist on viimasel ajal isegi peavoolumeedia ette heitnud.
Kaitskem demokraatiat tema enda eest?
Selles mõttes ei tulnud üllatusena ka Ansipi valitsuse rahandusministri Ligi avaldus, kes ELi fiskaaluniooni loomise plaane toetades kuulutas, et tema suure demokraadina tahaks demokraatiat demokraatia enda eest kaitsta, ja rõhutas, et demokraatia vajab kontrolli. Tegemist on üsnagi kummastava avaldusega ühe suveräänse riigi rahandusministri suust, kes peaks oma riigi rahanduse ja maksupoliitika sõltumatuse eest hea seisma, mitte aga selle asemel tervitama kasvavat välist kontrolli ja üha jõulisemat sekkumist liikmesriikide suveräänsusesse.
Ligi väitis veel, et “võlakriis on demokraatlike protsesside tulemus”. Mina varem ei teadnud, et laenu andmist või võtmist võiks demokraatlikuks protsessiks või selle tulemuseks nimetada, kuid Ligi on ennegi huvitavaid väljaütlemisi harrastanud. Neis sõnades paljastub aga avalduse sügavam mõte – kuna demokraatia põhjustas kriisi, siis järelikult on demokraatia paha. Seega on vaja midagi muud demokraatia asemele. Tarvis on kontrolli!
Minu väide, et mitte demokraatia või demokraatlikud protsessid pole süüdi sellistes kriisides, vaid see, et poliitikud ja valitsused ei aja asju targalt, ausalt, läbipaistvalt ja demokraatlikult, jääb vist hüüdja hääleks kõrbes. Toimub ju hoopis vastupidine protsess demokraatiale – võimu tsentraliseerimine ja usurpeerimine ladviku poolt. Nii Euroopa kui ka riikide tasandil.
Eesti riigi väliskontrollile allutamisel on hulk seitsmepenikoormasamme juba astutud ja Brüssel kontrollib niigi juba enamikku riigielu valdkondadest. Pole ju kellelegi saladus, et näiteks meie seadusandlusest pea 90% pärineb otse Brüsselist. Vaid mõnedes üksikutes olulistes küsimustes (mida jääb üha vähemaks) on Toompeal ehk ELi kohalikul omavalitsusel iseseisev otsustusõigus veel säilinud.
Loomulikult peab Eesti oma rahanduse korras hoidma, nüüd aga hakkavad meie rahakoti üle otsustama võõrad ja igatahes mitte Euroopa rahvaste vabatahtlikult loodava konföderatsiooni ametnikud.
Samuti tuleb vastu võtta karmid sanktsioonid ja karistused, mis rakenduvad kohe, kui kõrvalekaldeid avastatakse, muidu süsteem ju ei toimi. Demokraatia vajab kontrolli, kontroll omakorda karmi kätt. Kes kontrollib aga kontrollijate kontrollijaid? Igatahes mitte meie.
Meie idanaabri juures on asi juba kenasti lahendatud ja paika pandud. Võimuvertikaali pidi ja vastuvaidlematu tõdemusega, et isegi riigiduuma pole koht diskussioonideks. Kehtestatud korda nimetatakse "juhitud demokraatiaks".
Kummitemplina käituvas Eesti riigikogus võib diskussioone küll pidada, kuid seegi pole ammu enam koht, kus riigiasju sisuliselt arutataks või otsustataks. Samamoodi vaid jututoa staatuses on Euroopa Parlament, kuhu meie saame esindajaid valida. Otsused tehakse ja käsuliin algab kõrgemalt poolt.
Kas tõesti ülistame jälle väliskontrolli ja käsumajandust, millest me eelmises liidus vabaks tahtsime saada? Kas neist aspektidest vaadates on suurt vahet Ansipi valitsuse poolt toetataval "kontrollitud demokraatial", Putini "juhitud demokraatial" ja ajaloo prügikastist piiluval "sotsialistlikul demokraatial"? Muidugi, NSV Liidul ja Euroopa Liidul on suur ja olemuslik vahe, ent sarnane on see, et rahva, kui kõrgeima võimu arvamust ei vaevuta ühtemoodi üleolevalt ja kõiketeadvalt küsima. Ja seetõttu on meile liitu kuulumise tagajärg pikas perspektiivis sarnane – nii riigi, rahvuse, keele kui ka kultuuri hääbumine.
Kes hakkab otsustama?
Niisiis, kes saab selleks messiaks, kes hakkab üle rahvaste peade otsuseid tegema? Euroopa Nõukogu ja president, keda rahvad pole valinud? Või hakkavad suurriigid, sakslased ja prantslased oma äranägemise ja huvide põhjal määrama erineva kultuuri ja tasemega riikide eelarvetes kajastatud vajaduste otstarbekust? Või antakse eestlastele võimalus otsustada, mis näiteks itaallastele eluks vajalik on? Seda viimast vaevalt juhtub.
Avaldatud: Õhtuleht, 10. detsember 2011
http://www.ohtuleht.ee/455565
- laupäev, detsember 10, 2011
- 0 Comments