25-29.04. 2011, kl. 09-17.00 korraldatakse Toompea lossi ees nädalapikkune meeleavaldus Tartu Rahu piiride kaitseks ja nõudmaks 2005. aastal sõlmitud Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimisseaduse denonsseerimist ning moratooriumi seadmist loovutuslikele piiriläbirääkimistele. Venemaa on oma allkirja lepingult juba tagasi võtnud – tehkem seda ka meie.

Ürituse eestvedaja hr. Osvald Sasko Tartumaalt kuulutab protestinädalaks välja näljastreigi, et pöörata avalikkuse tähelepanu 5,2% Eesti alade jätkuvale okupatsioonile ja annektsioonile Venemaa poolt ning mõista hukka Eesti riigijuhtide põhiseadusevastane ja argpükslik loovutustegevus piiriküsimuses.

Tuletame meelde, et EV Põhiseadus sätestab, et Eesti territoorium on ühtne ja jagamatu, Eesti-Vene riigipiir on määratud Tartu Rahulepinguga ning Eesti ei sõlmi välislepinguid, mis on Põhiseadusega vastuolus. Tartu rahuleping kehtib ja on kantud ÜRO kehtivate rahvusvaheliste lepingute registrisse. Petserimaa ja Narva jõe tagused alad kuuluvad rahvusvahelise õiguse põhjal Eestile.

„Nii valitsuse kui ka Riigikogu liikmed on andnud vande täita Põhiseadust ja olla truud Eesti riigile. Ootame neilt otsustavaid samme põhiseadusevastase olukorra likvideerimiseks. Esmalt piirilepingu denonsseerimist ka meie poolt ja seejärel okupeeritud ja annekteeritud Eesti alade tagastamisnõude esitamist Venemaale,“ kommenteeris Henn Põlluaas, TRPS esimees: "Ainuüksi sealsete alade maavarade (põlevkivi, kriit, asbest, keraamikasavi, klaasiliiv) koguväärtus ulatub kümnetesse triljonitesse kroonidesse."

Kõik inimesed on oodatud ja teretulnud osalema meeleavaldusega ükskõik mis päeval, ükskõik mis kellaajal. Võtke kaasa ka oma pere, sõbrad, tuttavad, loosungid ja Eesti lipud!

Näidakem uuele Riigikogule, et eestlased ei tagane Tartu Rahulepingust ja nõuame selle täitmist nii Eesti Vabariigilt kui Vene Föderatsioonilt. 18.05.2005 .a. ETV/Foorum küsitluse järgi pooldas 82,5% vastanutest Tartu Rahulepingujärgsete piiride taastamist. Anname uuele Riigikogule ja valitsusele võimaluse näidata, et nad arvestavad rahva tahte ja Eesti riigi huvidega!

Jõudsime Eesti taasiseseisvumist oodata 50 aastat, jõuame oodata ka Petserimaa ja Narva jõe taguste alade tagasisaamist. Eesti ei vaja uut äraandmist ega uut piirilepingut!

Üritust toetavad:

Tartu Rahu Põlistamise Selts (TRPS)
Eesti Rahvuslik Liikumine (ERL)

Põlissoomlased (Perussuomalaiset), komeedina Soome poliittaevasse tõusnud rahvuslik-konservatiivne erakond, tegi parlamendivalimistel suurepärase tulemuse. Kuigi teiste parteide ja vastaste propagandatuli, millega läks aktiivselt kaasa ka Eesti meedia, püüdis tituleerida neid äärmuslasteks, populistideks, ksenofoobideks, rassistideks jne, said põlissoomlased kolmanda tulemuse (39 kohta) peale Koonderakonda (44) ja Sotsiaaldemokraate (42). Tembeldamine ja äge kihutustöö vilja ei kandnud - Põlissoomlased olid ainus erakond, kes Eduskunnas kohti juurde sai. Ja võimsalt (+ 34). Neist 11 on naised. Sellega sai ümber lükatud ka väide, justkui ei hindaks põlisoomlased naisi. Timo Soini, Põlissoomlaste erakonna juht oli ka kõige enim hääli saanud kandidaat. Vaid umbes kolm tuhat häält jäi puudu, et ületada Koonderakonna tulemust.

Valimiste tulemused näitavad selgelt soomlaste tüdimust olemasolevatest erakondadest, stagnatsioonist ja senistest poliitilistest suundumustest. Valimised tõestasid rahuliku pinna all miilanud ootusi ja vajadust suurte ja põhimõtteliste muutuste järele terves ühiskonnas. Ühtaegu näitas see ka teatud tendentse ja suundumusi terve Euroopa maastaapides.

Eesti äsjatoimunud valimistega võrreldes on eriti hämmastav asjaolu, et sellist muutust ja rahvuslik-konservatiivsete ideede jõulist edasitõusu oleks tegelikult oodanud just nimelt Eestis, mitte rahulikus ja igavavõitu Soomes. Nn revolutsiooniline situatsioon ja vajadus muutuste järele oli selgelt hoomatav hoopis siin, mitte teisel poole Soome lahte. Ometi võitsid Eestis needsamad jõud, kelle juhtimisel oleme praegusesse majandus- ja demokraatia-, demograafia- ja suveräänsuskriisi sattunudki. Võib spekuleerida, kui suurt osa mängis siin e-hääletamise tulemus. Ei peeta seda ju turvaliseks ja võltsimiskindlaks kusagil väljaspool Eestit, ammugi mitte Soomes. See on tõsine mõttekoht... eriti seetõttu, et meie viimaste e-valimiste andmebaaside võltsimatust pole võimalik enam kontrollidagi - need hävitati väikeparteide ja üksikkandidaatide protestile vaatamata ära. Olgu sellega, kuidas on, kuid Soomes ei kavatseta e-valimisi sisse viia.

Mis aga ei hämmasta on EL poolt tulevad signaalid, kus on peale Soome valimistulemuste selgumist hoomatavad selged paanikamärgid stabiilsusfondi, EL ühtlustumise, immigrantide piiramatu sisserände, multikultuuristumise, liitriigistumise jne saatuse pärast. On need ju kõik asjad, mida euroskeptilised Põlissoomlased vastustavad. Selgelt on näha, et Brüsselile ei meeldi Timo Soini sõnad ja põlissoomlaste seisukoht, et soome lehma peab lüpsma Soomes ja ka piima jooma Soomes, mitte jagama seda laristavatele Euroopa heaoluriikidele ja pankadele. Põhjala ei saa lõpmatuseni lõunat üleval pidada.

Kuigi Põlissoomlasi süüdistatakse populismis ja sallimatuses, oleks raske ette kujutada, et EL käituks Soomega samamoodi nagu 2000. aastal Austriaga, kui Viinis tuli koalitsioonivalitsuse koosseisus võimule Jörg Haidleri juhitud paremrahvuslik Vabaduspartei ja Austriale määrati samal põhjusel poliitilised-diplomaatilised sanktsioonid ja boikott. Austria rahva tahtest sõideti teerulliga üle, sest EL juhtivtegelastele demokraatlike valimiste tulemus, paremrahvuslaste võit, lihtsalt ei meeldinud. Põhjenduseks toodi sulepeast välja imetud Austria "eemaldumine Euroopa väärtustest". Mõnedes ringkondades on sarnaselt püütud demoniseerida ka põlissoomlasi ja nende juhti Timo Soinit.

Survet ja sanktsioone Soomele oleks võinud karta ehk siis, kui valimistulemus oleks jäänud selliseks nagu oli peale poolte häälte lugemist. Sel hetkel olid Põlissoomlased erakondade seas esikohal. On ju EL keskvõimu positsioonid ja õigused tänaseks oluliselt tugevnenud ning surve rahvuslike aadete ja väärtuste hülgamisele on aastatega vaid kasvanud. Teisalt on aga kasvanud ka paljude liikmesriikide vastuseis multikultuuristumisele, mille tagajärjed on olnud just vastupidised soovitule. Meenutagem vaid Taani immigratsioonireeglite karmistamist ja Angela Merkeli tõdemust, et multikulti on kaputt. Samasisulisi avaldusi on teinud ka Austraalia endised peaministrid John Howard ja Kevin Rudd, Hispaania endine peaminister José Marķa Aznar, Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy ja Suurbritannia peaminister David Cameron.

Valitsust moodustada Põlissoomlased ei saa, kuid on selge, et tulevasse Soome valitsusse saab kuuluma mitmeid nende rahvuslik-konservatiivset maailmavaadet esindavaid kabinetiliikmeid. See ja suur osakaal parlamendis toob kahtlemata kaasa uute suundumuste ja ideede tuleku, või õigemini vanade heade ja läbiproovitud väärtuste naasmise Soome sise- ja välispoliitikasse ning otsustavama enda huvide eest seismise nii ida kui lääne suunal.

Loodetavasti avaldab Põlissoomlaste hiilgav valimistulemus positiivset mõju nii järjekindlalt võimu koondavale ja liikmesriikide suveräänsust vähendavale Euroopa Liidule, kui ka euroliidu oblastina käituva Eesti valitsusele ja Riigikogule. Meid on alati õhutatud võtma eeskuju põhjamaadest, eriti Soomest. Tehkem siis seda ja seadkem Lennart Meri poolt Eesti välispoliitika prioriteediks seatud umbmääraste, pahatihti põhjendamatute ja meid kahjustavate Euroopa "ühishuvide" ees esmasteks taas Eesti riigi ja rahva huvid. Kindlasti tõuseb Põlissoomlaste võidust sellisel kombel kasu ka Eestile.

Avaldatud Delfis 19.04.11 ilma viimase lauseta
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-polissoomlased-aitavad-kaitsta-eesti-huve.d?id=44337213&l=fplead

Sain meili, kus mul soovitati tänast Keskerakonna häälekandjat Kesknädalat vaadata. Üllatusena leidsin sealt EIP juhi Vello Leito sulest ilmunud minu kohta käiva artikli. Tegemist on sellesama märtsikuise üllitisega, mille ma korra oma blogis juba ka ära tõin. Ma ei oska enam midagi asjalikku oma varasemale jutule lisada, niivõrd jabur on kogu see asi.

Ütlen vaid seda, et ei ma suuda ära imestada Leito (kellega mul ei ole vähimatki pistmist ega kokkupuudet), kustumatut viha minu vastu, et ta ründab mind juba käsikäes Keskerakonnaga. Ju olen nii tähtis tegelane, et ka suurpartei, mille niidid ulatuvad Kremlisse välja, kõige võimsamad kahurid tuleb mürisema panna. Las terve maailm näeb, millist ohtu Henn Põlluaas endast kujutab!

Sellest sammust on aga näha, kes on Vello Leito tegelikud sõbrad, koostööpartnerid ja võitluskaaslased. See seletab ehk ka asjaolu, miks on EIP Leito juhtimisel sedavõrd marginaliseerunud ja alla käinud. Seega esitan intrigeeriva küsimuse - kas Iseseisvuspartei juht pole äkki Keskerakonna käepikendus ja mõjuagent?

Head EIP liikmed - kui kaua te lasete tal EIP-d naeruväärseks teha?


Link tema artiklile Kesknädalas:
Vello Leito: Henn Põlluaas - Eesti poliitilise (pordu)parnassi turvamees
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=16677

8. aprillil VVK-le edastatud pöördumine:

Lugupeetud valimiskomisjon, Teie poole pöörduvad Eesti Iseseisvuspartei, Eesti Kristlikud Demokraadid ja järgmised möödunud Riigikogu valimistel kandideerinud üksikkandidaadid - Veiko Rämmel, Aivar Koitla, Henn Põlluaas, Ingvar Tšižikov, Ragnar Nurmik, Kalle Hiob, Toomas Trapido, Siiri Sisask, Mart Helme, Martin Helme, Valdo Paddar, Taira Aasa palvega mitte kiirustada elektrooniliste häälte andmete hävitamisega!

Meieni jõudnud teabe kohaselt teatati Vabariigi Valimiskomisjoni poolt, et Teil on inimestele heameel teavitada, et tavapärane e-hääletamise andmete hävitamise protseduur leiab aset esmaspäeval, 11. aprillil 2011 algusega kell 11.30 Vabariigi Valimiskomisjonis (Toompea 1, Tallinn).

Seoses eeloleva teatega jääb meile arusaamatuks, miks nende andmete hävitamine Teile sellist heameelt peaks tegema, nagu meile saadetud kirjast aru võib saada? Meil on Teile seoses planeeritud andmete hävitamisega järgmine palve:

Seoses tõekspidamisega, et ausate asjade olemus seisneb nende ääretus lihtsuses ja läbipaistvuses, palume Teid tõestamaks rahvusvahelisele üldsusele, et Eestis 6. märtsil 2011 toimunud valimised olid ausad, mitte kiirustada elektrooniliste häälte andmete hävitamisega ja muuta need andmed läbipaistvateks täiendavatele välismaailma IT spetsialistidele. Seega palume me säilitada elektrooniliste häälte andmekandjad veel kuni üheks aastaks või arhiveerida need pikemaks ajaks tulevastele põlvedele Riigiarhiivis, et nende tulemustega saaksid tutvuda ka meie järeltulevd põlved ning paljud rahvusvahelised organisatsioonid ja riikide valitsusdelegatioonid, kellele meie riigi ja kodanike isikuandmed paraku mitte midagi ei ütle.

Loodame, et meie riik ei vali teed läbipaistmatusele, ei asu paaniliselt ja kiirustades elektroonilisi valimistulemusi hävitama ning avalikustab välisekspertidele meie tegelikud valimistulemused just sel määral, mille alusel oleks võimalik elektroooniliste häälte tegelikku hulka ja adressaate eksimatult ka tuvastada.

Raivo Orgussaar


Avaldatud: Äripäev 10.04.2011
http://www.ap3.ee/?PublicationId=fc0f960d-6b2e-4ef2-aaa9-180f8fbe2727

Alles see oli, kui tänu Wikileaks´i paljastusele saime teada, mida Toomas Hendrik Ilves Eesti kohta arvab – üks väike, vaene ja vilets riik, mille presidendiameti ta vaid armu pärast vastu võttis. Täna näikse president hoopis teisel seisukohal olevat. Uue Riigikogu ees kõneledes teatas Ilves, et Eesti olevat täiskasvanuks saanud. See toovat kaasa kohustuse panustada Euroopa stabiilsusmehhanismi, et toetada neid, kellel on Eestist kehvemini läinud.

Majanduskriis, inflatsioon, tööpuudus ja massiline majanduslik pagulus ei anna küll mingit alust väitele, justkui Eesti oleks täiskasvanud ja suurepäraselt hakkamasaav riik. Isegi kui hullem olevat juba möödas. Kas tõesti oleme Ilvese meelest sedavõrd heas seisukorras ja rikkamad kui Kreeka ja Iirimaa ning peatselt ka Portugal ja Hispaania, et panustada stabiilsusfondi 1,3 miljardit nende toetuseks? Ja see on tõenäoliselt alles algus.

Säärane irratsionaalne uskumus võimaldab teha mitmeid veidraid oletusi. Esiteks - valitsus varjab presidendi eest olulist teavet Eesti majanduslike näitajate kohta, või teevad seda presidendikantselei ja tema nõunikud. Kes ütleks talle tõtt? Teiseks - Ilves on oma eelkäija, president Lennart Meri kombel loobunud lugemast Eesti ajalehti. Või puudub presidendil internet ja elementaarsed arvutikasutamise oskused?

Ilmselgelt on kõik eelpooltoodud oletused väärad. Küllap on president suurepäraselt kursis Eesti majanduse tegeliku olukorraga ja oskab võrrelda meie SKT-d, elatustaset, pensione, töötuse taset ja keskmist palka Kreeka ja Iirimaa omadega. Seega ei tohiks talle olla saladuseks, et Eesti on üks vaesemaid riike eurotsoonis ja meil läheb tegelikult kordades kehvemini kui eelpoolmainitutel. Selle asemel, et Eesti toimetuleku ja jätkusuutlikuse arvel hoida üleval statistikat võltsinud rikaste riikide pillavat elatusstandardit ja kaitsta nende erapankurite multikasumeid, peaksime muretsema hoopis meie enda inimeste toimetuleku eest. On ju Eesti hinnatase kohati kõrgem, elatustase, pensionid, palgad, lastetoetused, töötuabirahad jne, aga kordades väiksemad. Suur osa Eesti elanikkonnast elab vaesuses, allpool elatusmiinimumi ja ca 30 000 last näevad nälga. Nende näitajate alusel klassifitseerime tegelikult ise abisaajaks, mitte abiandjaks. Kõik see ei tohiks presidendil teadmata olla.

Ja ega olegi. Ilves nentis Riigikogus: „Me teame oma nõrkusi, mille äsjane majanduskriis halastamatult paljastas. Riik on abitu just sel hetkel, kui kodanikud loodavad tema toele ja abile. Eestil napib veel tugevuse varu. Teiste hädad ei muuda karvavõrdki väiksemaks Eesti muret ja meelekibedust, mida ränk majanduslangus tõi meie peredesse ja ettevõtetesse.“

Teades väga hästi tegelikku olukorda, kutsub Ilves Riigikogu üles seda muret ja meelekibedust veelgi suurendama, toetades riigi laostamist pea viiendiku riigieelarve äraandmise teel fondi, millest raha tagasisaamise võimalust hindavad sõltumatud asjatundjad nullilähedaseks. Veelgi hullem on olukord, kui peaksime stabiilsusfondi antava raha laenama. Sellisel juhul jääksid meie kanda ka kümnetesse miljonitesse ulatuvad intressid. Presidendilt võiks ju eeldada kõnealuste summade kolossaalse mahu ja nende Eesti majandusest väljaviimise tagajärjel tekkiva tagasilöögi tagajärgede mõistmist. Miks ühineb Ilves ühepäevaperemehena käituva valitsuse ettepanekuga? Et näidata maailmale, justkui poleks ta enam vaese ja viletsa, vaid hoopis rikka ja täiskasvanud riigi president?

Samal ajal kutsus Ilves oma kõnes üles ühiskonda sidusamaks ja seeläbi tugevamaks muutma ning kinnitas, et: „Täna sõltub Euroopa Liidu liikmesriigi tõsiseltvõetavus üha enam tema vastutustundlikust käitumisest. “ Nõus, kuid kas tõesti tähendab vastutustundlikkus Eesti muutmist teiste laristamise kinnimaksjaks ning hoolimatust enda kodanike heaolu ja riigi jätkusuutlikuse suhtes? Kuidas aitab see ühiskonda sidusamaks ja tugevamaks või Eestit riigina tõsiseltvõetavamaks muuta? Ega aitagi, kõnealuse summa Eesti majanduse arengusse paigutamine aitaks aga kindlasti. Siis pakuks ka Eesti kõigile oma kodanikele elamisväärset elu.

Isegi Euroopa nn ühishuvide järgimisel peab olema mingi piir. Tervel mõistusel ja majanduslikul reaalsusel põhinev piir, millest üle minna ei tohi. Ühishuvi ei ole enam ühishuvi sellest hetkest, mil ta meid endid kahjustama hakkab. Ligi ja valitsuse poolt heaks kiidetud Eesti osalus stabiilsusfondis on pehmelt öeldes vastutustundetu ja rumal.

Kui Eesti riik on presidendi sõnul täiskasvanud, siis peab ta ka käituma täiskasvanu kombel ja julgema välja öelda, miks meil pole võimalik stabiilsusmehhanismi selliselt panustada. Arvud ja võrdlev statistika on selleks täiesti piisav argument. Kas tõesti arvatakse, et EL-s meie tegelikku olukorda ei teata? Kuid, nagu öeldakse – loll saab ka kirikus peksa.

Avaldatud Delfis 08.04.2011
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-kes-utleks-ilvesele-tott.d?id=43532175

Umbes nädalase hilinemisega jõudis lõpuks ka minuni Riigikohtu otsus lükata minu hagi käsitlemine tagasi. Põhjenduseks toodi ikka seesama jabur väide, justkui oleksin ma oma protesti esitanud hilinemisega. Absurd!

Õigusteadlase Ando Lepsi ennustus, et Riigikohus hakkab asja käsitlema, sest vastasel juhul saaks tõestust fakt võimude lahususe printsiibi rikkumisest ja demokraatia puudumisest Eestis, ei pidanud paika. Seega võib ainult tõdeda, et Riigikohus ei ole erapooletu õigusorgan, vaid võimude (kes on oma karistamatuses veelgi ülbemad ja küünilisemad kui võis arvata) käsutäitjast puudel. Mis on iseenesest absurd!

See ei ole mul muuseas esimene kogemus Riigikohtuga. Ka 2005. aastal lükati minu hagi, milles vaidlustasin Eesti-Vene piirilepingu kui põhiseadusevastase, seda arutamata tagasi. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelvalve komisjon, mille üheksast liikmest kaheksa olid endised kommunistid ning nõukogude okupatsioonivõimude kohtunikud ja prokurörid, teatasid, et üksikisikul ei ole lubatud esitada protesti avalike huvide kaitseks. Absurd!

Hagi koostamises aitas mind toona üks anonüümseks jääda sooviv õigusteadlane, Eesti juhtivamaid rahvusvahelise õiguse spetsialiste, kes ennustas tegelikult ette ka lõpptulemuse. Tema sõnul pidi Riigikohus minu hagi ükskõik millisel ettekäändel tagasi lükkama, vastasel juhul oleks nad pidanud seda arutama hakkama. Sellisel juhul poleks neil teist võimalust jäänud, kui minu hagi rahuldada. Nii ka läks. Mul keelati ära isegi istungil viibimine. Absurd!

Absurd! See sõna näikse kirjeldavat kogu meie tänast poliitilist süsteemi, milles valitsus, riigikogu, õiguskantsler, kohtud jne, ühesõnaga seadusandlik ja täidesaatev võim on moondunud ja keerdunud ühtseks pulbitsevaks ja demagoogiavahtu väljaajavaks korruptiivseks olluseks, mille ainus eesmärk on võimuloleva elitaarse kliki era ja parteihuvide tagaajamine ükskõik mis hinna eest. Ei muutu ka nüüd, peale valimisi midagi, sest riigikogu ja valitsus moodustati just selline, nagu niiditõmbajad olid planeerinud ja parteide tagatubades paika pannud. Valimistel ei täitunud ju mitte rahva tahe, vaid nimekirjade koostajate tahe. Absurd, et Eesti Vabariigis peab üldse sellisel teemal rääkima.

Ei hakka ma seda asja ka Euroopa Kohtusse edasi kaebama. Minu usk neisse kadus peale seda, kui Soome jurist Kari Silvennoinen esitas sinna mõni aasta tagasi hagi Venemaa vastu ja talle vastati puhtas vene keeles, et enne tuleb tal käia läbi kõik kodumaised st. Venemaa (sic!) kohtutasandid. Absurd!